16.1.08

Taxilugu

   
Hääd inimeseloomad!
Kui issand mõtleb, siis loodus tegutseb...
Nõnna paistab see ka järgneva loo valguses.
Ja algas see lugu sellega, et mardilaupäevaõhtul hilja rääkisin oma õega.
Küsisin nimelt, ega tal taksikoerakutsikat (teate küll noid kraakuvi vorste, millel jalad all) välja pole pakkuda.
Et mu üks tuttav palus küsida.
Aga tema ütles et ei kahjuks mitte.
Ma siis küsisin, et ega tal tuttavaid pole, kellel neid taksisid on?
Tema vastu et ei kahjuks mitte.
Et tema sai oma taksi ristipoja ämma-äia käest, need panid selle titepoe üldse kinni- ei tasuvat jändamist…
Ma siis küsisin et kuda tema taksi on?
Õeraas ütles nõnda: „Lexi läheb opile, et kui pärast poegimist need titetoomisekanalid kinni panna, siis on tegu põletikeriskiga.”
Ma tabasin, et ei tasu enam pinnida sel teemal.
Aga siis hakkas tema mind pinnima hoopis.
Nimelt küsis, et kes see tuttav on ja kas tema ka teda tunneb?
Ma ütsin talle: ei kahjuks mitte ja tema ei tunne sind ka…

Mardipäeva ommiq mu õepoeg äkki vupsas messengeri sisse ja kohe küsima: „Kas sa taxikutsikaid soovid?”
Mul jäi ausalt öölda suu ammuli.
Kogusin ennast parasjagu, kui ekraanile ilmusid järgmised read: „Jaanuaris saad”
Ma siis küsisin, et: möhh… mes nali tuu viil om?
Tema vastu, et naljakat pole miskit.
Ümberjutustades kogu lugu lühidalt oli asjapulk järgmine: Peale minuga vestlemist läks õeraas pesu pesema ja nagu ikka, viis Lexi ka välja, kuna teised magasid juba õiglase und. Seetõttu jäi Lexi üksi õue.
Siis, kui pesu pestud, aeg oli kuskil peale keskööd, läks ta üle õue, hüüdes Lexit…
Lexit ei kusagil.
Seejärel läks tõi õde toast taskulambi ning hakkas oma koerakest otsima.
Ja mida ta nägi?
…Pimedusest vaatas talle vastu kaks paari silmi.
Naabri karvane oli kosjas.
Kuna Lexi on lühikarvaline ja naabri-taksi pikakarvaline (mida karvasem, seda isasem), siis lugu siuke, et tulevad puudlimoodu pisikesed taksikutsikad…

Hommikul helistas õeraas naabrimehele ja küsis, ega tollel ole alimentide maksmiseks raha anda? Et nendel tulevad nüüd lapsed.
Naabrimees seletas asja sedasi, et tema kallis abikaasa tuli eile mingilt mandlilõikuselt kottu ja paha oli ka olla teisel, siis ei tahtnud nad mingeid külainimesi ega ka mardisante õhtul hilja vastu võtta.
Ja lasidki oma taksi õue peale…
Edasine oli juba looduse valik …
Vat siuke lugu täna…

Mina kahtlustan ikke seda et see Lexi on hoopis kirjaoskaja või mõtetelugeja: tahtis enne ära paarituda, enne kui asi tema kontrolli alt väljub.


Ega paljud ei tea, mis on maailma raskeim amet?
Mulle on pakutud igasugu vastuseid, mis ei kõlba koera saba allagi.
Õige vastus on: OLLA KOERAPULMAS PILLIMEES.

11.1.08

No nii...

Nüüd on asi küll hull, et luuletama ajab. 
Tuli paraku siis üsna skisone värsikatsetus...

...
olen kui lõhestunud isik või teadvus
mulle on peale pandud igavene needus
minust on tehtud nüüd isend kes paha
mitmel pool sõdin enam pole mul rahu

hinges valitseb tühjus igaks õhtuks
närvides valu - mind öösiti rõhub
hull teadmatus mis seostab et ma ol´´
astraalkehana planetoidil nimega terra sol

hommik täis nähtust keedetud taevas
on lupjunud zombid langevas päevas
valgusetont nüüd pimedas hiilib
ei ole see küll minule fiiling
...

7.1.08

Täna...

Täna...  
Ärkasin nagu ikke kikkalaulu peale, mis mu moblasse on integreeritud (vägagi kasulik vidin).
Pärast uusaasta vastuvõtmist ma muud ei teinud kui harrastasin kehakultuuri.
Kolmevõistlust, milleks olid: tõstmine, orienteerumine ja mälumäng.
Viimastel andmetel käisid küla peal kõlakad, et mu kõige kõvemaks küljeks oli-on-jääb mälumäng.
Tõstmises kui avaalal, ma eriti kõvematega sammu ei pea: teised lausa tõstavad nagu konveieril, tehes järgi Luurihhi või Taltsi.
Lootusetu juhtum.
Teisel alal -suunistuses või orienteerumises- suudan ma teistega juba sammu pidada.
Aga ikkagi jääb seda miskit puudu, et võit teiste nina alt ära napsata.
Külaeided tanumal teavad rääkida, et selles on süüdi minu liiga suur kaastundlikkus kaaskodanikesse, keda ma lausa tassin lõpp-punkti.
Aga vat see mälumäng, hmmm... (ei kommenteeri!)  
Siis ei pidavat mind peatama miski.
Kolme ala kokkuvõttes olen kui ugri-mugri-eestlane: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama!
Reporterid miskipärast küsivad mult iga kord: "Pohmelli pole?"
Ma ei saa ju jaatavalt vastata, kui igasugust pohmellikütid ringi luusivad, kõrvad kikkis.
Seetõttu olen suurest meediakärast puutumata jäänud.
Nonii, aitab tänaseks küll!
Homme ka päev...