Google ja Firefoxi2.0 vaheline salaprotokoll?

Mitte ei saa aru...
Proovisin juba täna paar korda Google Okustaatide osakonda pöörduda.
Esimesel korral Elive-Linuxiga kaasas oleva Tulirebasega, pärast siis veel Synapticu abil tömmatud "Operaga".
Mölemal puhul löi sama texti ette, et: Uuendage palun oma brauserit Tulirebase2.0 peale...
Veel eila ödaqpoole ööd sain Tulireps 1.5 liitrise mootoriga küll Okustaatide osakonda.
Täna ommiq enam ei saand.
Siis tömbasin, nagu eespool mainitud, Opera oma liveplatel töötavasse raali.
Ega sellest raal aeglasemaks ei jäänud.
Aga miks siis sama jutt, mis ennist Tulireps 1.5-le, Opera puhul ette löi?
Vat see on jaburduse tipp.

Edit elik toimetus: nüüd ödaq sain kenasti Operaga Google Okustaatide osakonda, ilma et nöudnuks Tulirepsi apkraademist...

Lendleht...

Niigi tänases "pliidil-särisevas" majandus-olukorras, kus pannil verivorst lõhkema kipub, sattus mulle pihku lendleht, mille ma avalikkusele ka kohe edastan:

Seltsimehed!
Me elame pöördelisel ajastul.
Kogu maailma edumeelne töölisklass on mures oma raske tööga kogutud säästude pärast.
Pankurite klassi vastutustundetu kasumiahnuse tõttu on ära nullitud meie raske tööga teenitud raha.

Tööandjad ja töövõtjad!
Meid ootavad rasked ajad.
Kas me tõesti peame vaatama lootusetul ilmel, kui meie verise vaevaga teenitud raha sulab panga kasumiks.
Aeg on küps nõudmaks muutusi, mis on suunatud finantsmaailma oligarhide vastu.

Seltsimehed!
Astugem ühte jalga sel teel, ärgem unustagem teist jalga järele tõmmata.
Ainult sellisel juhul kindlustame endile muretu vanaduspõlve.

Marutõbised kogujad (osa2)

Üks poliitik elab siin maamuna pinnal, kes kah miskit või keskit kollektsioneerib.
Ei mina saanud esiti sellele pihta, kuidasviisi saab naisi koguda.
Aga vat, see on võimalik.
Tuleb lihtsalt partei-erakonnaboss olla.
Istmik peab töötama jõuliselt paksu pekikihiga: mida rohkem aastaid sa tegevpoliitik oled, seda paksem perse.
Paks tagument on vajalik ilmselt selleks, et koguda võimalikult väheste liigutustega head-paremat.
Näiteid?
Palun väga...
Voliniku tool on tavaliselt standardse mõõduga.
Kasutusjuhendi järgi tohib seal istuda isik kehakaaluga kuni 100kilogrammi.
Raskema kaalukategooria jaoks on kaks tooli sic! siit on juba võimalik kahekordset palka küsida...
Seejärel saab mõne kena, aga peast pehmekese näitsiku ära rääkida, kes istub Isakese-tsaari süles.
Et tüdimust mitte lasta tekkida, tuleb neiukesel püksikud koju "unustada".
Veel parem, kui unustada ka ennast kauemaks tööle.
Tänutäheks on silmapiiril terendamas parteisekretäri koht, mis annab võimaluse litsaka käitumisega edaspidigi vanale bossile headmeelt valmistada.
Vana setukas tahab ka kaeru nosida.
Kui parteibossile meelehead teha, siis juba täie rauaga.
Saades parteirakukese etteotsa, tuleb vahest ka rakuliikmeid õlitada, põhimõttel vorstinahk vorsti vastu (tripper, süüfilis, herpes vms. pole oluline).
Erakonna kullestest saavad sel moel juba marutõbised valvekoerad. Kes pritsivad vihast vahutades tatti, kui avalikkuses aasitakse või kritiseeritakse nende ikooni - troonil istuvat, vaest parteibossi.
Vanale on vahepeal silma hakanud uus seksikas partei noorliige, kellest saab aga järgmine mängukann...
Kes kobisema kipub, on varsti marutõbiste hambus.
Muidugi ütlete: ee... liiderlik kogujast erakonnaliider, sel pole pistmist marutõvega.
Kuidas ei ole?
Marutõbine liiderlik parteiboss ja tema nooruke seksikas sekretär "vahetavad tatti".
Seeme tuleb ikke juhist, kandudes läbi litsist abist teistele, muutes nood zombideks.

Marutõbised kogujad

Kui ma täna hommikul peale kohvitamist nõusid pesin, sattus näppude vahele üks iidvana teetass.
Heitsin pilgu korraks põhjale.
Tsaaririigi kahepäine Bütsantsi kotkaga vapp ilutses koos kirjaga: M.S.Kuznetsova R.F. (kirillitsas) ...

Kunagi ammu, kui ma veel poisike olin, tuli meite ukse taha noor soliidne härrasmees küsima, ega meil pole vanu asju , kõlbavat kõik enne-nõukogude-aegne kraam.
Mu ema oli lahke inime ja kutsus selle kutsumata külalise esikusse.
Niipea kui mees üle ukseläve sai, nii kohe hakkasid ta silmad marutõbise peni kombel vilama ja pea käis siia-sinna, haarates ahne pilguga kõike.
Kui meil oleks olnud esikus mingi lauake, kus peal vanad ajakirjad, ehk ei oleks ta mitte küsinud luba neid sirvida, vaid kohe küüned taha ajanud (spekulatiivne oletus).
Ema oli seejärel otsuse ümber teinud, öeldes tollele kollektsionäärile: tal tuli meelde, et see tassike, mida ta lubas ennist anda, lõhkus noorem poeg elik mina siis mingi tagasi ära. Et polegi, mida anda.
Seepeale oli noorhärra silmis siuke ränk pettmuse helk, aga ta vähemalt lahkus.
Nagu mu ema aastaid hiljem rääkis, oli ta valmis tasuta ära andma paar asjakest, aga nähes kõike-õgivat pilku...

Nüüd hiljuti, sellest on juba paar kuud möödunud, juhtus meile külla teine tuntud kohalik kollektsionäär.
Juhatasin ta viisakalt kabinetti, pakkusin istet ja läksin kööki kohvivett keema panema.
Enne toast lahkudes heitsin pilgu tagasi.
Ja mis ma siis nägin: sellel mehel olid näpud juba mu isiklikes kaustades, mis laua peal ootasid arhiveerimist.
Jäin viivuks jälgima, mis järgnevalt juhtub.
Nüüd oli ta ahne pilguga mu kirjades, lugedes ümbrikelt, kes on mulle need saatnud.
Kortsutades pilku ja rahustades oma keevalist iseloomu, astusin ta juurde ning leebel pilgul, mis nõudis mult parajat eneseületust ja näitleja-meisterlikkust, panin oma kämbla tema uurimis-objektile peale.
Ning sama leebel häälel palusin ta hoopis kööki.
Vastumeelselt ta siiski tuli.
Kohvilauas "koguja" küsis, mis kirjad need olid ja kas neil kodus on ka midagi vanaaegset?
Mille peale mina irooniliselt vihjasin: Need linnainimesed, nemad ei oska ju teadupärast vanu asju hinnata, visates kõik üleliigse prügimäele. Näiteks kui kuulutus lehes pakub odavalt mööblit või serviisi, siis esimese asjana tormatakse kohale, ostetakse asi ära ning pikemalt mõtlemata heidetakse vanem kraam prügikonteinerisse...
Kahtlevalt jäi ta minu sõnu uskuma.
Ta pidi uskuma jääma, kui ma veel lisasin: Neilt ei ole midagi saada, kuna keldris ruumi napib.