31.10.09

Anarhiline masinapark


Mõistus on otsas.
Otsisin taas pilte arhiivist. Mõned leidse, mis sobinuks tänase teema alla.
Vannun endamisi seda krashi, mille möödunud aastal põhjustas windooza. Delli läpaka kõvaketas ootab siin lauasahtlis teadjamat meest, kes sellelt fotod ära päästaks.
Seal olivad kahed handsapäevad piltides, mis Tarbatus aset leidsevad. Üle-eelmisel aastal oli tsiklite armaada, eelmisel vana-autode kolonn.
Tänavused Hansapäevad olid tehnikahuviliste poole pealt palju lahjemad.
Tuleb leppida sellega, mis on.
Nii ongi mul paar sellesuvist pilti – masin Emajõel - lodi Jõmmu:

Flööte mängivate indiaanlaste seljataga on selline masinavärk:

Kondiauruga masin näeb siuke välja:

Nurrmootoriga hiirepüüdmise/rotimurdmise-masinale sai head-paremat antud, et okulaarid olid väärt kraami värvi:

Teisi õliseid masiniste leiad siit.

29.10.09

Halloweenist ja hallutsinatsioonist...


Ma jäin paar päeva tagasi selle kuu postitusi jõllitama. Võttis kõhedaks küll see produktiivsus. Kvaliteedi poolest on nagu nad on. Siis vajutas ajukeskus pidurit - tulemuseks mõtete blokeering.

Et nädalavahetusel paistab olema Läänest imporditud riigipüha, siis julgesin ühe vemmal-lause valmis treida.

"Halloo veen, uu...!" hüüdis süstlanõel enne, kui narkomaan omale solki sisse pritsis.

25.10.09

Raisakull lemmikuid jahtimas.


Kurat küll.
Külateed on läbitamatuks sõidetud, et metsa vahelt ei pääse enam poodigi.
Nii jääb mul „Lemmik“ vorstikangid pildistamata.
Ja jälle pean tolmusesse votuarhiivi pöörduma. Õudus ruudu-kuubis. Kui nii edasi läheb, siis pean linna apteeki minema ja küsima sealt arhiivi-läkaköha-rohtu.

Tegelikult on mu lemmikuks olnud läbi aegade talv oma sinakasvalge külma rahuga.

Suvi eriti lemmikuks ei osutu, sest tüütuid putukaid tappes tunnen end massimõrtsukana.

Vihm meeldib sellepärast, et tolmune vaikelu saab piiskadega maha pestud. Üheks mu lemmiktegevuseks on just peale suuremat sabinat välja minna ning hingata suurte sõõmudena kopsudesse kaselõhnalist kevad-suvist lõhna.
Peale suve tuleb kuldne sügis kõigi oma värvidega.

Halli kassi lemmiktegevuseks oli läpaka peal peesitada ja netist hiiri tellida.


Teised lemmiku-jahilised leiate igatahes siit.

23.10.09

Daamilinna ilus saaga

Millegipärast olnud Daamilinnas õitsenguaeg, kui meeriks oli Punapea Mary.
Sellest kirjutab ka "Ilus Saaga", mida saab laenutada ainult Daamilinna raamatukogust.
Legendi järgi olla Daamilinnna juhtinud korpulentne, kuid heasüdamlik Willembergi või Willendorfi Venuse moodi naisterahvas.
Keegi ei teadnud, kust ta pärit oli.
Ühed rääkisid, et ta olla Kuu pealt kukkunud.
Teised väitsid, endal surmtõsine nägu ees, et ta oli hullumajast välja pääsenud.
Kolmandad aga naersid need eelnenud versioonid välja: Punapea Mary oli pärit Iirimaalt.
Ajaloolased tegelesid mitu sajandit selle mõistatuse lahendamisega, ent siiamaani on Mary päritolu kohal valge laik.
Valitsenud Mary mitu aastat Daamilinna.
Ühel päeval oli ta justkui haihtunud.
Rohkem ei nähtud teda kunagi.
Rahvas sahistanud: küllap Maryle hakkas Daamilinn liiga hullu kohana paistma.
Daamilinna külastanud meremehed lasid liikvele kuulujutu, et sarnast daami nagu Mary, olla nähtud lõunamere piraate kamandamas.
Nimigi oli hirmus - Verine Mary.
Järgnenud aastatel on Daamilinnas olnud üksteise järel mehed, kes kõik punnitasid, aga Mary-tasemele ei küündinud.
Viimasel ajal nimetand end linna meeriks mingi juhmakas - Paks Plönn.
Keksinud ta viimastel valimistel kleit seljas, kübar peas ja nägu paksu puudrikorra all vajumas lohku.
Aga vaat - ei mingit tolku.
Daamilinna allakäigutempo hoopis kiirenes.
Daamilinn aga vajaks matriarhaati, et peatada see hullus.

19.10.09

Kuhu koer maetud on?

Enam kui 20 aastat iseseisvust – ja ikka kakleme.
Omavahel.
Lüües allapoole vööd.
See poliitika räpasus, kaasmaalasele ärapanemine, on üks põhjusi, miks ma valima ei läinud.
Euroliidu valimistel ka ei käinud. Sest referendumi ajal ütlesin “ei”.
(Kui ma ütlen korra “ei”, siis ma selle asjaga enam ei tegele. Ka siis, kui mind seatakse kandidaadiks, ei lähe ma valima. Iseendale on nagu narr häält anda.)
Sest vaadates aega, mil kõnelusi peeti, olid meie saadetud läbirääkijad kui soldatid feldmarssalite seltskonnas – iga peatüki ajal pidevalt kulpi löömas: “Yes, Herr Feldmarssal! Jahwohl, mister...”
Just nagu Nõukogude armee seersandi ees.
Kellel oli rohkem võimu kui polkovnikul.
Ega asjata öelda, et eestlased on eeskujulikud sõdurid – läbi sajandite sakslaste käe all drilli teinud ja vene lollusi täidavad lausa saksalikult punktipealt.

Kunagi olime uhked oma talupojamõistusele, mis on alati meid kitsikusest välja aidanud.
Viimane talupoeg, kelle mõistusele võis loota, suri sundkollektiviseerimise käigus.
Sellega on kõik öeldud.
Enam ei aita meid ei linnavurle süüfiliitlik ega hall(puna)paruni tripperlik ajutegevus.
Me loeme Kaval-Antsu tembutamisi ja naerame.
Või vähemalt muigame.
Saamata aru, et see kõik on möödanik.

Nüüd oleme kerjusrahvas.
Enamuse moodustab siiski mitte-eestikeelne Lasnamäe elanikkond.
Kel juba käsi pikalt ees, oodates Revali meerilt lubaduse täitmist.
Neile ei jõua ju üldsegi pärale, et sellega teevad nad vene rahvuse tervele ilmale naerualuseks.

Siin juba jõuame integratsioonini.
Eesti euroopalik integratsioonipoliitika on läbi kukkunud.
See meeletu summa, mis selleks euroliidust eraldatud, on kui haihtunud.
Ja “integraatorid” kogu rahaga nelja tuule suunas laiali tuisanud.
Selle tunnistajaks on pronksiöö.
Oleme lõhkise küna ees.
Ning lakume ilmselt aastakümneid oma haavu.
Mis kuidagi ei taha paraneda.

Ninataga blogis kommentaare vahetades, ütles auväärne blogija järgmist: “Ajalugu pole meie koolides piisavalt ka eestlastele õpetatud ja päris ausalt – kõik üle 35 aastased peaksid TEGELIKU eesti ajaloo tundides istuma…” 
Millele mina sekundeerisin egoistlikult: “Kuidas võtta. Mina näiteks koolipinki enam ei kipu. Ajalugu on mul noorest põlvest lemmikaine olnud. Kui ma 13-14 aastane olin, siis sain alles esimese vihje Eesti Wabariigi kohta. Varem pole ma kordagi huvi tundnudki mineviku vastu, siis sellest alates mu seisukohad muutusid kardinaalselt. Hakkasin oma n.n. tõde otsima. Nõukogude ametliku ajaloo-käsitluse saatsin kohe prügikasti, v.a. Esimese ilmasõja-eelne periood..."
Mille peale vastati lausa ohkavalt: “Aga, A.I.V.O., palju on neid, kes seda tegelikku ajalugu teavad? Kui palju on meil hallipassimehi? Jne…”

Vaat, siia see koer maetud on. 
Populistlikku poliitikat saab teha ja teostatakse puuduliku või pooliku haridusega inimeste hulgas. 
Mul on lihtsalt kahju neist inimestest. 
Suure avara südamega vene hing on muutunud siin Eestimaa pinnal saamahimuliseks kerjusrahvaks. 

17.10.09

See maagiline latern...



No ma tahtsin seekord korralikku laternapilti teile vaatamiseks-hindamiseks välja panna, aga näete, ei ole seda õiget.
Mitte keegi ei soovinud omale silmaalust laternat tekitada...
Veel vähem minule äsada.

Kevadel, kui päike kõrges taevas passib, püüavad pilgu kinni need leekivpunased tulbid:

Graatsilises poosis kannab sel sügisel uhkelt oma laternat Antoonovka:

Tänasel päeval nõutakse, et ka töövahendil peab olema latern. Pärast mitmeid ebaõnnestunud katsetusi jõudsin arusaamisele, et trimmerile sobib LED-valgusti:

Pimeduses meelitab selline tuluke igasuguseid ligi: tigusid, sääski, vaablasi, reisilisi...

Toas soojendasid end ahju ees sellised laternad:

Külas olles näed ikka taolist laternamaagikat:


Lisa: Kui nendest vähe on, siis meenus mulle, et eelmisel aastal sai Tarbatus püütud mõned öised pildid.

Laterna Magica meelevallas

15.10.09

Mina - vaene veli? Aga see-eest paduroheline nagu mingi marslane...



Aarne Toompark kirjutab oma blogis sellest, kuidas ta loodushoidu teostab.
Lugesin need punktid läbi ja jäin mõttesse: võehh kui kõva mees.
Mõtlesin, et peaks ka vastama, kuidas mina loodushoidu teostan:
- ei osalenud e-valimistel. Ma ei lähegi valima (põhjus allpool), seega paberi- ja elektrikulu on suur ümmargune null.
- poodi minnes ei võta mina mitte kilekoti, vaid riidest seljakoti, taara läheb niivõi teisiti poodi tagasi, kui seda tekibki, enamasti ei teki.
- elektrooniline valijakaart? Möhh... Mulle pole seda paberist valijakaartigi saabunud, mis sellest e-valijakaardist rääkida, seega elektrikulu null. Samas elektritootmiseks kasutatakse ikka reostavaid allikaid: müra, toss jne.
- metsa ja merd pole ma ka reostanud.
- raamatut pole veel kirjastama hakanud, ehkki mul paljud tuttavad suruvad peale...
- tööle ja töölt koju? Aga kui olen töötu? Muidugi, poes käin ka kas jala või jalgrattaga, enamasti jala.
- europarlamendi valimiste aegu istusin oma metsas kännu otsas, ei läinud väljamaale (lennuki, laeva, bussi, autotossu tekitamiseks kulub kütust elik energiat... Vaevalt, et Aarne nüüd jala väljamaale läks)
- toas kasutan küünlavalgust, loob väegade romantilise õhkkonna, vett tarbin ka vähe - vesi tuleb meil käsipumbaga kaevust pumbata ämbrisse ning tuppa tarida.
- loodust risustanud? Mis see tähendab? Õhupalle ma taevasse pole lasknud vabaduse väljakul ei nüüd ega ka nõukaaegu.
- lisaks pole mina korduvalt oma blogis kedagist meelitanud e-lahendusi tarbimast, kuna kõik elektrooniline värk on kaudselt seotud elektri tootmisega (kae veits ülevalt).
- käesolev materjal on taaskasutatud kujul üle võetud Aarne plogist ja ümber kirjutatud minu mõtetest.

Ma nagu ka Aarne ei saa aru sellest kliimamuutuse-jurast. Tean, et kõik siin ilmas käib tsüklite kaupa. Ilm muutub nii või teisiti, hoolimata kõigest sellest, mis inimene ette võtab.
Kevadele järgneb suvi, sellele omakorda sügis, talv...

Tuleb vanaisa lambanahkne kasukas välja otsida ja valmistuda talveks. Inimene peab kohanema loodusega, mitte loodus ei peaks inimese tahtmise järgi käima...

14.10.09

Nõuanne põllumehele

dr.Barmani abiraha-blogi lugedes ja seoses mu viimaste kribatükkidest inspirrituna siis selline lugulaul (loodetavasti dr.Barman ei pahanda, kui tema intonatsiooni siin kasutasin).

Hea põllumees!
Kui sa järgmisel aastal rukist, otra, nisu või muud sellist kasvatad, siis järgnev jutt on just sinule.
Sul on hermeetiliselt suletav ratastega kast?
Soovid vähe räpasemat tööd teha?
Oh ei, kedagi maha ei ole vaja koksata.
Keegi Helmut Valga Lihatööstusest on väitnud, et sitaäri on tulus äri, see ei lõpe kunagi!
Sellega seoses olen tähele pannud, et suvilapiirkondades, kuhu pole veel jõudnud Euroopa rahad, on välipeldikud nagu tinasõdurid reas.
Sul tuleb lihtsalt minna omanike manu ja leppida aeg kokku, millal saad tööga alustada.
Summad, mis sa küsid, peaksid mõistlikud olema, mis suvilaomanikud on nõus kohe välja käima.
Teed töö ära ja vead kogutud sita oma põllule, kus laotad selle kõik maha või/ja künnad maa sisse.
Õhtul kodus on sul aega pankurirolli etendada.
Usu mind, järgmisel aastal oled omadega plussis: väetist kulub vähem, vili on rammusam ja „ökomärgiga“ varustet.
Ning mis veel tähtsam, suvilaomanikud ei taha ühiskanalisatsioonist kuuldagi.
Sest, milleks maksta aastaringselt, kui suvitushooaeg kestab neli kuud?
Aga selle-eest teenistust jagub sulle aastateks.

13.10.09

Teel sibist pankuriks...

No ma täna tegin roppu tööd.
Eila sai alustatud tegelikult.
Ühe augutäie virtsa sai pumbatud põllule.
Peale seda olin läbimärg. Vihma kallas nagu sügisel ikka.

Täna siis taevas eriti ei kusnud.
Siis sai see ammukirjutet jutt üles otsitud ja mäluvärskenduskuuri teha.
Tõele au andes oli see jutujubla mitu aastat varem esitletud, algselt oli ta üleval ÖöHulkuri kodukal, siis zone.ee-s. Nüüd siis riputasin  siia blogisse.  Ausalt öelda oli see kribatükk minu esimene netis avaldatud oopuse-eepos. 
No peale meeldetuletamist tegutsesin sitamaja tühjendamisega. 
Õhtul olin pankuri rollis: tühjendasin oma kontot vastavalt saabunud arvetele. 

Peldiku tühjendamine


Ülaloleva pildi autoriks on mu vanem veli, kes püüdis selle oma aparaati Euroopas tiirutades. 
Dixi maja asub Saksamaal, kiirtee A1 ääres, Wuppertalis.

SISSEJUHATUS ELIK ALGUSE ASI
Kui mul ükskord peldik täis sai, siis hakkasin kirjandust otsima. Et kus oleks kirjas: kuidas tühjendada käimlat. Otsi või lolliks, aga mida pole, seda pole. Sai siis kuidagimoodi peldikust väärt kraam välja veetud. Nii, kaks korda aastas ma pellerit tühjendan- kevadel ja sügisel. Muidugi küsite, et miks sibi ei kutsu? Mul pole aega mööda ilma ühte sibi taga ajada, kui töö tahab tegemist. Ja üks asi veel: tänapäeva sibid töötavad masinatega. Kui keegi seda ei tea, siis olgu siin ära toodud mõned masinate terminid nagu virtsapütt, fekaalipump, sibiauto. Käsitsi tööd ei tee tänapäeval ükski sibi. Ja veel pean mainima, et kui on kuivkäimla, siis see muudab tehnika kasutamise mõttetuks.
TÖÖVAHENDID
Töövahenditeks soovitan mina valmis vaadata järgmised:
kang,
labidas, lameda otsaga (vahet pole, kas uus või vana), parem, kui on kaks,
käru, soovitavalt täispuhutava rehviga,
4-5 ämbrit vett,
pika varrega hari,
pesupulbrit või pesuvahendit (vana šampoon kõlbab ideaalselt),
1 balloon vänge lõhnaga deodoranti või 2-3 pudelit „Troinoid“,
pudel viina, konjakit, viskit, dzinni või mida keegi soovib.
ETTEVALMISTUSED
Et peldiku tühjendamine on üks määriv töö, siis mõned soovitused, mis kuluvad marjaks ära. Kõigepealt tuleb vaadata, kuhu sitt panna, niinimetatud ladustada. See peab olema koht, mis asub väga vähekäidavas kohas. Kaevata tuleb auk normaalsesse sügavusse ja suurusesse.
Kui on lauda taga sõnnikuhoidla, siis võite ladustada ka sinna. Aga arvestage sellega, et kui loomasõnnikut võib kasutusele võtta aasta pärast peale ladustamist, siis sita taaskasutusaeg väetisena tuleb kõne alla 3-5 aasta möödudes. Liialt vänge on kaka.
Muideks, augu kaevamine võtab aega kolmandiku ajast. Kui auk kaevatud, siis tuleks see ka vooderdada, soovitavalt põhuga. Põhk on hää selle poolest, et ta ju looduslik ja kõduneb.
Seejärel otsida 4-5 ämbrit, need veega täita. Tuleb veeämbrid viia augu piirkonda. Samas ei tohi ära unustada harja ja deodoranti, mis tuleb ka viia sinna, kuhu sitt ladustatakse.
Riietus võiks olla selline, millisest ei hakka kahju. Teisalt on ikke uhke vaadata, kuidas päevakangelane veab smokingus või frakis, lipsustatud ja pidulikus olekus sitta.
Üks asi tuleks enne kindlasti üle vaadata, nimelt kas käruload on olemas ja kas nad on kehtivad. Muidu võib politseinik su rajalt maha võtta ja kullakambri tühjendamine lükkub kaugesse tulevikku.
Kui muusikata ei saa hakkama, on paslik soovitada siin soojalt „Fekalist“i kodumaise pundi „Meie mees“ esituses.
Kui ettevalmistused tehtud, algab tähtsam osa:
SITARALLI
Sitaralli avapaugu võiks anda õrnem pool, kes tegelikult hoiab haisust võimalikult kaugele. Või hoiab nina pesulõksuga kinni. Maitse asi, kuidas keegi käitub. Naine saatke pärast starti sauna kütma, et ta ees ei tolgendaks ja sind vihaseks ei aja.
Käru, kangi ja labidaga tuleb peldiku taha minna. Enamus peldikuid on ehitatud tagaluugiga. Sealtkaudu saab kastile ligi. Tõmmake kast välja ja asuge seda tühjendama. Ikka labidaga käru täis ja käruga augu suunas teele. Jälgima peaks aga, et sitt üle ääre ei voola. Muidu on tee ligane ja kes sealt koristama hakkab. Augu veerel kallutage sitt kärust välja.
Kui aroom hakkab vastu, lohutage ennast ühe kuldse ütlusega: SITAHAIS ON KOPSUROHI, SEDA KEELATA EI TOHI! (Ja keski teadis rääkida seda, et südamehaiged, kes seasitta paljakäsi korjavad, pidid kuigipalju paranema. Kuivõrd selles tõtt on, ei tea. Vastuse annavad tohtrid).
Mõnel võib ka okserefleks tekkida, siis laske aga julgelt, sest häda ei anna häbeneda. Ja sellega annate seedebakteritele võmaluse seguneda. Aga sõrmi ei maksaks suhu toppida, muidu tuleb mingi kõhutõbi kallale.
Kui sitt veetud, puistake veidi saepuru kasti põhja. Mõni soovitab lupja, kloori või muud keemiat raputada. Seejärel lükake kast endisesse asendisse,kasutades kangi. Nüüd on tähtsam osa tööst tehtud.
ALGAB HÜGIEENILINE POOL
Harjaga tuleb kärust suurem osa sitta auku kaapida. Ämbrist natuke vett kärru ja siis šampoon vahtu ajada ning nühkida kuni kärukast puhas. Samas võib ka labida puhtaks pesta. Loputada rohke veega. Ja kui aroom pole kadunud, tasub võtta naise tagavaradest ballooni vänge lõhnaga deodoranti ja pihustada seda kärule ja labidale. Kellel naine ei luba võtta, sellel tuleb leppida odekolonniga, mida harjaga laiali hõõruda, eeldades, et hari ka puhas on. Nüüd pole aega molutada, vaid auk kinni ajada ja sauna pesema. Sitased riided pesumasinasse, ise dušši alla.
LÕPETIS
Kui pesus käidud, võiks tähistada suure töö lõppu.
KÜLA PEALT KUULDUD LOOD
NB! Need pole järgitegemiseks!
Esimene lugu: Suhkur ja pärm.
Aeg - umbes kümme aastat pärast suurt ilmasõda.
Koolid olid väikesed ja peldikud asusid õues. Nende tühjendamise organiseerimine kuulus kas direktori või kooli majandusjuhataja tööülesannete hulka. Kui sai täis, siis helistati sibi kohale. Tavaliselt oli sibiks tollal kas kõva kärakavõtja või endine pätt, kes üritas minevikuga lõpparve teha. No siis ühes koolis sai peldik täis. Teavitati ka vastavat instantsi. See käis kohal, kaes järgi ja arvas, et sellega annab oodata nädalakese-paar. No poistele oli see ükstaspuha, aga tüdrukud tõstsid kisa. Juhtkond jäi omale kindlaks. Siis poisid otsustasid tütarlapsi aidata. Järgmine hommik viidi direktorile teade, et peldik ajab üle. Direktor läks vaatama ja ei uskunud oma silmi. Nüüd oli tuli takus. Telefonitsi kutsuti kiiresti sibi kohale, kes töö ära tegi.
Sel hommikul polnud küla poes ei suhkrut ega pärmi. Kui jutud kooli peldikust kaupmehe kõrvu jõudsid, taipas poodnik nüüd, miks poisid eelmine õhtu kogu suhkru ja pärmi kokku ostsid. Aga niipalju oli ta ka inimene, et ei andnud poisse välja.
Teine lugu: Granaat.
Üks külamees rääkis sihukest juttu, kuidas temal talvel sitavedu käis. Õhtul laotas ta ajalehe trepi peale. Siis sittus sinna peale. Kui tagumik pühitud, torkas puupilpa sita sisse püsti. Seejärel läks ta tuppa. Öösel külmetas pakane sita kivikõvaks. Järgmine hommik välja tulles võttis pilpa otsast kinni ja viskas nii kaugele kui sai, põllule. Kevadel kolhoosi traktoristid ei osanud välja mõelda, miks sellel põllul on alati nii vänge sitahais. Aga teravili kasvas vägev, et kombainerid ja agronoomid aina imestasid.

11.10.09

Raisakulli sügisene muinaslugu



Juba mitmendat päeva hulpis kapten Jack merel.
Viimane torm võttis kõik, mis võtta andis.
Ainult kipakas paadilootsik oli jäänud ustavaks.
Veevaru oli otsa lõppemas, nagu ka vinnutatud liha.
Kuid kapten Jack oli karastunud - ta ei andnud niisama kergelt alla.
Võideldes looduse stiihiaga, märkas Jack läbi soolaste lainepritsmete eespool midagi.
„Maa... Maa!!!“ hüüdis ta ning tundis, kuidas silmad täitusid pisaratega ja klomp kurku kerkis...



...Mõned tunnid hiljem tundis kapten Jack kindlat pinda jalge all.
Ta hüüatas mõned korrad - oohohohohhoo – mets kajas vastu.
Märgates jalgrada, astus Jack seda mööda kuni mets ta õrnalt oma embusesse võttis.
Kui silmad harjusid hämarusega, polnud Jacki imestusel piire.
Nii ta nägi pesakasti, mille kasepuu oli oma kiire kasvuga lausa pooleks virutanud...



...Õhtu saabus kiiresti.
Jahedaks kippus.
Kapten Jack oli silmanud puude vahel mingit majalobudikku, kus helkis kutsuv tuluke.
Astudes majja, nägi ta koledat, konksus ninaga vanamoori kamina paistel soojendamas.
„Jack. Jack Morgan.“
Vanamoor ohkas ja tõusis kiiktoolilt.
Võttis baarikapist kaks viskiklaasi ja pudeli rummi.
Mille sildil seisis „Captain Morgan“.
Jack võttis paar klõmakat hinge alla, ohkas korra ning vajus pehmesse roosakasmusta uttu.
Hommikul ärgates ei näinud Jack vanamoori.
Ta väljus tarest.
Karge külm haaras Jacki, sundides õlgu väristama.
Lummatuna seninägemata looduse ilust...



...ei pannud ta tähele, kuidas selja taha ilmus hommikumantlis noore naise kuju, kes kandikul sooje kaneelipiirakaid ja kuuma kohvi pakkus...

Siinkohal lõpeb meie muinaslugu, sest Raisakull eelistab lugusid vesta sündsuse piirides.

Sügisel,
nõnna on see alati,
kask heidab endalt kuldse rüü,
jäädes alasti
ning polegi tal tunnet süül...

9.10.09

Rikkis masin?

No ma ka proovisin seda Revali valimismassinat käima tõmmata.
Törtsus teine korra ja tulemus siis siuke:

Tallinna valimismasin!
Täname vastamast! Võrdlesime Teie seisukohta kõigi kandideerivate erakondade platvormidega ja arvutasime välja seisukohtade ühisosa.
Tuginedes Teie vastustele leidsime kõige suurema kattuvuse nimekirjaga:

Spisok Klenskogo - Russkij Tsentr

Seisukohad kattuvad 35% ulatuses

Võrdle minu vastuseid Spisok Klenskogo - Russkij Tsentr omaga

Kattuvuselt teisele ja kolmandale kohale jäid vastavalt:
Erakond Isamaa ja Res Publica Liit Kattuvus 35%
Eesti Reformierakond Kattuvus 30%

Kõige vähem ühtisid teie vastused järgnevate erakondadega:
Sotsiaaldemokraatlik Erakond Kattuvus 35%


Oi Klenski, kas paremat nime ei leidnud kui: spisok?
Pissime Klenski - Vene Keskusele peale? Too on mu vabameelne tõlge, niipalju ma ikke vene keelt mõikan. Pisut – sel sõnal ju kaks tähendust, ainuke vahe pidi olema rõhu asetusel: kirjutab versus pissib.
No nii mööda see massin ka ei saanud panna, et Klenski pissikas või kusik, nõuab eesti keelt nüüd Revali asjaajamiskeeleks. Nagu mina ära märkisin...
Valigem siis Klenski kollane pissivedelik „Vene Keskus“ linnavõimu esindama. Klaaspudelis on seda hüva märjukest hea kinkida Revali külalistele.
Ainuke asi jääb kripeldama mu hinge: vaadates nõnnanimetet teise koha omanikku - IRL kattuvus on samuti 35%. Miks neid kahte kohe suurelt ja rasvaselt ei pandud etteotsa?
Siin tekib mul juba vandenõuteooria: kuna Postimees on teada tuntud reformierakonna hääletoru, siis on see programmiliselt paika pandud, et IRL ja muu erakonna % ühtelangemisel, esitletakse esmajärjekorras mitte IRL-i ning kolmandana ilmtingimata reformierakonda...

7.10.09

Olen väsinud...

No ma ei tea. Kas süüdi on sügishiilgus oma hallusega või sügishallus oma hiilgusega, aga mul on selline tunne, et ajud hakkavad üha rohkem ja rohkem kärsahaisu välja ajama. Ilmselt mu veidi melanhoolne natuur ka vahetevahel suskab mõne vimka sisse. Tõtt öelda on mul käes keskea kriis. Juuksed veel ei hõrene pealael. Selle vastu hoolitsen ma ise – ajan pea kiilakaks. Kurat võtaks! Tahaks karjuda ja nutta ennast tühjaks. Pole publikut, kes hindaks mu esitletud tragöödiat. Võhivõõrastele nagu pelgaksin, need olnuks varmad nobedaid näppe kasutama. Metsa minna pole ka mõtet. Ja pealegi – mul kähisev hääl. Jahimehel piisab sellestki, et minu teele haavlid läkitada. Pärast seletuskirjast loetakse, et arvas minu kähisemise järgi marutõbise kähriku. Nii lolli lõppu enda jaoks ei taha keegi.
Öelge nüüd ise, kui ausalt suudate endale silma vaadata ning öelda, et mu südametunnistus on puhas. Ma olen mitut puhku nii teinud. Ja leidnud, et mitut asja oleksin võinud teisipidi ajada. Mõnda ehk isegi kolmatpidi. Valikuvõimalus, valikuvabadus... Eih, ma ei usu ju sellesse. Kui ma midagi teen, siis ei oska ma kuidagi ette näha, et on olemas ka teisi võimalusi. Sest need oskused tulevad aastatega. Nad saabuvad läbi kogemuste. Tagantjärgi tarkusena. Mul neid kogemusi napib. Seega, teen üha rohkem vigu. Samas proovin mitte nii väga võimendada oma apsakaid.
Lapsepõlv oli mul helge. Kõlab klišeena... Aga vanaema tehtud lumepallisupp on siiani hõrgu magustoiduna meeles, nagu ka äsjalüpstud lehma piimavaht. Päike loojus alati vähese pilvega selges taevas. Küülikud puuris, kuhu pidin iga päev võililli korjama, kuni hetkeni, kus üks pikakõrvaline otsustas hambad minu näppu lüüa. Karikakrad, rukkililled... Pagan küll, miks kuradi pärast pidi kõik see idülliline aeg otsa saama. Nii mõnigi kord tahtnuks kisendada, jalgu vastu maad trampida. Kedagi ju see ei koti.
Nüüd kappab elu tuhatnelja. Varjud vilksatavad hetkeks ja läinud nad ongi. Silmanurgast mällu talletunud varjude hulgas on olnud neid, kellesse armusin meeletult. Kes paraku olid teist meelt. Kaasasõitjaid jääb üha vähemaks - mõned langevad, mõned keeravad vastassuunda. Ka parimad sõbrad.
Lõpuks olen väsinud.
Lihtsalt väsinud.
Väsind kõigest.
Väsinud üksi olemisest.

6.10.09

Nendele,kes istuvad meie südametunnistusel...


Istun, pilk kaugusesse suunatud ja mõtlen...
Ning vaikin.
Lihtsalt pole sõnu.
Viimasel ajal olen loobunud aru saamast, mida ma oma silmadega näen, kõrvadega kuulen...
Süda valutab – isamaa on haavatavam kui kunagi varem.
Mõtlen, mida kuradit te olete meite maaga teinud.
Kas ise ka mõistate, et te lõhute Eestimaad?
Lõhestate rahvast?
Nõrgestate eesti rahva julgeolekut?
Kas te olete selleks valitud, et raha tasku panna?
Kas te lööte iga välismaise soovituse peale kulpi?
Tunnistan ausalt, et valisin teid.
Esindama väärikalt Eesti Vabariiki.
Te väärisite mu häält.
Aga nüüd enam mitte.
Sest te olete teinud mu häälest...
Sitapaberi, millega oma roojast perset pühkida.
Mu hinges valitseb tühjus.
Sellepärast ma istun, pilk kaugusesse suunatud ja mõtlen...

3.10.09

Raisakulli fotojaht: Neli...


Otsisin oma arhiivist miskit, millega täita seekordne jahiteema.
Pidin juba lootuse kaotama, kui leidsin selle pisku.
Neli – läbi ajaloo on millegipärast see number olnud dünaamiline.
Neli kuningat murdsid muinasajal läbi sakslaste rinde ja jõudsid Paidesse, kus nad kinni peeti ning hukati.
Neli musketäri ei vaja tutvustamist.
Nagu ka neli tankisti, kes moodustasid Poola vabastamise aegu olulise löögirusika.
A-rühm, mitte see meiemaine räpipunt, lollitas aastaid jänkide militaarpolitseid.
Aitab mölast.
Täna esitlen ühte pilti.
Siin ta on:

Neli kevadist tulbiõit.

1.10.09

Edgarikusikud on nõdrameelsed või?

Täna tuli minu meiliadrele kiri keskerakond@keskerakond.ee st : teeme unzipile samba.
Mina pole neilt midagi tellinudki, seega kesikud käigu kus kurat oma idiootsete kampaaniatega.
Mitu korda ma pean ühte ja sama juttu ajama, et nad aru saaksid, ma ei ole kusierakonna fänn.
Juba ükskord enne võtsin paar korda keskerakonna meililistist ennast maha, aga nad ei õpi.
Ehkki ma pole nende meililisti regandki.
Võtsin täna tarvitusele karmimad abinõud: kõigepealt teavitasin pisipehme korporatsioonile, et keskerakond@keskerakond.ee kujul on tegu spämmirobotiga. Seejärel otsisin selle kirja spämmikastist ülesse ja lisasin, et tegu on andmeõngitsusega.
Topelt ei kärise...
Näis, kas sellest aitab.

Uitluule

Kangastus mul,
nähes kandelaaber-vappi:
natside kull
tigedust täis sappi...