Kui viskad ilusal talveõhtul metsas käies taevasse, siis tajud, et oled väikene mutrike maakeral, kellele vaadatakse ülevalt alla. Kui vaja, saadetakse süljelärakas raske lumekänkrana sulle otse lagipähe. Hullemal juhul karusnahkse krae vahele.
Liiga kaua taevasse vaadates kaotad ajataju, kohataju ja veel mõne taju, mistõttu näib nii mõnigi ülesvõte uskumatu vaatepildina.
Minu seekordne jahisaak on selline:
Puud olid kunagi hellad vennad.
Seda puud üles võttes võttis too mind kuulda ja kõverdas ennast pildile.
Lind on jätnud dünaamilise tantsja-kujulise jälje lumele. Muide, originaalis oli see 180kraadi paremal või vasakul...
Toruga püüdsin enda arust kuu kinni. Pärast selgus, et tähed olid ise ämbrisse astunud...Tutvustan teile kaasjahilisi hullumaja päevilt.
Kuu kummuli, puud küljeli, lind siruli... maailm hukas :)
VastaKustutaTähed ämbris :D
VastaKustutaLind käis inglit tegemas :)
VastaKustutaHeh, sedapuhku ep kommentaari mette pilta vaid ohhoopis päälkirja - puhas palindroom! :D
VastaKustutaAsi see siis Kuu ämbrisse püüda,
VastaKustutaaga pärast kõik-see-mees
veel fotikaauku
tirida
Voh!
:P
Tähed ämbris võtab ju lausa mõistatuse kuju :)
VastaKustuta:D
VastaKustutaKui ma ämbrid kaevu ette üles rivistasin, et vett sauna jaoks pumbata, siis vaatasingi, kuidas lumehelbed kogunesid neisse. Läksin ruttu tuppa ja tõin fotoka...
Tänud teile kõigile, kes te võtate vaevaks ikka ja jälle kommenteerida! ;)