26.2.10

Fotojaht Raisakulli moodi: Katked sahtlipõhjas laagerduvast teosest...



Nõnna siis.
Alljärgnevad kaks katkendit on pärit mu käsikirjalisest teosest, mis vedeleb juba paar-kolm aastat sahtlipõhjas.
No pole enam sellist särtsu asja edasi arendada, kuigi toona oli mul süžee selgelt silme ees.
Tohoo tonti, hüüataks mõni selle peale.
Kui nüüd lugeda Oskar Lutsu mälestusi, siis rahva poolt armastatud kirjamees ei pannud „Kevade“t ühe hooga paprile.
Ikka tasa ja targu...
Las aga laagerdub sahtlipõhjas edasi.
Räägitakse, et edasi kribamiseks on vaja vaimu.
Kuna seekordseks fotojahi teemaks on terav/torkiv, siis otsisin vajalikud lõigud ja illustreerisin piltidega.
Nüüd lugege, väristage õlgu ning kannatage.
Ehk millaski tulevikus ilmutan „Tuumbi imepärase maailma“ ka laiemale lugejaskonnale.
Kuigi taganttorkimist on küll ja küll teemal a la „Kle, millas sa kirjastaja manu lähed?“.
Niisiis esimene katke:
...Tuumbi jäi seisma.
Jalge ees, pika rohu seest, vaatas talle vastu skorpion.
Suur valge hiidskorpion.
Tuumbi raputas pead ja pilgutas silmi.
Mida kuradit? Skorpion põhjamaisel kevadisel heinamaal? Ei, see asi pole ikka õige…
Tuumbi astus sammukese ligemale ja kaes siis hoolikamalt, et mingi looma selgroog oli hoopis.
Metsloomad olid skeleti laiali toimetanud ja tükk selgroost oli nõnda jäänud, et nagu oleks skorpion ülestõstetud astlaga valmis sind torkima...

Ja teine katkend:
...Sel pühapäeval plaanis Tuumbi metsas uidata.
Aga, et ilm oli ilus ja tuul mõõdukas, siis otsus oli tehtud… puulõhkumise kasuks.
Nõnda algas Tuumbi seekordne pühapäev.
Lõhkudes väiksemad pakud halgudeks, sattus Tuumbi ette pikem okslik nott.
Sellega ta saab veel vaeva näha.
Ometi oli mehel käes terav kirves.
Millega oli lust töötada.
Ega asjata öelda, et väärt tööriist on pool tööd.

Aga, siis läks midagi nihu.
Ei tea, kuidas, laskus kirves tsipa viltu.
Tuumbi reageeris kiirelt, rakendades vastusurvet, mis võttis hoo maha.
Kirves ainult kõksas jalga.
Tuumbi ei tundnud midagi, arvates, et kõik läks õnneks.
Sisetunne käskis püksisäärt üles keerata, mida Tuumbi ka tegi.
Tumepunast verd tilkus värskest haavast.
Tähendab, et ikkagi mats läks kirja.
Ja otse veeni.
Tuumbil polnud aega enam oodata, vaid kiirustas kergelt longates tarre esmaabikapi manu.
Antiseptikumiga määris ta haava.
Mille ta marlitüki ja plaastriga kattis.
Siis hakkas uurima tunkesid, mis tal jalas olid õnnetuse hetkel – ei mingit rebendit paistnud sealt.
Seejärel alles jõudis Tuumbile kohale, et kui ta ei oleks kiirelt reageerinud, poleks ehk tal ka tervet jalga all olnud.
Õudne tõdemus…

Ettevaatust! Siin varjuvad tääkidega pärismaalased...

24.2.10

Auhv viiderseen, blogbaum!

Paistab siuke olukord olema, et Plogipuu ei taha enam lehte minna.
Vist on väga raske talv olnud üleelamiseks sattunud.
Juba kolmas postitus ei taha avaneda.
Näib, et see juhmum pole ainult minuga seotud, teised on samuti täheldand sedasamust anomaaliat.
Miski andmebaasiga jama?
Sellisel juhul oleks pidand pressiteade tulema a la „sorri, database error“.

Üks võimalik põhjus on säutsude üleküllus.
Paraku mõned säutsujad ei saa aru, et twitter pole blogi, mida eksponeerida plogipuus.
Selleks, et oma edevust säutsumiste läbi populariseerid-a, võiksid varblased luua omale uue andmebaasi või lehe, kuhu säuksud edaspidi laekuvad. Näitena sobib väga hästi twitt.tr.ee. Väheke ropuvõitu nimi sai teine, aga reklaami see kindlasti ei vaja. Kui eelnev nimetus ei kõlba tänu puritaanlikele vanematele, siis võtke nimeks varblane.ee. Aga see jällegi meelitab igasugu kultuurirevolutsionääre kaugest idast ligi.

Ahjaa, kuna plogipuu enam ei funka minu plogi suhtes, tuleb mul mootorsaag käima tõmmata.
Haige puu tuleb maha võtta.
On ka teine võimalus: jätta see puu teistele elajatele toidulauaks.
Ja ise minema astuda.
Ma eelistan siiski seda viimast varianti...

Ärge püürake sellele tähelepanu - Kinnitussõna või miskit sarnast...

Kuram jälle pean seda tegema?
Kood siis siuke: ILDVUSBW
Plogipuus siis ühILDuVUSBroblad Wõi?

Lisan kell 12:45 juurde, et ilmselt on Plogipuu ehk Blog.tr.ee omadega õhtal.

Masendunud vaikne mõttemülgas keset suurepärast talve...

Kogu möödunud nädalavahetuse ning selle nädala algusepoole olin masendunud olekus.
Lihtsalt puudus pisitilluke säde, mis mu tuju kas või mikromillimeetri võrra kergitaks.
Käisin seda otsimas kaugelt ja lähedalt.
Kõik see sära, mis paksult ägab meigikorra peal, tundus nii võltsina.
Isegi inimloomade naeratused ei korvanud seda tunnet.
Kuigi, tõele au öeldes, ega need naeratused mulle polnudki mõeldud.
Tunnetasin end kui röövlina, kes vargsi virutab mõned tsüklid rõõmusähvatused teistelt...
Tagasi kaedes Tiigriaasta alguse suunas, ilmutab aus alasti tõde end tuntud Möörfi seadusekogu headuses, et kui juba miski asi kiiva kisub, siis nii ta ka läheb.
Mina paraku suure loodusjõu vastu ei saa.
Vähemalt üksinda mitte.
See on tõdemus. Isegi väga karm tõdemus.
Mis sest, et minu hange otsast vaadatuna.
Üldiselt on elu kena – isegi väga ilus.
Eriti sellel talvel.

Elik piltlikult siis siuke kurblik-igatsevalt-ängitsev tunne, kui alljärgnevat kuulates:

20.2.10

Anarhiline raisakull olümpialaineil: aken vs. pingviin

Viimasel ajal on osadel mu kontaktidel mingi olümpiavaimustuse tõbi külge hakanud.
Muudkui saadavad mulle linke.
Senimaani olen neid ka teavitanud mulle saabunud ümbrikutest, misjärgi tehakse suured silmad ja hüüatatakse: Mina pole seda saatnud!
Misjärel ütlen neile, et nende raalis sitsib viirus.
Hoiatasin ka selle koha pealt, et ärgu nad netipankasid kasutagu, enne kui masin puhas on.
Kurat!
Miks te siis kasutate windoozat, kui te ei saa selle kasutamisega hakkama?
Pruukige hoopis Linuxit.
Juba aasta olen pingviine oma masinates jooksutanud – notebookis on Estobuntu ja netbooki jooksutavad Xandros lite ja LinuxMint.
Ja siiani olen nende loomandiega täitsa rahule jäänud.
Kõik asjad saab aetud.
Ei tõmba enam pisipehme akende manu.
Skoor on 10 : 0 viimase kahjuks.

Kell 10:44, kui "mänguaja" lõpuni on jäänud loetud sekundid, on windooza ikka nullseisus.
Skoor on nüüd kärisenud linuxiliste kasuks 25 : 0.
Kommentaarid on liigsed...

19.2.10

Tuisuluul: sõber ootab

see lumi ja tuisk,
ei lase mul linna sõita,
meeles mõlgub: raisk,
kurat, viina ei saa võtta!

sõber aga ootab linnas mind...

Säästuaeg kummitab...

Ma siin jäin mõtlema ühte asja.
Nimelt, kui elu käib üle jõu, tuleb kuidagimoodi nii sättida oma tegemised, et saan jälle normaalse inimlooma kombel hingata.
Näiteks, kui raha enam sisse ei tule kuskilt allikast, tõmban mõned teenused järsult elik päevapealt kulumilt välja.
Võtame näituseks sellised tänapäevased asjad nagu elekter, interneedus, moblad, kõnetraadid jne.
Esmase asjana loobun mobiilmölafonist, kuna ilma selleta saan üsna hästi hakkama.
Järgmine shitgrupp on interneedus isikuliselt – ka sellest saan loobuda.
Kuna mul vanuse poolest tuttavaid vähe, saan adjöö öelda ka kõnetraadile.
Elektrita saan ka ilmselt kergema vaevata hakkama.
Need moodustavad igapäevase mugavuse, mida ma olen tarbinud aastaid.
Tsipa olen pohmellis, paha olla, klõpsin lüliteid-nuppe.
See läheb mõne aja pärast üle.
Raha kokkuhoiuks valin nende teenuste numbrid ja teatan oma loobumisest klienditeenindusse.
Sõltuvalt pakettidest hoian kokku jämedas laastus ca 500 kuni 1000 krooni kuus, aastas siis 6 kuni tosin tonni. See on üpris suur summa.
Ka pangateenustest saan loobuda, lõpetades suhted selle asutusega, viies arved nulli. Pangakaartidel nurkade äralõikamine säästab 15 krooni kuus. Jällegi sääst, eks ole.
Ajalehtede-ajakirjade tellimuse ülesütlemisel saan raha ka ehk tagasi.
Kui soovin veel kokkuhoidlikum olla, tuleb ka prügiveole EI ütelda. Sõltuvalt 35 – 70 krooni kuus jääks raha alles.
Siin tekib juba tõrge.
Pildil: Nõmmel olid eesrindlikud prügisorteerijad: Kusikud prügikasti!

Kuidas ma nüüd seletan valla-linna vastavale ametkonnale, et kulude kokkuhoiuks olen sunnitud ka prügiveoteenusest loobuma.
Mis teenus see ka on, kui ei saa sellest loobuda. Seda asja nimetatakse räkitiks ehk väljapressimiseks. Mis on omane organiseeritud kuritegevusele.
Mulle raha kuskilt sisse ei tule, kuidas ma saan väljamakseid teha?
Võlgu ka ei taha jääda.
Kommunaalmaksu mina maksma ei pea, nii et siin on mul suur null.
Maksuametiga suheldes jääb mulle tulumaks ja maamaks, mida tuleb tasuda. Tulumaksult saan ehk enammakstud summalt tagastuse.
Kui ma nüüd lähen maamaksu maksma, röövib riik minult teenustasu.
Riigiettevõte Eest Post võtab igasuguse teenuse osutamise pealt 25 krooni – see on röövimine päise päeva ajal.
Kui ma maksan kõiki arveid selle asutuse kaudu, olen ma üheainsa päevaga ilma Koidulast.
Riik peaks siiski olema huvitatud maksude laekumisest ja sätestama, et riigimaksudelt teenustasu ei võeta.

16.2.10

Raisakulli vastlad...

Käisin täna vaese mehe jõulutel.
Vastlaid pidamas.
Ennevanasti nii öeldigi.
Hommikul oli kohe kuklid laual, mis eila valmis sai küpsetet.
Ja mikseriga sai rõõska koort vahuks aetud.

Kui vaja, võin terve liitri rõõska koort omale sisse kallata.
Silma pilgutamata.
Nagu varajases nooruses, kui meiereis sai üksjagu töötatud.
Mõnikord astusin koorevanni manu ja võtsin matti.
Sel ajal, kui Bakuu veel meie oma oli.
Elik siis sügaval nõukogude ajal.
Hehh!
Nii rammusat koort pole ma hiljem oma suhu saandki kui tollal.
Praegune koor, mida parseldatakse vahukoore nime all, peaks olema kohvikoore nime all müüdav. Ja kohvikoor omakorda piimana letis olema.
Rasvavaba piim on puhas lõss.
Mis läks tollal sigade ninaesiseks.
Kui juba nõnnanimetet terviseedendajad propageerivad sigade toitu, siis asi neil jahukörti lihtinimesele pähe määrida.
Reklaami vaja teha ainult.
Mäletame ju väga hästi, kui tollane rahvarinne plönni õhutusel nõustus tuhlikoori sööma. Juba siis ironiseerisin sel teemal. Et selleks on vaja koori süüa, et kõht kinni jääks. Vähem söögikordi, vähem sittumist. Kurnatutena siis valime plönni jestonistani tsaareviks...


Lõunaks aurav herneleem laual. Päris maitsev oli. Nüüd see maitsev ollus tuleb gaasina tagumisest august välja.
Tänases töötu olukorras on hää, kui ideid jagub, eks ole. Eks ma haarasin võimalusest kinni.
No ma kompunnisin siin siukse elektrilise ventiili omale persse: kui peeretan, vajutan nupule, ning gaas, antud juhul ilma säiltusaineteta hernesupilõhnaline peerugaas, pumbatakse voolikut mööda mahutisse.
Kui mahuti saab täis, läheb see ekspordiks Saksamaale, kus gaasi otsitakse lausa tikutulega.
Eesti väliskaubandusbilanss saab tasakaalustatud.
Võib-olla eksport ületab koguni importi. Vat see on juba miski.

Tahtsin täna liugu laskmas käia.
Jahipüssi mul polnud – seega pauku teha ei saanud.
Liug jäi ka tegemata.
Kelguga läksin künkale, aga niipea, kui kelgule istusin , tahtis va reo lume sisse ära sulada elik kaduda.
Ei hakanud mässama ka sellega.
Siis otsustasin, et mulle pole vaja pikemaid linu – vaata, kui palju need pesupulbrit söövad, võrreldes lühikeste linadega.
Et aga mitte jääda toapoisiks, võtsin kätte ja läksin metsa.
Lumi oli aga üle põlve.
Muudkui sumpa ja sumpa rühkides läbi lumise välja.
Poolel teel tundsin, kuidas higijoad valla pääsesid – ürbid lausa tilkusid.
Metsa jõudes tundsin rammestust.
Toetasin selja vastu kaske. Ja selle eest karistati mind koheselt – lumehunnik sadas mulle peale. Nüüd olin rinnust saadik lume sees.
Tuli hakata elu eest võitlema.
Ausalt öelda ei tahtnud ma kevadeni kringliks külmunud soolapulgana teiste metsloomade irve alla sattuda.
Hea, et ma kunagi kung-fu filme vaatasin. Nüüd osutusid need õpetused lausa väärtuslikeks.
Tegin šha-šhaaa ja hõkk-pau-šhaad...
Kaevasin ennast välja.
Siis liikusin kodu poole tagasi.
Vaatasin jälgede järgi, et jänes oli koos ilvesega mu kung-fuud kaemas käinud. Rebane oli nii vaene, ei olnud tal pileti lunastamiseks krabisevat, et vaatas minu idamaade võitlust lumega pealt aupaklikumas kauguses...

Kunagi ammu pidasime sigu.
Sellest ajastust on mul tallele pandud vurriluu jaoks kondid.
Puurisin augud sisse, nöör läbi ja vuristamine võis pääle hakata.
Vist sai liig nõrk nöör pandud, et mul nina täitsa puru - nöör katkes ja luu lendas otse mulle haistmisaparaadi suunas.
See käis nii kähku, ei jõudnud reageerida.
Verd tilgub siiamaani...
Kurat küll!
Oli nüüd seda vaja...

15.2.10

Toompea - on või pole ühishaud?


Tänane küsimus on: kui kaua me leiname?
Jäin ausalt öelda mõtlema selle üle.
Ametlikult on paika pandud kristlusest tulenev leinaaeg, mis vältab ei vähem ega rohkem kui 40 päeva.
Meie rahvas leinab igavesest aega igavesti.
Eriti meite vabariik.
Kuna meie väikese vabariigi pealinn asetseb kalmu peal.
Kalevi kalmu.
Kui palju erinevaid kirjeid on aegade jooksul hauakääpale maalitud...
Ajas tagasi minnes siis taoliselt: Tallinn, Tallin, Revel, Reval, Kolõvan, Kalevan, Lindanisa...
Öeldakse küll, et heal lapsel mitu nime.
Mulle aga tundub see asi olema vähe imelik.
See kõlab nagu ühishaua moodi.
Selles mõttes nagu igat ühte on maetud eelmise peale ja vastavalt ka sildiga tähistet.
Ometi on kõrvalplatsil vaba ruumi küllalt.
Vaadates sellesinatise risti ümber käivat sekeldusi, on igati mõistetav, miks see jant seal kestab.
Leinajaid on liiga palju.
Igaüks ajab oma rida, et saaks oma kadunukesele suurimat austust avaldada.
Aga kuhu see kadunuke maetud on?
Ikka sinna, kus kõrgem koht – Toompeale, ainult, et rist on valesse kohta sattunud.
Hauakääpa peal otsustatakse siis meie vabariigi asju.
Võib-olla peaksime oma parlamendile uue asukoha vaatama?
Ehk hakkavad asjad õiges suunas sujuma...
Ahh...

14.2.10

Hüva tiigriaastat teile...

Nüüd takkajärgi kaesin, et valge metalltiigri-aasta on saabunud.
Ausalt öelda, tunnen veits ebamääraselt.
Niikuinii see aasta minu jaoks head ei too.
Pigem teeb kõhedaks asjaolu, et tiiger ja ahv, kelle hulka mina kuulun, omavahel hästi läbi ei saa...
Nii nagu idamaade horoskoop väideldab, on põhjus ahvis eneses. Ahv õrritavat tiigrit kuni viimasel kannatus katkeb. Siis pidavat ahv oma elu päästmiseks puude latvade man kolima.
Kokkuvõtvalt, on tulemas minu jaoks väegade sitt aasta!
Jing ja jang...
Elik – eemaletõukuvad tõmbuvad kokku?
Mis tähendab, et kõik see sitt ja pask, mis sel aastal kokku keedetakse, tuleb sel aastal minu suunas.
Selle tõestuseks näitan, kuidas tiiger on taevasse kraapind küünejäljed.
Justkui hoiatuseks...

Head inimloomad!

Vanad inimesed on väitnud, et sellist lumerikast talve sai viimati nähtud 42 aastat tagasi.
Mis mind eriti kurvaks teeb, on see, et meie inimloomad ei oska rõõmu tunda.
Juba kostub siit-sealt vingumist ja virisemist teemal – aitab juba külmast talvest ja lumesajust.
Põhiosas on need linnainimesed ja need, kes elavad linnatüüpi korrusmajades...
Muidugi, ma saan aru, et küttearved muudkui kerkivad ja kerkivad.
Ise te ostsite sinna omale pesa.
Nüüd kannatage ja köhige oma papp välja.
Mäletate, kui kiitlesite veel, et hea koht on ja teater-kino-meelelahutusklubid käe-jala ulatuses, kaubanduskeskus kah ligi. Arstiabi on kohe naabermajast kättesaadav, tuletõrje kahe-minutilise sireenihuilgamise, politsei aga viie minutilise jalutuskäigu kaugusel...
Ma tahaks teile öelda järgmist: kobige õite lõunasse ja jäägegi sinna elama!
Ärge ajage oma torisemisega teiste meeleolu alla.
Nii kui väiksed ärahellitet titekesed, kui ei meeldi, siis vingutakse asja eest ja tagant.
Emmekesed ja issikesed kiidavad takka ning aitavad seda väikest virinat võimendada.
Nõnna see koor kasvab ja kasvab...
Kui võrrelda inimloomi metsaloomadega, huvitav, kellel veel raskem praegusel juhul on?
Õigus, metsloomadel.
Kes aga ei virise kunagi.

13.2.10

Llukasiar enugatastem .e. metsatagune raisakull


Kui viskad ilusal talveõhtul metsas käies taevasse, siis tajud, et oled väikene mutrike maakeral, kellele vaadatakse ülevalt alla. Kui vaja, saadetakse süljelärakas raske lumekänkrana sulle otse lagipähe. Hullemal juhul karusnahkse krae vahele.
Liiga kaua taevasse vaadates kaotad ajataju, kohataju ja veel mõne taju, mistõttu näib nii mõnigi ülesvõte uskumatu vaatepildina.
Minu seekordne jahisaak on selline:
Puud olid kunagi hellad vennad.

 Seda puud üles võttes võttis too mind kuulda ja kõverdas ennast pildile.

 Lind on jätnud dünaamilise tantsja-kujulise jälje lumele. 
Muide, originaalis oli see 180kraadi paremal või vasakul...
Toruga püüdsin enda arust kuu kinni. Pärast selgus, et tähed olid ise ämbrisse astunud...


Tutvustan teile kaasjahilisi hullumaja päevilt.

11.2.10

Katkend pooleliolevast teosest...

Et siin blogosfääris on mitmed tutvustanud omi üllitisi, siis otsustasin ka mina kuradil sarvist kinni haarata ja proovisin eluloolist kriba paberile panna.
Järgnev on katkend mu pooleliolevast triloogiast.

...Täissuitsetet kõrtsus, kus laed madalad ja kõik tammepuust tehtud on, hüüdsin oma sõbrale, kes toimetas parasjagu heliaparatuuri kallal: „Kuule, ma kobin siis mõneks ajaks välja.“
„No siin tubakasuitsu sees on raske midagi välja mõelda. Mine ees. Ma tulen kohe järgi. Panen enne siia mõne plaadi mängima.“

...Enne ukse sulgumist selja taga kuulsin, kuidas Jimmy Page oma soolokidrast meelitas meloodia, mis minus alati judinaid tekitas, nagu oleksid sipelgad, õigemini juba elevandid, mööda selgroogu üles roninud või trampinud, ja millele sekundeeris üsna pea John Bonham oma trummidega...

Pühkisin lume pingiotsalt maha ning istusin.
Kohe käis ükse kääksatus.
Heitsin pilgu korraks hääle suunas. Ants loivas laisalt nagu ikka ja istus mu vastu teisele pooole lauda.
„Led Zeppelin.“
„Tean. Ja lugu ise on „Since I've Been Loving You.““
Ants üllatus.
Ma ei andnud talle aega koguda, jätkasin: „See mu meelest läbi aegade parim lugu, mis kidrast välja meelitatud...“
„Vaat seda ma ei teadnud, “ pomises Ants.
„ See kompott raputas mu päris segi ning pööras mu täielikult rokiusku. Peale seda lugu polnud maailm enam endine. Vähemalt minu jaoks mitte. Ja teine lugu, mis lõhkus seni mu kindluseks niinimetatud rahuliku muusika raja, oli „Staiway To Heaven“ ehk maakeeli Taevatrepp.“
„Kuule, ma arvasin, et tean sinust kõike, aga näädsa, ega tea küll. Ma pole kunagi sind Zeppi kuulamas näinud. Rääkimata sellest, et sa pidevalt punki kuulad.“
„Jehh. Punk on üks lahe asi küll, aga kummaline see, et mida vanemaks ma jään, seda anahistlikumaks muutun. Muidu on nii, et punk on mässuliste noorte pärusmaa. Samas jälle, vaadates tänapäeva noorsugu, kõik on õpihimulised. Seda tuleb takka kiita. Aga küsimus tekib sellest, kas nad peale tuupimise ka mõtlemisvõimelised on? Minu ajal oli õpetajatel, olgu muld neile armuline, ikka tegemist. Ja tänu neile siis ma mõtlen rohkem kui teised. Ja kuulan erinevaid muusikažanreid, mille juurde ma ei oleks iialgi jõudnud. Peale seda, kui ma enda jaoks avastasin Zepi, olen vahelduva eduga jõudnud punki, bluusi kuulata. See „Since“ on puhtal kujul kahvanägude blues. Ütle veel, et valged mehed pole mängumehed. Heheheee... Muide, üksjagu punki kuulasin ma varajases nooruses mingi väljamaa raadiojaama vahendusel. Aga seal oli kahinat rohkem kui muusikat, siis jäi see kuulamine poolikuks. Hiljem, kui meil hakkas tekkima see punkliikumine, kus oli tarvis punkarina näidata ainult sel moel, et ajasid kõrvapealsed nulli ja õlut kaanima, siis tekkis mul võõristus selle asja vastu. Erineda hallist massist, samas jälle olla halli massiga üks – siis ei, tänan väga.“
„Sul külm ka on?“
„Väheke ikka on.“
„Prrrrr... Ma lähen sooja tagasi.“
„Alles sa tulid välja ja sul juba külm?“ osatasin sõpra, „Ma istun veel mõne minuti, kogun mõtteid.“
„Kollektsionäär sihuke.“ Ants polnud suu peale kukkunud.
„Millegagi peab ju inimeseloom tegelema. Mnemofriik nagu ma olen.“
„Muidugi-muidugi...“ ja ukse kääksatuse saatel ta läinud oligi.
Istusin üksi kõrtsi ees. Viskasin pingile selili ja vaatasin taevasse, kus üksik täpp laisalt kulges tähtede rägastikus...

...Uks kääksatas veel kord.

9.2.10

Luul: külmus...

iga aasta
veebruaris miski
külm on

ei kaota
leevenduses viski
jameson

klaasipõhjas
pakun sulle
kuuma jääd

soojas toas
mu juurde
ehk jääd

naeratus suul
silmade särades
seisad uhkelt

siis lahkud
enda järel
suled uksed

büst kui
kamina ees
vaat'n tulle

elu kui's
leekide sees
söeks muut'

Tuulest võetud...

Sorisin riiulites ning leidsin ammukirjutet mölalungi, mis elust enesest on kirja pandud.
Et kevad pole enam mägede taga, siis üllitan selle loo taas, justkui hoiatuseks salakavala tuule eest.

Jube!
Lihtsalt jube!
Kus on kevadine salakaval tuul.
Soojendab ja paitab, samas näitab marutõbise kähriku kombel lõrisedes härjailast tilkuvaid kihvu, kui lõdvalt võtad.
Ilmselt ma seda lõdvalt võtsingi.
Nüüd olen sirakil ja tunne on sitemast sitem.
Ega minust täna teile jutukaaslast pole.
Algas see kõik sellest, et kõhus hakkas keerama.
Ei tahtnud see pööramine kummastki august välja tulla.
Siis langes mulle siuke uimane olemine pääle.
Seejärel pea valutas nagu kari hobukaameleid oleks lõhkuma hakanud.
Kui pead paigal hoian, siis ei valuta eriti.
Aga niipea, kui oma pead vähegi keeran või pööran, näiksid ajud kokku tõmbuvat ning liiguvad kolbaseinte vastu KOLKS ja KOLKS...
Üks sõber arvas, et tulnukate värk!

6.2.10

Raisakulli augud...



Auk...
No seda ma seina küll tegema ei hakka.
Pärast on ütlemist kui palju.
Aga siiski...

Meenub vana lugu, mida ma ammu kuskilt lugesin.
Puškin oli teatavasti väga ropu suuvärgiga.
Kord tahtsid noored aadlineiud paadiga järvele minna. Kutsusid Puškini aerude man. Enne võtsid preilid noorhärralt lubaduse, et too mitte ühtegi rõvedat sõna ei ütle.
Aerutavad järve keskele, kui Puškin järsku itsitama hakkab.
Preilnadel suur kihu teada saada, mis siis nii nalja teeb.
Pärast pikka keelitamist-meelitamist püüdis Puškin viisakalt seletada: „Vaadake, preilid! Meie paadis on 5 auku ja üks punn, aga paat ei upu...“


Minu seekordne saak koosneb kahest pildist


Puurivad auke...

4.2.10

Kuradi meemimuumiad...

...kolistavad oma muuvidega mu ukse taga...

Plogiilma primadonna Ninataga (ärgu ta pahandagu, see on minupoolne kompliment!) otsustas mulle taas meemi teatepulga üle anda.
Mõirgasin veits ja kuulasin, mis ma endast kujutan tema arvates.
Näitleja?
Mnjaa...
Kunagi aastate eest, kui ma Tarbatu Pööbelmanni instituudis vastutahtsi tarkust taga nõutasin, pani emakeele õps minu tagasihoidliku isiku ikka lavalaudu kulutama.
Eks sealt mul siuke nakkus külge jäi, et hiljem sai mõndade koolivendade ees tsirkust etendatud.
Muidugi publikumiks oli tol hallil ajal vaene hall mass, kel pold raha piletite ostmiseks ja kes tuimalt kaes minu etendatud ajuvabadust.
Hiljem siis olin nagu tsirkusetola, kes pulmades etendas tragöödiat ja matustel komöödiat.
Kui ühel hetkel tuli eelpool mainitet tegevustele paus sisse...
Nojah, sellest on paar aastat möödas, kui ma oma näitlejaoskusele nekroloogi kribasin.
See kõlas umbes, paraku mälu järgi pean kirjutama, nõnna:
Täna õhtul... tabas Eestit, vabandust maailma, veel kord vabandust, kogu universiumit valus, khmm ränkvalus kaotus.
Me kaotasime üliandeka näitleja.
Oma sõnade kohaselt pani ta ameti päevapealt maha.
Kui keegi teist leiab kaotatu, palume siiski seda mitte oma teada jätta...

Kogu see tekst oli kribatud Metsiku Lääne stiilis müürilehele Wanted!

Niisiis...
Meemimuumia minupoolne panus muuvide näol kõlab siis selliselt:
Kuna mul on ohtralt vaegkuuljatest sõpru lisaks kurtidele kui ka muidukuuljatele, et kõik ühtviisi aru saaksid, siis esimene pulmalugu oleks taoline:

Pulmamarsiks ehk sobib kui rusikas silmamunaditesse :

Nõnnanimetet “Esimese öö” musaks kõlbab siuke, sest niikuinii on voodi kuum:

ja nüüd kolm matuselugu takkaotsa.
Matusemeeleolu loomiseks sobib zombi-lugu:

Mida ma sooviksin iseenda ärasaatmisel kuulata, on seesinatine:

Peielauas kuulaksin hea meelega seda, mis siis et mind pole, aga ma vähemalt hõljun kuskil sealsamas üheksandas dimensioonis:


Ahjaa, reeglid – neid tulebki rikkuda, mida ma mõnuga teen - kui sellised olid taolised:

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.
Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”
Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”


Aga see lugu saab olema sellele, kes viitsib sedasamust reeglitega meemi edasi arendada ...


Kes pulka soovib?
Loll!
Sedasamust teatepulka, mitte seda, mida sa...

On ikke mõtlemine inimeseloomal...
Või tema tahab jäätist? Ümbernuka-poest saad...

Lisandan kell 17.10 teate, et rohkem ma meemidega ei tegele.
Te võite mulle osundada, aga ma ei garanteeri, et ma neist osa võtan.
Samuti olen seda meelt, et kettkiri peab kuskilt otsast ära katkema.
Ja mina katkestan need kindla peale.
Nõnna siis, sõbrad, ärge tusatsege!

3.2.10

Elust enesest: Hei! Mees! TAPA!!!

Astun bussi, ostan pileti ja pööran ennast, et kaeda, kuhu maanduda.
Esimesel istmel magab oma õndsat und üks küllaltki turske sell.
Ma olen alati sihtinud oma istumised taha poole, nii ka seekord.
Pärast veerandtunnist sõitu jõuame Tapale.
Kõik ronivad maha, ka mina – alati viimaste hulgas.
Bussijuht viskab pilgu siis ringi: et kas buss tühi...
Aga õndsa unega mees magas oma istmel.
Astun bussist parasjagu maha, kui kuulen, kuis bussijuht hõikab magajale: „HEI! MEES! TAPA!!!“
Ausalt öelda, ega ei tahaks sel hetkel tolle unesegase mehe ligiduses olla...

2.2.10

Tuisune mõtteuit...

Väljas tuiskab.
Hirmsat moodi.
Ei taha kuskile minna.
Istuda toas ... ka nagu narr.
Kiigates aknast välja, nii palju kui läbi jäälillede-ornamentide paistis, mõtlesin, mis ma ikka passin.
Panin vatid selga.
Ning astusin tuisusesse möllu.
Ma tean, et nüüd tuleb siunamine teemal TÜHI TÖÖ JA VAIMU NÄRIMINE!
Aga pean mainima, et ütlemata mõõnus töö see lumerookimine.
Lumiräitsakad, mis tuule toel vastu larhvi põrkumas, tuisuga võidu ajamas.
Ma tean, et loodusestiihia vastu ei saa.

Aga ma ei anna alla.
Sest olen osake loodusest.
Kui stiihia võidabki, keeb ka minus võidurõõm.
Selline pisitillukene arusaamine, et olen surelik, paneb mõistma looduse tegemisi ja seadusi.
Kõik kulgeb omasoodu.
Olematusest kaduvikku.
Jääb vaid aeg.
Aeg...
...On mälestus?
Mis tuhmub...
...Kaduvikust olematusesse...