30.6.10

Miinus viisteist.

Kui Ivan lõpuks silmad avas, oli lahingumöll vaibunud.
Ettevaatlikult tunnistas ta enda peal lebava sõduri surnukaamet nägu, sorides peakolus läbi oma tuttavaid relvavendi, raputas raskelt oma pead ning lükkas seda otsustavamalt võõra enda pealt ära.
Siis lasi ta oma silmadel üle välja libistada. Siin-seal lendasid kaarnad kraaksudes pidulaua kohal.
Nähes oma lähedasi otsivaid emakujusid, tõusis Ivan püsti – tema oli siin võõras.
Veri peas tõi talle kohisedes meelde, et järske liigutusi ei teeks. Korra tõmbuski silme-esine mustaks, misjärel Ivan koheselt kummardus. Ohates taas selga sirgeks ajades, jäi silm pidama tuttaval kujul.
Korraga tõi eelmise õhtu meenutus silme ette heatujulise lokkis tukaga Toliku, kes oskas imeheasti lõõtsa mängida ja kes pildus nalju nagu kuulipritsist.
Õhtu edenedes sai Ivan teada, et Tolik kuskilt Ukraina kasakastaniitsast pärit oli.
Toliku vanavaarisa oli kasakahetman, kes koos Bogdaniga poolakate ülemvõimu vastu võidelnud.
Hiljem langes Toliku kuulus esivanem kasakate seas ebasoosingusse, kuna ei tahtnud Vene kahepäise kotka all teenida. Selle ebakõla kõrvaldamiseks organiseeriti Bogdani poolt üks verine arveteklaarimine, mis tembeldati poolakate süüks...

„Peavad ka need sõbrad teispoolsusesse lahkuma.“
Silmad pooleldi pisaratest märjad, heitis Ivan veel pilgu ümberringi ning lonkas sinnapoole, kus eelmisel õhtul oli iseseisvuslaste peakorter. Praegu oli selle koha peal lihtsalt paar tossavat varemes seina püsti.
„Tähendab, et kõik on hukkunud ja mina, Ivan Ivanõts, jäin võib-olla ainsana ellu.“
Rahutult naases mees väljale, kus eelmisel ööl hirmus taplus oli toimunud.
Ise ta mäletas sellest niipalju, kuni ta jalust maha löödi.
Ettevaatlikult liikudes laipade vahel, korjas ta maast püstoli, veendudes selle kasutuskõlblikuses, pistis ta selle vöö vahele, leides täägi – kirsasäärde. Kuni ühelt sapöörilabidat ära tõmmates tundis ta end kui raipekullina, kes surnute vara üles korjab.
Tuvastades hukkunute auastmeid ja nende univorme, saabus kergendav teadmine.
Et iseseisvuslaste kaotus oli selles lahingus imeväike, võrreldes impeeriumivägedega, kes rahvusvahelist relvarahu rikkudes asus pealetungile. Tähendab, võitlus vabaduse eest kestab.
Endamisi rõõmustades tabas ta mõtlemast sõbrale, kelle elutu keha paarikümne sammu kaugusel lebas.
See tumestas tema meele.
„Jah, sõber tahab matmist.“
Lastes taas pilgul ringi käia, leidis Ivan Tolikule viimse puhkepaiga nõlvaku päikesepoolse kase alla.

Hauakääbast kohendades tundis Ivan, kuidas keegi käe ta õlale vajutas.
Aeglaselt pead pöörates, samal ajal ühe käega säärikust tääki haarates, nägi mees äranutetud silmadega noort naist, kes palus abi oma venna ja isa matmiseks.
Uusi haudu kaevates, mõtles Ivan, et ta jääbki siia, kuni viimane surnukeha on maha maetud. Ohates andis ta kaevamisele hoogu juurde.

Hommikul leidis päike viisteist kalmu kase juurest, mille oksale riputatud lõõtspill kääksatas tuulehoos kurblikku minoor-mažoorset viisi.
Ülejäänud laipu õgisid üksteise võidu üha suurenev kaarnaparv, mõned kotkad ning hundid-rebased...

29.6.10

No ei saa üle ega ümmer sellest Pohmeluse kurgaanist...

Mitte ei saa ma aru, kuidas eelmise aasta maht nüüd poole aastaga täis saab.
Tiadagi, loramist on nii palju, et ei maksa enam suud kinni ka pidada.
Eila liikusin tundmatuid blogisid pidi ja sattusin nõnnamuudi mõnele huvitavale sissekandele.
Ühes siukses, no mitte ei mäleta kus blogistani servas tuu asetses, oli juttu tollest, et päevas viisteist minutit trükkimist teeb enesetunde nii hüvaks, et mured kaovad väevõimuga.
Nii saavat ka töötu varakult tööle.
No on ikke hea nõuanne.
Proovisin siis ka 15 minutit seosusetut mula trükkida.
Pärast lugesin üle.
Mitte mõhkugi aru ei saanud.
Kustutasin ära.
Rõvedused roppuste seljas.
Täna ommiq vaatasin oma postkastid üle.
Null!
Ei mingit tüüpakkumist pold.
Raisk!
Nüüd om meeleolu allapoole Surnumere madalamasse lohku langend.
Proovisin turgutada enesetunnet igatsorti naljavideotega, omal ajal kokkukraabitet kuuldemängude ja muusika salvestuste kuulamisega.
Tuju ikka sitt mis sitt.
Homseks peab mul kirjutaja-kommunistina mingi lugu valmis olema, aga vaat pole aega olnud.
Isegi mõelda.
Mõtisklemisest röökimata.
Seesinatine kuulus Pohmeluse kurgaan on ikke väga äkiline.
Ja vallutamatu nagu Maginot' liin või Mannerheimi süvik...

27.6.10

Kollase Põrnika põrisev madallend...


Viimane nädal on väegade lennukas old.
Kuhu kõikjale selle ajaga pidi ära jõudma.
Kuid, et miskit lendvat ka sel ajal klaassilma ette sattunuks, vaat seda pole...

Selleks, et lennata, tuleb tankida.

Kollase Põrnika põrisev madallend.




Tundmatud lendobjektid

25.6.10

Või rahvust häbenema...

Lugisin mina takkajärgi noist arvamusist, mille tõid välja seemitsopi arvamusliidrid.
Ehhh...
Mul pole sõnu, kuidas mu kaasmaalased häbenevad oma rahvust.
Oleks veel, et me millegi hullemaga hakkama saanud...
Nojah, jäägu see salgamine nende inimeste südametunnistusele.
Seda enam, kui lääne ärikad meid ikka veel esmase hooga venelasteks pakuvad.
Ei maksa neile pahaks panna.
Tegelikult võttes saaksid kohalikud ärikad oma kasuks lääne ametivendade eksimusi pöörata.
...Et jah, Teie arvates oleme venelased, enda teada oleme eestlased. Kas teeme äri? Mõelge ise, milline harukordne võimalus Teil, kallis lääne ärikas, avaneb, kui teiega räägib peaaegu ideaalset englissi valdav kah peaaegu lugupeetud, Teie arvates vene bisnesman. Lööme käed? ...
Liiatigi, kui me sarnaneme peipsitaguste hõimuvelledega.
Geenitehnoloogia järgi on sealne rahvas meile lähemal kui soomlased.

23.6.10

Hüva jaanikut!

Nüüd olen mõnda aega eetrist eemal.
Selline maht õltsi tuleb mul üksi läbi töötada.

Pluss viinad, veinid, prantsuse congacid, moldovarumeenia brandyd, šoti, iiri whiskeyd...
Seda kõike üheainsama ööga...

Huvitav, kaugele see ÖÖKLA siis jääb?

Kuhu ma nüüd selle "rohelise päeva" plate pistsin...

Jaanieelne taivas Tarbatus

Eila sai peaaegu Muskusse sõidetud.
Kilometraaži järgi tuli umbkaudu 480-500.
Aga Musku torne ei paistnud.
Ju siis vähevõitu sai eila võetud.
Aga kui tagasi lendasime, kaesin ma kuradima ilusat taivast, mis saab ennast ilmutada ainult Tarbatus.
Ei kuskil mujal.
Muidugi, minu tagasihoidlik isik pidanuks Plasku juures sillal amerikaano kinni ja teind piltigi Lapiku seinast.
Kus sa seda tohid, igal pool politseisilmad luurivad.
Jõudsime linnapiirile, kus alljärgnev pilt sai üles võetud, tõsi küll väikese hilinemisega.

22.6.10

Võtame...

Leidsin Tomboy-märkmetest luuleread, mille ma kirjutasin ilmselt siis, kui Võtame-teema välja kuulutati...

...võtame!
klõmm!
ääääääähhhh...
kus kurat
sakusment:
hapukurki
lihaspekki
mädarõigast
sinepit
õuhhh...
kuradi kange
see sinep
raisk!
näe tulebki
uus ring!
no mees
võtame siis!
sõber ...
oled sõber?
ära sina kougi
mu taskus...
näed soustki
riietele laskus!
võtame?
hei oober
kalla nüüd!
kus toober?
hõkk...
võtame siis!
...

19.6.10

Abivalmis raisakull on nüüd plindrisse sattund...





Ma ei tea, mis häda fotojahilistel on, et karjutakse aina: ABBIGENE! ja APPI!
Mina püüan võimaluse korral abivajajale vastu tulla/minna. 
Kes kurat mulle appi tulnuks, kui ma otsisin, millised trofeed tänaseks jahiks üles panna.
Juuksed kakkusin koos sibulatega peakolu küljest – valus oli – aga heeringasoustile millegipoolest need sibulad ei kõlvanud. Olid liig pisikesed teised, et mind nutma panna.
Mingid pildid on vist ennegi siit läbi tuuseldand. Ei hakka seda fakti enam kontrollima.
Nõnna.
Esimene pilt kujutab raske lume all ägavaid lepahakatisi, milled ma mootorsaega maha võtsin.

Teisel (kah talvisel) pildil on väikene puukene hädas, kuhu panna see ilus vikerkaar. Seda puud ma maha ei võtnud.

Kolmandal aga kisavad noored hallrästapojud kohtukulle appi, sest mina ahistavat neid...


Piinakammerkoor...

18.6.10

Aaria rassi varjatud pealetung...

Naasiis.
Siuke võib-olla ketserlik mõte kerkis pähe.
Iludusvõistlused, kust valitakse igatsugu mistereid, missiseid, misse jne... on kaudne katse rekultiveerida ühiskonda aaria rassi.
Tuletagem meelde, et Hitler oli lausa vaimustunud täiuslikest ilusatest naistest-meestest.
Inetud-näotud nagu visati üle parda. Muidugi, ega keskit otseselt seina äärde viimset palvet lugema ei pandud.
Nüüdses ühiskonnas on võimalus iluoppidega ennast kah ilusaks sättida.
Tolle jaoks peab papp taskus põlema.
Ilusad ja rikkad.
Aja jooksul tekib selline ühiskond, kes hülgab need ära, kes ei oma vara ega tutvusi iluarstide klientuuris.
Kui ilusaid on tekkinud üle kriitilise punkti, siis hakatakse paratamatult näotuid ühiskonnast kõrvale tõrjuma.
Nii nagu praegu Jänkistanis toimumas on.
Hullivuud on eredaimaiks näiteks.
Meedia on esmane pääsuke aaria rassi maaletoomises.
Keerad telku lahti ja näed ilusat inimest.
Kogu energia raiskub selle taha, kuidas see iludus teki alla saaks meelitatud. Noh seda vanainemese asja tegema.
Kui aga iludus kaob eetrist, masendutakse nii maapõhja manu, kui see võimalik on.
Kättesaamatus kauguses on ilus inime.
Olgem ausad, ilusate inimestega manipuleeritakse meite tunnetega ...

Kord ammusel ajal oli siuke asi moes, nagu reit.
Hinnati pilte, sõlmiti tutvusi, abielluti, lahutati jne.
Tunnistan, et ega ma tollest reidipedendusest puutumata ei jäänud.
Mul oli ka ikke konto koos paari pildiga.
Huvi perast tahtsin oma koledat larhvi eksponeerida paljude Ilusate Vassilissade ja Ilu-Eedide seas.
Niisiis, kunagi reidis (ärge otsige mu kontot, see on ammuilma suletud-blokitud-kustutatud) hindasin naisi.
Nii nagu minu vaatevinklist nad mulle paistsid.
Paarile iludusele panin igaljuhul maksimumist jupi maad väiksema elik keskmisest veidi kõrgema hinde. Maksimumhinnet ei pannud.
Ossinajuudas, kus järgmisel päeval sõimati mind ebaväärikate sõnadega – oleks ma toda tiand, poleks ma keskmisi pand, vaid ikka kõige kehvemaid – takkapihta blokiti mu kontol nende juures luusidagi.
Tahtse ütelda järgmist neile, mida vanarahvas teadis, et tükike pigi rikub kogu meesaagi ära.

Nõnna siis, nagu näha, on kõik ilusad küllalt ennast täis ja õelad.
Mitte Bämbilikud, nagu meile üritatakse ette serveerida, vaid südametud nukud Bärbid ja Kennid.
Küsiks kenadistelt, mille järgi nende ilu mõõdupuu võetakse?
Ilu pole etalon, vaid koledus, inetus...
Just nagu sitahaisu pealt mõõdetakse värske õhu puhangu puhtust.
Aga kui enam inetuid siin ilmas pole, keda siis mõõdupuuna võtta?
Siis olete te, kulla iludused, kõik hall mass...

15.6.10

Võtame!

See hommik oli väga sombune, kui Johnny silmad lahti lõi.
Esimene asi, mis ta ajukäärude vahele pidama jäi, oli hirmus peavalu.
Oiates ajas Johnny ennast istukile.
Päevaalguse valgus pani silmad valust kissitama.
Kobades oma taskuid, leidis Johnny kortsunud sigaretipaki, kust õngitses värisevi käsi ühe kahest viimasest plärust. Tõstnud paberossi hammaste vahele, kobas Johnny taas taskuid. Muie haaras habetunud lõuga ja silmad lõid sädemeid, kui ta vestitaskust välgumihkli välja koukis. Ahnelt tõmbas mees paar mahvi kopsudesse, köhis mõned korrad, vandus omaette ning keeras pead vasakule-paremale. Siis pani ta pilk selle igahommikuse harjutuse poole pealt seisma.
Paar meetrit eemal vedeles hallikarva lottis kaabu.
Tõustes püsti, astus Johnny värisevi sammudega peakatte manu, haaras kummardades selle. Natukene kloppimist-kohendamist ning võiski juba peakatet sihipäraselt kasutada.
Ainult, et...
Kelle kaabu see nüüd oligi?
Ükstaskõik, kelle oma.
Vähemalt sai Johnny tunda ennast veidike härrana.
Ajades selja sirgu, üritas ta hoogsa härrasmehe sammuga edasi liikuda, kuid kaotas tasakaalu.
Pühakuid ja kuradeid appi võttes ajas Johnny end jalule.
Nüüd vaatas mees ringi – kümmekonna meetri kaugusel seisis plankaed.
Ei läinudki kaua aega, kui Johnny kangutas ühe paraja teiba aia küljest lahti.
Teivast patseertokina veheldes sai Johnny kiirelt selgeks nipi, kuidas oleks õigem käia. Jalutada. Härra moodi.
Külarahvas ei saanud naeru pidama, kui Johnny külatanumale ilmus.
Kaabu peaaegu kuklas, pabeross suunurgas tolknemas, chaplinlik tuigerdamine segatuna tähtsate linnavurlede kummalise jalutusstiiliga...

Aga nüüd, head sõbrad, tõstame õllekannud nüüd Johnny suunas, kes olles saatuse heidik, sai olla üürikest aega isandate klannis.
Võtame tollesama Johnny mälestuseks, kelle peiesid me siin tänasel kurval päeval peame.
Olgu muld talle kerge!

14.6.10

Hämmastav...

Elu pakub lihtsal moel hämmastavaid võrdlusmomente.
Näiteks Viimased paar nädalavahetust vehkisin mina tööd teha nii, et higipull otsa ees tilbendamas, samas kui enamus inimloomi puhkas kogu täiega.
Nädala sees aga inimmaailm on oma mõtetega töö man, siis mina enamasti võtan aja maha ehk looderdan.
Selle seaduspärasuse tõttu ei jõua ma viimasel ajal kuidagiviisi fotojahil osaleda, kuigi soovinuksin seda teha.
Hilisõhtuti, peale töist päeva, vajun mulle eraldatud nurgakeses õndsasse meeltesügavikku, mida millegipärast nimetatakse unelemiseks või magamiseks, olenemata sellest, kas mul sees loksub oma kaks pinti õltsi või mitte. Esimesel juhul on asi parem, sest leivavesi toidab igati mu sukeldumist sügavale uneilma, samas kui teine variant nagu jätab õrna pinnavirvenduse.
Et küla peal, kus ma parajasti tolgendasin, töö hetkeks minu jaoks otsa sai, siis nüüd saan taas reedeni loodripolgu ülemust etendada.

10.6.10

Vaba tarkvara on lausa õnnistus...

Niisiis.

Täna installisin LinuxMint 9 koodnimega Isadora lõplikult väikesesse Asuse läpakasse.
Enne seda oli poolekuine „prooviperiood“ antud Linuxiga.
Veel enne istus sealsamas kettal LinuxMint 8 koodnimega Helena.
Nüüd on aega võrrelda neid kahte versioone.
Esiteks oli Helena minu arvates vähe kiirem, kui Isadora. Miks see nii on, vot ei oska öelda.
Proovimise ajal jõudsin vihastada „Tarkvarahalduri“ peale, mis sitaks aeglaselt programme alla tirib ja installib. Helenal läks tuu asi palju kähkumini. Nüüd vähemalt teadsin, mis ees ootab.
Ikoone on muudetud, neid mis näitavad uuenduste olemasolu. Mulle meeldinuks see tabalukk rohkem kui praegune kilp.
Tegelikult võttes, mida ma ikke nii väga vingun.
Opsüsteem jummelist tasuta käes.
Elu läheb edasi...

Ahjaa, ma oleksin juba ärr unustand.
Ühel hommikul, prooviperioodil, sai uudiseid lugeda Postimehest. Seal oli mingi artikkel, millesse ma tahtsin süüvida, kui korraga lõi ette kasti, kus kirjas: viirusega nakatunud leht. Ma ei hakand pikalt enam mõtlema, tulin sealt tulema. Olgugi, et mul pingviiniline on süsteemiks.
...Mu masinaga ei juhtuks miskit, kuid kuna mul on mitu kontakti, kes windowsi peal, ei taha ma, et nemad minu kaudu e-mailiga viiruse saaks. Niipalju ma hoolin teistest raalikasutajatest, mida ei saa aga öelda mitmete winnipedede kohta, kellelt tuleb igast saasta. Ma olen neile mitu korda öelnud, et mulle saabub sinult mingeid imelikke linke. Siis aetakse silmad pärani: „Oeh kas tõesti?“ Lõpuks olen loobunud nendest kontaktidest. Ausalt, väsitav on. Ma olen siiski inimene, mitte masin...
Windowsiga oleks sel hommikul Postimehe saidil kolanud, siis jama kui palju, eriti veel siis, kui tegu on käomunaga. Taolisel juhul tulnuks puhas install vaja teha. Paljudel on kodus aga OEMwin, mis tähendab seda, et uut installi tehes on vaja oma aega ja raha raisata. Teisisõnu siis viid raali hooldusesse ja maksad patsiga poisile, et see su masina jälle korda teeb.
Ise ma elan paksu metsa sees, kohas, kus paar korda nädalas sõidab buss linna. No seda jura mul veel vaja on? Terve päev läheb tolle nahka. Ja ega mul va krabisevat kuskil puu otsas ei kasva, et lähen ja võtan vajaliku summa.
Niisiis on minu jaoks vaba tarkvara õnnistuseks.

9.6.10

BlogKok kõlab kui Bangkok... (Juhul, kui Revalist asja ei saa!)


No nõnna siis!
Jääb siis Reval oma Nõmme kõrtsudega peale, enne kui ma siin Tarbatu kõrtse plaanisin üles hakata lugema.
Ei noh!
Ikka valikuvõimalus peab olema.
Ei pea ju edasi-tagasi tolgendama nende söömakohtade vahel.
Sellegipoolest mainin ehk ärr, et Tarbatus om ühel teatud kohal kolme ruutversta peale hulgem kõrtse koos.
Ja pealegi, kui paar nädalat hiljem on siuke suur üritus tulemas nagu seda om Tarbatu Hansapäevad, siis tõepoolest, taolisel juhul jäägu asi Tarbatu-suunal katki.
Kui just üritust hansakatele ei lükata...
Edasine (kaldkirjas) jutt on teoreetiline linateos.
Ise ma oleksin näinud ülima hää meelega, kui „Bangkoki BlogKok“ oleks alguse saanud üle maailma tuntud Tarbatu õlletehase A Le Coq'i väravast. Teeksime väheke meeleavaldust, protestides kalja, õlle ja siidri hinnatõusu vastu ja nõuame mõdu tootmisse toomist. Nii satuks meite väike rohkearvuline (b)logardite seltskond üleilmsesse meediasse. Just nii, nagu Ninataga oma unistustes ette kujutas. Ma usun, et ka filmiblogardid ühineksid meitega.
Pärast seda, kui hääled kähedaks karjutud ja ellujäänud korjavad rängemalt haavata saanud blogijate riismed märulipolitsei valvsa silme all kokku, lonkame kõik nagu üks verevendade-õdede pere Tähtvere pealt alla linna – ainult mäest alla minek, kus hüva kätt tegutseb punases telliskivimajas kõrts nimega „Krooks“, kust saab kindlasti esmaabi märjukese näol.
Kui suled kohendatud, saame edasi kulgeda linna parimasse kohta
– raekoja platsile, kus saab olukorda hinnates platseeruda „Suudlevates Tudengites“ ja kõrval asuvas „Maksuametis“, mis millegipärast kannab nüüd nime „Sõprade juures“.
Või siis Püssirohukeldri suunal, teele jääb selline tore kohake roheluses Pirogovi plats, kus tudengid riigivõimu kartmata kergeid jooke manustavad. Kui kellelgi on minevikust jäänud tallele tudengipilet, igaks juhuseks võiks seda kaasas tarida.
Reaktori suunas minnes satume mafioosode lemmikkohta „Ristiisa“, rajale jäävad mingi videostereoloungebar, india restoran... 
Kes aga kardab kantpäid, need võivad kapselduda „Vildesse“. Paar aastat tagasi kandis koht nime „Wilde“. Sinna teise korra pääle mahutaks tegelikult suurema seltskonna ärr küll. 
Expresidendi tänava kaudu minnes jõuame sellisesse kohta nagu hiina resturaan „TsinkPlekkPang“. Peris hää tasuta trummipulkade saamise koht...
Tegelikult vanalinna alllinn on söögikohti täis.
Oma paaripäevaste retkedega lihtsalt ei ole jõudnud neid kõiki külastada.
Linke ei hakanud seekord lisama, ehk tarbatulased ise seletavad täpsemalt, kus on soodsam, milline wifiareaal kuskil om.
Jne...

8.6.10

Alternatiivkohad blogijate kokkutulekule. (Versusena juba välja pakutud Lauluvällak)

Andke mulle andeks, kui ma siin miskit ära rikun.
Blogijate kokkutulek saab olema peetud ilmselt siiski KOLMANDAMAL (mitte neljandamal, nagu eksikombel sai ärr märgitud. Tänud Kukupaile, kes juhtis hajameelse-minu tähelepanu lausa karjuvale ebakõlale) juulikuu päeval selsinatisel käimasoleval aastal, kus blogijad teiste poolt ära tuntakse ja mõned ka mättasse lüüakse.
Tolleks otstarbeks pakun välja ülimaid kohti Revali linnaosa Nõmme piirkonnas, kus pea ühesama vektorijoone elik raudruunatee ääres on pubisid nii nagu naksub.
Avitan priitahtlikult üht murelikku blogijat asukoha valikul.
Alustame siis ringreisi – toon välja ka plussid ja miinused antud koha suhtes, niipalju kui ma õieti mäletan, sest pole tükimat aega saanud enam külastatud neidsamu kohti.
Rahumäel on teada tuntud kõrts nimega Alfredi pubi.
Plussid:
Raudruuna peatus pea ukse all. Särsturuunad liiguvad mõlemis suunas üsna tihedalt.
Kaks korrust + plankaiaga piiratud ala.
WiFi.
Kalmistu lähedal, et poleks vaja kaugemale laipu tassida (vihje Ninataga'le).
Miinus:
Kui keegi on laua kinni pannud peiedeks, siis head nahka tollest ei tule...
Nõmme keskuses – Buldogi pubi.
Plussid:
Särtsuruunapeatus mõne minuti kaugusel ca 400m, sama sagedus mis eelmise pubi man.
Keldrikorrusel – mõnus jahe istumine palaval päeval.
WiFi.
Omnibussipeatus üle tee + parkimine, kui automobiilidega kohale tullakse.
Miinus: kui rahvast rohkem kohale ilmutab, siis ei mahu kõik ära.
Edasi on Hiiu õlletuba.
Plussid: kaks korrust + plankaiaga piiratud õueala.
WiFi.
Omnibusipeatus ukse all.
Natike jala käimist ja särtsuruunapeatus.
Ületeenaabriks Hiiu Pubi. (Saab korraldada ületeevõistulaulmist a la "Mis te teete, mis te teete Õlletoa rahvas?" "Õlut joome, õlut joome Hiiu Pubi rahvas...")

Kindlapeale on neid pubisid-kõrtse rohkesti sealkandis, aga rohkem oma üheksakuisel sealviibimisperioodil ei jõudnud ma kahjuks külastada...

Taustaks:

7.6.10

Aegruum ähmastus...

Ei jõudnud mina, vaene mehike, Metsatölli ja Oort'i kontserdile.
Käisin küla peal katust lammutamas.
Oh ei!
Te lugesite õieti.
Sellega on kõik öeldud, et OrKu teenistuses ma ei ole, mis pakub katust.
Nagu ka maru/tormi alluvuses, mis viib katuse.
Nõnna siis, et tööd (talgu korras, muideks) oli sitaks palju – pääle lammutamise ka tööala koristamine roostes naeltest pehkind sarikateni välja, vahepeale heinaniitmine – siis polnd ime, et valge öö saabudes saunas olles tuli meelde...
Ah pohu wärk!

08.06.10 Lisandan maalisüüdistuse:

4.6.10

Füüsikaseaduste aegu...

Teate?
Et helikiirus on valgusekiirusest kiirem.
Mina ei teadnud, sest koolis taoti füssatunnis pidevalt pähe, et valgusekiirus on kõige tipp ja sain selle eest cum laude...
Nagu teadust pööratakse viimasel ajal pea peale, siis pean seda va tuubingut veidi revideerima. Tänapäevastes tingimusis, kus kõigil on teada tuumapommi ehitus, mille eest varem seina ääres nagu nutumüüri man jee-ruusa-lemmas seista kästakse ja palvetada viimne palve ärr ning saad tänutäheks kuuli rindu, pidigi kõik võimalik olema.
Näituseks toon mitmest juhtumist paar, kus heli oli tõesti kiirem kui valgus.
Nimelt esimene oli selline asi nagu jooksuvõistlus kuskil staadionil, kus Heli-nimeline näitsik tegi pika puuga ära poisile perekonnanimega Valgus. Asi oli üsna proosaline - viimane oli eelmine õhtu liiga kaua pidu pannud, et jäi lihtsalt jooksu pealt magama ning viidi hiljem marrastustega hospitalli. Ütle nüüd veel, et jooksmine turvaline spordiala on.
Pigem granaadiheide või kuulitõuge suht turvalised. Viskad koorma täiesti nii kaugele kui jaksad ja kohe pikali pauku ootama, käed kõrvadel.
Teine juhtum on lausa igapäevane, mida kogeb kindlasti igaüks.
Mitu korda olen juhtunud heli kuulma enne, kui näen masinat.
Taolisel juhul on tegu ratastel tiskuteegiga, kus kõva tümakas pärsib valgusekiiruse juba eos. Kõik said aru, aga mittemõikajale tuleb puust ja punaselt (kommunistlikult?) lahti seletada: vali tümakas jõuab enne pärale kui vähe kõrgemal asetseval silmakoobastes asuvad nägemisorganid tümaka põhjustajat näevad.
No selle perra ma arvasin et olen juba vanaks jäänud, et enam miskit ei näe. Käisin selle murega silmatohtri man, aga see rahustas mu maha, öeldes, et mul on suurepärased silmad, paljud ihaldaksid neid...
Ihaldusväärne olla???
Tänan, ei...
Katus pidi sõitma hakkama.
Juhul, kui ma sealt alla ei saja, on lootust mul homme õdaq Metsatölli kuulama minna, mis toimub Tarvanpää lauluhiies.
Kaastegev on Oort.
Aga nüüd võtan aadama ülikonna ja lähen sauna.
Noh, kõrvu pesema...

Taustaks lasen:

3.6.10

Kui juba, siis juba...

Tagasi pöördudes aega, mil ma Tarbatu Pööbelmanni instituudis tudeerisin, meenus sügavast mälusopist üks seik matemaatikatunnist.
Ma ei mäleta kahjuks, mis ülesandeid me parasjagu lahendasime, ilmselt pidime x-le väärtuse leidma.
Mina üldiselt ei viitsinud matat lahendada, mõnigi kord oli mul vastus peastarvutamisega käes, tuli ainult jälgida komakohti ja - + ning sulgusid. Aga paprile kirjutasin vastuse valmiskujul. Ei mingit käiku, kuidas ma selleni jõudsin. Laiscus Con Tides...
Kaks kõvemat spordikutti olid omavahel kokku leppinud, et lahendavad ülesanded ära kiiruse peale.
Õpetaja kirjutas parasjagu ühe ülesande tahvlile, sai vaevalt ennast klassi poole pööratud, kui üle ruumi kõlas kõva häälega hüütud „VALMIS!“

Kujutlege nüüd vaimusilmas ette õpetaja hämmingut.
"Kuidas saab Teil vastus käes olla, kui ma vaevu lõpetasin tahvlile kirjutamise???"