Tagasi rentslis...

Niisiis tagasi rentslis...
Noh, põhjas.
Sõna otseses mõttes lõpetasid täna mooramaa mehed lõunas töö.
Uus katus koos sarikatega korralikult üleslaotud seina küljes kinni.
Läks kauem aega kui algselt plaanitud.
Ning uue materjali jahtimine võttis samuti sellest napist ajast pisku.
Nagu üleeilane vihmast ja tuulest küllastunud ilmgi, et ei saand üldsegi tööd teha.
Naasiis sai veits külla ekskursioonile mindud.
Päris laua alla end ka ei joonud...

Ja kunagise pinginaabri ja parima sõbra puupulma ma ei jõudnudki.

...Andestust, olen orbiidil
Kuu suhtes veidi seniidis...

Tervitus palmide alt...

Ah, et misasi valmis sai?
Kurat seda teab...
Kõik on veel pooleli, ei teagi, missasi lõpuks valmis saab.
Kui saabki?
Igal juhul saabusime siia lõunasse palmide alla särasilmseid kaunitare lantima.
Aga nätsa, esimese hooga peeti meid katusepakkujaks, noh nagu see jänkistani orgkuritegevuse-laadne teenus.
No mul oli must matuseülikond seljas ja kaap peas, usa-style peegelklaasidega okulaarid ees, kusjuures ma neist läbi ei näinudki.
Ahjaa, mingi klade oli ka kaenla all, millest ma kramplikult oma kümne küünega kinni hoidse.
Ja päälegi, väljusin mina alati limusiini tagumisest uksest.
Novot mitu kodumajapidamist pidid rabanduse saama, kui mind nägid, et äkki olen kohtutäitur.
Kes saabus viimseid veeringuid lugema.
Mis kuradi täitand kohtuasjur ma olema pean.
Igal juhul siis tulivad kiirabimasinad oma sireenide huilates meile vastu, kui mõnest asustatud paigast väljusime.
Mnjah...Lausa õudus kuubi astmes kuubis.
Kaupmehed panid poed kinni, kui ma tahtse osta kasti õltsi.
Ütlessivad raisad minule et pood on suletud.
Kuradima janu oli...

Susidega kuu poole ulgudes...

Ahsoo...
Et mina järsku poliitikuks lännu.
No seda lõbu te ei näe.
Ehkki onupojapoliitikat ajan niikuinii.
Tegelikult läksin lõunasse.
Oo ei, puhkama mitte.
Pigem nagu nõnnanimetet tööd tegema.
Saabki oma laisaks muutund konte veidi liigutada.
Ega jah, nalja siin pole.
Korra aevastad, maja sein lännu.
Teise korra peeretad ehk lased paksu, on pilpakatus koos eterniidiga maas.
Kolmandal korral köhides avastad, et juuksed ka peast lännu, raisk.
Justkui nahkpea käin külavahel ringi, tsemenditolmused tunked palja ihu peal higi korjamas.
Õhtul pimedas on aega nina kuu poole suunata ja huntidega võidu ulgudes õlut kaanida.
Nagu seda viimast vähe on.
Õlut voolab siinkandis nagu Missisippi jõgi, et otsa ei lõpe.
Sekka viina kah.
Proosit siis!
Ja ärge niipea mind tagasi oodake.
Mul siin tegemist.
Homme alles pidi algama maraton.
Märksõnad on siis umbkaudu sellised: liiv, vesi, tsement ja õlu.
Tuu tagumine on võitlusvaimu turgutamiseks.

Eneseväärikus on kadunud.

Öiro ootel Eestimaal toimub paljugi jaburat.
Hinnad kerkivad taevasse, rahvas ostab palehigis sitta ja träni kokku.
Et saaks sukasäärde kogutud kroonidest lahti.

Nõukaaja lõpp keritakse taas meite elukinos spermast küllastunud voodilinal meie silme ette lahti.

Juba pidavat õuhkast puudus olema.
Mitte, et ma teaks täpselt, misse õuhka tähendab.
Kui pole proovinud, siis ei tea.

Mul on eelmisest defitsiidiajastust alles oma 100kilo majapidamisseepi, mis ilusti tallel raudseifis.
Mitte kuidagi ei anna seda võrrelda tänapäevaste pesuvahenditega.
No mis mul veel on?
Majapidamisküünlaid ja tikke üksjagu kah tollest ajastust.
Ahjah, kopikaid, vihikuid-kaustikuid, harilikke pliiatseid, Lenini teoseid...
No pole sõda, mis paneks noid tarbima.

Leidsin oma taskuid kombates 10 kroonise.
Vaba raha nagu monetaarilmas mainitakse.
Et pole katet teisel.
Et annaks sellele hullusele, mis praegu toimub, jalaga takka.
Ma otsustasin osta selle 10 kroonise eest 1961. aasta 10 rublase.

Maailm niigi peast soe, miks mina peaksin erand olema?

P.S. Juhul, kui kellelgi ikka jääb kroone üle, võtan kõik hea meelega vastu.
Kiirustage ometi, see pakkumine kehtib ainult kella neljani õhtul.
Sest, paar tundi läheb ülelugemisele ja tund viina kokkukrahmamisele.

Imelihtne virtuaalsuitsiid

Hehh.
Polegi raske virtuaalsest elust loobuda.
Kord ammu sai reidipedendusest siiber.
Nagu hiljuti orkutindusest.
Minul endal pohmakat polnud.
Küll aga oli reidipomol endal, kes saatis takkajärgi nutust nõretavaid teateid.
Siis oli mul veel paaris sotsiaalvõrgus mingi konto.
Sinna astumine oli aga suur viga.
Hea, et mul oli oidu susata need „spämmikonto“ alla.
Nüüd kaen kord nädalas, kuimitu -xxlpenislargerolexbluepills bläbläblä...- müügipakkumisi on laekunud.
Ehk on see teistele õpetuseks, et oma õige konto alt ei tasu igasugu saastasotsiaalkommuunidesse lülitada.

Heietan siin vaikselt mõtet sulgeda ka kõik ülejäänud suhtluskanalid.
Mu ego ei luba, kuigi teadvus tahab seda teha.

Siuke uitmõte siis täna.

Üliku ürik.

Nagu paljud tähelepanelikud kodanikud on täheldand, et poliitikud, kes algavad oma karjääri, hiilgavad avarama mõtteilmaga, kuid järgmisel päeval peale valimisi on sellesinatise kuskile minetand.
Ei saa paljud inimloomad enam pihta, kuhu Eputaatide ajumaht üleöö kaob.
Uurisin veidi asja.
Kaevasin internetiarhiivides – kirbusittagi pold.
Siis pöörasin oma inetu larhvi sinna, kuhu tavaliselt ei taibata kaeda – interneeduse prügila suunas.
Mida kõike seal ka pole.
Pärast mõningast tuhnimist venis mu molu groteskseks ilmeks.
Siin see tähtis okustaat ongi:

Deputaat elik ülik ... Leping Ajunõtruse Sündikaadiga.
§1 Deputaadiks elik ülikuks saanu loovutab kogu oma aju määramata tähtajaks Ajunõtruse Sündikaadile, saades vastu maiseid hüvesid vastavalt hierarhiale.
§2 Mandaadi ajal tuleb deputaadil elik ülikul  täpselt ettekirjutatud ajal käia Ajunõtruse Sündikaadi poolt volitatud tohtrikonsiiliumi man, kes kontrollib pingeliselt patsiendi olukorda.
§3 Ajunõtruse Sündikaat ei vastuta mandaadi võimaliku kaotuse puhul. 

Märkus: Sellele lepingule allakirjutanu kaebusi edaspidi ei rahuldata.
Kopfluft: AS Ajunõtruse Sündikaat plc.

Vastandunud raiped...

Kunst pidi ohvreid nõudma.
Nii tabasin konnaraipe keset lumist varakevadist päikesevanni võtmas.
Ülemine pilt on värvilise negatiivi mustvalgestamine alumisest pildist.
Kuradima keeruline sõnastus sai.

Originaalkuva on siuke:

Yingid/Yangid

Enesetapja memuaarid...

Ma tulen teie ette "väegade kurbade silmadega mersu" uudisega.
Täna öösel suikus sügavasse unne mu "võiguy" konto.
Et mitte kunagi ärgata, tõmbasin koomas olijalt juhtmed küljest.
Ühe lausega: ma tapsin oma ORKUTi konto!
Imelik, et sellest mingit süümepiina pold tekkinud.
Olen ma siis selleperra süüdimatu?
Teemakohane muusika kah:

Editeering:
Kaastundeavaldiste raamat on avatud:

Joomingust veel...

No ei hakka ma editeerima oma eelmist kriba.
Pigem juba lisaksin juurde uue postina.
Ikka selleks, et elu vähe kirjum oleks.

Nii, nagu me kõik oleme ajaloost õppinud, teame seda, et kerkopäevadel käisid mehed kõrtsus head kangemat manustamas, kui naised käisid kirikutes jumalasõna kuulamas, mis jällegi oopium on.
Paljusid ei huvitand pastori möla. Mõned võtsid kaasa oma kudumised, kes aga sosistas oma uudiseid naabrile, kes aga tukkus vaikselt laibahunniku peal.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis seda nõnnanimetet "jumalasõna" taheti mõni aeg tagasi kooliprogrammi lülitada.
Teisisõnu, taheti uimastada lapsi vaimse oopiumiga.
Maastmadalast vaja teha varjatud reklaami alkoholile elik veinile, sõjakusele a la mina olen parem kui sina...

Aga nüüd tekkis kange tahtmine 80st STROHi puhtal kujul pruukida.
Pole teist enam ammuaega siin külapoes müügil näinud.
Tuleb leppida sellega, mis on:

Küsingi nüüd teie arvamust: Millise kraami järgi teie käsi sirutub?
Vaimse oopiumi või pudeli viski järgi?
Mõlemad on importkaup.
Minu eelistust te juba teate.

Joomingust...

Pea kogu blogistan on jooma hakanu.
Muud ma enam ei loe kui proosit ja proosit...
Laske inimesel ikka hinge ka tõmmata.
Ninataga, kes algatas selle viinaviskamise, on tublit tööd teinud – ta on inimloomi mõtlema pannu. Talle omapärases esituses.
Küsis ometigi: Miks inimloom joob? Mis paneb ta käe pitsi järgi haarama?
Eriti veel nõrgema poole, kes on kellegi naine, kellegi õde, tütar, ema, vanaema...

Asja tuleb ikka mitmest kohast vaagida.

Alustuseks tuleb meenutada ehk seda, kunagi olid paljudel plikadel sellised väikesed kladed, kuhu sai igatsugu soove kirja panna.
Üks kõlas mu mälu järgi järgmiselt: Ela ruttu, sure püsti, pane jalad prügikasti!
Ausalt ütelda, tollal tegi see kõigile nalja.
70ndad olid veel jõus.
Kõik näis küllalt stabiilne, rahulik...
Minu ajastu rahulikuim periood üldse, kus iga suvi oli ikka suvi.
Mitte miski ei ennustanud seda närvitsemist, nagu tänapäeval igal sammul kohtab.

Kui meenutada veel, siis kummalisel kombel oli tollal pidulauad lookas, head paremat jagus kõigile.
Eestiaegsed inimesed andsid tollal tooni – igal sammul, igal peol.

Tänapäeval aga on valitsev peoseltskond nõukogude aegne segment, kelle hulka ka mina paraku kuulun.

Kui tänasest peolauast rääkida, mida me siis näeme?
Näeme salatite, hõrgutiste rohkust, igat marki erinevaid alkohoolseid jooke.
Viimaseid aga sellises konteksis, mida uhkemad ja kallimad, seda prestiižem pidu!
Tähendab, et kui jaksatakse osta tuhandekrooniseid alkohoolseid jooke, ei jagu raha enam kohaliku talumehe käest sealiha, kartuli, kapsa ostmiseks. Võist röökimata.
Ikka on laual mingi kerge hiina salat, krabipulgad, margariin...
No tänapäev surub oma nõuetega peale – kellel vööümmermõõt tähtis, see ju hakkab muidu virisema, et kehva pidu: pole seda ja pole toda...
Kesse ikka negatiivset reklaami tahab?

Ärme unusta ka alkovastast reklaami, mis vastupidiselt soovitule, paneb inimesi jooma.
Just oma agresiivsusega.
Nõukaaegsetele eestlastele on sellel just jooma õhutav sõnum.
Protestiks kremliitide ülemvõimu vastu hakati just rohkem viina pruukima.
Mäletate ehk ka seda, et peale Moskva OMi tuli ridamisi lolle käike kremliitidelt – OM koos Afganistani-afääriga tegid toonase NSVLiidu nii vaeseks, et kukutasid maailmamajanduses arenguriikide sekka – toitlustusprogramm, ATK, selvekaupluste loomine jne.
Üks lollus teise otsa.
Lõpuks veel üks matus teise otsa.
Kuradi kallid olid teised, et suur Nõukogudemaa ei suutnud neist enam toibuda.

Kui soomlased tulid Viru hotelli ehitama, siis nemad olla teadjamate sõnul viina joonud järgmiselt: kallanud sõrmejagu viina meil tavaks olnud morsiklaasidesse ja lisanud ülejäänud osa Revali kraani kloorivett, sumanud selle kokteilikoosluse tühja kõhuga omale sisse ja ütelnd häält kähistades: Ääähhh, kui kange!

Niisiis, head inimloomad, raudne rusikareegel on selline, kus 40nene põletatud alkohol laual, peab ka olema laud lookas rasvasest toidust, sakummist ja muu selletaolisest.
Lisainfot saate siit.
Kus aga kääritatud alkohol, ka seal on rasvane söök esmatähtis. Ikka selleks, et alkohol maorasva ei kulutaks.
Mitte pseudorasvane nagu margariin, mis iseenesest on solk.

Ninataga teeb ühe vea, kui ta joob rummi kokaga, lahjendades teist.
Kokakoola on teatavasti limonaad, mis koosneb süsihappeaasiga varustet suhkruveest.
Süsihappegaas koos alkoholiga aga imendub läbi maorasva otse verre, andmata aega maorasval vastureaktsiooni jaoks reageerima hakata.
Pikaajalisema sedasi pruukimise tulemuseks on maovähk.
Kui võimalik, siis tarbige kangeid alkohoolseid jooke puhtalt, mitte segatult, raputatult vms.
Sellepärast ongi vist bondi dzeimsid erinevad, et nad ei ela kaua.

Tegelikult on alkohol olnud läbi aegade meeste jook alates mõdust lõpetades viinaga.
Naised hoidku kõigest sellest eemale.
Sest kui mehed kannatavad kõike, siis ei pruugi naiste puhul see toimida.
Eks selletõttu vast on alkolembeseid naisi, et neil puudub tahtejõud öelda: EI!
Ja pealegi, suguhormoonid uuenevad meestel pea kahe kuu jooksul, kui naistel on need jäädavad.
Nii on tohtrid väitnud.
Ega mina tea...

Niisiis, mis ajab ikka inimlooma jooma?
Mure...
Väga suur mure...

Kas seda nimetatakse zombitumiseks?

Eila õdaq hakkasin ma miskipärast turtsuma.
Oh ei, mitte pahameelest või nördimusest.
Põhjuseks oli ikkagi ajude äravool.
Minu kolbast loomulikult.
Nii palju tatti ei saa ju ninaõõnsuses ollagi, et nuuskasin kuus suurt taskurätikut märjaks.
Üheainsama õhtuga.
Otsisin siis ööseks mehise kuhja ninarätikuid öökapile.
Lisaks arstimite ja muu sellise nõiduse/manamise juurde.
Vähe tollest.
Tiisikuse algnähud algasid samuti pihta.
See tähendab, et köha.
See viimane ei lasknud mul öösel korralikult uinuda.
Nüüd liigungi silmade vilades sihitult ringi.

Kraavihallparuni memuaarid.

Kaevasin need paar päeva kraavi.
Kuna mu oskus kraavi kaevata on minetanud tähtsuse, siis tuli tulem veidi sinkadi-vinkadi kõver – sellel alal pole mu oskus kuskile kadunud. Ennegi kaevatud ussikõverusi.
Aga põhja loodi ajamises olen igati tasemel.
Oleks vast kiiremini saanud, ent vanus ei luba.
Ju siis mõistus kottu saabunud.
Tasa ja targu tegutsedes jääb omal võhma ülegi.
Oma sugulased ütlevad niigi mu kohta, et töö teen mina ära küll, aga selleks on vaja aega. Ja veel kord aega.
Siis oli vaja vanu eterniite kraavi serva paigutada.
Selleks, et ploomipuud võsusid ei ajaks. Tolle asjaga läks suht kiiresti – relakaga, millel teemantlõikeketas, tõmbasin parajal kõrgusel riba maha.
Kui eterniit oli paigas, võtsin reha ja tõmbasin kraavi kinni.
See tööjupike oli nagu sakslaste marss teise ilmasõja päevil Pariisis.

Eile õhtul kolasin veits tuubis, leidsin sellise loo, mis päeva lõpetuseks sobis, kui rusikas silmamunanditesse:

Mõtisklus rollist kui sellisest.

Ma ei tea...
Õeldakse, et igaühel siin ilmas on elamiseks mingi roll ette kirjutatud.
Seda vist nimetatakse saatuseks. Kui ma nüüd filosoofiast aru saan.
Enamasti ei saa.
Minu elufilosoofia on mõnes mõttes vildakas.
Mõnikord olen kõigele siinses elus risti vastuvoolu sumanud.
Lõppkokkuvõttes tajun enamasti aga, et olen ajaga kaasa kulgenud.

Blooga – see on kui mask, mille taha peitub paksu mingikorra all ägav inimloom, kes oma olemuselt oli kunagi heatahtlik ja sõbralik, on nüüd sellest rollist lihtsalt väsinud.
Väsinud kõigest.
Kuid inimeseloom, kes seda rolli on mänginud, on andnud rohkem kui tagasi saanud.
Seda inimeselooma tuntakse just selle rolli järgi, mille ta kuulsaks on mänginud.
Säravad, tänulikud pilgud on andnud jõudu seda rolli edasi mängida aja kulus.
Aga aja kulg hukutab.
Nüristab meeli ja tundeid.
Üha raskem taak vajutab hapraks muutunud luid ja mõistust, kuni see teeb ühel hetkel vaikse krõksu.
Kui see valus pole, siis ei panda seda tähele. Enamasti nii on.
Väike mõra võib aja raskuse all pooleks murduda. Siis on juba hilja.
Mõistus ei jõua selgusele, mis toimub ning laseb samas vaimus edasi.
Nüüd kahjuks kurv/ilis/emal teel, mis hallukaid täis.
Inimlooma teadvusega on kööga.
Roll on võitnud.
Etteantud, kuid mahamängitud roll läheb üle tehisintellektile, aga see on juba tuleviku muusika.

Eksinud udus.

Viimasel ajal hõljun pidevalt õhus, ekseldes nii ühes kui teises mõttepilves, et siis põrgata selles uduses maailmas iseendaga kokku.
Needsamused iseendad saavad ka minuga koos muhkusid.
Ma ei tea, kuidas edasi toimida?
Vabandan?
Sülitan X korda üle õla?
Vist on mõttekam oma kodinad kokku korjata ja nelja ilmakaare suunas tuulispasana minema tormata.
Kuhu siis minna, kui tihe udu on ümberringi.
Siuke peenike hall, rõske ja kõle.
Ajab õlgu väristama.
Nagu vettinud kampsun.
Kompassiga pole ka midagi peale hakata.
Eriti veel siis, kui nõel keerutab tuhatnelja oma pöördeid.
Tuleb siis ligi sajaprotsendilises niiskuses maha istuda.
Ja lihtsalt uppunut teeselda.
Kuradi külm on, raisk!
Näh , koukisin püksitaskust pooliku välja.
Keerasin sellelt korgi.
Siis kummutasin hea lõuatäie haljast omale sisse.
Äääähhhh!
Sakuskat polnud meeles „Uduverest“ küsida.
Omad vitsad, mis muud.
Aga rinnus hakkas juba soe.
Silm on veidi ähmas.
Aga pole hullu... Elan veel...
Nüüd tuigerdan veel veits maad...
Hõkk...
Aga kuhupoole mu tare siis jääbki?



Sirvides UduKogujate Raamatut...

Aiandussõpradele ka miskit

Ah jaa.
Kuna ma pole oma aianukast sel kuul miskit presenteerinud, siis nüüd parandan selle vea ärr.
Hmm, kui paljudel selline säravalt puhas aianurk, kus vasakul pool künka otsas kasvavad mamplid või pamplid, vai mis kurradi nime nad ka kandsid? Mõnele on uudiseks, et selline taim olemas on, siuksete mustade viljadega, mis näivad kui vaarikad, mis määrivad suud niimoodi, et kõrvaltvaatajale tundub, et oled terve liitri ihtüoolsalvi ära matsutand.
Otse ees aga on pähklipurejate lemmikkoht.
No ristsõnu seal ei lahenda mitte, sest päeval sumisevad seal põhjusmõtteliselt parmud ja muud kärbeskaalus isendid, mõni on ka kiinid kaasa võtnud. Öösel aga vereimejatest sääsereod.
Korra lubasin paar neegrit sinna päevitama, vist said nad päikesepiste ja sinna nad minust jäidki.
Igaks juhuks ei hakanu puutuma – meerikamaa kohtukeissi veel siia maale vaja...

Ironiseerides meie maa ajakirjandusest pärit "pealekaebamist propageerivat" üleskutset: ANNA TEADA, milline aianurk sul on? Elik teisisõnu, messugune miljonikroonine privaatnurgake sul on?

Miljonidollarivaade

Arvestades mõningate organite huvi minu väegade tagasihoidliku isiku vastu ja tulles vastu rohkearvulise inimloomahordide soovidele, olen sunnitud oma äärmiselt tagasihoidliku elukoha avaldama. Seda küll pildis.

Nagu näete, elan ma sellises ultramoodsas hoones.
Kus ülihea vaade läbi galerii tõstab miljööväärtust kümnetele miljonitele dollaritele.
Millele lisandub kargelt värske õhk.
Välis ja sisetemperatuur on identsed, seega puudub vajadus põrandakaltsuga galerii klaasseina kondensveest puhastada. Nagu tellimise peale tuli täna duššist karastavat vett.
Vat see on täiuslikuim passiivmaja, mis inimkond eales on loonud.
Soojusenergia muudetakse koheselt elektrienergiaks, mis saab siiski energiafirmadele oksjonil maha parseldatud – viimati oli viie tunnine hetk, kus elektribörsil osteti minu toodetud energiat 2000 eurot megavatttund. Ma rehitsesin selle tehinguga oma kaukasse ligi kümme tuhat eurot.
Ma sain teada, milline raha mekk ja maik on, siis otsustasin nordstriimi toru oma hoovi suunata (pildil siis ees paremal). Nüüd ootan õiget hetke, mil gaasibörs avatakse, et oma gaas Saksamaa suunas saata...
Nagu eespool öeldud, oli eile veel tegu siis miljardidollari-vaatega. Mis homseks on kahanenud miljonidollari väärtuseks, sest alates tänasest saate seda näha lausa iga päev, tuulistest öödest kõnelemata.

Tuhlikorilaste salaordu teavitab:

Teile, kes te veel mõtlete tuhleid korjama hakata: nii hääd saaki kui meil, pole teil lootagi.
Ühe ämbritäie tuhlit panime maha, aga korjasime 11 ämbrit.
Vot sedasi!


Minge nüüd kadedusest roheliseks!