Sada postitust ja pool soorokitonnilist külastust sai juuli lõpuga ammendet.
Nii nagu ka mu mõtetega.
Enam nagu pole siukset särtsu, mis eelnevate aastate jooksul.
Teadvustan endale, et mingil hetkel on pääseteeks edasiliikumine.
Aga kuhu sa ikka panga servalt astud.
Otse alla...
Nonoh?!
Aga liikumine seegi.
Millel pole tagasikäiku...
Ma olen täheldanud (jaa, ka sinu puhul :D), et mõtted on nagu meri, tõusude ja mõõnadega. Küll sa jälle jahvatama hakkad, eriti kui talv tuleb ja inimestel pirruvalgel muud teha pole kui juttu vesta. Ja arvutis istuda teiste jutte lugemas :))
VastaKustutaNii et unusta kaljud jms jama ära.
:D
VastaKustutaEi saa unustada...
Mesmoodi kaljud jamad on?
Omaaegne hümnuski kõlas Semperi Juku sõnul:
Jää kestma, Kalevite kange rahvas
ja seisa kaljuna, me kodumaa...
Mäletan siiani seda homeeerilist naerupuhangut, mis mind tabas ülla hümni sõnu (just neidsamu ridu) Õismäe kabelina tühja poe vaateakna kaunistusena (kelle idee küll?) leides...
VastaKustutaNõukogude Liidu ajal oli palju jaburdusi, et see vast aitas säilitada meite rahva huumorimeele...
VastaKustutaIlmselt riputati vaateakna kujundajale Tööpunalipu orden rinda.
:D