31.1.11

Sõlmigem nüüd häälepaelad lahti

Me oleme kuulus laulurahvas.
Meil peetakse koolinoorte laulupidu.
Meil peetakse üldlaulupidu.
Meil peetakse punklaulupidu.
Kõrtsides peetakse joomalaulupidusid.
Kerkodes lauldakse kah.
Kodudest röökimata.
Nüüd, metsas uidates, tabasin kevadel algavat laulupeo ootust.
Igal juhul on laulukaar valmis.
Konnade üldlaulupeoks.


Ei tasu värvida ega lakkida, ei tasu

Nädalapäevad tagasi võtsin kätte ja värvisin räätsapõhjad.
Ikka selleks, et sulailmaga platvormkingi ei peaks kandma.
Leidsin garaažinukast balloonivärve – sinine hammerait, valge, millel kiri teavitas, et tegemist on värvlakiga või lakkvärviga ei mina pruugi vällamaa keeli, ja punane metallivärv.
Nagu Gallia kukkede plaguvärvid teised.
Hammerait ei taht külmaga välja tulla.
Siis haarasin punase ja värvisin esiotsa ärr.
Seejärel valge värvlakiga keskelt, tagumine ots jäi üldse värvimata.

Kaks ööpäeva kuivasivad külmas garaažis.
Siis kolmandal päeval koukisin räätsad omale alla.
Metsa jõudes tajusin, et midagi on valesti.
Enne kui aru sain, olin kummuli, räätsad taeva poole ning mina käed õlgadeni ja ninapidi lumes nagu metsanotsu, kes tõrusid tuhnib.
Kurradi libedad, raisad!
Ja sel päeval pendeldasin pidevalt lumesupis.
Siis torkas pähe mõte tallata uus rada.
Pikad juhtmed, mis muud.
Taolisel juhul jäin püsti.
Seega oli suur viga kasutada värve ja käia vanal, sissetallatud rajal.
Mul aidas kimp vanu naharibasid, mõtlesin punuda mingisuguse mustri põhja alla, augud on olemas.

30.1.11

Kui raisakulli kerge sulg osutus raskeks telliskiviks.







Kandiline ja kerge saab olla ainult penoplast.
Mis peegeldab soojust.

Sama hästi annab tulist külmust jalapeno.

Misse pole kuidagi kandiline.
Aga kergejalgseks teeb küll, kui eksikombel suure tüki suhu pistad.
Siis muutub inimloom nii väledaks, et tuiskab lausa veekraani manu.

Alljärgnev on mu tehtud saarepuine mööbel.

Kandiline ta siiski on pealtvaates ja tasapinnaliselt.
Kerge ta vaevalt on.
Järelikult on see tugeva gravitatsiooni mõjusfääris elik antikerge.
Laud tühjaks ei jääks, siis jaanikul sai proovitud kastitäie õlle kergust.

Reeglid olivad lihtsad: rinnakõrgusel sirgetel kätel hoida kast õlut. Et keegi sohki ei teeks, pandi selg vastu elektriliini posti. Karm värk, ma ütlen. Auhinnaks sai kõige kauem hoidnu sellesinatise kastitäie õltsi.
Heh, kuna Saku õltsi mina ei pruugi, ei hakanu ma vaeva nägemagi ning nii saigi teine mees selle kastitäie omale.
Iseasi, kui kast viina olnuks, siis võinuks ise kah pingutada.
Vaakumis ehk...

Toised kergemeelsed...

27.1.11

Kena talveilm


Oh jah...
Nõnna ilus ilm oli.
Et lausa kutsus teine toast välja.
Käisin mitu korda lund rookimas ja samaaegselt ka päikest võtmas.
Mitte nii nagu suvel, kus niudevöö mu puusa ehib.
Aga hämmastaval kombel hakkas peagi mul üsna soe.
Ainult sõrmeotsad andsid märku, et kobi tuppa neid soojendama.
Mnjah.
Näha, kuhu soojus kadus.
Ikka sinna, kus niigi soe – ega küll küllale liiga tee...

25.1.11

Miks sa suitsetad aprikoose?

Tuisk oli hilisel keskpäeval pärale jõudnud.
Mida videviku poole päev end tõmbas, seda tugevamaks läksid tuulehood, mis juba õhtul maru tunnuseid kandis.
Just nagu ilmajaam oli raadio kaudu edastanud.

Üksik tänavalatern õõtsus tugevate tuuleiilide käes nagu mängukann, heites kollaka pilgu kord siia-tänna, nagu tema kogu selle segaduse peasüüdlane oleks.
Kümme postivahet edasi kumas aimatavalt teine samasugune õõtsuv latern.

Läbi kinnituisanud tänava, mis mitu tundi tagasi kojukiirustavaid inimesi ja masinaid läbi lasi, rühkis üksik kuju vaevaliselt edasi.
Jõudes tänavalaterna alla, peatus pööratud lambanahkne üleskeeratud kraega palitu, mille tipust võis aimata jänesenahkset läkiläkit.
Käis kerkis ettepoole, tuues nähtavale kassikuldselt särava kella sihverplaadi.
Suu ahmis näljaselt huulte vahel tolknevast paberossist sooja suitsujuga, kui kaks peopesa varjasid tuule eest tikutuld.
Heh, nüüd on juba hilja kuskile kiirustada.
Nõjatudes laternaposti vastu, suitsetas lambanahkses kasukas keskealine mees elu üle mõtiskledes aromaatset ja head vene mahorkat.

Pabeross oli kustunud...
Veeredes äravisatuna lume peal, kuni tuul ta eemalduva sooblinahkse kasukaga naisterahva jäetud jalajälje põhja kukutas.
Seal vedeles kägardunult peen sigaretipakk, millel kulunud kiri „Apricot. German Blend.“

22.1.11

P... nagu pornokrahvia


Ammust-ilmast olen ma oma silmaga näinud, kuis isehakanu jupijumalad tegutsevad oma ettevõttes kui krahvid muiste.
Õpipoisist või siis ilma õpipoisi/selliajata meistriks saanu, nagu tänapäeval moes on, ei mõisteta kuidagi selli nurisemisi, kui selgub, et tähtajad liiga ülekohtused tunduvad.
Tolle all kannatab enamasti töö kvaliteet.
Sellid ehk tegelikud töötegijad teavad sageli täpselt omi võimeid ja tegutsevad sisemise tunde järgi.
Seda hämmastavamalt kõlavad vabandused nõnnanimetet „meistrite“ suust – aga kuidas teised saavad ja sina ei saa; ma pidin selle tärminiga nõustuma, muidu oleks keegi teine selle töö saanud jne.
No missa kostad...
Seesugused „ettevõtted“ solgivad tõeliste, õppind meeste leiba.
Nagu üle poole oma elust ühes valdkonnas tegutsenud kutt ütles kord südametäiega: „Puhas PORNOKRAHVIA! Sa kuradi kuradi kurat! Saatan võtaks, raisk!!! Persse!“
Kui ta selle sai ära öeldud, küsisin irooniliselt: „Hakkas kergem?“
Kutt mõtles veidi ja noogutas.
Muidu oli mees vaikne, tegi oma tööd nii hästi kui suutis.

Ohjah, ja puritaanid tahtsivad kunagist vandumise ärr keelata.
Mäletate ju seda kampaaniat?
Puritaanide ja pseudokorrektsete idülliline maailm...

... kui päikeseloojang.
Mina kui puudega raisakull külma ei karda, sest mul on alati puud kaasas, nõnna et mõnikord pean hingetõmbepausi pidama.

Paus 15 minutit.
Kui ma seda ei tee, siis üsna varsti olen...

...pehkinud känd.

Teised ametlikud P...d

20.1.11

Selle aasta esimene metsatöö.

Täna läksin metsa metsa tegema.
Tähendab, et saagima.
Kuivand kuuske.
Nagu plaanis oli.
Lõikasin sälgu sisse ning hakkasin teiseltpoolt vastu saagima pideribani, lõin ka kiilud sisse.
Kõrvalpuu najalt hakkasin langetuslabidat võtma, et aitan kuivikut õige.
Natukene sain õiges suunas kallutada.
Siis tundsin, et miski on mäda.
Kurat, oligi – kuusk seest mäda.
Lõin kiilud soonest välja ja labidagi alt ära, et vaatan veits, kuhu suunas ta üritab langeda.
Ja langeski kuivik hoopis teisele poole.
Ei mina hakand enam juurdlema...
Tõmbasin sae uuesti käima ja laasisin oksad ning tagasi tulles tükeldasin tsirka poolteise- kahemeetristeks palkideks.
Küttepuu...
Seejärel haaratsiga korjasin palginotid ühte hunnikusse.
Siis kaesin kändu - seest puhta mäda.
Pole ime ka, miks langetuslabidast ja kiiludest abi polnd...
Pikemalt polnd aega enam mõtiskleda...
Peenemad notid kelgule ning vedisin sügavas lumes sumbates ja higi välja pressides kodutanumale.
Et värskest õhust saab mürgituse, ei hoolinud ma tollest.
Läksin suusakeppidega tagasi ja tampisin kelgutee laiuse lund kokku.
Eks siis homme teen mõned pildid kah, kui meeles seisab.

18.1.11

Leierkolp esitleb... Wig Wam - Out Of Time

Eilase kommentaarikribamise aegu hakkas tuu lugu mu kolbas leierdama:

17.1.11

Katsetasin isetehtud räätsasid... (osa 2)

Nüüd juba traditsiooniks saanud metsasuitamine jäi täna pooleli.
Lageda peal pole nagu vigagi – jääkoorik hoidis suurema sulalume räätsade alla kogunemast.

Aga nõnna, kui ma puude alla sain, nii kohe oli selline mekk man nagu betoonkingad olivad mul jalas.
Nigu maffiaohver, kes peab omal jalul silla otsa minema ja sealt vette hüppama.
Siis pooles metsas ots ringi ja müttasin vaevaliselt tagasi lahtiroogitud alale.
Kus ma tampisin suurema sulalume räätsadelt lahti.
Otsustasin põllale oma energiat kulutama minna.
Seal sai enam-vähem jääkoorikut lõhkuda.
Nüüd mõte liigub ikka sinnapoole, et saaks ka sulailmadega metsas käia.
Kuna auke on räätsadel küllaldaselt, et sinna miskine sisepõlemise- või särtsumootor külge kruvida, misse nagu kojamees lükkab lume põhja alt seni, kui jalg õhus viibib. Või propellereid ringi ajab kui sa vees sahmerdad. Iseliikuvad veesuusad...
Ehh...
Nii peenikest särkivärki ma ikke ei tahaks kasutada, siis mõtlesin mingi plastiku annab küll külge riputada – pelgan, et kuradimast libedaks võib asi minna...

Nagu põllul asuv laineline jääkoorik.
Kahju hakkab kitsedest, kes võivad oma peenikesed koivad verele hüpata...
Noh, puudekallistajad ja muud pseudolooduskaitsjad, kriinpiitsist röökimata, marss metsa radasid sisse tallama!
Ja ärge unustage kaasa võtmast heina, põhku, juurikaid jne., mida saate osta kohalikult talumehelt.

16.1.11

Roostetav raisakull...


Kunagi ammu-ammu olin õnnelik.
Mul oli lause otsesemas mõttes õnnelik lapsepõlv.
Nüüd tajun aga, mida kaugemale ajahõlma mu lapsepõlv jääb, seda rohkem tunnen, et mu õnn on mind maha jätnud.
Isegi paar roostetand hoburauda ja roostes võti ei suuda mind lapsepõlve tagasi viia.

Roostes õnn?
Ahjaa, öeldakse, et vana arm ei roosteta - mul on seljal arm, mille tekitas aastaid kolmkümmend tagasi roostes nael.

Roostekratid...

15.1.11

Katsetasin isetehtud räätsasid...

Testisin täna need isetehtud uued räätsad ärr siis.

Alul katsepolügoonil, siis juba üritasin põllale minna.
Aga vaat, lund suht palju ja teise ilmasõja kaevikut meenutavast kraavist üles ukerdamine tuletas mulle meelde, et mul on hea mitu aastat ilma suuskadeta olemist.

Kunagi olid mul suusad. Tamsalu lähedal mägedes läksid mu suusasaabastelt nokad räbalateks – no missa tahad saada, kui Kievi saapad olivad mul kooliajast saadik ja mõnel aastal sai ikka suusatatud. Ühel laskumisel siis tundsin, et üks suusk alt lännu. Piruett oli vältimatu. Nagu iluuisutaja tegin kaheksa pööret nelja pöördega ära. Ilma hüppeta, kusjuures. Selle piruetiga läks teisel saapal kah nokk. Ja nii ma kõmpisin, paljad varbaotsad saabastest välja tolknemas, auto manu, kus pidin ootama, kui autojuht minu otsimiselt naases, sõites üle normi 5 kilti.

Kaotasin tasakaalu ja olingi ninapidi lumes, käed tühjalt kaevamas, et saaks kuskilt pidepunkti, kust kinni haarata. Mul on küll pikemad käed kui teistel, ahviaastal sündinu värk, aga ei see aidanud. Vägisi tuli Iffi kunagine hitt meelde – kroolin, kroolin, kroolin nagu jaksan – õhust hakkas puudus tulema, siis keerasin oma skeleti küljeli ja lõpuks seljali, kust sain juba istukile tõusta.
Inimloom pidi kogu elu õppima...
Mina ei kavatsend ABC-st alustada, vaid jätkasin sealt, kus asi pooleli jäi.
Ja ena imet – juba olingi nagu jeebus vee peal kõndimas.
Tegin tiiru põlla peal. Suht-koht oli hea kõndida lumel kartmata põlvist saadik sissevajumist. Mõnes kohas sai suusakepiga mõõdetud kui sügav antud kohas lumi on.

Metsaski sai tiirutada.

Proovisin räätsadega ka joosta. Ei tulnd see välja sugugi. Ühel hetkel olin taas kummuli.
Aga rahulikult kõndides on kõik okitoki.
Katse korras sai võsas turnitud, kivi otsa suur varvas löödud, ei see mõjunud ühti. Ühel hetkel siis tajusin, et ei maksa kallakule minna, sest siis läheb räätsajalg nii viltu, et tõmbab kere kah kaasa. Eelnev lause käib ka selle raja kohta, mis ma sisse sumpasin.
Enesetunne oli pärast paari-kolme kilomeetrilist matka suurepärane.
Esimest korda elus kodukootud räätsadel – ülev.

14.1.11

Korilase oskusest on kasu kah...

Mul on seda maast leitud raha küll korjatud.
Rublaajastul korjasin esimest korda suurema rahasumma üles just Tarbatus.
Tollal Burdenko tänava viinapoe ees vedeles punane kümnekas.
Ju kellelgi oli maha kukkunud, kui poodi kiirustas.
Kui mina selle leidsin, oli tänav inimtühi.

Krooniajastu viimne kümnekas sai leitud Revalis, Rahumäe jahukummardajate kerko aia eest lumelobjaka seest.
Hämmastav, et ma miskit nägin, ehkki oli hilisssügisene õhtune aeg.
Nüüd on see kümnekas Hulkuri man, kes raamis teise ärr.
Issanda kingitus pidi olema...

Käisin täna poes.
Mööda müügisaali tuisates juhtus mu pilk maha rändama.
Nagu tänutäheks helkis seal raha.
1 öirokopikas nagu moodne kõneviis nõuab - ¢opicas.
Kummardusin ja korjasin selle üles.
Muidu olen ma Eesti sente kah üles korjanud ja need kassasse andnud.
Kuid nüüdsest tegin erandi.
Mu kummardamise vaev on tasutud just nii paljuga, kui seda maas vedeleb.

13.1.11

Teine paar...

Niisiis...
Jätkan.
Noh, seda räätsade teemat.
Mul oli ammusest ajast mingi paks alumiiniumplaat tallel. Ei teagi, mis otstarbeks ta oli mõeldud, aga eelmisel aastal sai kelgule taha haagitud ning saag, kombikanister ja muud sellised vidinad peale laotud ning metsa põrutatud. Pärast oli hea - tee ühtlaselt sisse tallatud. Pluss puunotid ja kogu saagimiskrempel ühe korraga kottu kelgutatud.

Novaat, nüüd mõtlesin, et tervet plaati ikke pole vaja metsa tarida, lõikasin selle lihtsalt relakaga pooleks.
Natuke ajumõlgutamist ja kujuneski restide taustal uus räätsavärk.
Sidemed leidsin vanadelt suuskadelt, mis ka minule esimeste lumelaudadena ette sattusivad. Kauges lapsepõlves otse loomulikult ma miskipärast neid suusasamme ei jaganud, nii kippusivad jalad puhta risti minema nagu vägijooke liialdanud luukerel.
Nagu eelmisel korral lubatud, lubage mul esitleda räätsasid versioon 2.

Igaks juhuks panin valgustid ka külge, mine tea seda uut liikluseeskirja, mis pole kehtima hakanud ja ma ei tea ka eelmisest LEst mõhkugi.
Läks vaja 8 kuuest polti, 20 mutrit, seibe üksjagu, suusasidemeid ja alumiiniumplatet.
Võrreldes restidega on asi karmim – raskem.


Aga näis, peab lähimal päevil ära proovima, kas ikke õigustavad mul ära või mitte.
Muidugi, tuleks veel enne relakaga veel üle käia, et teravad servad ümaraks lihvida...

10.1.11

Kärbsepüüdjad

Tüüp vaatas uurijatele arusaamatu pilguga otsa ja ühmas: „Möh?“
Nägus politseileitnant väljendas vastikustunnet, kui vana politseiseersant pühkis läbinuusatud taskurätiga oma poolkiilakalt pealaelt sinna kogunenud higi, ning keeras pilgu kõrvale.
„Miks sa seda tegid?“
„Ma ei saa teist aru,“ vastas Tüüp.
„Narkouimas vist“, nentis endamisi leitnant ja jälgis kahtlusaluse ilmet, samas, kui seersant märkmeid uuris, lootes leida mingit pidepunkti.
„Kas alustame uuesti?“ tõstis seersant pilgu kapsaks kulunud märkmikult, olles valmis pliiatsiga sinna midagi üles tähendama.
Leitnant noogutas, mõtles midagi öelda, kuid sulges kiiresti huulepumatiga kaetud suu.
Lükates Tüübi ette ei-tea-mitmendat-korda ühte fotot, küsis seersant: „Niisiis. Miks sa seda tegid?“
Tüüp võttis pildi kätte, vaatas seda taas kord ning kandus mälestustes kaugele...

...Tüüp oli kogu senise elu kärbseid püüdnud. Algul naljaviluks, hiljem spetsialiseerus sellele alale. Kogu oma vaba aja sisustas Tüüp uute kärbsepüüdmisetehnikate leiutamisele.
Selle tõttu kasvas Tüübi kuulsus, et oli kutsutud osa võtma kärbsepüüdmise maailmamängudest, mille võitja saanuks Kuldse Emaporikärbse omanikuks. Eriti väärtuslikuks tegi auhinna kullast karikas, mille jaluses ilutses kahe sentimeetri paksune plaatina kiht.
Maailmamängudel oli Tüüp jõudnud finaali, kus tal tuli aga vastu võtta ülinapp kaotus.
Parim võitis.
Kuupmeetrise mahuga puidust kast oli kärbseid täis, milles oli paberiga kaetud auk. Kasti kõrval oli lehter, mis tuli suruda peenema otsaga auku...

„Hei! Ae, kuuled? Kas me saaksime selle asjaga edasi minna?“
Seersant vaatas oma läbitungival pilgul küsivalt Tüübile otsa.
„Möh?“
Leitnant otsustas sekkuda.
„Kas me võiksime väljas rääkida?“ pöördudes seersandi poole.
Mille peale too korjas kõik laual olevad asjad oma dokumendikausta.
Üks ese jäi siiski lauale, mis köitis Tüübi tähelepanu.
Kärbsevagel.
Tüüp sirutas käe...

Uks avanes ja nõupidamiselt naasnud ülekuulajad astusid ruumi.
Nad tajusid kohe õhkkonna muutust.
Tüübi silmad olid sel hetkel otsustavust täis, küsis: „ Kas olete lehtriga kärbseid püüdnud? Ei ole? Eks ole lihtne – laiema otsaga putukale peale ja peenemast otsast muud pole, kui ootad kärbse lendu ja silmapilk hiljem plaks! ja kärbes kutu...“
Seersant käratas: „Vait!“

Tüüp vakatas, tõmbus enesesse, soris mõtetes veidi minevikus. Nüüd ta mõistis, miks ta kärbsepüüdmise maailmamängudel kaotas. Nimelt oli vastane kasutanud kahte lehtrit, sel ajal kui tema ühega piirdus. Võistluste reglement nägi ette mõlemaile samad tingimused, aga kes seda võis arvata, et mongol oma klaasist lehtri kaasa taris. Ja just nii toimis nagu ta ennist välja ütles.


Sel hetkel avanes ülekuulamistoa uks, sisse piilunud näost kaame politseinik andis märku, et midagi veidrat on klaasseina taga toimumas...

Klaasist peegelseina taga õgisid miljonid vaglad ahnelt politseikapteni elusat laipa.

8.1.11

Raisakulli tengelpungast...


...ei leia ühtki €- ega ¢-pabulat.
Tuleb tõdeda, et aeg on raha.
Meerikamaa keeli siis - taimismani.
Mis omakorda maakeeli kõlab kui talisman.




Ülemisel pildil on aeg ja alumisel peaks olema raha


Ajarändurid rahahädas.

6.1.11

Eila

Turnisin parasjagu välipeldiku seinale nõjatuva redeli peal, üritades peldiku katust lumest vabastada, kui juhtusin ümbruskonda silmama.
Valge rahu.
Peas hakkas üks viis kummitama, mille järgi sõnad nagu nalja kolust välja hüppasivad.
Nii ma ei märganud, kui ühel hetkel täiest kõrist viisi jorutasin.

kui ma siit peldiku katust
lumest puhtaks rookisin
siis ma heitsin pilgu ümmerringi
üle valge lumise maa
siis ma heitsin pilgu ümmerringi
üle valge lumise maa
ja hüüatasin: sa kuradi
kurat, ilus oled isamaa

siit metsani on sada meetrit
keradeni ulatuvat lund
metsa all on aga tahke vesi
seal kitsed näevad und
metsa all on aga tahke vesi
seal kitsed näevad und
ja hüüatasin: sa kuradi
kurat, ilus oled isamaa

see lummus kestis seni
kuni nägin õunapuude aeda -
kus jänesed koorisid nagu apelsine
erroristid alka-edas
kus jänesed koorisid nagu apelsine
erroristid alka-edas
ja hüüatasin: oh sa kuradi poiss
kurat, kus on minu jahipüss...

2.1.11

Esimesed lumerestid...






Sedasi siis...
Miskipärast jahuvad täna kõik uuest aastast ja pikkadest pühadesöömaaegadest.
Enne pidusse kobimist sumpasin metsas paksus lumes.
Nüüd ma olen sellega ärr kogenud tolle vanade eestlaste pajatet jutud sügavast lumest.
Siis meenus mulle, et on olemas sellised asjad nagu räätsad.
Aga vaadates nende hindu, no mitte ei raatsi raha tööstusliku subprodukti alla matta.
Sedasi, et ...
Eila, pärast pohmellijõukat ja -nõukat olengut otsustasin hakata räätsavabrikandiks.
Esimese, lihtsama versiooni saime igaljuhul valmis.
Räätsade versioon Nr.1, milleks läks vaja:
kaks ühesugust külmkapiresti,
paar uuemat (töö)saabast,
neli vanade minisuuskade rihma,
naharibad.
Tulemus on siinsamas all.

Suur katsetest sooritati edukalt kodusel katsepolügoonil.

Nüüd on juurutamisel sitaks keerulisem mudel.
Sellest aga edaspidi...

Teised esimesed...

Camminare da soli...

Lugesin just viimase nädalalõpu-blogisid.
Lugedes tundsin, et kõik olivad kõigiga.
Samas kui mina üksi olin nagu ühiskonnast kõrvale visatud.
Või tunnetasin seda kui paratamatust.
Oehhh...
Takkajärgi mõtlesi, olen kogu oma elu veetnud suletud kapslis, mille roostevabast riiv on paksu roostekorraga kaetud.

üksi kõnnin
külmas tuules
laulan viisi
omas luules

Itaaliakeeli peaks munakollase arvates taoliselt kõlama:

camminare da soli
venti freddi
Io canto il modo
poesia

Lasin maakeelde tagasi:

jalutada üksi
külm tuul
Ma laulan nii
luule

Hehh...