27.10.11

Ei tasu kaugele ette mõelda, lähedale ammugi...

Mõtlesin, et täna saan varakult õhtale ja seeläbi keskenduda Kirjutajate Kommuunis teiste taieste lugemisega ning kommenteerin.
Aga nät...
Üks töö sai tehtud, kui mölafon kargas karjuma.
Jutud mölisetud ja mul hakkas kiire.
Homseid toimetusi ei tasu järgmisse nädalasse sokutada.
Liiatigi vana kuu tegemised tuleb ikka vanal kuul ärr lõpetada
Vetsupott oli vaja kohale asetada.
Kuna vetsupott on suht madal, siis tegin kõrgenduse silikaatkividest, mis sai korralikult kaetud põrandplaadijäänustega.
Selleperast oli jama ka tolles, et äravoolutorud pidin kah juurde timmima.
Siis tuli otsida tüübelnaelu, millega asjandus paigas seisaks.
Mingisugused leidsin...

Nüüd pole muud kui lõunasse minek.
Pakin juba asju kokku.
Homme ennelõunaks pean end kohale munsterdama.

...Andestust, olen orbiidil,
kuu suhtes veidi seniidis...

25.10.11

Lilleline veebruar

„Nüüd palun lauda.
Palun laske kartulitel ringi käia.
Samuti süldil, vorstidel, kapsastel.
Puljongit saab mõne hetke pärast.
Ahjahh!
Peaaegu unustasin – kellel käsi nii hullusti ei värise, võivad pitse täitma hakata.
Senikaua, kui pitse täidetakse, paar sõna.
Kõigepealt palun teil vastu võtta mu siiraimad tänud.
Niipalju lilli pole ma kunagi saanud ja seda veebruarikuus.
Ja et te võtsite vaevaks mu juubelile tulla ükskõik kust maailma otsast, see liigutab mu südant kõige rohkem.
Mul ei ole sõnu kirjeldamaks minus voogavaid tundeid.
Seda enam olen üllatunud...
Lörrrr...
Vabandust!
...olen meelitatud sellest faktist, et mu seni elatud elu on olnud sõpraderohke.
Sooviks loota, et see jätkub.
Muidugi oli meie vahel mõnikord lahkarvamused.
Kellel neid pole?
Tähtis oli see, et nende erimeelsuste lahendamisel tugevnesid hoopis meie sõpruse lõimed.
Ma tänan teid, kallid sõbrad, et te olemas olete!
Nüüd on vist kõik...
Minu poolt vähemalt!
Ahjahh!
Annan nüüd sõnajärje edasi Evalyle, kes nii väga soovib kõnelda.
Palun, Evaly!“

„Kallid sõbrad!
Tõstkem pits Juhani terviseks!
Mis nüüd?
Juhan?!
Miks su kämmal pitsist läbi läheb nagu silmamoondus.
Ega sa äkki vaim ole?
Oledki?!
Issver, appigene, ma minestan!
Mammamia...“

22.10.11

Mis juhtub, kui kits kärneriks hakkab?

Kuradi kurat!
Oota veel kirikuaia väratises pealetükkiva külmaga võideldes seda va ilmalõppu.

Usumees või asi...
Üks kord ta eksis arvutusega ja sattus see tähtis päev 21. maile.
Või tema korrutab igaks juhuks kaks korda.
Igaks juhuks on mungal m...

Iga kingsepp jäägu oma liistude manu.

Ei oleks uskunud, et heroiini tarbinud kõrbesuguharu nähtud ja kirjapandud miraaže võetakse tõe pähe.
Ilmselt on ka pastor tõmmand puruga piipu.

Vaesus ei anna häbeneda

Nõndanimetet jõukad on vaesed nagu kirikurotid.
Vaadake nende võlgade suurust.
Ning võrrelge varandusega, millega nad eputavad.
Enamasti on seis üsna nutune.

21.10.11

Kontrollitav kontrollib kontrollijat.

Kunagi liikus see nali ringi:
Kui tsaariajal ekspluateeris inimene inimest, siis peale Suurt Oktoobrirevolutsiooni muutus asi vastupidiseks.


Kunagi ühe töökaaslasega sai filosofeeritud.
Ühel lõunapausil siis küsis ta mult ootamatult: „Mis sa arvad, kas ori unistab vabadusest?“
Minul olid mõtted sel hetkel mujal, noogutasin ainult.
Ta nautis seda hetke pikalt, vedas suu irevile, raputas pead ja ütles: „Ükski ori ei unista vabadusest! Mitte kunagi!“
Mul oli ilmselt töllakas larhv ette manatud, et ta pidi täpsustama: „Iga orja unistus on saada ise orjapidajaks!“
Sellega seoses tuli meelde ütelus proletariaadi kohta: „Kui anda töölisele juhtida väike vabrik ja ta on suurem kurnaja, kui kodanlus ise seda oli.“
Millegipärast mul oli selline tunne, et suur Lenin ise selle viimatinimetet üteluse formuleeris.

18.10.11

Number - 461

Värvikirev sügisehallus kui ründab minu meeli,
röögib mu kõrvus põrguline inglikeeli:
tagumine aeg on kinni pitseerida pood
elik maakeeli sosistades – sulge bloog!

Viiesajast sissekandest on puudu alla neljakümne.
Sõnupritsiv pläralära kuldne kogus ikkagi...
Pole ma kirja pannud analüüsivaid kolumne,
mis tähendab aga – väärt pole need sittagi.

Miks mul siuke loll tunne takka torgib,
et lõpetaks üldse enesepettuse!? Luul?
Mõttemasin ent teise ajuboksi pargib
köhides – veri mäsleb, kaasas kuul...

17.10.11

Tohtriteadus ei lase vanadusse surra

Tänapäeval on teadus hästi arenenud.
Eriti tohtrindus.
Viimatinimetet asjapulga viimase aastapooltuhande jooksul on inimkonna eluiga kasvanud ligi kaks korda.
Igasuguseid nimetusi on haigustele pandud.
Mida keerulisemad, seda uhkemad.
Lükkame endi vananemise edasi - õgides kahe suupoolega tablette-pille ja mökerdades oma lõustadele kortsepidurdavaid mökse-kreeme.

Seda enam on meilt võetud võimalus surra vanadussurma.
Väärikamalt võttes – vanadusse.
See viimane on muutumas defitsiidiks.

16.10.11

Kas teadsite...

...et iPhone eelkäija oli juuksuriföön, iPodile eelnes tulel podisev katel ja iPadi kuulus eellane oli listapad?

Nüüd teate.

P.S. Ubinad on veel hapud.

10.10.11

Rulaadist todapidi

See, et kui sa keedad eelmisel päeval jääkambrist võetud rulaadi tund-kaks ja avastad, et see pole kõigest hoolimata pehmeks lännu, et väits peale ei hakka, siis pole selles süüdi pooleteiseaastase sea, kes sai eelmise aasta jõuludeks veristatud, nahk elik kamar, vaid sa nüsid nüri noaga kirsavoisse peidetud viinaputlit.

Kurat, ise ka ei saa aru, mida kirja panin.
Jummmelist kaine olen.
Aga...
See on ju ühe telefonimölina põhjal kokku seotud lause.

Hakake juba peale

Istusin juba tükimat aega kirjutuslaua taga.
Sulg tindipotsikus sähvatavat loomeidu ootamas, paber aga igavest noorust demonstreerimas.
Iseasi, kui kauaks.
Käsi sirutus juba mitmet korda üle laua, et haarata sulg ja kirjutada esimesed kortsud paberile.
Poolel teel millegipärast jäi mõte kiratsema ja käsi tõmbus tagasi.
Kurat!
Nagu mõttekrambist vähe oleks – vasak sääremari andis märku, et mulle usaldatud pindalal meeter-kord-poolteist boksis maratoni ei jookse.
Üritasin...

Ammu vaikis hääl taamal, andes üles teemasid, millest tuli kirjutada.
Kõhedusttekitavalt üksluiselt luges kümme erinevat pealkirja.
Ja raskelt.
Metalselt.
Sekka kostva kahina saatel.
Kuid üks kord.
Kohati oli kahin jäänud kõige olulisemat lausejuppi segama.
Sellega koos kadus mu keskendumisvõime.
Küsimusi siin ei esitatud.

...püsti tõusta.
Sellega andsin justkui märku, et olen lõpetanud.
Nii oli juhendis, või mis ta nüüd oligi – eeskirjas, mustvalgel kirjas.
Koos punases kolmnurgas asetseva hüüumärgiga.
Millele ma ka oma pookstaavid lisasin.
Kui aus olla, siis ega vaim enam peale tulnud.
Seda enam, et pole pealkirja, mille järgi saanuks teemat aretada.

Nüüd, kui ma juba oma tagumiku toolilt tõstsin ja oma selja sirgu ajasin, tuli meelde, et metalne hääl kraaksatas viimati: „Hakake juba peale!“
See kostus liiga võikalt ja nii selgelt, et mul hakkas külm.
Kehale tekkinud kananahk ei tahtnud kuidagi taanduda ega külmavärinad vaibuda.
Selle all kannatas mu oskus mõtteid kirja panna.
Kramp vasakus sääremarjas tugevnes.
Pilt silme ees kiskus pimedaks minema.
Pidin end toetama boksi seina ja kummarduma, et kohin mu kõrvus vaibuks.

Boksi sein rebenes nagu see oleks tehtud paberist.
Kukkusin tundmatusse, haarates kaasa üha laiemalt rebeneva jõupaberi.
Jõudsin silmata teisel pool istuvat kuju.
Kohkunult oli too täiskirjutatud lehele ümber ajanud tindipotsiku.
Kahetseval ilmel jälgis ta, kuis tindiplekk paberil aina laienes, nullides suure vaevanägemise.
Kahetsus muutus ta silmis nüüd suureks raevuks.
Marutõbisena kargas ta mu kõri kallale.
Enesekaitseinstinkt võttis must võimust.
Niimoodi rüseledes langesid üha rohkemad boksiseinad me ümber.
Pea kõikjal, kus me keerlesime, oli tunda kirjutajate kättemaksuhõngu segajate suunas.
Lõpuks veeresime kui puntrasse keritud lõngakera ringi, hävitades kõik oma teelt.
Kui ükskord rahunesime, vaatasime üksteisele otsa ning...

...Liiga palju oli sarnasusi iseenda peegelpildiga.

6.10.11

Koiotid ja kartulid

Kuu oli just oma nina pilve tagant välja pistnud, andes puhkust külmale vihmale, mis päev otsa ladises sadada. Selle hõbedase valguse taustal joonistusid raagus puud, mis aegammisi maapinnalt tõusvasse uttu mähkusid. Nendesamuste põlispuude all hiilis viis varju hauakääbaste vahel. Taskulampide võimsad valgusvihud liikusid sihikindlalt nagu verekoerad ajaksid värskeid jälgi taga, kuni ühel hetkel kaoti aina tiheneva udulaama sisse.
Üsna pea oli kuulda vaikset sahinat – üks hauakääbas virgus elule, et mõne liigutuse järel taas tarduda.
Taamal, kus tiheneva udu sees kumas vaevumärgatav valgus, hakkas kostma summutatud helid, mille tekitasid metall ja muld, mille sekka eksisid manitsevad sosinad.
Veerand tundi hiljem levis ümberkondsesse tuhmivõitu kraaped.
Raskelt roomavad pilved varjutasid taas kuu.
Kõik mattus sajusesse pimedusse...

Kapten käis tusasel ilmel oma kabinetis edasi-tagasi.
„Jälle üks hauarüüstamine? Mis neil inimestel viimasel ajal arus on? Mida nad otsivad? Koiotid, raisad“
Leitnant laiutas käsi.
„Hea küll, läksime! Ega seal midagi näha olegi. Vihm on jäljed maha pesnud.“

Veerand tundi hiljem oldi vinguva sireeni saatel kalmistu väravas.
Vana kalmistuvaht juba ootas neid.
Ta juhatas politseinikud kõige otsemat teed pidi rüüstatud kalmule.
Kapten vaatas ringi.
Ta tundis, et midagi on valesti.
Jah, tal oli õigus.
Kapten libistas enda auku, kergitas veidi kirstukaant.
Piiludes kaane alla ta kahvatas veidi, mis ei jäänud leitnandile märkamata.
Leitnant libistas käsku ootamata kapteni kõrvale, pistis näpud kaane alla.
Lugedes kolmeni kerkis kirstukaas kahe mehe jõul.
Kirstus oli kaks laipa.
Üks oli lagunenud, teine üsna värske.

5.10.11

Õlleklaas

Võtsin õlleklaasi.
Puhta õlleklaasi.
Rõhutan veel:
VÕTSIN PUHTA KLAASI.
ÕLLEKLAASI.
Siis kallasin õlleklaasi
konnaveini.
Lürbin nüüd
konnaveini.
Punast veini.
Pidi südamele hää
olema teine.
Peale teist,
khmm! kolmat klaasi
irvitavat ma totakalt.
Nii mulle mainiti
moka otsast.
Prantsuse keeli...

4.10.11

Pinsist

Viimaks julges üks mees (Hardo Aasmäe) välja ütelda, mis minu peakolus vurrina juba aastaid keerelnud on, alates pinsikindlustuse ja -ea tõstmise vajaduse jutuga.

Kallid töömesilased!
Oma pensionist näete und.
Punkt.

Mis aga saab pangas asuvatest pinsisammastest ja sinna laekuvatest summadest?
Kes selle ärr tõlgib?
Kui seal miskit alles on.
Enamasti mängisid pangad need börsil maha, investeerides nullväärtusega võlakirjadesse.
Lootes sealt hiigelkasumeid oma aktivate ja passivate kohvritesse hulga pappi kühveldada.
Mitte pensisammaste tugevdamiseks, vaid oma taskute täitmiseks.

Head sügisejätku!