29.1.12

Mida suurem vale, seda rohkem seda usutakse

Tolsamal aastal, kui Kralupp arvas heaks ära kärvata, oli vihmasele suvele järgnenud üsnagi tormine sügis.
Kralupp justkui irvitas meie, ellujäänute, üle, parastades teisest ilmast, et kuulge, te sitavaresed ei suuda ilma hallata nõnda nagu mina. Seega oleksin pidanud mina, jah mina, ekspeditsiooni juht olema.
Me kõik teadsime Kralupist vähe. Ta liideti meie grupiga, kui käesolev ekspeditsioon, millesse mahutati hiiglamasuured summad, oli peaaegu läbi kukkumas. Mitte, et me olnuks raha peale maiad või tahtsime iseennast juhiks sokutada, saades selle läbi suuremaid hüvesid. Ehkki nagin meie kõigi vahel hõõrdus nii mõnigikord tuliseks sõnasõjaks, mille järel välkusid üsna tihti rusikad , harvem ka pussid. Mõistsime vaid ühte – ekspeditsiooni juhtimine ei kuulunud meie ülesannete hulka. Seetõttu taoti esiletükkijad alati tema seaduslikku seisusesse. Mõistsime siiski, et Kralupp võinuks tema enda teadmiste ja oskuste pagasi tõttu juht olla, kuid hilisem liitunu pidi siiski ennast kõigepealt tõestama oma vajalikkust. Meie, süüdimõistetud, ei suvatsenud talle seda võimalust nii kergelt anda. Nüüd, olles pikemat aega keset vaenulikku keskkonda, mis tootis aina hullemaid nägemusi meist nii minevikus kui olevikus, kuid mitte kunagi tulevikus. See asjaolu tegi paljud rahutuks.
Ühel hetkel tuli ära otsustada, kas me jääme siia nälgima või liigume edasi teadmata edasist olukorda.
Tõusin püsti, vaatasin kaaslastele otsa ning kinnitasin hoolikalt oma seljakoti rihmad ja astusin lumise hurrikaani kätte...
Rohkem nad mind ei näinud.

Minu lahkumisega oli anarhia allesjäänutes süvenenud.
Ma teadsin kõikide süüdimõistetute tegemisi. Enamus olid paadunud retsidivistid. Neile anti kongides valida, kas mürgisüst ja sellega kaasnev vaevaline surm või osaleda ekspeditsioonis, mille õnnestumisel unustatakse kogu minevik. Ka mulle anti valida. Ehkki mul nii musta minevikku polnud.
Olin eksikombel sattunud vanglasse.

Kunagi otsiti üle maailma ühte ohtlikku terroristi taga.
Tollal ma sellest miskit ei teadnud, kui ükskord kaubakeskuses viibides kõnetas mind väga kena noorik. Mulle enesele ootamatult kutsus ta mu taharuumesse, kus ta klammerdus mu külge. Ilmselt solvudes mu peale, kui ma väitsin enda kellegi teise olevat, kriipis ta mu näole üsna sügavad haavad.
Mõni hetk hiljem astus laskevalmis relvaga kaubalao valvur ligi ning küsis kahtlustava häälega, mis me siin tagaruumes teeme?
Näitsik vahtis lolli näoga minu ja valvuri suunas vaheldumisi, vajudes hämmastunud pilgul istuma kastile. Nüüd kohtus mu pilk valvuri omaga. Ma mõistsin hetkega, miks noorik mulle oma küüntega mu näonahka ribastas.
Me olime sarnased, justkui olnuks too mu kloonitud teisik või kaksikvend, kelle vahel oli võimatu vahet teha.
Valvurile koitis samuti, sosistas mõned sõnad noorikule, kes kuulas ülima hoolega ja noogutas kaasa, lõpuks punastades. Noor naine kadus ruumist.

Seda osa ei oleks ma oma vaenlasele soovinud, kui ühel päeval aasta hiljem mind kinni võeti ja kohtu alla anti.
Äärmiselt piinlik hetk oli see nii mulle kui teistele lähedastele.
Mulle mõisteti surmaotsus.
Surm, mille eest?
Mida suurem tõde, seda vähem seda usutakse...

20.1.12

Adrenaliin möliseb

Jõudu vaja!
Et siis mölisema.
No seda peabki nüüd tegema, vahelduseks suurele rügamisele.
Kuigi tahaks silma looja lasta.
Novaat siis...
Pea igal õhtul tinistan häälest ära kitarri.
Põhjusmõtteliselt ei taha seda praegust metalsena kõlavat plinnplänningut ära kaotada.
Tajun ühte, et enamuses muusikaõhtutest on, kui nüüd piltlikult väljendada, metsas.
Vaid harvad on need hilised päevapoolikud, kus midagi-midagi tulemas on, aga...
Nigu merelaine.
Mingid teadmamehed on kuskil välja kuulutanud, et omaenda tekitet muusika aitavat säästa kõrvakuulmist.
Hmmm...
Kui see ikka tõsi on, siis peale tänast metsaskäiku on lausa tervislik.
Sügisel maha võetud lepad said üleeila kottu veditud.
Nüüd tuleb Patricku ja mingi Querini laastatud kuuskedega nõndasamuti toimida.
Niipalju, kui mu jõud üle käib, niipalju ka ette saen.
Ikka tasa ja targu.
Kuna üks jämedam kuusk oli poolvildakil paju ja leppade peal lamasklemas, siis on arusaadav, miks adrenaliin mölisema kippus.
Kõiksepealt võtsin oksad ette – käsivarrejämedused teised.
Saag kiunus nagu peksasaand peni.
Seejärel lõikasin ta kännu lähedalt lahti.
Ise jälgides, et saag kinni ei kiiluks, selleks tarbeks olid kiilud kaasas, milled ma saeteesse peksin.
Mõtlesin, et kui lahti saen, siis vajub kogu kupatus oma raskuse mõjul alla, pilbastades lepad ja paju.
Võta näpust, ei läindki nii.
Tuli taktikat muuta.
Ronisin tüvele – aitaks kaasa. Hüppasin-karglesin, kuni ise alla sadasin.
See taktikaline võte läks aia taha.
Tuli kiiresti uus võte välja mõelda.
Leppade manu ei saanud minna, sest kui sealt saagima hakata, kui kuusk tunneb vaba kohta, siis olen all kutu.
Pärast lühikest arutelu otsustasin riskida tüve tükeldamisega.
Viimane õigustas end.
Iga hetk valmis olles, kui midagi kihva lännuks.
Kui selle tööga ühele poole sain, tundsin, et olen läbimärg.
Ega molutamiseks aega jäänud.
Tuli kelgule laadida üks tüvenott.
Rohkem ei mahtunud.
Langetuslabida konks oli asja eest.
Kelgu sikutamine kodu poole läks vaevaliselt, väikeste sammude kaupa – ikka kand teise jala nina kõrvale jne.

Aitab küll.
Enam ei jõua möliseda.
Kondipehmendajat vaja võtma hakata...
Pitsitäis 80nene horts on selleks suht hea!

11.1.12

E-loendus jäi poolikuks...

Nii, nii.
Mis see nüüd tahabki?
Aaa...
Nime ja isikukoodi.
Egas midagi.
Kirjutame siis.
Archibald Ian Van Oddsbahlen.
Hmmm...
Huvitav, kust ma isikukoodi saan?
Ahhaaa...
Siit pildilt.
9041121...
Kurat! Edasine on loetamatu.
Kärab küll!
Nüüd küsitakse mu rahvust?
Poolflaam, veerandijagu šotlast ning törts sakslast, slaavlast, rootslast ja hiidlast. Punanaha verd voolab kah soontes lisaks siniverelisusele. Kollatõbe pole põdenud! Otsustage ise, kes ma rahvuselt olen.
Põlvnemine?
Vaata ülalt!
Usukuuluvus?
Ei usu seda ega teist. Skeptik?
Jne...


Seda va isikuandmete ankeediosa ma millegiperast ei saanud e-loendusel kirja panna, küll aga leivakonna (mingi prantslaste delikatess?) ja eluruumide osa (kes selgitaks mulle, milleks see viimane nii vajalik oli? Misse teiste asi on, kus ma elan ja millises hurtsikus pesitsen ning kus nukas süüa teen?).
No kurat võtaks, kas ma siis raali takka poolteist tundi selleks sitsisingi, et kõikse parem osa jääb loendaja enda kribada???
No selleks ajaks, ma kardan, olen kuskil mujal, ntx istun pasatõve tõttu peldikus või olen tõvevoodis kuskil pärapõrgu haiglas.
Kahtlen, kas ma loendajat ikka metsa lubangi - jahimehed luusivad ringi.
Jama ikkagi, kui minu andmete puudumise tõttu jääb mõnigi kerko lammutamata või hiis külimata, keelepõld harimata.
Rahvuskuuluvuse puudumise tõttu on mingi protsent neegreid jälle juurde tulnud.
Ah sitta kah!
Käigu see nõndanimetet rahvaloendus persse!

10.1.12

Põrguingli tähesõit

Tulen parasjagu äritehingult.
Taamal selja taga sireenid
huilgama pistavad – tellingult
mees lõikas läbi oma veenid.

Haaran pihku sarved tsiklil –
algab nüüd mu Needuste Allee.
Keeran rannet nõnda šikilt
et tõstab nokka mu tubli Harley.

Vilisedes kummid vinguvad,
peeglist näen võmmide armeed –
tulesid puna-siniseid vilkuvaid
ja nägu, mis täis on arme.

Triibud lippavad nii kiirelt.
Uhkelt lehvivad mu juuksed
pikad. Tanya kammitud. Kirest
maha jäid ohtrad nuuksed...

Näen purjakil võmmi, kes pikali
tänaval. Lisan gaasi, hüppan üle...
Vaatan tagasi – sinivalged upakil.
Mõnus tunne voogab mööda keha.

Tõstan käe rusikasse.
Aeglaselt, kuid visalt
tõuseb keskmine näpp
„Fuck You!“ – võidumärk.

___________________________________
Mõningad selgitused:
Selle luuletuse tegemise ajal ketras mu ajudes põhjanaabrite kunagise menupundi Dingo lugu "Autiotalo". Peaks olema kuskil viie-kuue aasta vanune luul olema. Mingis osas tegin korrektiive.
Aga vähemalt Loovkribajate Ühistu "Surma põhjustamine ettevaatamatusest" teemasse see läheb.