29.2.12

Viiesaja esimene

Eile tuiskas.
Nõnda et nähtavus oli kohati nulli lähedal, misse teeb kümmekond meetert. Ei hakanud üldse enda naba paigast ärr nikastama lumerookimisega. Niivõiteisiti olnuks see tühi töö ja vaimu närimine.
Käisin ainult prügikasti kohendamas üle hangede.
Kogu eilase päeva ootas vaene pikisilmi prügilimusiini, misse jäigi tulemata.
Kui nüüd arve tuleb prügimaffialt, siis saadan nad kukele.

Üle hangede ronimine oli vaevaline.
Siuke valu lõi sääremarja, et võttis lonkama.
Terve ülejäänd päev olin kui lonkur-ööbik.
Liipasin vasakut jalga järgi.
Sellist valu polnud enne kogenud, kuigi tükimat aega tuikas. Meenutama hakates määrisin nädal tagasi hobesesalviga, aga ei see aidanud.
Eila võtse putli kätte.
„Jamesoni“ viski.
Kaks pitsi hinge alla.
Rahulikult ja prantslaste janti kaedes.
„Taxi 3“ seekord.
Üleeila vaatsin „Taxi 2“.

Tänasel ilusal ilmal pole viga midagi.
Rookisin hoovi ja sissepääsuteed lahti.
Hea tunne on. Siuke mõnus. Natuke väsinud olemine.
Värskeõhumürgistuses kaifi saanud irvitav nägu vaatab peeglist vastu.
Jalg teeb ikka muret. Sestap murelikud silmad.

Täna märkasin.
Et eelmine postitus oli viiesajas.
Tähistada vaja...

26.2.12

Põrsaste pesakast

Mõnda aega seisin koopasuul ning vaatasin, kuidas lumehelves lumehelbe järel alla liugles.
Mul oli võimalik koopast lahkuda, kuid miski mu sees keelas seda tegemast. Tõstsin taas pudeli suule. Kuum joovastav vedelik andis sooja. Läksin tagasi Kralupi manu.
Mu mõistus ei suutnud uskuda, et surnust tõustakse ülesse – see on võimatu.
Nii nagu minu koopasse saaminegi, mille tõestuseks oli sadakond jalga klaassiledat seina. Midagi üle mõistuse siin ilmselgelt toimub.
Koukisin seljakotist võimsa laseriga varustet taskulambi, suunasin selle valgusvihku kombates mööda seinu – mitte mõhkugi polnud näha.
Otsustasin valvsust mitte kaotada.
Sättisin Kralupi istuma nii, et väljast tulev valgus otse tema näole valgus.
Raputasin teise ärkvele.
Kinnisilmi ühmas ta mingeid seosusetuid sõnu, mille päritolu ei suutnud ma tuvastada.
Suunasin nüüd lambi valgusvihu otse Kralupi silmade vahele, hoides ühtlasi sõrme laseripäästikul. Alateadlikult püüdis Kralupp nüüd ennast mulle arusaadavaks teha.
Kustutasin lambi valgusvoo, kuid sõrm jäi endiselt päästikule.

Küsimustele vastuseid saades tegin käesoleva ekspeditsiooni kohta põhjapaneva järelduse – meid maailma kõige hüljatumasse kohta saates said otsustajad linnukesi kirja pannes tagasi võimule.
Rahvas armastas neid nende niiütelda humaansuse eest.
Et tühja mitte rapsida, anti väljasaadetutele kaasa eesmärk.
Seekordse ekspeditsiooni ülesandeks pidi olema eelmiste leidmine ja sügavale tundmatusse tungimine.
Teisisõnu öeldi otse – Ärge tagasi tulge! Kuulete!? Mitte iial!

Taipasin ja vaikisin.
Vaatasin vestluskaaslasele otsa ja pistsin käe põuetaskusse.
"Kas selle pärast ka pole mõtet tagasi pöörduda?" küsisin oma käes hüpitades sinakat mineraali, mille ma leidsin platoo servalt, kui praegusele vestluskaaslasele hauda kaevasime.
Toona ei kõssanud ma sellest mitte ühele hingelisele.
Nüüd oli aeg üks elusolend endale lisaks asjasse pühendada.

Teadsin, et aeg saab otsa.
Vaikisime tükk aega.
Viimaks ei pidanud Kralupp vastu ning küsis: „Millest mõtled?“
Otsustasin temaga aus olla.
„Mõtlesin üle platoo liikuda. Silmaga vaadates ei tundu see lihtne olema ja rehkendasin kuskil tänase ööga teisel pool olla.“
„Ja minu jätad siia?“
„Kahjuks küll. Ma lihtsalt ei usalda surnust ülestõusnut.“
„Tänan ausa vastuse eest. Nüüd pean omakorda sinuga aus olema. Jah, ma olen surnud. Tegite õieti, et matsite sinna platoo veerde. Aga üks asi jäi teil suhteliselt kahe silma vahele. Mu laiba oleksite pidanud lõkkesse heitma. Siis ma poleks siin tulkide süüa.“
Taipasin oma okse päritolu. Ma olin tulkidest kuulnud paljut, aga pole näinud veel ühtki neist.
„Sul, raisal, muidugi vedas!“ kuulsin Kralupi häält, „sa rüüpad mõõdukalt kangemat kraami. Tulgid ju seda ei salli.“
„Kus vana tulk pesitseb? Ega ma muidu siia koopasse sattunud.“
„Tegelikult on platoo tulke täis. Sellepärast ma soovitasin mitte ületada platood otse. Aga samas mingit alternatiivi ka pole. Kuupaisteline öö, nagu ainult täna lubab, tuulevaikusega hoiab tulgid vaos. Kui teisele poole platood saad, oled väljaspool ohtu. Seal... Küll ise näed...“
Hakkasin vaikselt ettevalmistusi tegema.
„Enne, kui lähed, üks palve. Nimelt põleta see neetud põrsaste pesakast mu sees ära!“
Noogutasin vaikselt.
Sidusin Kralupi korralikult kinni. Mähkisin ta ümber hagu, mis vedelesid maas – üsna korralik püramiid sai. Seljakotist võtsin priimuse, kallasin selle sisu püramiidile peale ja süütasin selle.
Keerasin end koopasuul ringi: „Aitüma, Kralupp! Jääme heaks!“ ning hüppasin tundmatusse.

Langevari avanes laitmatult.
Aeglaselt liuglesin platoo kohal.
Kuu oli just tõusnud.
All laius tasane pind.
Näiliselt tasane...
Kaua kestis see lend.

Kui teisel pool platood maandusin, pöördusin ringi.
Nägin kauguses ähmast kuma.
Koukisin põuest pudeli kangemat ja mõttes Kraluppi mälestades, tõstsin selle suule.
Selja taga kuulsin kellegi ettevaatlikku astumist.
Pimeduses kostus malbe naishääl: "Tere tulemast!"

24.2.12

Stats ei valeta. (kellegi eksiarvamus)

Eila kogus mu aastatagune kribatükk 241 külastust, sellest pisut üle veerandi tuli lõustakaustikust ja ülejäänud munakollase kaudu otsisõnaga 'meestepäev'.
Nüüd alles hakkan ma sellest turundusest sotti saama, millest kogu aeg pasandatakse nõnda, et kogu nett on seda täis kustud, milles sitt enam ei viitsi liigutada.
Lõustakaustikus pole mina mingit reklaami teinud.
See raudselt kindel.
Sel lihtsal põhjusel – mul pole kontot seal avatud ega miskit.
Siiski huvitav oleks teada, kes kurat võttis ja viitas oma nutumüüril minu plöögale?!
Ise ma selle tarbeks ei hakka näppu liigutamagi.

22.2.12

Mõtlisklus vaatluse põhjal

Eila jõudse Tarvanpääl ärr käia.
Mitte mõhkugi polnd enam kaeda.
Siis viisin oma tähelepanu omnibusijaama tagusele platsile, misse kannab piitspeenikest nime – promenaad.

Patseerisid seal promenaadil kaks parti pänt-pänt-pänt... Julged linnud, inimloomi eriti ei kartnud. Mõtlesin küll, et kuna poodu majas köiest ei iitsatata, kuid isane part, sinikael, oli puhta sutenöör – meelitas kaaslanna, kes polnud isegi värvikirevaid hilpe selga ajanud ega olnd end üles mukkinud, bussijaama otsa, ise pani tähtsat nägu ette manades mõõdetud sammul vehkat sinna, kus tema arust toit on. Emane paterdas sinka-vinka, kuni ühel hetkel vaatas, kael õieli isapardi suunas. Siis pani vuta-vuta kah sinnapoole ajama. Üks puukene oli vahepeal. Ma ei tea, mida ta seal puu taga kohmitses. Pole ilus ju ka kõike teada. Võib-olla tõstis jalga nagu koer?

Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga Kreekas tuleb ärr käia.
Kui nemad saavad tuhatkond rubla pinssi, siis tuleb see tehnoloogia omale selgeks tudeerida.
Kuidas nemad saavad ja mina ei saa?

20.2.12

Kes, kurat, kevade üles äratas?

Kurat, kes kevade valla päästis?
Temperatuur on väljas ca nulli ligi.
Ometigi peaks nagu süvatali olema.
Las loodus puhkab veel.
Uskuge mind, see on kasuks meile kõigile.

No ausalt.
Vähe ebameeldiv tunne jääb munakollase agara tegutsemise peale minule.
Minule, kes ma plöögasid pean.
Sestap võtsin ühepoolse moratooriumi korras kommide veristamise maha.


16.2.12

Väsinud ja kole

Täna võiks ennast premeerida „Jamesoni“ viskiga.
Kadunellapääga elik täna siis lõpetasin küttepuidunottide veo.
Nõnna, et lõpuliigud vaja teha.
Toda enam, ennetähtaegselt sai see töö otsa.
Ootan siin istudes nüüd Püha Stahhaanovi ilmutist.
Ei viitsi enam toolilt püsti tõusta.
Käeulatuses on pits ja stroh.
Vot nii.
Proosit siis.
...hõkk...
Ja jõllitame kinnisilmi:



14.2.12

Luul: Täna on mul taskud tühjad

Teate, mis, kulla naised,
täna lilli teile ma ei too.
Põhjus on üsna maine -
raha ikka ise ei loo...
Pealegi on see karistatav.

Seepärast, kulla naised,
miks ma teile lilli ei too?
Ma pole täna üldse kaine -
sõpradega kõrtsus joon!
Aga see on juba andestatav.

13.2.12

Sadas laia valget lund

Eelnevate kuude mediteerimised uinutasid mu kaaslaste valvsuse – igal õhtul olin aega parajaks teinud, viibides tunde koopasuul, mida nimetati tsooniks. Kui keegi tsooni astus, oli alati keegi, kes kaasa tuli. Lõpuks taibati, et ma ei lähe kuskile ning keegi ei viitsinud minu "lutikaks" olla.
Pöördudes lävel ringi, pudel kangemat valmis mu viimseks rüübinguks, astusin tagurpidi lumemöllu. Niiviisi liikudes haihtus valguskuma olematuks – olin üksi stiihia meelevallas. Seadsin oma mineku allatuult. Läbi nõelteravate helvestesaju kulgesin paar miili peaaegu otse. Eespool polnud midagi. Ainult lage platoo. Siis tuli meelde, et Kralupp hoiatas kord sellesinatise platoo eest.
Sellest tulenevalt pidin muutma oma suunda.
Ühtäkki läks pimedaks. See tähendas, et kui sel ajal väljas olla, siis pääsemist ei olnud.
Tõstsin pilgu maast lahti. Läbi pimeduse kuskil midagi helkis. Seal eespool. Liikusin samm korraga. Jälle midagi välgatas. Mu kurk kuivas, et tuli niisutada teist kangema kraamiga. Tundsin soojust valgumas allapoole. Võtsin veel ühe klõmaka hinge alla. Tuul ulus endiselt oma laulujoru. Sumpasin masinlikult edasi. Tundsin kohutavat väsimust võtmas mu keha üle võimu. Läbi saju silmasin tumedat kogu või mustjat avaust. Viimset jõuraasu kokku võttes ponnistasin end koopasuu juurde, kus mul haarati kaenla alt kinni ja suunati ere valgusvihk otse näkku. Tundsin, kuidas mind tõsteti ülespoole. Rahulolevalt muiates võtsin veel paar lonksu kangemat sisse, et seejärel teadvuse kaotada.

Kui silmad avasin, oli väljas suur valge.
Pea valutas kohutavalt lõhkuda ja sees keeras, mis kole.
Kissitasin silmi, et kohaneda järsu valgusega. Tõusin püsti ning vaarusin koopasuule. Ei jõudnud enam tagasi hoida ja kukkusin öökima. Imelikku tsüaansinist ollust välja oksendades tundsin kergendust. Vastik mekk jäi suud kipitama. Otsisin kähku taskust pudeli, millest rüüpasin poolpunnsuutäie suu loputamiseks. Kibeda sülitasin ollusele otsa – too hakkas kihisema nagu hape.
Paar lonksu kangemat neelatasin nüüd kurgust alla, hoolimata vastikust okserefleksist.
Koopasse tagasi pöördudes märkasin üht kuju kägaras raskelt hingates maas lebamas.
Astusin kujule ligi. Kuidagi tuttav tundus. Keerasin teise ümber. Äratundmine tumestas mu meeli.
Mõtlesin, kuidas Kralupp siia sai, kui me platoole teise matsime.
Ähmaselt meenus mulle möödunudöine „vedamine“.
Lähenesin tagasi koopasuule.
Tsüaansinine okse oli värvi muutnud.
Vastikustundega vaatasin välja.
Seal sadas laia valget lund.

Minevik kummitab

Ma ei saa vaiki olla.
Kui peaminister enam omi mõtteid ei mõtle ning viitab teistele ja seejuures mõnitab rahvast avalikult, siis minu meelest on see poliitiline seniilsus.
Nõndasamuti, kui minister kirjutab alla lepingule, mida ta pole lugenud ja seejuures on allakribatud okustaadi lähtetekst rangelt salastatud, on kah imelik kuulata, kuis õigustatakse antud tegu.
See eeltoodu meenutab  seltsimees Brežnevi aegset Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei nomenklatuuri tegutsemist.

Valitsuskabineti remont on ees?

Tegelikult pole tänastele valitsejatele antud mandaati ACTA üle hääletamiseks.

Kuulsus on paheline

Ma ei teadnud.
Ausalt kohe.
Mul enesel küll jäi hetkeks mokk töllakile.
Kui kaesin, et Kennedy'te klanni esindaja tahtse minuga suhelda...
Ja ma loll blokkisin ta ärr.
Peabki vast endal "tiibu" kärpima.

9.2.12

Ära nuuma kapitalisti! Kasuta vabavara!

Viimatsel ajal muud pole, kui akt a ja akt a.
Otsin pilte – kuskil pole naisakte.
On ainult Hvookessi nägudega soojadesse ürpidesse mähkunud tüübid.
Jäin mõtlema.
Kui see akt a, või mis ta seal on, vastu võetakse, paljud on nõus pisipehme akendest loobuma pingviini kasuks?
Siiamaani ma imestan, et paljudel inglits suus, ikka kasutatakse rahamaia pordumaja tooteid.
Mina näiteks ei jaga eriti võõramaa keeli, aga millegiperast olen Linuxile üle läinud.
Vällamaa hvoorumitest ma abi ei saa, küll aga pingviin.org-is olen nii mõnegi takistuse lahti mõtestanud.

Ammusest ajast olen kuulnud ütelust: „ÄRA NUUMA KAPITALISTI! KASUTA VABAVARA!
Noh, silmad häbi täis?
Alusta sellest, et jätad kommertstarkvara ostmata ja tõmbad netist vabatahtlike arendatavat tarkvara, liitud kommuunidega ning annad oma panuse vabavara levikule.
Aknakese asemel võiksid tõmmata Linuxilise, kontoritarkvara asemel võiksid kasutada LibreOfficet, Photoshopi asemel kasuta GIMPi, CorelDrawi asemel Inkscape... võimalusi on sitaks palju.
Aga kae perra – su tengelpung ei kõhnene.

Skeletivalupäev

Täna peaks vanarahva tähtraamatu man olema luuvalupäev.
Et ei tohtinud tööd teha.
Pidid siis kondid valutama tervelt aasta otsa.
Mul juba valutab.
Vasema käe küünarliiges.
Närvid saivad külma maitsta.
Ju siis pehmes lumes rasket kelgukoormat tarides venitasin välja teise.
Eila õdaq sai siis hobusesalviga kokku mökerdatud.
Näis, kas tollest ka mingit tolku on.

Mõtlesin, kuna ma pole ei usklik ega ebausklik, et venitan ka naba paigast.
Teisisõnu tahtsin täna metsast koormate viisi puid kottu vedida.
Kui, siis täiega!

3D-printer...
Noh, tehnika nii arenend, et ühele vanamoorile valati lõualuu tolle massinaga.

Nähh, vanad eestlased elasid ammusest ajast kauges tulevikus...

7.2.12

Ütle nüüd mõni sõna sekka

Täna hommikune (vist valesti)kuulmine –
...Õnnitleme tänaseid õnnetuid sünnipäevalapsi...
Raadiumist.