30.3.12

Veevalaja mulksuv mõttemülgas.

On ikka naiivsed need, kes koputavad senaatorite südametunnistusele.
Eriti nende senaatorite oma, kes teavad, et ega neid enam valita tagasi.
Neid ei huvitagi, mis edasi saab.
„Peale mind tulgu või veeuputus!“
Niisugusele lollile mõttele jõudsin lõhkudes värskes õhus puid.
Siit edasi läksid mu mõttekäigud üha jaburamaks.
Oletame, et see paljuröögitud „kopeerimisvastane eelnõu“ vastu võetakse, ning algavad kohtuprotsessid, siis peavad kõik muusikud hinge kinni hoidma.
Esiteks, igasugune doremi ja jolemi on juba kindla peale patendi all.
Noodikiri samuti.
Sõnad võivad ka olla kaitstud (välja arvatud üks sõna, misse teadaolevalt on kõigile tasuta pruukimiseks).
Ühes suhtes hea, jääb igasugune müra olemata.
Teisipidi jällegi paha, suhtlemine enam ei toimi.
Tuleb telepaatilisel teel asju ajada.
Teabeedastusettevõtted surevad välja, juhul kui nad just ei leiuta, kuidas rämpsposti saab telepaatilisel teel saata.
Vaene inimloom läheb hulluks...
Teisipidi pole ma täheldanud, et muusikud võitleksid kopeerimisvastase eelnõu vastu.
Pigem on nad selle poolt.
Jällegi hakkab varem või hiljem katkine sandaal pigistama köiena kõri ümber.
Nad ei tohi enam midagi ilma ahvukaatideta teha.
Mitte just väga ammu jooksis läbi uudis, kus üks noormees sai siukse koormise kaela, et jagub selle maksmiseks lausa eluks ajaks. Ainuüksi mitme artisti teoste üleslaadimise eest. Ja jällegi üks kohtukeiss on sündinud. Edaspidi, kui tahetakse kellegilt saamata jäänud tulu kätte saada, tuleb selle esimese otsuse järgi maksta proportsionaalselt endiste miilitsate väljapressimisorganile lõviosa, siis alles saavad teised oma osa, kelle huve on riivatud. Samas, kui needsamad artistid on võimelised üheainsama kontserdiga palju rohkem teenima, kui tollelt „vaeselt üleslaadijalt“ suudetakse sisse nõuda.
Mina näiteks boikotin nende puntide toodetud kraami. Ma ei lähe nende kontserdile, ma ei osta nende heliteoseid, kuigi varem olin nõus maksma.
Edasi – kui nüüd Mihkel Jaagupoja mõrva valguses edasi mõelda, siis hakkab edaspidi just tapmiste laine pihta. Kes tahab kuulsaks, kes niisama, viidatakse just sellele punktile, misse antud kohtulahend pakub.
Misse annab, et peale teose looja surma on 70aastat needsamused teossed kaitstud?
Mitte kui midagi. Autor ju pappi selle eest ei saa, olgu nii kuulus kui tahes.
Olen seda meelt et peale autori surma peab kõik õigused vabaks antama.
Ehk siis pannakse rõhk loovinimeste kaitsele ja jääksid ka mõnuainete tarbimised vähemaks.
Samuti toimib autori ja teda vahendava/esindava ettevõtte suhted paljuski autori tahte järgi - tülli keerates on autoril õigus anda kogu looming vabaks kasutuseks juba tema elu ajal.

Senikaua kui raalides on sellised toimingud nagu lõikamine, kopeerimine ja asetamine, on mõttetu rääkida igasugustest actadest ja nende toimivusest.
Kui ma mingit asja kopeerin, hehh, ja ei aseta, kopeeritav on vahemälus, kas ma olen seda kopeerimisvastast seadust rikkunud?
Ega ole küll.
Samuti kui lõikan ja asetan, ka siis ei saa mind süüdi mõista acta-vääringus.
Kui palju kordi ma ka lõigatut kuskile asetan...
Ma ei kopeerinud, vaid LÕIKASIN...

28.3.12

Munadest...

Väga vana nali tuli meelde.
Kui lugesin uudiseid, mis lausa pakatavad munadekriisist.
Kus on kõige rohkem mune?
Meeste saunas kottide viisi!

Kuna kanamunad on poodides otsakorral, tasub meestel saunaskäigust loobuda.
Kui tõesti kuidagi ei saa, siis vaadake enne leilitamist lava alla, ega seal terava noaga/žiletiga verejanulise pilguga ahnet baabat istu.

27.3.12

Siivutute kastanite allee

Sõda...
Suur sõda.
Kastanite alleel
puude taha varjunud mehed
puhastavad relvi.

Tankid
roomikute lõginal
sel kastanite alleel
oigavatest haavatutest kergelt
purustavad nagu õleraage.

Rahu.
Viimaks rahu.
Kastanite alleel
veetakse nõrkenud vange
kärudega krematooriumi.

Vähe.
Inimesi vähe.
Kastanite alleel
käib suur hoogtöö.
Alasti mehed ja naised
hullavad rõõmsalt läbi öö
siivutute kastanite alleel.

23.3.12

Garantii on sõnakõlks

Mäletate veel aega, mil garantiil oli väärtus man.
Nüüd see pisikenegi väärtus on kadunud.
Poolteise aasta eest muretsesin Saksa firma Metabo hüdrofooriga pumba.
Lahkelt juhatati xxl garantii kodulehele, kus ma sain pikendada 3aastani muidu 2aastast garantiid.
Aga, nagu selgub, see garantiipikendus miskit ei maksa.
Kahe nädala eest arvas moodne kuulsa firma pumbamasin infarkti saada – ei pumbanud enam tilkagi.
Eelmisel neljapäeval viisin teise remonti.
Järgmisel päeval helistati, et asi on hull - külm on tiiviku lõhki löönud.
Ma ei saanud esiti arugi, et mis tiivik ja mis külm.
Siis jagasin matsu ärr – Mecro nimeline firma tahab pappi saada.
50 rubla on minusugusel palju maksta, eriti veel juhul, kui pump ise maksis kuskil 200-250 ringis.
Seega - peaaegu pool pinssi läks mondi peale.
See kuu oli üleüldse paastumise kuu – maksuamet nõudis maamaksu näol oma, elõvi ja energia on igakuised rahaolluse saajad, nüüd pumbamontimine.
Raisk, ma ütlen.
Asja punkt on selles, et miinus 28 kraadises talvises pakases toimis pump üsna heasti, istudes kaevus, kus maasoojus ei lasknud pakasel kimbutada.
Kaevupealne oli soojustet paksu koheva lumekihiga, misse täitis tasuta „villa“ kihti.
Kust kuradi kohast see külm nüüd soojade ilmadega sinna sai?
Kui asja uurima läksin, oli mul suht soe seal kahe ja poole meetri sügavuses kaevus toimetada, et viska pea kõik paksemad ürbid kehalt minema.
Kui ma garantiile rõhunuks, siis ehk saanuks õiguse saada, aga seda alles mitme kuu pärast.

Täna tõi mu sugulane pumba mondist ärr ja lubas ise montööriks minna.
Homme lähen käin sõlmed veel üle.
Olles kaks nädalat ilma puhta joogiveeta, kus sulatasin ja keetsin lund.
Tollega harjub ärr.
Imelik oli nüüd puhast joogivett lürpida.
Aga jah, edaspidi hoian selle firma pakutavast eemale.
Garantii ei maksa seal tõesti midagi.

16.3.12

Nonohh... Kevad tuleb?

Lund on liiga palju.
Korjan teist anumatesse ja sulatan.
Viimasel ajal joon „lumekohvi“.
Nagu ka LippTooni võimsat haisuteed.
Viimane on selline üleküllastunud lõhnaainetega lehkav, et kümne meetri raadiuses võtab silme ees virvendama.
Seda kinnise ninaga.
Vähemalt pole veel sellist n.n. varakevadist imalavõitu mekki man.
Aga kuradi janu on ikka.
„Jameson“ on poole peal – seda ei saa korraga alla kulistada.
Ikka pits igal õnnestunud päeva videvikul.
Istun küdeva ahju juures, pleed endal ümber ja naudin neid hetki kinnisilmi, taustal kõrvulukustavalt mürisemas vanad roki ja pungipeerud.
80-nene Horts seisab tolle-eest kauem putlis.
Pole kümnendikkugi sealt ärr rüübatu.

Eila sai linnas ärr käidu.
Moodsal ajal moodsad tõved.
Viisin infarkti saanud veesüsteemi südame remonti.
Misse laupäevast saadik köökus oli.
Transpordivõimalustega pole mul asjad kiita.
Sellepärast läks aega, et otsida põhjus ja seejärel kõlistada kõik oma tuttavad-sügelised läbi, kas keegi suvatseb minu muredesse süveneda.
Mul on selles suhtes vedanud, et leidub ikka keegi, kes avitab, hoolimata kiirest elutempost. Tänuvõlglasekoorem muudkui kasvab – see pole mitte hea.

"KesetRauda" poes veeretasin täringuid.
Niimitu silma viskad, nõnnamitu protsenti hinnast alla ka saad. No kena müüjanna oli nii karmi olemisega, vaatamata minu heale tujule, kes ma sättisin kaks täringut laual maksimumiks sel ajal, kui tema maadles mu ostudega. Tahtsin teiselt laualt kaks täringut juurde võtta, et siis on allahindluse protsent suurem, aga ei oldud nõus sellega. Kassatädi sai lõpuks arve kokku loetud ning käskis mul veeretada, kuna tema ei näinud seda, kas täringud veeresid või mitte. Eks ma siis liitusin fäärpleiga, misse tähendavat ausat mängu. Veeretasin ja... Silmade summa tuli 11. Vangutasin pead. Tädike kassa taga ei teinud teist nägugi.
Endamisi mõtlesin, et selle puuduoleva protsendi pühendan kassiiri silmadele.
Kusjuures ma ei mäleta, mis värvi.
Aga jube ilusad olid.

Tarvanpääl tundsin.
Et õhus on kevadet.
Ise ei oleks elu sees uskunud, et talvelembina ootan nüüd kevadet.
No maakera on vist küll tagurpidi ümber Saturni sõitma hakanud.

10.3.12

Lusikas.

Mõtlen.
Mõtlen mõtteid.
Väikesi ja suuri mõtteid.
Mõnikord mõlemaid läbisegi.
Aga mitte kunagi korrastatult.
Mõtlen.

Söön.
Nii soolast kui magusat.
Tihti ka magedat.
Kahvliga ja lusikaga.
Ning noaga.
Kui lusikat või kahvlit käepärast polnud.
Veremekk.
Ühe korra elus proovisin pulkadega.
Trummipulgad...

Elu.
Müstiline.
Et elan.
Kuigi ei peaks.
Kunagi ammu.
Praagile kanti kvaliteedimärk.
Lagunen.

Situn.
Peldikus.
Välipeldikus nurga taga.
Värske luhvt puhub pragudest sisse.
Istun ja mõtisklen.

Külm.
Hoolin siiski.
Endast.
Ja surmast.

Seetõttu.
Mitte koormavaks jääda.
Võtan teelusikatäe.
Vähe pole?
Olgu, supilusikas sobib?
Ikka vähe?
Peeker.
Rohuga.
Hõbedane peeker.
Kummuli.
Rohekas tärkavas rohus.
Kuuvalgus.

Elu läheb edasi!
Ilma minuta.
Järgnevad minutid loovad.
Vaikuse.
...

8.3.12

Reval seisab?

Lugesi kuskilt uudise pealkirja: Tallinn seisab!

Minu väegade keerulistest ajukäärudest tekkis õigustet küsimus: Kas Revali meer õgis Viagrat ülearu, et nüüd Reval seisab?

Liig pehkind teine.
Pakkusin oma abi Husqvarna saega minna streigimurdjaks.

1.3.12

Ingverijuurikas

Kui mulle esimest korda ingverit pakuti, võtsin kõikse väiksema tüki.
Noh nii prooviks – suuremat ei tihanud võtta, mine tea, äkki võtab pasa lahti, eks ole.
Aga see killuke kadus ilma maistmiseta kuhugi suu tagumise plommitud hamba taha, et sealt põhjatusse neeldu sulpsatada.
Siis võtsin vähe suurema tüki.
Närisin teise oma veskikivide vahel peeneks ja tahtse hoopis välja sülitada.
Aga kussa külas olles tohid ilastama hakata.
Sestap ma ootasin poolavatud sui, millas mulle hakkab tulema.
Noh, noid seebimulle.
Imelik seebimaitse oli suus.

Nüüd sain kah ühe ingverijuurika oma söögisedelisse.
Toorelt on hea, samuti nagu keedetult.
Teeb kurgu vähe soojaks, hoolimata seebimaitsest.
Loodame, et ta peast soojaks ei tee.

Tundmatu öökla tuntus

Kaen aknast välja.
Ubinapuude suunas.
Kus ripub mitte poodu, vaid linnuöökla.
Eelmise nädala jooksul oli üksainumas tihasepaarike põhiliseks kundeks.
Nüüd on kaks paari juba eilasest kohalolu näidanud.
Nõnna, et kuulsus kasvab.
Ilma reklaamita, muideks.
Ei mingit kuradi lõustakaustiku, munakollase või muu sarnatse saasta abi pole vaja.
Nagu näete, saab ka ilma...