30.1.13

Suurema tuulamise tulem...

Tuulasin veidi ringi ja leidsin muusääs ühest tagumisest karbist kõvaketta.
Vahetasin Dellil teise siis ringi.
Siis vajutades toitenuppu meenus, et seal peal oli vintoss ja ei see lähe üles ega alla - isegi mitte kantossiga.

Otsisin Elive 2.0 Topazi plate üles ja buutisin selle pealt linuksilise üles.
Edasi vaatasin, kas kõvakas on külge mounditud – oli küll.
Sain isegi andmetele, millest ma neli aastat eemal olin, ligi.
Sellest järeldasin, et ketas toimib ja aken ikspee on peetis.
Kaesin veel, et enamvähem saan soovitu kätte, kui ma kõvaketta pooleks jagan ning järgmisel korral installin sinna teisele poole Estobuntu või siis kiirema masina saamiseks BodhiLinuxi viimatise väljalaske.
Nelja giga jagu oli igatahes pilte.
Ahjaa, mölinaid ka üksjagu.

Ilmselt peaksin ma linnast muretsema 16gigase mälupulga, aga millal mul sinna asja, on iseasi. Need, mis mul siin sahtlis, on paraku kõik täis kui tinaviled.
Võiks pildid ja muud andmed nagu isegi plaatidele kõrvetada, aga need võtavad ruumigi.
Peale selle on Dellil üks usb auk, mis 1.0 versioonis, mis tähendab, et kõrvetamiseks on vaja kahte kablaotsa ja/või toiteadaptrit.
Niisiis odavam viis on ikka usb-pulgaga jännata.
Samas pean ikka endale selgeks tegema ühe asja – ülearused sentimentaalsetena näivad failid ajaloo prügikasti sokutama.
Mis on tähtsusetu fail?

Ärme kiirustagem evolutsioonist ette.

Uudiseid?

Polegi teisi.
Kui mitte arvestada, et võtsin peale puude kottuvedamise aja lihtsalt maha.
Nüüd logelen, tühi kohvikruus koikul.
Kui nüüd mõtlen, et peaks nagu koristama, ütleb mu alateadvus järsult – milleks, ega täna pole neljapäev.
Noo kuurat!
Tegelikult on mu alateadvusel isegi õigus.
Kogemus ütleb mul, et kui täna ruume kraamima hakkan, siis nädala lõpuks on sama kohevad, või veelgi kohevamad, tordid taas ilutsemas mu elamist.
Eks homme proovin vaimu keha tarbeks tööle panna. Või vastupidi.
Olge siis tublid!
Lähen ja ajan oma elamise veel sassi.

25.1.13

Oh kurat küll

Nüüd sain ise ka mahti mõtlema hakata.
Enne ei saanud, kuna mõtlemisvõime oli kinni kiilunud.
Või oli see lühis, misse kahe ajupoolkera vahelisi elektrivoogusid maandas.

Õudne mõelda, kui palju juhtumisi selle ajaga toimunud on – ei jõua enam nuhkida noid.
Nagu ma aru saan, on valitseva ja mittevalitseva kliki žurnalistikal hapnenud munade hooaeg käes.

Sitt maha! - hüüdis keegi ruotslasest klassik ruotsi-eesti segakeeli.
Milllest me täna räägime?

Võiks ju aga ei pea kärssharidusest pajatada.
Näituseks käisin mina peale õdaqkeskhariduse omandamist ülikooli fuajees – kaugemale ei saanud, kuna sain aru, et see müütiline kärssav haritus jääb jalgasaamatusse kaugusesse.
Minu jaoks vähemalt.
Nüüdki tunnen, et ei ole tuu kärssharidus minu jaoks teps mitte.
Tollest arusaamisest oli vaja ainult paar silmapilku, mis ma viskasin ülikooli seinalehele.
Rohkemat ma ei saavutanud, kuna kolmandat silma läks vaja kuidagiviisi lollaka inimese kombel fuajeest väljapääsemiseks, sinna sammaste vahele, kus ma juba sain silmnägemise tagasi, et pühkisin tagasi sinna, kus mu seaduspärane koht oli.
Nagu praegugi, olles töötuna arvele võtmata, ootan, kunas õnn minu hoovile paiskub.
Soovitavalt koos kullakoormatega.
Üteldakse ju: rääkimine hõbe – vaikimine kuld.

See-eest tänan proosit siis! ma iseennast, kui olnuksin nii lolli järjekindlusega pääsenud mingeid semestreid läbi võttes magistri-, mis veel hullem – doktorikraadini ning praegu olnuksin mitte-erialaliselt linnukitkujaks munsterdanud, siis tunne kui selline on pask mis vedelpask.

Nojah, kunagi sai ühele noorele sugulasele seda problemaatikat tutvustatud, siis tema, olles läbinud ülikooli, leidis millegipärast, et seda aega võinuks kasutada ülikooli või kuskil suvalises külaraamatukogus istudes, nina raamatus kinni, vegeteerida.
Teeb see ju sama välja.
Ainult, et paberit sellise asja eest ei saa, väljaarvatud extärnina eksameid sooritades.
Kuna mul on aegade jooksul välja kujunenud vastumeelsus eksamite ja kontrolltööde vastu, siis enam ma ei unistanud üliõpilaseks saamisest.
Vot nii.

Aga jah, kärssharidust tuleks ümber, õieti tagasi seadistada.
Nimelt tuleks kogu süsteem rajada mitte skalpide peale, nagu praegu moes on, vaid nagu õndsal Nõukogude ajal, kus sa pidid pingutama sisseastumisel, et haisul ka hais man on.
Vat siis saab öelda uhkelt – kõrgharidus.
Need õppekohad, mis tagasi teenivad (juristid ntx.) lühikese aja jooksul, tuleb muidugi tasuliseks teha.
Muidu pole muud kuulda, kui ei kõlbavat extudengeile üks, ei kõlba teine töö.

Minule ka ei kõlba – tohtrid on ärr keelanud mõningad vägagi tasuvad tööliigid – kutseline roolikeeraja elik füürer, kõrgel kohal töötamine (s.o. ntx ettevõtte direktor, rahvasaadik, töödejuhataja, piloot, korstnapühkimine jne.), head kuulmist nõudev (ntx valvur, mölafoni teel müüja, salakuulaja) ja head tasakaalu nõudev (ntx. sirkuseakrupaat, katustel turnimine) töö on minu jaoks maha maetud.
Ma ei taluvat ka pinget – ei saa ka elektrimontöörina ametisse munsterdatud.

Vene sõjaväes võis minusugune omal ajal isegi seeruks saada, aga Musku kindralstaap põlgas mu ära – kroonupiletil oli kirjas, et ma olevat vajalik ainult sõjas – rahuajal mind ei tülitata.
Ja ausalt, ega ma pole ka neid tülitanud...

22.1.13

Punktide vahepeal on kriipsud...

Et vahepääl on toimunud miljoneid sündmusi, siis teatan järgmist:
Punkt yx – mind ei puudutanud sidekommunikatsioonifirma, mille klient ma olude sunnil olen, suursugune rike. Ma ei tajunudki katkestust, millest regressiiv-kompulsiivse häirega žurnalismus pasandas. Isegi telkut andis poole ööni kaeda, kuni tukastades siiber ette keksis ja ma kaemise ärr lõpetasin ning koikusse magama kobisin. Seetõttu oli mu imestus suur, kui ühel hetkel sõnum saabus mölafonile, midagi stiilis, lugupeetud klient, seoses katkestusega pakume teile TASUTA bläbläblä...
Mina, kui lugupeetav klient loomulikult, tean, et tasuta lõunaid pole olemas, ja seetõttu ei pea mina kogu eelneva valguses vajalikuks pakutavat kompensatsiooni kasutada, kuna mul EI OLNUD sidekatkestust. Isegi möliseda andis lauatelefoniga.
Narr olnuks saama peal väljas olla, või mis?
Punkt kax – lepad on vett täis. Rasked teised kottu vedida. Kui väljas näitab kuskil -12 kraadi, tselsiust muidugi, siis ei hakka haarats ka kinni – nagu jäätükki haara. Aga -6 kraadi korral haakuvad haaratsikonksud tüvest õrnalt kinni. Tuleb soojemat ilma oodata?
Punkt kolm – ei tulnud ühtki mõtet vahepeal, millest võiks kribada.
Punkt neli – lendas juba kurat teab kuhu...

14.1.13

Voodikoht

Kui ma mõni päev tagasi aevastasin, siis millegipärast mõni hetk hiljem nägin tuliseid täpikesi.
Nagu viibinuksin kusagil pimedas ja tulistanuksin kaootiliselt kuulipritsist.
Esimene mõte oli, et kas ma näen nüüd mingeid hallutsinatsioone, ehkki ma pole tükimal ajal mingeid meelemürke tarvitanud.
Teine mõttejublak viibis mõne hetke teemal: -Halloo Seevald! Kas voodikohta on?-

Ärge virisege niipalju...

Mingis kaubanduskeskuses oli üks taimetoitlasest klient nördinud, et talle topitakse althõlma lihatooteid.
Paraku ainult silo õgimine ei pane inimlooma aju nii tööle, et saaks selle oma kasuks ärr pöörata. Kasulik oleks omada karnivoorist sõpra, kellega saaks kokku leppida toidukorvi suuruses ja kes saaks sooduspakkumise taimetoidule.
Kassas vahetate oma toidukorvid ja pärast maksmist tehakse uus vahetus.

Ainuke palve on, et lõpetage see ainult taimetoitluse propageerimine siin Põhjala taeva all, sest ega siin ei saa teisiti, kui peab mitmekülgselt toituma.

8.1.13

Umbrohi ei hävine

Galantsest torukübaraga skeletist võite nüüd und näha.
Enam pole teid kahtlastesse kangialustesse suunavat kontmeest.
 Nagu näha võite, on nahk mulle peale kasvanud.
Oh, sellest on aastaid möödas, kui see pilt sai valmis klõpsitud.
Umbkaudu tollest ajast, kui Väike-Maarjas kerkotorn suure kolakaga alla prantsatas.
Tookord midagi ma kribasin tollest isalendurist.
Alles jäi pika õhulennu tagajärjel kriibitud larhv.
Nüüd sain mahti vahetada iseenda lõust vähe inimlikuma palge poolele.
Munakollase prohviilis sai veits üht-teist  kohendet miskit, nagu
töökoht - loodripolk
käin - karkude najal
ja lõpetuseks ka elukoht - metsas.

5.1.13

KÖÖMES (teine osa)

Tuu eilane kontsert oli veidi intiimne – kaputäis inimesi oli kuulamas.
Häbi-häbi kohalikule rahvale!
Kultuurimaja toetuseks korraldatud heategevuskontsert, kus toimetati pealinna punt kohale.
Võib-olla oli põhjus viletsas reklaamis?
Ega ei tea küll.

Mina tulin 2.jaanuari päeval küla pealt, kus olen nagu ikka tavaliselt aastat vahetanud, kuna perepojal on aasta viimatsel päeval sünna. Seekord oli lausa juubel. Noh ja siis sai pead parandatud. Pohmakajääkidega peanupp otsas sõistin mina siis bussiga tagasi.
Mõtlesin bussist maha astudes, et kaen ka, mis vahepeal uudist – kes maha koksatud, kes kadunud jne. Pold teisi. Kuid siis silmasin kuulutust. Ohoo... Mis hea võimalus aastat alustada!
Eile oli üsna toimekas päev. Sai loratud paari sõbraga, siis poes käidud ja kalmistul vanad küünlad kokku korjatud ning takkapihta ka metsas hoogtööaega alustet.
Kuradi pajud annavad ikka peamurdmist. Kogu aeg vaata üles, kas läheb õiges suunas või mitte. Üleval ladvaosa harali ja jäi iga puu külge stoppama. Eks ma jupitasin teist kuni sain ladva tagasi kännu suunal maha lasta. Kogu aeg oli hirm nahas, et ma jään nüüd alla. Ja seetõttu ka väga märjaks higistasin esimese veerandtunniga. Pean võrkpesu ikkagi ärr ostma – jääb ihu vähemalt kuivaks.
Oksarisu kokkukorjamisel tundsin, et võhma jääb vähemaks. Notid said ikka suure ponnistusega kokku kraabitud ja hunnikutesse pandud. Mul hea süsteem välja mõeldud, kuid mõttekuses kahtlen veits. Parajad hunnikud on päevase äraveo suurused. Tegelt oleks ikkagi kõik notid ühte punti pidanud panema, aga ma ei viitsinud tol hetkel sellega mässata. Päris pimedani läks välja.

Paar tundi mis jäi kontserdi alguseni, otsisin netist Köömese kohta teavet. Sinutorust sain esmase kujutuse Köömesest kätte. Ausalt, ma polnud neist eriti miskit kuulnud, kuigi nad võisid kuskil maakonnakeskustes esineda. Aga kui nad RockCafes esinesid, pidid nad olema ikkagi ülikõvad kutid. Muidumehi seal esinemist ärr solkida ei lastagi...
Igaks petteks võtsin paarirublasele sissepääsulunale lisaks kümneka kaasa. Äkki mingeid helikonserve müüakse?! Kuue rubla eest omandasingi ühe sellise. Pole jõudnud kuulatagi teist.

Seega oli minu panus naaberkihelkonna kultuurimaja heategevusele kaheksa rubla. Minu sisseregatud elukoht on ikka Väike-Maarja kihelkonnas. Mul on nüüd hea aasida kohalikke, mis jama neil on, et tuuakse kultuur koju kätte, ja teie, tolvanid, ei viitsi isegi jalgu perse alt välja sirutada et vähemalt aidata kultuurimajal hinge sees hoida ja pärast vingute siin, et pole midagi teha!
Ega ma ise ka sellest patust puhas ole. Aga ma valin neid üritusi, kus ma soovin käia. Igat saasta ma ka ei seedi.

Aga kontserdiga jäin täitsa rahule. Mõnus oli. Tantsima just ei võtnud, nagu kohalikku venelast, kes kargas iga laulu ajal nii hullusti sokkide väel, et küsis bändimeestelt janu kustutamiseks paar sõõmu õlut. Minul peaks olema venelase veri sees, kuid mis teha, eestlaslik kere ei tahtnud alul vedu võtta, kuigi ajudes mõnulesid juba endorfiinid või miskised ensüümid juba esimeste kidrahelide peale.
Päris hää tunne oli. Kahetsesin, et fotoka kottu jätse, igaks juhuks, et äkki on rahvast murdu. Raisk!
Tosin inimest ainult kuulas... Ülejäänud vallarahvas istus kodus. Nad ei tea, millest ilma jäivad.
Heatujulised muusikud ei lasknud ennast häirida publikumi vähesusest.
Panid duurid põhja ja nautisid igat lugu, mis oli näha ka minusugusele musavõhikule, kes ma pole noote õppinud.
Vot nii, aitab küll!

Jääb vaid soovida KÖÖMESe poistele tuult tiibadesse ja edukaid kontserte!

4.1.13

Köömes

Muidu lastakse siinkandis kõlada süldil, mis lausa vabiseb enesehaletsusest.
Nagu viimati suvel...
Aga täna käisin.
Kontserdil.
Mis nii vaikses kohas toimus nagu seda on Ambla vana pritsumaja.
Ega siinkandis muidu rokki kuulegi.
Viimati mitu head aastat tagasi, kui Henri Laks eksis siiakanti ärr.
Peale pikaleveninud vaikust, misse tahket sitavett tootis, oli kosutav kuulata punkrokki.
„Köömes“ oli pundi nimi.
Enne sissepääsu lunastasin pileti, siis veel peale mõtteviivu ostsin ka konserveeritud heli.
Üle pika aja sain mina, vaene mees, osa heast muusikast.
Lasen elamustel veidi laagerduda.
Muidugimõista, elav muusika on klass omaette...







2.1.13

Näärilubadused

Alates selle aasta nääridest tasub äraspidised plaanid teha.
Et kui untsu lähvad, siis... minugipoolest mingu!
Peaasi, et ei peaks kahetsema tehtut või tegematajätmisi.
Mingis kultuuris on see va kuraditosinas aasta lausa kullaväärtusega – seda õnne pidi kõvaste kuhjuma.

No ja minu plaanides on sel aastal järgmised ülesanded.
1. Lõpetada teiste inimloomade aja raiskamine elik plöögimine.
2. Lõpetada rämpskultuuri tarbimine.
3. Lõpetada vaenlase elik viinakuradi hävitamine.
4. Lõpetada ...
jne.

Kõik ei tule meeldegi ühe korraga.

Esimese ülesande täitmisega on aega aasta lõpuni.
Teisega alustasin eila ööse, kui vaatsin küla peal „Slava's Snowshow'i“.
Kolmas on liig mis liig.