27.10.13

Füüsikat tasub õppida

Nagu eile plaanisin, nii täna käisin saega „langend kaimu“ saagimas.
Erinevus oli selles, et veel eile hõljus kaselatv õhus jõe kohal, täna aga oli uputatud vee alla.
Kuidas koprad aga olid saanud ladva vee alla tõmmata?
Mis meetodiga?
Midagi paremat pähe ei tulnud, kui mul on siin ilmselt tiibadega piibrid.
Mingi erilennusalk moodustet?
Sihvakat kaske oldi ka piibrite hammastega kooritud.
Mõtlesin väheke, kuidas ma nüüd ladvaosa kätte saan, kui see on mattunud muda sisse.
Tõmbasin oma Husqvarna käima, hakkasin marurahulikult tüve tükeldama. Veepiirini jõudes sain esimesed oksad laasitud. Astusin paar sammu mudasesse kaldasse, et näha, palju ma vajun vedelasse möksi. Kummardasin rohkem ettepoole – jajah, ma tean, et tasakaalutus ei ole hea mootorsae operaatorile, kuid midagi tuleb sooritada ka üliinimlikus laadis – ja sain veel mõned oksad laasitud. Kusjuures muda hoidis ikka mu jalgade asendi nii paigal nagu oleksin betoonsaabastesse valatud. Kui selja sirgu sain, tundsin, kuidas higi igalt poolt tilkuma hakkas. Liigutasin oma kummikutes jalga, no kurat, ei tahtnud mulle kätte anda. Keerata ka polnud kuskile, et saag turvaliselt kõva maa peale saaks asetatud. Haarasin sae vasakusse kaenlasse, parema käega üritasin muda kummikute ümbert vähemaks õgvendada.
Läks aega mis ta läks, aga jalad sain igatahes liikvele.
Nöörijupiga sidusin lihtsa silmuse ümber ladvaosa, proovisin kaldalt sikutada teist, aga liikusin hoopis mina veepiiri suunas. Ega palju puudunud, kui ma ise sumatand vette. Vaatasin veidi ringi, hehh, piiber on vaenlast avitamas – kooritud kaigas otse kaldal, otsad teravad, asi toda kangi meetodil ärr kasutada. Nööri teise otsa sai kaigas asetatud ning paar sammugi eduliselt gravitatsiooni mõju kasutet.
Kuid ikkagi – midagi jäi nagu puudu.
Peakolus sähvatas: „Rullik“.
Midagi valendas vees, kui ma eila inspektorit lelutasin.
Aga täna millegipärast näha polnud. Lammutasin paisu laiali, ning sain sealt omale vajaliku rulliku.
Paisutammi lammutades keksis millegipärast pähe siuke võib-olla loll mõte – mida kuradit nondest spaadest otsida, kui mul omal on sisuliselt kogu see spaandus tasuta käes – kivid, muda, savi, vesi, rohud, rahulikud mõtestatud liigutused, värske luhvt...
Kui vaja, saab lakusoolaga end kokku „seebitada“.
Hakka või tõesti sedasamust va ökuspaandust siin aretama.

Selle nõndanimetet rulliku asetasin kaldajärsaku servale, vajutasin jalaga pooleldi maa sisse, et ta sinder ei nihkuks paigast. Edasine oli kökimöki – kergema vaevaga sain ladvaosa veemuda seest välja sikutatud ning laasimine ja jupitamine toimus kuival maal.
Oksad vedasin metsa alla.
Huumuseks.

26.10.13

Raha pole...

Mu vana mootorvikat pole aastaga sellist vatti saanud, kui nüüd kahe nädalaga. Eila tahtis teine veel paar korda käpad taeva poole surada, minnes ühel juhul isegi kärssama.
Ja kui nüüd keegi väidab, et tee tööd, siis raha ka tuleb, siis tahaks sellele ütlejale jalaga perse kaudu vasaksirgega lõuahaagi äiata. Mul on sellesamuse töötegemisega seni ainult väljaminekud olnud.
Mnjah, kuigi tengelpung oli vahepeal mittetöölkäimisega üsna tüse, siis viimatisel ajal tuleks mu rahahoidja ümbritseda liivakellakujulise korsetiga.
Täna terve päev olin pohmaka-laadses seisundis – tööpohmell raibe tahtis ajud ärr kärsatada. Viimase väljalülimiseks on väegade hää vahend olemas – pudel viina ja koiku. Kuna korgikeeramiseks pole veel läinud, siis seda tänu tänasele piibrite paisutammide inspekteerimisele. Koju tagasi jõudes olin läbimärg, ainsad mittevettinud kohad kuivade sokkide järgi otsustades olid jalad. Homme, kui ilma on, võtan mootorsae ja mingisuguse köiejupi kaasa. Kuradi piibrid on selle kahe nädalaga, mis ma tööd vehkisin teha, suutnud kase läbi hammustada.
Kuradi närilised, raisk...

23.10.13

Kimbatuses


Asjalood on nüüd sellised, et enam ei saa ma tundmatuna ringi liikuda. Seda isegi kodukandist eemal ning võhivõõrana. Nimelt kui ma täna kohalikust poekesest välja astusin, röögatas üks jõnglane üle küla -Ta just väljus!-
Ma jäin hämmastunult seisma juureldes küsimuse üle – Kas tõesti mu kuulsus käib minust ees?
Kurat küll...

20.10.13

Votnõndasiis...

Ma jäin mõtlema seda asja, et üks õige anarhist ei valigi sedeliga.
Pole nagu põhjust ka.
Kuna ma ole koduvallas ammuilma olnud, siis jääbki mul kohalikel valimistel käimata. Taga enam – pole ka kedagi tuttavat ees.
Peab elukohta vahetama hakkama. Noh, naaberkihelkonda sisse munsterdama.
Minust poleks aus olnud, kui ma annan oma hääle järgmiseks hooajaks ühele eputaadile ja seejärel vehkat teinud.
Votnõndasiis...
Jäin siin mõtlema veel üht asja.
Nimelt on valimised nagu totalisaator või üks suur lotomäng.
Ses mõttes, et tuli meelde, kuidas omal ajal spordilotot mängiti – tagaküljel oli igal numbril venekeelses kirjas mingi spordiala nimetus. Ma sellest loogikast pole aru saanud, et kas tabamuse saanud number/spordiala sai nõukogudemaa spordikassast mingi olulise summa?
Novotsiis, tõmmates paralleeli mineviku ja oleviku vahele, ega erilist vahet olegi. Ainuke vahe on see, et tänase päeva sedelid maksab kinni maksumaksja ning valimised on näiliselt tasuta üritus, samas kui möödunud aegade hõng spordiloto näol maksis kinni kah maksumaksja, aga sedeli ostuks pidi lotohull plekkima lisaraha – kui ma ei eksi, siis oli see summa kuskil 50 ja 60 kopika ringis.

18.10.13

Üks sitt uudis...

kuss!
...ma töötan.
Nädalajagu õpipoisivärki juba seljataga, aga mis sa hing ikka tahad, kui mu Partneri-massin on kuubatuuriliselt väetim võrreldes Stihli tsirka +kümne võrra suuremaga – lisaks veel hullumeelne kuuseistikute tagaajamise tempo. Mul koordinatsioonihäired kimbutavad selle kuradima aeglasevõitu liigutuste näol, aga ma püüan, püüan, tõesti püüan...
Kui selle töö käppa saan, siis ehk saab ka minust asja, kui jaanipäeval külm ärr ei võta.
Igal hommikul, kui satun põdrakanepit niitma – ähh, ärge saage minust valesti aru, ma tõesti pole ei võmmide ega nende hoolealuste narkarite teenistuses – tulevad pähe igasugused manifestaalsed mõtted. Ei mina tea, kuhu ajukäärude vahele need küll pidama jäävad, et otsi neid pärast taga.
Kuigi peremehele sai vihjatud, et ta oleks selle põdrakanepi saanud ka odavamalt ärr koristatud. Nimelt võinuks ta lehte kuulutuse panna, et tähelepanu narkariraisad, sel ja sel aadressil saate mõnuainet korjata tasuta. Ühtlasi tambitakse suurem osa põdrakanepist maadligi.
Einoh, ta vaatas mind kui hullu. Aga vähemalt nüüd käib ta must suure kaarega mööda. Segagu mind vähem, sest lõualaksutamise eest palka ei maksta.
Jah, ma tean, et põdrakanepis on seda narkootilist mõnuainet mikroskoopilises koguses, aga oma tavapärase koguse kättesaamiseks tuleb korilasel rohkem vaeva näha.
Nüüd tuleb uurida kauaaegse Partneri väljavahetusele. Üldiselt on viimane vanusega võrreldes väegade sitke mootorvikat.

Ahjaa...
Esimesel õdakul küsisivad mõned sügelised mult, kuidas tunne oli?
Ma tahtse vastu küsida -Kas üleliiduline meedia om kajastamas minu esimest tööpäeva universiumis- aga jätsin targu asja tännapaika.


8.10.13

Ebaseaduslikke rajatisi lõhkumas

Täna läksin mööda jõeäärt jõlkuma.
Kaasa võtsin labida.
Allavoolu minnes tegin mõned kuvad ning sisestasin kepsule kopratammide asukohad.
Seekord oli eelmisest korrast lahtimuugitud mulk kinni pandud. Egas siis miskit, hakkasin uuesti lammutama. Sain kolmest kohast vee voolama, siis padavai allavoolu järgmise tammi manu. Kui see ka enam-vähem lahti sai loobitud, kõndisin taas allavoolu.
Paisutamm.

Hehh, ja olidki raiped uue tammi teinud.
Siit läksin ma juba irooniliseks – miks riik ei kaeba kobrast kohtusse ebaseadusliku ehitustegevuse eest?
Lahutasin selle ka laiali ning pärast veel kaks paisutekitajat, kui märkasin ühte putkat õhus.
Putka on, aga putkavahti njeetu - läks vist poodi hundijalavee järgi.

Silmad nägid veel ühte sildagi.
Sild.
Ahjaa, kus on aga keskkonnaameti silmad, kui jahimehed oma dziibiga läbi jõe sõidavad? Ma usun, et õli või tavotilaike poetatakse jõevette niiehknaa.
Risttee.

6.10.13

P'arukas

Kuna Raisakull on oma kiilaka kolbaga täitsa rahul, siis täna heinamaal kepsu hvunktsionaalsust testides sattus ta sellele leiule.
Muidugimõista oli pildistava traadita kõnetraadiga üles võttes allolev hetk üpris kahvatu, siis sai õiget vunki juurde antud digiKam' iga .
P'arukas 

Tegemist on Eestimaise poku'ga, mida vastu valgust sai pildistet.

5.10.13

Oodates...

Tõmmake Raisakull käima, head inimloomad!
Tähendab, et viimasel ajal on Raisakull pead longu laskmas, kuna silmapiiril pole ühtki säravat ja tervistavat tegevust olnud. Tükil ajal kohe. Eila õhtul küttis Raisakull sauna. Seda mitte jahipidamise, vaid ikka ihuhoolduse eesmärke silmas pidades. Sai siis Raisakull oma koosa vihase leili käest kätte ja hakand higi maha pesema, kui ninast verd tilkuma hakkas. Heitis pingi peale pikali ja ootas, kuni verejooks kinni jäi. Siis sai kastetud end suht jaheda veega.
Tarre naastes oli väljas üksjagu pime.
Öösel oli Raisakull ainult vähernud ning ei saanud sõbagi silmile.
Täna ei viitsinud Raisakull midagi teha – ei olnud ju mõtet võidelda tuikavalt huikava migreeniga.
Päeval oli mitu korda siukset juhtumit, kus silme eest mustaks tahtis tõmmata.
Mine kuradit tea, äkki annab Raisakull niiviisi otsad.
Nagu päike päeva lõpuks...


Et nädala alul käisid külalised. Nüüd paar päeva tagasi selgus, et üks neist jäi sarlakitesse, siis kahtlustab Raisakull, et tema kord on seda üsna pea põdeda - kümnepäevak pole veel läbi, misse pidi peiteajaks olema.
A need sarlakid pidid siuksed olema, et esimesed sümptoonid löövad välja jalatalla alla – mida suurem jalalaba, seda talutavamalt noid ville sinna tekib. Järgmine sümpoosium pidi kubeme piirkonda lööma - ega see hirmus nakkushaigus ausast poksist mõhkugi tea. Vanemas eas pidi ju inimloom raskemalt põdema.

Kunagi nõukogudeliidu ajal oli tohtritele antud kindel käsk sarlakitest mitte nii palju rääkida. Ma ei tea, aga kuulujutte poole kõrvaga uskudes pandi paljudele põdejatele (hädavale?)diagnoosiks leetrid. Oli toona selline periood, kus tervishoiuministeerium raporteeris kõrgemale võimule – vist ÜROle – , et sarlakeid kuuendikul planeedil enam ei eksisteeri.

3.10.13

Tegelikult on kreeklastest rohkem kasu...

Nagu te kõik teate või olete vähemalt koolitunnis kuulnud õpetajat röökimas, kuidas kreeklaste Kalevipoeg, nime poolest siiski Herakles, Augeiase laudas sitta rookis. Õieti ei rookinud, vaid kaevas kanali läbi tööandja rantšost.
Novatsiis, mina läksin täna allavoolu kaema, kas jõevesi vuliseb ilusti läbi nädalavahetusel lahtiroogitud piibri paisutammist. Aga ei – juba oli kopraonkel selle mulgukese kinni tassinud.
Egas miskit, võtsin mina siis kolgeidi reklaammolu näritud kaika ja proovisin sellega uuesti loomulikku veevoolu taastada.
Siis torkas pähe, et võiks mitu kanalit läbi tammi jooksma panna. Siin tuligi see ülalmainitet Heraklese lugu meelde. Togisin mudasse kasekaikaga kanalit ja ena imet, vesi haaras tasakesi muda kaasa ning toikaga avitasin sellel voolul sügavama sängi leida.
Homme peaks taaskord minema, siis juba labidaga.
Muidu võiks hanguga minna, aga kardan, et mul pole vägimehe jõudu kuskilt võtta.


1.10.13

Närilise pesakuhilal

Täna käisin koprapesa lõhkumas.
Sinnasaamine on paras ooper – läbi tiheda võsa ei viitsinud, jõekaldal sai parajaid jänesehaake visatud. Viimast seetõttu, et mõnes kohas oli siuke padrik, mis vajanuks mootorsaega tegutsemist, aga kuna naabrimehe tilluke  maasiilakutükk oli, siis pidin parema läbimurdmise nimel ringisakke teostama.
Kui ükskord juba oma maale jõudse, sai mul juba villand igasuguste toomingate peale. Tõmbasin kettsae käima ja asusin jõekallast puhastama.
Kurat, kui otsapidi koprapaleeni sain, siis tuli meelde, et antud tükil on jõekaitsevöönd.
Keda kotib tuu?
Mind enam mitte.
Piibrite laastamistööd – elujõus kased altpoolt ilma kooreta – kaedes vandusin riigiametnikke taga. Mugavad sellid kõik, tuleks vaatama, aga ei, nemad ei viitsi kontooratoolidelt persetki üles tõsta ja pasjanssi ladumisest loobuda. Kaks-kolm aastat tagasi tahtsin raieluba, kuna naabruses olid masinad peal, siis saanuks nondega kaupa teha – plats minu poolt, aga et seda heinamaad laona kasutada, aitaks mul puid harvester-forwaderiga kokku tuua kah sinna heinamaa peale. Edasi saanuks ma ise toimetada. 
Olen ammusest ajast saanud nii arukaks, et ei enam tasu keskkonnainspektorit tülitada – raieloa saamisest kuni altkäemaksuni. 
Tegelikult seaduslikult ei saagi asju ajada, sest igalt poolt pannakse riigi poolt käsi ette.  
Igaljuhul jõe äär sai minule vähemalt käimiskõlbuliseks, mitte aga mingisugustele riigiametkonna luuseritele. 
Kopraloss oli ilmselt maha jäetud – mul sellevõrra süümekaid ei tekkinud. Mõtlesin, kuda ma lõhun? Hakkasin siis läbijäratud oksi loopima eemale. Töö kulges teosammul. Sattus mulle siis ette pesapallikurika moodi kaigas. Vat sellega hakkasin togima kuni ühes kohas kuhil järgi andis, sealt edasi edenes lõhkumine üpris jõudsalt. Ega ma kõike ka ei viitsinud segi peksta. Pigem käikude ette viskasin oksi ja muid kaikaid.
Mõtlesin, et dünamiiti oleks vaja. Kunagi ammu tuli mõte molotovi kokteiliga asi lahendada, kuna suur raba kõrval, siis jäigi asi soiku.
Korra andis lagi järgi ja mina kohe ühe jalaga käigus, ning raske kere peadpidi vee suunal. Kuidagi sain end kõrvale nihverdatud, et mu kiilaspea ikka vette ei sulpsatanud.