Nädalatagune klõps

Allolevat hetkevääratust silmitsedes... 

Perroon 

(tükike suuremast epohhist) 

...pulbitses mu kõige tagumisest ajusopist pinnale üks ammukribatud lugu. 

Et aga eksisin korra Fotojahi lehele, siis appikarjet hoomates... 

Otsustasin seekord osa võtta, sest teema intigreeris mind juba aasta otsa. 

Tänan Sind! 

Led Zeppelin on mu viimatise aja kulgemisi saatnud teekonnal -
kodust-Tapa-ööbimispaik-
viispäevaku jagu ööbimispaigast-tööle ja töölt-ööbimispaika-

reede õhtuti perroonile-sealt Tapale ning tagatipuks bussiga koju loksudes.

Paari nädalatagune klõps

Tõlgendage ise, mida ajuollus ütelda tahab, 

kui allolevat pilti kaete: 

Ajaratas laperdab

Veel tiir ja meie eksistentsiga saab olema kurb maik kibedal mekil.
Kas selle nimel võitlesid me esiisad, et järeltulevad põlved lollideks ja orjameelseteks saaksid?
Ei usu nagu.
Pigem andsid nad elu selleks, et tulevased põlvkonnad oleksid igasugustest kütketest priid.
Ma pelgan seda peatselt kumavat n.n. Vaikivat Ajastut.

Endised vasakpoolsed, kes värvi vahetasid nii segastel kui ka kindlatel aegadel, on hakanud seda häbenema ning maksku-mis-maksab, see nähtus ärr kaotada.
Ehkki meil on vasakpoolsusega siuke kammajaa, et polegi teist nagu nähagi.
Las nad siis tegutsevad vaikselt ja mõõdukalt.
Karta tuleb neid vasakpoolseid, kes iga hinna eest võimule trügides ei hooli ühiskonnast.
Meil paraku on millegipärast just parempoolsed need, kes võimust ei taha loobuda, minnes närvi viimaste valimistulemite nigela soorituse peale.
Ei, kulla peaminister, selles polnud sugugi süüdi vasakpoolsed, vaid rahvas on väsinud just sinu meeskonna üleoleva suhtumise pärast.
Oleks aeg õhulossidest maa peale tulla.

Arvate endiselt, et idanaabritel on pseudokommunistid võimul?
Ei ole ju!
Sealgi parempoolsed...

Piibrite püha sammas

Anna kobrastele aega ja need närilised treivad oma hambaid kasutades juba tootemisammast.

Kivine jõgi

Kui meite man on jões vett küllaga, et piibrid möllavad mõnuga, siis jõekallast mööda ca 2,5 km allapoole minnes kaob vesi lihtsalt olematusse.
Kas kivide vastu hõõrdumine paneb vee aurustuma või on siin mingi muu põhjus, mina selle üle pead ei vaeva.
Küll aga usun, et 60-ndate aastate süvendamistöö on geodeetilises mõttes lohakalt teostatud ning tekkinud/tekkimas on ulatuslik karstiala - vesi, mis peaks temale kaevatud sängis voolama, uhub nüüd mööda maaaluseid pragusid väärtuslikud mineraalid minema.

Möödatuhisenud valimistest

Oohjaah...
Mille ma siis maha magasin möödunud kuu suures töötuhinas?
Ahjaa, õigus neh, valimised!
Mul paar tuttavat kandideerisid ühes ringkonnas teineteisest sõltumatult erinevates nimekirjades.
Aarne mainis oma häältesaagi ärr, aga see teine (mitteblogard) salatseb millegipärast siiamaani.
No ma ei hakka teda sel teemal tülitamagi – õrna hingega ka teine.

Aga jah.
No ei saa mina ligilähedalegi neile, kes võtsid nõuks kandideerida.
Aga mingi koolituselaadse seminari võiksid eks-kandidaadid siiski korraldada, ehk leiab nii mõnegi teemandi, mida saaks lihvida briljandiks.

Siit tuleb uus mõtegi – äkki looks mingisuguse blogardite erakonna.

Sest tundmatuks jääva blogardiga pole vaja koormata mitte "Sirbi" toimetaja, vaid peaministri kohta.
Praegune peaminister on käest ära lastud – ei oma advekaatset/adekvaatset vaadet oma tegevustele ega ütelustele – meenutades juba Brežnevit.

See hirmutav peopesal lebav ilmamaa

Tegelikult seesinatine „suure gee pluss“ hirmutab mind üksjagu.
Mitte nii drastiliselt, kuid mingil määral too tekitab siukse kummalise tunde peitu pugeda.
Kui võtan lahti rubriigi „Leia inimesi“, siis tundub mulle, et neil, kes juba mu listis, on terve ilmaga sinasuhted sisse säädnud.
Ka minu tagasihoidliku isiku jaoks väga kuulsate ja vähemtuntud inimloomadega.
Ma juba pelgan oma vähest, kuivõrd olematut võõrkeeleoskust.
Meitemaa tuntud isikutega ma ka ei saa tuttavaks end teha, ehkki tean, et tänapäeval ainult tutvustesidemed ainult loevadki parema töökoha vms. otsingul.
Sest ma olen äpu.  Suhtluses ja muudes sidemete loomises.
Ma vähemalt tunnistan ausalt ja avalikult, mitte ei salga seda maha.
Minu ampluaa pole mitte see, kui paljusid tuntuid ja tundmatuid kuulsusi ma tunnen ja oma listis esitlen, vaid keda ma võin usaldada.
Vaat see usaldus on omamoodi nähtus.
Seda aga „suur gee“ ei suuda enam pakkuda, kuigi kasutajaskond pole selles süüdi.

Sügismasendus

Nuputas Raisakull mis ta nuputas, aga paremat ideed polnud tal kuskilt võtta, kui pakkida sügismasenduse-nimeline asjandus pruuni tuhlikotti.

Sügismasendus kotiriidel

Tuleb tõdeda, et tujuvallas paremuse poole liikumist pole olnud ega lähe kah.

Tööpohmakas

Kes teist on põdenud tööpohmelli?
Ma mõtlen siukset enesetunnet, kus viispäevak läbi saab ja mõtled, kui palju sa ikka korda saatsid ning järgmisest hommikust on siuke sitt mekk kurgus kinni, et lase olla ja veedad tusaselt ühe päeva kõike altkulmu põrnitsedes. Ei aita siin ka saun koos vihase leili ja õllega.
Väegade hirmus asi...

Öine madallend

...eikuhugi...

Raisakull teeb kokkuvõtteid

Kui ma kevadel end kaalusin, oli keharaskuseks mul 94 kilogrammi jagu konte-kõõluseid-rasva-ja lolle mõttetusi.
Nüüd on mul neidsamu asju 86,9 ringis.
Hullem on tuu asjandus, et kogu suve jooksul korjatud, mitte vähendatud paraku, kilomanulised, kusjuures ma ausalt öeldes ei teagi, kui suure koguse ma juurde võtsin, on viimase kuuajalise rassimisega kadunud.
Pikkus on samaks jäänud, kuid näost olen kokku kuivanud nagu mingisugune vanaegiptuse muumia.
Nii mind paraku võrreldakse.

Rattasõiduhooajale võib ka nagu punkti panna, ehkki ma suuremat otsa ette praeguse seisuga küll ei plaani, kuigi võiks.
Rattaraali andmetel näitab läbisõit tänase seisuga verstasid 831,2, mille läbimiseks kulus kolm minutit vähem kahest ööpäevast.

Plöögamise jätkamise seisukohast lähtuvalt olen jätkuvalt kahevahel.
Aasta alguses sai mainitud, et lõpetaks asja ärr.
Seda enam, kui munakollane tahab tasuta tekste-pilte-ja-muid-mõtteid kasutada reklaami eesmärgil, siis peaksin mina kirjutama omapoolse tingimuse manuliseks:
Siin ja teistes mu plöögades jäädvustatu on kommertskasutuseks kõlbmatu!  

Üks ilus hommik sai ära raamitud

Et eestlastel olla olnud 700 aastane uneaeg, siis minul on käesolev kirjapanek kah seitsmesajas...
Ei oskagi muudmoodi tähistada kui panna sellesinatise pildikese, mille ma ühel varahommikul mölahvööni püüdsin.

Ausalt üteldes, ega see ülesvõte suurem asi olegi, kuid vähemalt ilus oli too Müüriku hommik.
Tollest hommikust meenub veel, et ajasime rebasele iseliikuriga taga sõites vere liikuma ning taamal näkitsesid kitsed kirmega kaetud rohtu...

LXLE - esmamuljed

Eelmisel nädalal sai installitud asuse nimelisele netpuugile lxle nimeline linuxi-distro.
Tegemist siis peaks olema ubuntu lxde derivaadiga.
Pärast paaripäevast kasutamist pean nentima, et see on sitaks kiire ja raipemoodi ilus.
Ntx on taustapiltide kogumikus olevad pildid muljetavaldavad, mis vahetub iga sisse-välja logimisega. Nõnda, et iga päeva kohta saab masin esitleda 30 seast uue tapeedi, mida päev otsa imetleda.
Minu arust sobib see rohkem kontoriametnikele.
Sest mänge on oioioikuipalju.
Iseasi, kas töötegemiseks ka mahti jääb.
Paarisõnaga - hästi koostatud tarkvaravalik on kaasavarana olemas.
Sobib hästi vanadele raalidele...

Miinus on see, et ma pole saanud ei terminaali ega uuendushalduri kaudu uuendada antud süsteemi kaasaegsemaks. Viskab miskit errorit.
Vblla jäi mul midagi kahe silmamunandi vahele?
Ei ole aega ka olnud asjasse sügavalt ja kratsivalt süüvida.
Kogu aeg on olnud mingi tamp kuklasse vajumas.

Hinge tahaks ka tõmmata...

Ärge nüüd arvake, et...

...ma teid rahule jätan.
Ses mõttes – pole kribanud nädala sees ühtki täheräbalat.

Nädala alul kraapisin kõikvõimalikest kohtadest iga ¢opikaraipe lisaks €rubladele, nõudes sisse mõnedelt isikutelt ja organisatsioonidelt tagasisaamata võlad, mis aegade jooksul on tekkinud ja siis saadud summaga padavai Tarvanpääle kihutasin, jõudes veel enne, kui kuradi kaupmees oma poe uksed kinni pani.
Otsustasin päevapealt, et see uus masin tuleb ärr muretseda.
Ega ma päris võimsat masinat ei tahtnudki, kui 45kuubikulise mootoriga võsasaagi.
Eelmisel nädalavahetusel kaesin igalt saepoe lehelt ning vaagisin asja.
Pilk jäi pidama Huski peale – pole enne pöidlagaasiga masinat olnud, kõik eelnevad masinad –mootorsaag, trimmer– olid tulistamise peal väljas.
Seda enam, pöidlagaasiga massin pidi stabiilsemalt käes püsima.
Võtsin julguse kokku ja esitasin oma tahtmise Hq545FX ära osta.
Müügimees hakkas askeldama ja sa kuradikurat, ei olnud sellist masinat ei laoruumes ega ka müügisaalis.
Minu kõrvad said igatahes imelikke asju kuulda, kuidas mees hakkas maha tegema minu soovi.
Kui ma olnuksin Husqvarna esindaja, siis lõpetanuksin selle jutu peale koheselt selle poega suhted.
Jah, viisakamalt saab ka asju serveerida, mitte teatud mudelit maha tehes.
Egas miskit, kui ei ole, siis pole. Aga et järgmisel päeval oli vaja töötavat masinat, siis vaatasin poeruumes ringi. Hq555FX oli täitsa olemas. Kühveldasin siis hunniku pappi letti.
Mis ma siis sellele võsasaele lisaks sain – kanistri, teise saeketta ja viili. Imelik oli näha, kuidas kaupmees jooksis Jonseredi ja Husqvarna väljapaneku vahet ning otsis boonusena kaasavara, mille saaks odavamalt kliendile kätte anda. Ega minul ole midagi taolise strateegia kohta mögiseda. Kolmiktera ainult ostsin juurde.

Ööbimispaika minnes tuli astuda Tarvanpää Maximast, kust muretsesin liigud. Aga parkimisplatsil läks pudel viskit kogu gravitatsiooni teed. Missa hing ikka tahtsid – ju siis kehva jook oli.

Teisipäeval tuli masin sisse töötada. Eks ma siis proovisin kuidagiviisi uut asja testida. Kohati sain aimu, kuidas ja mismoodi, samas olid vanad töötamisemaneerid mul veres. Kütust kulus liig palju – tagantjärgi tarkus – liig palju gaasi vajutasin. Needus lausa.
Kolmapäeval sai sissetöötamisega seoses taas Tarvanpääl ärr käidu, nüüd reguleeriti masina kruvisid spetsialisti poolt.
Aga minu kruvid?
Alles neljapäeval siis sain enam-vähem asjale pihta, kui kogenud paarilisega (Stihl) võsasaed ärr vahetasime. Tema sai mu uue masinaga ühe tunni ja veerandiga hakkama, samas kui minul läks tsipake üle tunni. Tema Stihli tühjendasin pea sama ajaga, mis tema minu võsakaga, kuigi tema sõnutsi läheb poolteist tundi.
Aga jah, järgmised ringid sain oma võsasaega tunni ja 20 minutiga hakkama.

Vibratsioon tundus tüki maad väiksem olema kui mu sitkel Partneri mootorvikatil, samas kontroll masina üle on parem.
Uusi Triobalance XT-rakmeid kasutades tundus, et asi on seda väärt – tööpäeva lõpuks olin vähem laip, kui vanade triobalansi-nimelistega, kuigi ega neilgi miskit paha olnud. Tegelikult ongi (nii nagu mina olen tähele pannud) Husqvarna/Jonseredi rakmed üle kõige. Pole kuskil juhtunud nägema, et Stihli masina operaator omatoodangut tarvitaks, ikka on neil meestel investeering tehtud Husqvarna trakside näol.
Kui nüüd Husqvarna mehed vabaks jäänud seljaosa koormata suudaks, oleks väegade viis pluss – sinna võiks istutada tööriistakoti-lisaterahoidiku-kütusekanistri hoidikkronsteini vms.
Ikka selle nimel, inimloom oleks koormaeesel.
Jonseredil oli kunagi mingisugune süsteem välja arendatud, kus võsakale lisaks võeti selga kettsaag + kombikanister.

Järgmisena peaksin muretsema korralikud saepüksad ärr. Sest ei taha enam valusasti hoope vastu jalgu saada. Nüüd, kus ma olen saanud kolmikut kasutades valusaid litakaid, olen hakanud hindama võrkvisiiri. Ehkki viimast on paha kasutada, kui päike kõrvalt valgust heidab, tuleb asjaga ära harjuda. Klaarklaasidega kaitseprillid on niiehknaa mul ees.
Samuti tuleks saemehe saapad-kummikud osta, aga raha selleks ostuks puudub mul täielikult.

Nüüd suure ringi küsimus.
Kust saaks vöörihmale augustaja?
Sest mu püksid kipuvad viimasel ajal jalast kaduma...
Mitte, et ma häeste lõdva püksikummiga elik lits mees olen.