31.12.13

Ega jah, ilus ilm tuleb ikka ärr tarvitada

Muidu olen alati naaberkihelkonda pununud jooma ja sööma ning kalendriaastat vahetama.
Täna murdsin aastakümnetepikkuse traditsiooni.
Võtsin sae ja panin metsa kiunuma.
Patt olnuks nii ilusat ilma raisku lasta.
Viiendik palke sain ärr laasitud.
Kuna osa sihi peal risti-rästi olevatest palkidest on ka naabrimehe omad, siis pean temaga jutu üles võtma.
Kuigi ma ei taha seda teps mitte, kuna, aegade hämarusest, õieti maade tagastamise aegadest, on meil olnud erimeelsusi, mida ta pole unustanud.
Mina olin toona seda meelt, et tagastatakse kõik maatükid samades piirides nagu pseudokommunistid ärr virutasivad, kuid naabrimees paraku oli teist meelt – tema tahtis igalt poolt juurde saada mingi seaduse järgi 7% rohkem + erastada veel maid manuliseks. Aga selleks et 50le hektarile metsale küüned taha saada, oli ta suutnud mingi valemiga mult ligipääsutee metsa omale nihverdada. Sellele ma enam heatahtlikult ei vaadanud. Tundes tema iseloomu, kus ta kolhooside aegu tuli ütlema, et meie aidapalgid on tema maa peal, küsisin talt otse, kas ma pean helikopteriga metsast puid välja vedama hakkama? Ja andsin selle küsimusega suhte halvenemisele jalaga takka ning seisin vankumatult selle nimel, et ma ikka oma metsa pääseksin. Ja tema jäi sellest ihaldatud poolsajast hektarist ilma. Ja sellest tingitud vimm pole temal mitte lahtunud.
Sihi raiusin ma kunagi sisse oma maa pealt ja püüan hoida seda võimaluste piires ka puhtana, kuid naabrimehe osa on ikka raiumata.
Oeh jah...

Homme püüan rohkem puid laasida – ilusat ilma pakub ilmajaam.
Praegu rüüpan Jõulusokku ja lähen varsti üle Jõuluporterile, hammustades praetud pekiliha pääle...

30.12.13

Tänaseid tegemisi ära viska homse varna, sest homme vajad hammaste jaoks seda varna

Leidsin arhiivis tuhnides sellised millaski sel suvel kirjapandud read: 

üks ammukadunud sõber
täna helistas mulle
teatades – sa kuradi tõbras
raisk ma tulen sulle
nädala pärast külla
olgu külmas viinad
õlled ja saunavihad
 

Mu mälu järgi lubatut ei täidetud, seega pidin üksi viinad-õlled pintslisse pistma.

Allolev hetk on üles võetud, kui ma jõululaubal surnuaias käisin küünalt põletamas: 
Pilti töödeldes aga joonistus välja üks tundmatu näokujund külgvaates...

28.12.13

Lugulaul...

... on järgmine, et ega need pikad jooma ja sööma pühad tervisele hääd ole.
Mul algas Tour De JoomSööm eelmise laupäevaga.
Hommikul sai end kuidagiviisi kohale lohistatud, et seejärel süütute seahingede hüvanguks paar paari palvet kaasa lugeda. Missaks veel ei läinud, ega palju ka puudu jäänud.
Pühapäeval sai eelneva päeva tegemisi jätkatud.
Nädala alul püüdsin hoida saledat ja kainet joont, aga ei sellest midagi välja tulnud.
Hirmus!
Kui sai juba alustatud, siis võiks ka lõpetada.
Aga ei.
Peale jõululaubat algas maausulistel uus aasta, kus päevad taas pikemaks kipuvad venima.
Hääd uut kõigile ja et Teil kõik korda läeks!

25.12.13

Vanasti...

Teate, et Tarvanpääl on alati aasta viimasel nädalal siuke võerapärane musahvestivaal, misse kannab nimegi eestindatuna Roheline Jõul.
Mina pole juhtunud mitte kordagi toda külastama.
Et see ülalmainitud üritus on juba aastast-aastasse kõlanud nigu mantra, siis otseloomulikult üritab ka loodus inimloomadele vastu tulla, muutes kordki valged jõulud puhta roheliseks.
Seda sõna otseses mõttes.
Meenutage, kaua viimane talv kestis – ligi 7 kuud...

Ega jah, inimloomad pole aga millegagi rahul – kord on liiga külm, teinekord aga palav – ikka peab ta vigisema ja vinguma...

...sest vanasti - õhatakse heldimust täis häälega - oli ikka jõulude ajal lumi maas...
Vanasti...
Mis kuradi vanasti?
Vahepeal nihutati jõulud 14 päeva võrra varasemaks!

20.12.13

Mõttetu aruanne

Suure gee pluss on kahtlemata hää asi.
Selle aasta kevadest olen kliendina palju vastakaid mõttetusi mõelnud.
Üks asi on oma edevuse rahuldamine. Orgasmi ta just ei vii, kuid inimloom vajab kiitust, et edasi eksisteerida. Selles suhtes on jagamine õigustet.
Teine asi on sõpruskonna suurendamine – ka siin on G+ omal kohal.
Aga...
Mina olen üles kasvanud nõukogude sisteemis. Tuusama sisteem on mu vorminud umbusklikuks ja kahtlevaks kõige suhtes. Juba see nõnnanimetet Makarenko kasvatus paneb mind veidi nihelema, kui keegi võeras, keda mina ei tunne, mingil ajahetkel mu oma sõbraks liigitab. Interneedus kompenseerib millegagi selle ülipika vahemaa.

Kolmandaks annab seesama võrgustik mulle sõna kaasa lajatada ükskõik-millisel teemal. Iseasi on öeldu pädevus, millega ma pean edaspidi elama ja kandma seda nagu sitast taaka.
Neljandaks – ma külastan suure gee plussi üsna kaootiliselt, seepärast ma ei jõua ärr imestada, kui palju geeniuseid meite ajal elab.

Viiendaks nullib hea kasutuskogemuse saamise G+ ise ärr – miks kuradi päralt ta peab igasuguseid skripte veel värskendama, kui leht on juba laadinud, tehes sellega oma healõhnalisest saiast äärmiselt vänge lehaga sitapabula?
Vaata, seda ma enam ei mõika.

18.12.13

olin seksikas sekretär

Mitte ei saa iroonilist muiet hammaste taga hoitud.
No mis mina...
Aga sellise märklausega mu plöögasse eksiti.
Statistikavärk on ikka tujuparandav just selle absurdsuse tõttu.

17.12.13

Üle-eelmise kribatüki illustratsioonid

Sõnad on siin liigsed...

Kuradiraisk, lugemine läks ka sassi.
30 plussmiinus 10
Eks homme loe üle...

16.12.13

Kopkas see on raske saak...

No ma’i tiagi enam.
Olles pikaajaliselt töötuna kodus, kasvas mu usk tööturu suhtes alles siis, kui mind järsku natist rabati ja tööle suunati ehk siis mootorvikatiga põdrakanepit niitma.
Maaomanik, kes mu palkas, vehkis esimesel kahel töötasu väljamaksel oma rahapatakaga.
Sihukse žestiga - et näädsa, kui rikas ma olen sinusuguse könniga võrreldes!

Kuid...
Ühel hetkel peale teist kohtumist, kui ma üksinda kultuurihooldust tegin, tabasin end mõtlemast, et kohe ilmub võsa tagant maaomanik ise ja palub mul lõpetada - sest tal pole mulle maksta.
See tajumine oli niivõrd ehe, et ma tundsin kohe-kohe asetatakse käsi mu õlale.

Aga ei.


Lõpetasin üsna hämaras. Seejärel anti järgmine tükk kätte. Sellega ühele poole saanud, järgnes veel kultuurihooldust mitmeks päevaks. Viimased tükid olid juba valgustusraie päralt, kus hind on teatavasti kõrgem.
Raha laekumine venis – arvestasin välja, et minul on saada pisut üle viiesaja rubla, paarilisel oluliselt rohkem. Viimasel tüki lõpus sai mul enesel mõõt täis ja võtsin aja maha ning ootan rahaollust.
Maaomanik, kelle juures kultuurihooldust sai teostet, aga ei taha enam telefonile vastata ega näole anda - viimati oli ta oma mobla üldse välja lülitanud.
Siis tuli meelde see ülalpool kirjeldatud tajumise asi.

Tule tööturule! -loosungile ütlen täie kibestumisega: Käi õige persse...
Edaspidi pean kogu raha ette ärr küsima.
Makstakse - teen töö ära; ei maksta – tõmmake lesta!

Rahast olen nüüd igatahes lage...
Enam ei andnud oodata isikukaitsevahendite soetamist.
Kõik oma säästud olen investeerinud just kultuurihooldust silmas pidades - Husqvarna 555FX, kaitseprillid, kiiver, kummikud, saekaitsega tunked...
Vaja oleks Typhoon-materjalist jakki, vihmaülikonda, võrk ja termopesu, kindaid jne.

Olude sunnil

Nõnda siis...
Siuke asi, et täna tegin taas väljamineku.
Olud nõudsid veidi tengelpunga tuulutamist.
Kahest koitand sajalisest mul kahju polnud.
Saekaitsega tunked on tänasest olemas.
Kummikud kah. Lisaks ostsin viimastele naastud ja elektrilise saapakuivataja.
Ketiõlist ma ei kõssagi.

Homsest läheb lahti.
Väljakuulutet jõulurahust hoolimata.
Suures Isamaatormis langenute juurtest vabastamine.
Kurat! ma ütlen.
Mõtle siis veel, et sel hooajal kergemalt pääseb...

12.12.13

Udu vesisel tanumal

Nüüd panen küll vast mööda, aga see ei sega minul vähemalt küll Fotojahil osalemast. 
Sellel korral jahitakse punaseid täppe. 
Uuematel perroonidel on noid hulgem, kollasest joonest seespool, kuid alloleval kinnipüütud hetkel see eriti välja ei paista, küll aga läheb teemasse kaugelt vaadatuna semaforituli. 

Sügav punasinine, mitte just kratsiv lilla...

Ulmeliselt sünge taevas

Ma oskan tavalist taevapilti ikka nii ärr solkida, et tulem ulmelisena paistab...
 28.novembri hommik vähe mudituna oli sihuke.
Tükike hommikutaevast. 

8.12.13

Ei jäeta mind rahule

Umbes nädal tagasi võttis taas minuga ühendust Elisa-nimelise kommunikatsioonifirma palgatud müügiagent, kui ma parajasti kiiruga lõunat mugisin õgida.
Mul oli eelmise korra vestlus meelest lännu, aga ma ütlesin näitsikule sealpool traati, et olgu, kuulan, aga mul on kiire!
Neil hea pakkumine...
Ma vastu – Olgu, kuid see nõndanimetet hea pakkumine tuleb ju hiljem koos naha ja karvadega mul endal kinni taguda. Kokkuvõttes räägin mölafoniga äärmiselt vähe, kui üldse. Kuna ma olen Simpeli teenust kasutanud juba aastaid ning kunagi pole probleeme olnud - leviala puudumisega nagu teistel moblaoperaatoritel, eks ole! Oot veits – ma võtan ühe kohvilonksu, muidu suu kärssab leivasöömisest, lurrlurr-lõnks-lõnksat. Ja pealegi maksan 2x aastas 5rubla, nii et teie pakkumine võib olla nii jumalikult hää, kuid mina eelistan kuradi endaga asju ajada. 10 rubla aastas maksta pole palju, see teeb keskeltläbi alla ühe rubla kuus. Ahjaa, kui ma peaksin tulema teile üle, siis ma tahaksin ettemaksuna tasutud jääki sulas kätte saada, mis praeguse seisuga on paisunud kuskil 30 rubla kanti.
Alles nüüd taipas teiselpool nähtamatut traati olev näitsik kõne kiiruga lõpetada ning hakkas viisakusi vahetama.
Soovisin talle edu lollide püüdmisel ja panin mölafööni kinni veel enne, kui tuut-tuut hakkas kostma.

Järgmisel korral hakkan kosjateemat aretama, kui nii sulnilt meela häälega naisterahvas mulle muudkui helistab ja helistab...

7.12.13

Seda linnasaksad kuidagi ei koge

Mõtlesin, et puhkaks ka oma tööväsimuse välja.
Aga ei saanud – tuli hakata hoovi peal lund rookima.
Esimene lahtiaetud teekond oli muidugimõista peldikutee.
Siis hoov ise ja muud tarvilikud teerajakesed, viimaks õhtuhämaruses sai sissesõidutee lahti lükatud.
Muidu oleks saanud varem õhtale, kuid...
Üks seik nullis mu plaanitu.

Kui ma lumerookimisega otsapidi lauda taga olin, siis sain seal alles mahti silmi horisondi poole tõsta. Pilt, mis seal avaldus, oli hingemattev. Puhas valge lumevaip katmas puid-põõsaid-maad, lumeräitsakaid sadas taevast veel ja veel. No kurat, ma ei tahtnud seda mitte ärr rikkuda. Kobasin veidi põuetaskus ning tõmbasin JoobnudPõdrakärbse valguse kätte.
Nii sain ma nääriks mitu ülesvõtet.
Iseasi, millise kvaliteediga pildid ma sealt nüüd välja võlun.
Pilk talletet pilte kiirelt üle vaatamas sisetunde järgi, et pole nagu vigagi.
Kui ma seejärel silmad põllu peale tõstsin, arvasin, et näen ilmutust.
Raputasin pead, pilgutasin silmi...
Oh, ei kadunud ta kuskile.
Läbi lumesaju sörkis minu poole hobune.
Tegin mõned klõpsud ning meelitasin ta kuidagiviisi enda poole.
Ta tuligi, ehkki oli kahevahel, kas jätkata oma avastusretke või tutvuda Raisakulli-nimelise inimloomaga.
Viimane paelus ilmselt enam, et ta tuli mu juurde.
Patsutasin tunnustavalt hobuse märga kaela, ajasin lorajuttu, mõttes käisin läbi kõik hobuseomanikud, keda ma lähikonnas teadsin üldse olevat. Millegipärast ei haakunud ükski mu mälupildiga.
Siis sattus mu pilk seirama külateele, kus hallikas sõiduauto ristles.
Omanik juba platsis!
Jube kiirelt ikkagi, võrreldes möödunud korraga aastate tagant, kui me ise pudulojuseid pidasime ja üks võõras suksu meile sattus. Raadio kaudu sai veel omanikku taga otsitud. 
Ilmselt oli omanik hiljuti hobuse muretsenud (mis sai ka kinnitust, kui noorhärraga mõned sõnad vahetasime), et loom teda eriti ei kuulanud, vaid jalutas omatahtsi edasi.
Ma ise kihutasin tuppa leivapalukest haarama.
Tagasi naastes oli ka omaniku naine, kes üle põllu jälgi ajas, koos rakmetega päral.

Õige näärivaheaeg algab esmaspäevast...

Tööd oleks sittakanti, kui päevad ei lüheneks.
Mõtlesin ja kahtlesin pikalt ning tegin otsuse ärr – teen mõnekuise pausi.
Kuna viimased teksad läksid sisuliselt ribadeks, siis olnuks lausa imelik palja persega, olgu-olgu trussikute väel, võsa lõigata või valgustusraiet teostada.
Nüüd ootan rahaollust, – peremees on hakanud viimasel ajal millegipärast maksmisega venitama – et saaksin investeerida sellesamuse uutesse rõivastesse.
Esmaspäev või teisipäeval kobin ilmselt Tapale, et osagi kirjapandud varustusest kottu tarida.
Minimaalselt tuleb, kui kõik kokku lüüa, oma viissada rubla.

Kuskile ma need esialgsed rehkendused kirja panin:
võrkpesu - 25
termopesu - 30
püksid - 130
jakk - 80
kummikud - 80
saapad - 130
saapakuivati - 20
vihmaülikond - veel pole leidnud antud toote hinnakirja.
Sokid-kindad-jms on juurde arvestamata.
NB! kõik need hinnad on tsirkalised elik umbkaudsed!

Nõndaks, peremees, kus mu papinutsakas om?

1.12.13

Kaks kuud vaikust...

Ma ei tea.
Ja ei taha ärr ka sõnuda.
Muidu olen siukse uneka unega, et kui pea patja puutub, nii ma ka omal moel muretult magan päeva hakuni välja. Vahetevahel on selline öine periood, kus ma lihtsalt avan silmad ja jõllitan mõned sekundid kellanäitu, et see järel mõnusalt kerra keerata ning hommikuni silm loojas magada.
Täna öösel oli väheke teine värk.

Kella ühe paiku ilmus mu tudumiselarhvi ootamatult „„Punase Viinakuu“ kolhoosi“ kauaaegne esimees. Naeratas korra, tõstis käe (hüvastijätuks?) ja haihtus... 

Ausõna, tuu asi tegi mind rahutuks, korraks lõin silmad lahti ja kaesin kellaaega. Tavaliselt ma peale seda toimingut vajun rahuliku südamega uuesti turvalisse unesahtlisse. Seekord ei juhtunud seda teps mitte. Tuli hoopis järg eelpoolmainitud tudumiselarhvi.

Sattusin mina seekord suurde linna, kus ühes kohvikus juhtusin kokku pikakasvulise kiilaka habemikuga. Vahetasime mõned sõnad, istusime kurvalt maha ja võtsime esimehe mälestuseks.
Mu kaaslane koukis põuest välja ühe paberilehe, mis pitsatiga kinnitet, ulatas vaikides selle mulle. Andsin oma ausõna, et avan selle siis, kui andja mu vaateväljast on kadunud.


Jällegi tegi see asi mind rahutuks, et lõin taaskord oma okulaarid lahti. Keerasin end kerra ning üritasin muserdavast unest natuke kergemale üle minna. Aga ei!

Istusin mina nüüd seekordses unes kodus raali takka ja kirjutasin, silmad veekalkvel, järelehüüet sõbrale, kellega pole mul au olnud kokku trehvata.

Annaks, et see eelpool olev vaid uni oleks.
Kuid...
Täna hommikul otsustasin järgi vaadata suure gee plussist, millal viimati mõtteid vahetasime – kaks kuud on vaikust olnud.
Kaks kuud...