31.7.14

Leitsak mis leitsak

Millega olen siis oma aega sisustanud?
No ikke igasuguste idiootsuste välja mõtlemisega – kuumaga mu ajukoorealune ei taha asjalikke mõttekäike genereerida.
Sattus näppu legendaarse Jaroslav Hašeki kribatud „Geniaalne idioot“, misse ilmus 1983 aastal LR elik „Loomingu“ Raamatukogus 20/21 vihikuna ja maksis 40 kopikat.
Ausalt, ma olen ainult esimesel leheküljel, kuna suveleitsak koos päikesevalgusega pani mu silmad kissitama ja asi siis samma tukkuma jääda.
Ärgates olid juba muud mõtted peakolus ringi kihutamas ja siis hakka kaotatud aega tagasi tegema.
Kuna mul kolm vanni on lõunakaarde lauda räästa alla poetatud, siis pidin vannidesse põua aegu voolikuga vett siristama. Päev hiljem oli hea solaariumis elik kasvuhoones nokutomatitaimi kasta, mis nüüdseks on emmipuudeks kasunud...
Paar päeva 30kraadine õhk soojendas päikesega võidu ning kolmandamal päeval avasin endale oma sanatooriumi või nagu tänapäeval üteldakse peenelt SPHAAA... Koorisin higised hilbud ült ning segasin näpuotsaga soola ja pipart vette ja juba olingi mõnusas keskkonnas ennast leotamas.
Noh, kondiauruga pold küll tahtmist kaugemale veekogu äärde sõita...
Teisel päeval jällegi tuli pähe, et kuna mul polnud korralikku töölauda, kuhu saan Makita nukasae asetada, siis tegin ka selle valmis. Aega läks kaks päeva, aga asi on väegade viis. Ehk kunagi teen pilti – praegu pole seda viitsimust.
Selle leitsakuga rattasõit pole ikkagi see, aga nädala alul sai naaberkihelkonda eksitud. Kusmanu tagasisõit oli vähe tempokam.
Ülehomme on aga siinkandis kihelkonnapäevad, mille raames olen mina võtnud kohustuse kohalik kõrts üle kaeda. Alati tuleb midagi vahele, et pole katki miskit, kui ma kohustust täita ei saa.

17.7.14

Mu keha on kui sõjatanner...

Tuurdöfräänsi jälgides on mitu oletatavat võidupretendenti juba mängust väljas.
Eelmise aasta võitjale sai saatuslikuks vast võistlusratsu – S-Works > Pinarello – vahetus.
Vblla see viimane on kuidagi äkilisema seadistusega?

Kitli-Martsello lõpetamisi vaadates (ausalt ütelda, ega teised ka paremad ole) hakkab rattast kahju – küll seda trambitakse-väänatakse-muserdatakse.
Kitli-härra, raudteel peaks noid drežiine olema...

Nibalist ka paar sõna enne, kui ärr vajun.
Astanast võinuks keegi enne starti talle vaakumpakendis luti kaasa anda. Siis jäänuks räpase pöidla imemine eetri vahendusel ära.
Meite tittsurnalistid lähevad lausa põlema, kui jutt itaallasele läheb – nagu ta oleks Eesti meister.

Mina ei saa nüüd niipea oma kilumetraaži suurendada.
Nädalane paus on tingitud seitsmepäevasest antibiootikumikuurist.
Käisin täna lõpuks Väike-Maarjas tohtril ära. Mu imestus oli suur, kui sõrmeotsast võetud paari veretilga põhjal pandi esialgne diagnoos - laiaulatuslik inhvektsioon...
Vanasti võeti oluliselt rohkem verd ning saadeti veeniveri kuskile laborisse. Seepärast ma täna hommikul ei sööndki miskit. Peale ravimite lunastamist apoteegist läksin sööma kohalikku „Georgi söögituppa“. Avati ka õigel ajal teine. Tellisin päevapakkumise, milleks oli boršisupp ja mingi vorstike tuhlitega. Novot, muidu söödavad küll, aga liig soolased olid minu jaoks.
Mõtlesin, et lähen küsin saladuslikult – et ega te seal tagaruumes mõnda väikest salasoolatehast peida? – mõtteks see jäigi.
Klassikud ütlevad selle kohta nõnda, et alati annab soola juurde panna, aga katsu sa seda ära võtta!
Muidu, päris mõnus kohake sõpradega õllerüüpamiseks, avastamisrõõmu on silmadel küllaga.

8.7.14

Kuumaloidus

Üleeilane rattasõit puhta metsaõhu meelevallas pani minusuguse kolge kõhule ikka väga korraliku matsu. Terve eilase ja tänase päeva võitlesin lisaks uimasusega mingisuguse kõhus keeratavaga. Lootsin et tänase päevaga saab asi iseenesest korda, aga nätsakuramus, ei taha vaibumise märke ka anda.
Kuumus pole minusugusele.
Hää, et niigi läks.
Esialgsete plaanide kohaselt pidanuks ma praegu hoopis konnamaale sõitma, kus tänasest jätkus tuurdööfrääns, aga hea oli, et ei lännu. Siis olnuks ma seltskonnale ülearuseks ballastiks ja ausalt ütelda, ega ma sellest eelmisest matsust (loe üleeelmisest sissekandest) päris toibunud ka pole, kuigi vahepeal tundus, et võiks kaotatud aega tagasi teha.

7.7.14

Raisakull annab aru

Nagu ma pikapeale aru hakkan saama, olen seniajani puhta valesti oma kondiaurumasinat juhtinud.
Seda kõike alates sadula asendist läbi sõidukujundi lõpetades kurat-üksi-teab-mis väntamissagedusega. Tuu viimane pidavat jube tähtis olema, et algaja pidigi eest väikseima ja taga suurimaga alustama teekonda prohvesionaalide sekka. Pulsisagedusest ma ei kõssagi.

No ja eile tegin ca 60verstalise ringi, kasutades enamuse teekonnast ees keskmist hammakat ja tagant kah keskmist elik neljandat hammakat. Enne sõitu sättisin veel sadula tahapoole. Trass koosnes enamuses asfaldist, sekka kruusa ja Aegviidu metsaalust, mida tuntakse presiidiumi rajana. Siis panin kruusa peale tagasi ja kimasin VHM-i suunas. Otsustasin kõrvalasuva maastikuraja kah ära proovida – 622x32 linna-tüüpi rehvidega läksin ludinal ülesmäge – kuskil 150 meetrit või tsipa rohkem maad hiljem ristus see maastikurada uuesti kruusateega, siis jäin viimasele pidama. Otseselt VHM-i ei viitsinud vändata, võtsin kursi hoopis Lehtmetsa peale, kust Jänedale tagasi jõudsin.
Siis otsustasin, aitab naljast ja sõitsin mööda Piibet kodu poole.
Niisiis rada – kodutanum-Jootme-Lehtse-Patika-Jäneda-Aegviidu-Lehtmetsa-Jäneda- Sipelga- kodutanum – spidoka andmeil oli 60,29km, mille läbimiseks läks aega 3:12:47, keskmiseks kiiruseks kujunes 18,7 ja tippkiiruseks 43,1km/h. Selle viimase tulemuse sain Patikalt alla veeredes pedaalidega kaasa aidates. See käis nõnna – alul lasin rattal kiirust koguda ja kui enam numbrid suuremaks ei läinud, siis alles aitasin pedaalidega takka, samas vahetasin ka käigud eest suurema ja tagant väiksema hammaka peale.

Totaalne ajanäit on tänase seisuga 31:27 peal ja selle ajaga on sõidetud 609,3km.

Pole vaja meenutada, et viimased viis versta olin nagu ausõna peal – paremasse koiba tahtis kramp siise lüüa, sestap pidin lõpus tempot nii alla võtma, kui võimalik.
Aga see ilm oli ilus ja metsavahe lehkas täiega.
Vot taoliste hetkede pärast tasub veelkord see rada läbi käia, aga vastupidise suunaga.