24.9.14

Ajalehest loetu seedimise tulemus

 Kurikaelal on tänase päevaga rohkem õigusi kui tavakodanikul, tuleb enda elunatuke rihtida kuritegevuse teele, mis on ka ärrtasuv majandusharu, kui ma üldiselt õieti aru saan.
Aga kuna mu nõndanimetet õppimisvaim on kärbatand õuna moodi, siis jällegi häda – ei suuda mina omandada kuritegevuseks vajalikke alusprintsiipe, misse vastandub minu aususele.

 Viimati pühaba ommiq, kui ma eelmise õdaq joomingujurga väljamagamisejärgselt sitamajja päeva kirja panema kõmpisin, endal silmamunad paistes laugude alt pöörlemas, siis leidsin ühest seenepesemise nõust ca sajakuuekümne-kroonise elik kümne eestiuuerublase rahatähe end leotamas, et sitahädagi ärr ununes. Õngitsesin ja asetasin maksevahendi lauavakstu peale kuivatamiseks, kuhu päikesekiired tantsima ulatasid. Kui kausi raskus tagas, et väike tuuleiil tähtsat paprit lendu ei viiks, andis mu sisemine tung märku edasi kõndida, mida ma ka tegin.
Kunagi lugesin kuskilt, vist oli see ÖöHulkuri man, tarkusetera – tähtis pole mitte sittumine, vaid mõtestatud teekond sitamajja.
No ma üritasin, tõesti üritasin, ilgelt suurt mõttehiiglast etelda, kuid mida lähemale peldik oma rohelises kuues seisis, seda kiiremaid liigutusi ma pidin ka tegema – häda ei anna ju häbeneda.
Värske luhvt ja hommikune päikesepaiste ilmselt olid tunnistajateks minu kergendusohkele.
Tagasiteel magamisekotuse manu pesin käed puhtaks ja võtsin kausi alt natukse kuivand niiske rahatähe ja andsin selle üle omanikule, kes parajasti söömalaua ääres ommikukohvit manustas, küsides ühtlasi: mis rahapesu siin siis seenepesuveega käib?
Vastust saamata asusin ise ka kehakinnitust haakima, sest pidime tööfrondile minema.
Lauba ommiq tegime ühe tüki ärr ja lõunaks oli vabam hingamine, et sai võiseenekorjamist nauditud. Kuna kõik seenekorilust toetavad riistad jäid maha, ehkki meil oli plaanis kahes kohas võsa raiuda ja seenemets siinsamas ning ilm pigem palavavõitu soe, siis tuli improviseerida käepäraste vahenditega korjata. Tegingi ettepaneku kolmikteradega metsa alla minna. Alul kaheldi küll, pärast...
Pühaba ommiq siis tegime eelmisel päeval tegematajäämist tasa. Vaat see oli päris rassimine – haavad, remmelgad, pajud, sarapuud... Oma FX 55-ga oli hea neid maha saagida, kuni tera lõpu eeli paar korda mulda läks ja siis polnd enam pääsu, kas pidin nürida saanud kettaga edasi laskma aeglasemas tempos või rikkuma oma lõikeriista, sest viil ja teine ketas jäivad poole versta kaugusele pargitud autosse. Sinna ja tagasi kõndimine pole just promenaadil patseerimine, vaid paras songermaal turnimine. Hommikul, enne masina juurest lahkumist mõtlesin, et peaks ikka viili ja terava ketta ka kaasa tarima, eelmise päeva tükki arvestades polnd eriti vajadust.
Igatahes, sain vist selle tööga hakkama.
Pärast tundsin mõnusat tunnet omal sees voogamas, mis väsinud inimlooma rammestab...
Rakmed olid märjad, see eeltoodu ütleb, et ma higistasin nagu vana vaal oma riided vett täis.
 Auto juurde naastes otsustasime külastada kõrvalasuvat metsa, kus ka paari keerandikujagu võikut sai üles korjatud. Laubal oli siuke situatsioon, et alati kui mina metsa sisse astusin, oli võiseeneladu avatud, mida päeva lõpupoole, seda harvemaks nad jäid, et lõppeks me käega lõime ja minekut tegime, siis pühabal ei saanud mina ühtegi võiseent, vaid paar riisikat korjasin, needki olid parasjagu ussitand. 

 Loo alguse manu tagasi tulles tundub mulle, et niinimetet õigusega tegeleval institutsioonil on hallutsinatsioonid. Valesid seeni suitsetavad nad oma ruumides?
Nagu öeldud, on pea kõik seadused loodud kurikaelte hüvanguks. Näiteks on viimastel õigus saada enda valdusesse ligimese nime ja numbrikoodi, kui too politseile avalduse teeb, mis kahjustab edasist tegevust või põhjustab tegevusetust.
Minu meelest oleks ausam sina-mulle, mina-sulle süsteem.
Taskuvaras peab ennast tuvastama ohvrile, jättes viimase taskusse oma visiitkaardi kõikvõimalike andmetega, misse sisaldab ka varga- ja vanglastaaži. Röövlid-mõrtsukad võiksid oma initsiaalid politseiuurijatele närvikõdi põhjustamise eesmärgil jätta. Need oleksid nagu regatud kaubamärgid, millel teistel õigust pole - vastasel juhul saab kaubamärgi seaduse rikkujale elik kopeerijale paar paragrahvi juurde keevitada.

P.S. Loetud ajaleht oli tänane "Virumaa Teataja", mis pani mu seismajäänud ajutegevuse mulksuma.
Artikliks: "Kurikaelal on õigus teada, kes ta politseile üles andis" ,
mis hetkel tabalukuga kinnine on.

11.9.14

Ega töö hunt ole, mis maha murrab

Kui nüüd kõik hästi kulgeb, üritab Raisakull tööle rebida.
Kuid Raisakull on elult õppinud tolle pakutud õppetundidest, ega enne kindlat ole, kui paari nädala pärast raske higikorra ja haisu all, millest paljud suure kaarega mööda loivavad, raskelt töörindel rebida ja siis kõhnana inimkonda naasta.
Ja pealegi on elu alati midagi ette veeretanud, et alul parimatest kavatsustest on sellesinatise kulgemisetee poolt lörri läinud.
Reedel-laubal pidi selguma, kuna siis on Raisakull küla pääl tuhleid maa seest õngitsemas ning pärast kondipehmenduskuuri peaks see tööfrondi asi peensusteni teada olema.

9.9.14

Kõigest 80 lahutab tuhandest

Too pühapäine päälelõunane sõit andis maratoni mõõdugi.
Kodutanum-Jäneda-Aegviidu-presidendi rada-Jäneda- kodutanum tuli spidoka arvates kokku 43,41 kilumeetert, mille läbisin ajaga 2tundi ja 26 minutit. Keskmiseks kiiruseks kujunes sel pärastlõunal 17,7 km/h. Tippkiirus piirdus 32,7-ga.
Kui varem kahtlesin endas, kas sel aastal tuhandet ületan, siis see peaks esialgsete kalkulatsioonide järgi käkitegu olema – spidokas näitab mulle, et  919,1 km on läbitud ja aega kulus kogu selle maa läbimiseks 49 tundi ja 50 minutit.

Presidendi rada

Ega jah, et ilus ilm oli üleeile, siis tegin tutvust nõndanimetet presidendi rajaga, misse kulges Aegviidust Jänedani.

Kuna mul kitsaste tänavasõidurehvidega väntamise ratsu perse all, siis jäin ikka mitmel puhul hätta. Eriti tõusude lõpuosas, kus liiv palistas pehmemat pinnast. Kuna see oli mul esimene tundmatu prominendi raja läbimine, siis nimetaksin seda luurel käimiseks. Järgmisel korral püüan sadulast maha ronimise asemel lõpuni pedaalidel püsida. Aga traktorilaadsete kummide ostuks mul praegu raha ei ole ja ainult eksprompt sellesinatise raja tarbeks ei tasu see ost äragi. Pealegi mis kasu sel oleks, kui enamuse teekonnast raputatakse sisikond nii segi, et inimsööjate James Bond lööks lausa tantsu sellest teada saamisel. Ma tean, et on olemas ka siukseid kumme nagu keskelt siledad ja äärtest krobelised, mis aitavad haarduvusele kaasa.

Kui teisel kilomeetril leidsin sellise seene 
siis neljandal kilomeetril on tõrule pandud mingisugune ausammas püsti...
Või on see peenike vihje  kondoomikasutamisele?

Paar pilti kah Jäneda lossist, kusmanu proovisin geolokatsiooni särkivärki oma Symbiani Nokiaga. Lülitasin küll teise raja alguses kepsu peale, aga ta sinder võttis alles selles kohas avara kosmose signaalid kinni – mine võta kinni, kas pidas ilma minuta tulnukatega või lännukatega sideseanssi. Kahtlustan siiski metsa puuvõrade tihedust.
Nüüd olen kindlasti valmis ka presidendiameti pidamiseks...
Kui nüüd tekib küsimusi piltide kvaliteedi kohta, siis originaalis on kõik pildid üsna tavalised, seega timmisin sellisteks teile nähaolevateks digiKamiga.

8.9.14

Ligunenud järeldused

Jälgides ühe silmanurgaga idanaabri ja teise silmanurgaga Revali raehärrade tegevusi, siis tundub mulle viimasel ajal eriti, et hoopis nemad kemplevad omavahel, kumb suurema lollusega välja tuleb?
Aga ebatervislik vaatamine on see küll – varsti peab vast kõõrdivaatamise okulaarid muretsema, et asjale pihta saada, muidu on kogu see seep nimega „nõmedast naabrist rumalam“ stereo või äärmisel juhul kajana saadaval - aga missa hing ikka ära ei tee.

6.9.14

Parafraseerides tundmatuid ja surematuid klassikuid: Joodiku suust peate te ülimat tõde tunda saama...

No ausalt ajab mind naerma see Revali raehärrade ja Tummpää kemplus alkoküsimuses, kus raehärrad ja nende jüngrid positsioneerivad kui õiged joominguvastased fundamentalistid, kuigi nad pole seda.
Nagu ma olen alati rõhutanud, tuleb kõiges juhinduda ajalisest elik kronograafilisest mõõtmest, siis on praegune seadus, mis lubab kõikjal trimbata, ikka aastaid tagasi parlamendi poolt vastu võetud. Seega oli aega harjuda selle mõttega, et igas põõsas võib sumiseda väsinud parmu rahulolev norskamine.
Riigikogu on, nagu paljud teavad, meie rahva kõrgeim esindus ja presiidiumi esimees aga riigi kõrgeim esindaja, siis Revali raehärrad arvavad (kalkun ka arvas...), et nemad on jumala staatuse ärr teeninud ning neil on õigus piirata mujal linnas seadusega lubatud viinaviskamist ja lubada seda viimast ainult Kadrioru ja Toompea ümbruses.

Minu loll peakolu tõlgendab kõike seda eeltoodut nõnda: Sääl, kus laud heast-paremast lookas, ei ole ju kombeks pasandada, ehk teisisõnu - joome ja laaberdame Eesti riigi võimukantside vahetus läheduses, aga kusta ja sittuda, vajadusel ka öökida, võime ikka Revali linnapea residentsis.

Niisiis...

Saak on põhilises osas juba salves, maa labidaga ümber pööratud ja ploomid, nii vähe, kui neid sel aastal puu otsas oli, nahka pistetud.
See suvi on üldse imelik olnud oma kuumusega ning minu võitluses mingisuguse hoomamatu haigusega, mis tervise ikka väga kiratsema pani, et kondiaurumasina väntamist sel suvel suurt ei olnud.