Loomakaitsja tõeline lõust

Huvitavamal ja seda segastemal kombel lööb nõndanimetet loomakaitsjate kahepalgelisus tänasel päeval eriti välja:

kui keegi loomadega halvasti käitub, lüüakse seesinatine süüdlane lausa elusalt risti;

kui aga farmitäis loomi hukatakse üheainsama küsitava väärtusega pooltõbise kärssnina tõttu, pole mitte kedagi lamenti löömas...

Küsimus suurele ringile: kas ja millal hakatakse mälestama süütult hukatud põssasid üleriiklikult? 

Sest see, mis praegu toimub, ületab juba mäekõrguselt "holokausti" mõiste!

Täiendus eelmisele mölinale

Peale sauna, kui mustus sai maha saetud, eraldati mu ajumassiivist paar asja, mis eelmises kribatükis mainimata jäid.

Nimelt, kui oma arust rattasporti harrastasin ja selle käigus presidendiraja läbisin, siis Jänedal tulin Piibe maantee peale, kusjuures ülejäänud teekonnast puhus vastutuul, siis mina küll aru ei saa ühest pisiasjast – selle 60 kilomeetriga võtsin kaalust alla kõigest 300 grammi? 

Kodus kontrollisin järgi – enne sõitu näitas kaal mu raskuseks 91 kilo, siis pärast sõitu aga kõigest 90,7. 

See asjaolu pani mu sõidutahtele ränga põntsu küll.

Tarbatu raekojaplatsil, kus lokaalis „Suudlevad tudengid” õgisin oma lõunasööki sakslaste jutuvada saatel, millest mina ühtki sõna ei mõistnud, märkas mu vennas Ansipit. Ansipil oli vist jube kiire, igatahes ta rühkis kindlate sammudega rahva seas Emajõe suunas. Ma muidugi ei saanud oma keelt hammaste taha jäetud ja hüüatasin kohtlaselt – Heia! Brüsselist on teid ka lastud tulema või vallandatud...

Vaevalt, et ta nüüd mind kuulis, kuna kõrvallaua saksakeelne mölin summutas sellegi vähese ärr. 

Selle nädala tegemised (kui kedagi huvitab)

Viimatise nädala sündmused olid küll jamad, aga väärivad sellegipoolest kirjapanemist.

Katusevõõpamisel sain ühelepoole teisipäeval, siis tuli mõte rahvarattasporti kui sellist harrastada.

Selle tulemusel sain kirja üle 60 km ringi, eksimised tundmatutel radadel ja takkapihta ka kinnijooksnud mölafööni. Viimane tulenes väga lihtsast asjaolust, mulle tundmatud rajad algasid Läpi kandis teisel pool raudteed elik Põhja-Kõrvemaal, kus ma lootsin teejuhatamist kepsu kaudu, aga iga kord juhatas see asjandus kellegi hoovi. Lõpuks ületasin lihtsalt rööbastee ning eks selle tagajärjel mu Nokia kokku jooksiski – nupud ei toiminud mitte üks teps. Aegviidus kakkusin mölafööni aku tagant ära, alles siis hakkas õieti toimima . Koju tagasi sõites võtsin ja tegin presidendirajaga taastutvust, aga see oli hoopis nii hullusti segipööratud, ma ei tundnud seda esiti äragi – mingisugused shimano-kirjad sõitsid igast nukast sisse ja välja, et ma juba hakkasin mõtlema – mingid maastikusõidu meistrivõistlused on vä? ja ma sogan võistlejaid ajavõttudes oma hübriidrattaga vastu sõites. Kusmanu mingid hullud oma karbonaadidega vastu kimasid ja üks neist oleks äärepealt mulle sisse sõitnud. Aga mul oli täitsa poohu, anarhist nagu ma olen...

Kolmapäeva ennelõunal oli Tarbatus mingi üritus, sinna logistasin rauast apelsinikarva tõuguga.

Neljapäev kulus linnamelust taastumisele – nüüd sai mulle lõplikult selgeks, et ükskõik millisesse linna ma elama ei jää. Ma ei tea, kas imetakse mult see viimanegi energiaraasuke ära, et kohe hakkan põdema, raisk.

Eile... sai kastetud elulõngad, muidu oli see siiamaani saanud taevasest laotusest sellesinatise elunektari.

Täna niitsin muru ja kütsin sauna – peatselt sinna minek ongi plaanis, kuigi õlut pole tilkagi.

Mis aga homme saab, seda ei tea kurat ka mitte.

Ahjaa, Tarvanpääl pidi mingisugune pungi laulupidu olema, siis sinna ma puhtfüüsilisellt ei jõua - sest, et 

keha on nõder ja pea on põdur, 

nii näeb välja tänapäeva sõdur...

Taaskasutuse hõlbustamine

Kui Tapa Linnahaigla omal ajal Amblast vehkat tegi, jäi enamus Wehrmachti hospitaliinventarist lihtsalt laokile. Ilmselt tollest või veidi hilisemast ajast, kui Amblast üldse haigemajateenus ärr kaotati, jõudis üks kokkupandav reformvoodi meile, mine sa võta kinni, millisel teel – vehiti sisse, osteti või lausa pakuti ilma tasuta, et kuule ole nüüd hea inime, vii see asi siit minema – pole kelleltki ka enam küsida. 

Kuna asi eriti ruumi ei võtagi, jalad tõmmatakse ju kõhu alla, siis elumaja pööningul ta aastaid vedeleski, ja samas ka raskust tal eriti polegi, saigi põhiliselt liivasõelumisseks tarvitatud – poolteisemeetri pikkune laud nagu hoidis ta enamvähem paigas.

Sai siis uus ülesanne talle määratud sel ajal, kui liivasõelumist ei ole plaaniski.

Eelmistel aastatel sai voodil sibulaid kuivatatud, aga põhimõtteliselt oli siis tegu igahommikuse laotamise ja õhtul kokkukorjamisega, misse meenutab turul olemist. Sel aastal aga mõtlesin automatiseerida oma tegevust, et ei peaks sibulaid hommikuti kärult voodile laotama ja õhtuti jälle kärru tagasi tõstma...

Lammutasin kevadel kunagi isetehtud sõnnikukäru laiali.

Seisid need rattad niisama võlli otsas, kuni õige aeg kätte saabub. Siis millaski suve algupoole monteerisin sinna võllile vana hobukultivaatori, mis taheti aastaid tagasi emexisse viia, mille ma edukalt kõrvale nihverasin, rattavõllikronsteinid.

Nüüd oli aeg küps selleks, et see hospitalivoodi rattad alla saaks. Selleks oli vaja kahte kahe-ja-poolemeetripikkust kergemat sorti torusid, milled ma laudalakast alla toimetasin.

Mis nüüd viga igal hommikul sibulaid päikse kätte päevitama kärutada.

Lõpp paistab

Kui ma reedel eelmise postituse kirja panin ja katust võõpama üritasin hakata, astus vennapoeg läbi. Ma siis õrritasin teist küsimusega, ega tal pole soovi marlitüki ning kokakoola ja vairi-seguga tupsutada läänepoolset külge? Noorhärra vaatas tõsimeeli, ega ma peast soodaks pole läinud. Ma manasin endale siis süütu raisakulli larhvilaadse ilme ette. Sellest piisas - noorhärra kaes kella ja oli kohe hakkamas. Mina omakorda hoiatasin, et seal üleval võib väga palavaks minna - no kas noored usuvad vanainimeste mula? Noor inime tegi turnimise käigus veel imelisi akrobaatilisi trikke, ntx pääsukest. Olnuks mul vaid oidu fotokas ligi hoida - nõder pea olla kehale nuhtluseks.

Küsisin - äkki tahab suuski ka alla saada? 

Õdaqks oli niipalju tööst ärr tehtud, kui allpoololeval ülesvõttel näha on. 

Eile üritasin ise edasi võõbata - tutkit ma sain seda teha. Ainult võta läbikihutavaid külalisi vastu. Aga täna sain peaaegu asjatoimetusega tõepoolest ühele poole. Üks paan jäi homseks, kuna naaberpaan vajab kuivamist, enne redelit maha ka võtta ei saa - triibud jäävad muidu pilku riivama...

Hõõrun katust läikima

Käis mul külas üks.

Ajas pea kuklasse ja küsis, mida ma sinna üles olen ärr kaotanud?

Ma olin turnimisega nii ametis, et polnud mahti pikemalt möliseda ja vastasin – et pesen oma roostes plekkkatust hvairi ja kokakoola seguga, tulemus peaks olema kõrval nähtav. Eks ole ilusam?

Kas külainime uskuma jäi, pole eriti minu mure.

Üldiselt ma sellist tööd ei tohigi teha, kuna tohtrid on ärr keelanud head kuulmist ja head tasakaalu nõudvad tegevused, aga häda ajab ka mustlashärra kaevu sittuma. Nagu kümmekond aastat tagasi alevis juhtuski – ehitanud mustlased kaevurakkele peldiku ümber ja käinud seal asjal. Maakonna saitungimehed käisivad ka toona seda lugu kajastamas. 

Nüüd saab mul olema vähemalt hõbedavärvi katus, kuldse ostuks nappis raha. 

Kõikse hullem oli verandakatuse peal turnimine ning värvimine, see raip võttis pea kaks päeva aega ja kõige rohkem jõudu ärr. Õhtuks olivad turjalihased nii pinges ja valusad, nagu oleksin kaelaga tööd teinud. 

Teine katusepool ootab aga värvimist. Seda kõrvetavas kustikuu päikeselõõsas...

Kuna naabrimees kasvatab oma maadel ohakapõldu, siis tundub mulle vähemalt küll, et saan lisaks katuse ülevõõpamisele jummelist tasuta kasuka. Sel talvel vast kütet rohkem ei kulu, hoolimata norrakate ja rootslaste ennustusele - pikk ja külm talv on tulekul.