29.11.15

Täämba ommiq...

Õieti küll hilishommikul, kui korralik ristirahvas kirikus pastori jutlust kuulamas oli, haarasin mina, veendunud pagan, käe otsa puukorvi, et lähen ja toon pliidipuid homseks ette, tahtsid minuga juttu puhuma hakata kaks vanainimest, üks kortsulisem kui teine, kes ilmusid mu aia taha.
Ma esialgu ei saanud aru, kas nad eksisid oma teelt ja õige teeotsa juhendamist küsima tulid või oli neil muu mure. Nagu mainitud, pühabane ennelõuna ka nagu, et võib-olla kauged sügelised ammukärvand lehma lellepoja kaudu...
Aga vaat, ei olnud – nad olivad hoopis jüngrid Jahve kummardajasektist – no selle tabasin ma kiirelt ära, kui nad suu lahti tegid – ei mingit enesetutvustust a la see olen mina see ja see ja tema on too ja too.
Esimese asjana nad küsisivad mu käest mingisuguse müütiliselt olematu isiku uskumust, et kas ma usun seda ja tahtsivad väita, et neil on uus piibel, mis on täiuslikum kui eelmised tõlked. 
Aga misse minu mure peaks olema? Liiatigi, kui me XXI sajandil elame? Et kosmoses mitu sateliiti ja ükski ei ole tuvastanud valge habemega vanameest pilve peal puhkamas... Järelikult tuu kõik on muinasjutt, mille alguseidu viib sellesse Sumeri aega, kui mingisugune kõrberahvas midagi soigus suitsetades mingit senitundmatut narkootikumi, mille tulemusel nägi hallutsinatsioone. 
Hvilosohveerisime antud teemal lühidalt, kusjuures ma panin tähele, et iga minu antud vastusega liikusivad need sindrinahad mulle aina lähemale. Sihuke tunne lõi sisse, et mul mingi magnet sees on.
Kas peale surma on veel elu-küsimise peale mainisin neile, idamaa uskumuse perra on inkarnatsioon võimalik, kuid ma olen tolle asja enda jaoks läbi mõelnud ja mul on selle teemaga ükskamakõik.
Taheti väita veel seda, et teaduslikult on kinnitatud, et piibli tegevused on tõesti toimunud, millele oponeerisin, minu teada on teie sekt valikuliselt pikkinud noid n.n. kasulikke tsitaate jah piibli tekstidesse selle eesmärgiga, et oma usutavust tõsta.
Lõpuks võeti kollaste kaantega raamatukene välja, millele pilku heites ma ütlesin, et mul oli see, aga rändas tulehakatuseks. Jube ehmunud pilgud olivad, kui ma kirjeldasin neile mõnuga, et jube sitt oli rebida ja kortsutada neid lehti, aga missa ikke hing teed – puud vajasid ju tulehakatust... Tahtsin küll nagu kirikusse viia, liiatigi kui üks isand on teil mõlemil, mida tuleb kummardada, aga ma ei viitsinud eriti selle asjaga jamada.
Seejärel taheti sokutada vahitorni-laadset kirjandust, mille peale ma urisesin, et need sitad ei põle ka mitte.
Nähes, et minuga ei saa kokkuleppele, küsisivad, et kas nad võivad järgmisel korral tulla?
Mille peale mina vastasin, et sel asjal pole mõtet.
Aga nad panevad siis kirja, et siia pole asja!
No kurat, see asjatoimetamine meenutab mulle rämpskirja, kus on küll ärr toodud, et kui ma ei soovi tulevikus edaspidi nendepoolset külastust, siis tuleb sellest ka teada anda!
Kui mul oleks vaid selline suur prügikast, siis tõstaksin teid mõlemit sinna. Aga teie õnneks on mul selline väiksemõõduline konteiner.
Selle peale nad lahkusivad, öeldes veel aiaväravat sulgedes, et ma tark inime olen.


Mida nad sealt piibli ja jahvesekti manu siis otsivad?  

21.11.15

Mees sõidab, mitte load

Neil päevil käisin tohtri man küsimaks tervisetõendit liikluskeerise jaoks.
Küsisin tegelikult, kas mu haigusloo perra on üldse see võimalik?
Tohter kaes nettust ja mu patsiendikaarti, vangutas pead ja teatas – ei ole, sest kui minuga peaks miskit selles marulises hurrikaanis juhtuma, siis võetakse tema ette ja toimetatakse kinnimajja.
Küsis veel, et milleks seda juhiluba mul järsku vaja peaks olema, kui siiamaani olen ilma saanud hakkama?
Ma siis ütlesingi põhjuse: Mönkri ostsin ja kuna mul on mõlemil pool jõge kinnistud ja praegu on mönkriga võimalik ainult maanteed kasutades teisele poole saada. Muidu polegi mul juhiluba vaja, aga viimatisel ajal olen märganud võmme pidevalt selsamal maanteel saalimas ja nende võimsuses on mulle trahve väänata. Ma võin ju mentidele mokaotsast uriseda, et mees sõidab, mitte load! Sellisel juhul läheneb trahvisumma maksimumile ning takkatippu toimetatakse minu tagasihoidlik isik Paidesse...
Sa mainisid mingist mönkrist, kui ma õieti aru sain – vahtis tohter arusaamatu pilguga mulle otsa – mis see veel on?
Mönker või? Põhjanaabritel elik soomlastel on mönkijä, sellest tuletasin mina maakeelde uue sõna mönker, mis on oma olemuselt ATV...

Aga noh, pole Raisakull ennegi saand tervisetõendit juhilubade tarbeks, ei hakanud ta põdema selle tühja asja pärast. 

Oli selline juhus, et kolhoosi ajal Väike-Maarja võitööstuses töötades tuli vajadus tõstuki/laaduri juhiload hankida, ilmselt selleks, et ametiühing või miskine tööinspektsioon seda nõudis. Kihutasime ülemuse pirukaga ambulatooriumi. Ma olin niigi tagasihoidlik, vaadates seda järjekorda, mis toona seal venis, avaldasin arvamust, et täna vist löögile ei pääse. Kuid ülemus oli registratuurist mu kaardi nõutanud ning nõudnud järjekorrast ette ja ena imet – peagi olimegi tohtri kabinetis.
See oli tahtnud hakata mu haiguslugu sirvima, kuid pilk kaanele pani teist mõtet mõlgutama. Et tema ei saavat mulle tervisepaprit anda, kuna siin kaanel on punasega ja suurelt kirjas see asi, mis välistab kõik tööd mingi ratasagregaadi juhina.
Ülemus vaidles vastu, et tulge vaadake, kui heasti see sõidab, nagu prohv! Aga kui ei saa, siis pole vajagi, saab ka ilma selle neetud paprita load tehtud.
Ja tulime tulema, jättes tohtriproua õhku ahmima.
Eksami tegin igatahes ära ja laadurijuhiload olid mul käes.

Kord käisin ühe sügelise/sugulase pulmas.
Tagasi tulles oli vaja vennal hommikul piimaringile jõuda ja mina pidin mosse kottu toimetama.
Laekverest siis hakkasingi üksi tulema. Mäletan seda, et 50 oli rauas. Avispea kandis oli üsna kurviline, seal võtsin tempot maha. Triigist Müürikuni sõitsin 90 km tunnikiirusega. Millegipärast püsis mosse sel kiirusel kõikse paremini trajektooril. Edasi proovisin rahulikku sõitu koduhoovi.
Järgmisel tööpäeval kuulsin, et tol ööl olid rahvamalevlased väljas olnd – pooltunnike lahutas meie kohtumist.



17.11.15

Mönker

Ole nüüd inime ja aita, palun, kaasa mõtelda.
Kui vaja, siis ka kõva häälega välja ütlema.
Mu mõttejublaku tänane teema on seotud uue sõnaga eesti sõnavaras, kuigi kahtlen kaasarääkijaid järele tulevat, sest eelmine katsetus sõnavarauuendamisel jäi nii hädiseks, et ei ole sellest mitte kuskil kirjasõnas ega ka kõnekeeles kasutust leidnud.
Küll aga sooviksin, et järgmine asi saaks läänemere-soome keelkonnale omase tähenduse.

Miks me ei võiks võõrapärasele ATV-le (inglise keeles: All-Terrain Vehicle) maakeelse tähenduse leida? Liiatigi kui soomlastel on juba omaks võetud MÖNKIJÄ.
Minu ettepanek olekski nimetada ATV, miks mitte ka UTV, ümber MÖNKERiks.
Nimisõna – MÖNKER – käändub nagu vanker (keeletehnoloogid võiksid sellega päri olla).
Mönker oleks ka üle-eestilise käibega sõna – seda saaks pruukida ka „pöhimöttelised saarlased”, kellel puudub tähestikus Masingu täht.
Eeltoodult lähtuvalt saaks ka tegusõna tuletada – MÖNKERDAMA – mis võiks tähendada MÖNKRI juhtimist (kuigi kõnekeeles muundub sõna mönkerdama kahtlemata möngerdamiseks). Sarnaselt juba kõlab maakeelne sõna „mökerdama”, samas aga tõele au andes, mudamülkas turnimine seda ju on.
Kui aga nimetada kogu off-road elik 4x4 masinapark mönkriteks?

Või mis sa arvad?

Lisan veel ühe klausli manuliseks:
„Mönker” ja selle tuletis „mönkerdama” kui sõnad peavad jääma priiks igasugustest autoritasudest ehk siis annan need vaba kasutuse meelevalda.

P.S. Kui keegi viitsib või aitab mul mönker-sõna selle aasta sõnavõistlusele saata, siis olen talle üdini tänulik.  

7.11.15

Sarnasus on ilmne

Ma proovisin eile tervelt pool päeva billipehmo 7-nda aknaga tutvust teha, käies vahepeal värskes luhvtis vaimu teritamas.
Kuivõrd oli see värske õhk – pigem ikka sitahais. Nimelt otsustasin eile lisaks BS7 tutvumisele ka sitaralli ette võtta, mistõttu välipeldik sai talveks ette valmistet. Aga nii vedelat sitta pold mina küll enne lampkastist "Vasara" labidaga välja tõstnud ja ärr vedanud - järgmisel korral tuleb vist supikulp appi võtta... Mõtlisklesin omaette, äkki oli selle süü sääsevaba suvi? Eelnevatel aastatel oli sääski nii-et-tapab, aga sitt oli ka sellevõrra tahkem. Vaevalt, et mul vats sel aastal pasanteeria küüsis oli.
Aga ma pidin nagu millestki muust kribama.
Ega pikka mula siin olegi sellesinatise pehmobilli ütelda, kui seda, et mu mälu järgi pidi 7 akna ehitusel puhtalt lehelt alustatama, kuid mina seda ei usu. Sest omaaegne ikspii-sarnane mälupilt kangastus mu okulaaride taguses ajuolluses nagu dezavuu, kui mööda sisukorda ringi jõlkusin. Mõned uuemad disainielemendid karglevad küll näkku, aga kui kesta taha vaadata, on tulemuseks ikka ja jälle kurikuulus xp. Korralikku süsteemi pole nad ikka valmis saanud. Aga raha osatakse küll küsida, senikaua kuni leidub lolle, kes selle „mittemidagitegemise“ kinni plekivad. Pea ainus uuendus on miskisugune defenderi elik dehvektse viimsepäevalise nimeline asi, mis peaks tsääröni kombel surelikud ja surematud pahalased pühast põrgust eemal hoidma...

Tühja sellest, kui miski siin vaikse visinaga õhtale läheb, siis tuleb asja stoilise rahuga võtta. Mitte halada ning jaurata teemal a la arvuti pistis jälle pildi tasku. BSOD või mis asi see sinine ekraan tähendaski vinni surma.  
Kokkuvõttes oli küll siuke tunne - pask on pask, nuusuta, kust otsast tahad. 

1.11.15

Viinakuu viimne nädalalõpp

Eilane päev kulus ühe sügelise man talgu korras tõsisele töötegemisele – et eeloleval kevadel saaks metsaistutamist praktiseerida, selleks tuli nüüd võsahakatis maha tõmmata. 
Õdaq sai kogu see hullumeelne higine vaev maha pestud.

Täna ületasin aastase läbisõidu näol 1200 km piiri, vändates vastutuult ja vaevaliselt kodu poole.