31.12.15

Mis siin ikka...

Täna, kurat seda teabki mis issanda aasta oletataval viimasel päeval – sest, olgem ausad, noid kalendripäevi on igal ajastul väänatud küll ühtpidi ja keeratud karvupidi teispidi – tunnen mina oma hinges lasuvat tohutut üksildustunnet. Vot see raisk on alles koorem. Seepärast tunnetan ma vajadust üksinda sassi pindiste kuuspakk kõrist alla libistada ning lollakastotaka ilmega oodatavat metsatagust koletulestikku jõllitama jääda.
...siin on draamat nii et tapab...
Toda muidugi juhul, kui ma enne ärr ei vaju. 
Kui eelnevast kogusest väheks jääb, siis tuleb drastilisi taaruvaid ja samas ka ebaühtlasi sammukõminaid kaasata – pilk kangemakraadiliste joovastavate jookide poole suunata. 
Loodetavasti ma seeläbi mingit draamat ei etenda – monoloog iseendast iseendale ei paku kuigi suurt huvi, mis veel laiast publikumassist tahta...   
Tegelikult lekib seda va draamat juba ülalolevast pildist küllalt.

30.12.15

Hommikune tunnetus

Päevad on nüüd kukesammu võrra pikemaks kerinud.
Kui eile kuskil kella 7 aegu oma silmalõõrid lahti lõin, valitses pilkane pimedus, kui ümbruskonna suuremate asulate uulitsavalgusekuma mitte arvestada.
Täna okulaare avades oli väljas juba suur valge, mis tost, et tegelik kellaaeg näitas natuke peale üheksat, kuigi magamistoa kella sihverplaat viis enne seitset jõllitas.
Tähtis on ikkagi see tunnetus, mis ärgates parasjagu sind ümbritseb.

Ahjaa, muide, täna kaesin, et maa on valge. Seda olematust lumesajust.
Sadas vihma mis ta sadas, aga näed, see külm pressib mingi valemiga kõik selle vee maa seest välja.



25.12.15

Sihuke pisike mõtisklus

Viimatisel a'al on ikka ja jälle kerkinud mu kolbasisemuse sültjasse massi üks küsimus.
Nimelt, kuidas saan ma ühiskonnale kasulik olla?
Ainus vastus, mis mind rahustab, kõlab umbeskauges taoliselt – ei saagi, kui ühiskond ise viskab kaikaid mu pürgimustele.
Nõnda, et ainus kohustus saab mul olla sellesinatisele ühiskonnale koormaks.
Kui nüüd nõndanimetet tööhõiverehvorm haarabki nagu möödaminnes mu kaasa, siis millegipärast minu tagasihoidliku isiku sisemine tunne kui selline tahab enamat kui lihtlabast papinutsakat pangaarvele.


14.12.15

Neil päevil

Nojah, neil päevil oli keegi mulle saatnud kutse kribada pookstaavid mingisugusele petitsioonile, kus kirjas nõue riigikogu isikkoosseisu vähendamiseks poole võrra.
Uurisin seda veidi ja lõpuks ei osanud ärr imestada, kui osavalt ikke inimloomi lohku tõmmatakse.

Esiteks polnud mingit algatuse tekitajat märgitud – seesinatine puudus peaks püstitama täieliku umbusumüüri. Lisaks läbinähtav selgitusepuue.
Teiseks – algataja pole korralikult läbi mõelnud, mida teha vabaks jäänud ruumiga? 
Kui seni sai optimaalse kuluga saaliavaruse köetud, siis edaspidi tuleb kaks-kolm-neli korda rohkem energiat sama ruumi kütmiseks hankida? 
Pange oma ajurakud tööle – sadaüks looma hoiab oma keskmise 37 kraadise kehatemperatuuriga aulas rohkem stabiilsemana kui 51 looma, mistõttu kütet kulub oluliselt vähem. Lisaks siia ka kõnede pidamisel tekkinud potentsiaalse energia muundumise kineetiliseks energiaks. Mida rohkem jahvatajaid, seda rohkem vererõhk tõuseb ja seda enam kuumaks miitinguruum köetakse. 
Miskipärast ongi rohkemaarvulises kuumust rohkem, et viib mõnel arugi nagu hiljuti Kiievis juhtus, et visati klaasitäis vett kõnet seganud eputaadile krae vahele, et see põlema ei läheks. 
Kolmandaks ei saa mina aru, miks just poole võrra vähendada? 
Miks ei võiks kõik sadaüks kuradile saata?
Siis saaks tühjalt seisva Tummpää lossi rajada isemajandava muuseumi, kus räiget raha makstes käivad ainult välismaised maksumaksjad nuusutamaks seda läpatand luhvti ning saamaks ideid samasuguseks evolutsiooniks – kuidas eestlased võtsid kätte ning puhudes nelja tuule suunas riigikogu kui institutsiooni, sellega koos kõik, mis iseloomustas tsentraalseid riigivalitsemissümboleid nagu sau ja õun elik piits ja präänik. Viimased sümbolid tähendavad ju kaudselt täidesaatvat kohtuvõimu ja ussitanud seaduseloomet.
Pole riiki, pole ka maksumaksjaid. 
Neljandaks – kuna ma ei tea võõrkeeltest miskit, siis hakkasin petitsiooni tähendust uurima. 
Ingliskeelne vaste andis millegipärast kriminaalse väikluse, prantsuskeelne aga väitis mingist väikeloomast. Muid keeli ei viitsinud tarbida, muidu arvatakse ekslikult, et ma mingi polüglott olen.
Viiendaks – sõna petitsioon juba viitab sellele, et ju see on üks pettasaamise tsoon.

Ettevaatust! Konn teel võib lömastada Teie mõistuse!

Sedakorda kõik.

4.12.15

Hakkasi sii' mõtlima.

Eelmise kribatüki perra on see ju inimloomade tülitamine usu pähemäärimise eesmärgil.
Teatavasti on kodu koht, kus mitte mingisuguse riigi põhiseadus toimida ei tohiks.
Seega on kodu ka privaatne koht, kus inimloom omi arusaamu lahkab ja hinge kokku traageldades puhkab.
Sinna ei tohi võõras oma veendumustega ning usuga pealetükkivalt sekkuda.
Mistõttu on igalühel õigus kodurahu eirajaid kirbule võtta ja nood minema kupatada...

Jehoovatunnistajatel on olemas niinimetet kuningriigisaal, kus nad omi asju ajavad.
Ajagu, mind see ei koti!
Aga nad sindrid arvavad, et ka see avalik plats, kus nad parasjagu kuulutades viibivad inimeseloomade tülitamise eesmärgil, on samuti kuningriigisaal.
Vaat, selle asja mõistan ma küll hukatusse!
Kui keegi jahvesektist arvab minu hoovi tulla ning hakkab mulle mingit muinasjuttu tõe pähe jutustama, siis on mul õigus ka nende kuningriigisaali minna ja jutlustada näiteks LaVey „Saatanlikust Piiblist”.
Silm silma, kihv kihva vastu...
Vean kihla, et sellisel juhul kutsutakse kohe politsei mulle järgi ning mulle määritakse avaliku korra rikkumise eest mingi trahv kaela. kuigi häiriv on see, et neile ei tehta midagi, kui nad ukselt uksele käies oma usku pähe määrivad. Justnagu oleksid nad (Põhi)seaduse kaitse all.  
Edaspidi olen ma sunnitud kõiki võõraid, kes mu koduhoovi usku kuulutama satuvad, pidama potentsiaalseteks varasteks, kes käivad enne suurt tegu nagu luurel - äkki annab miskit pihta panna?!