31.12.16

Kuule inimeseloom...

Hüva sedasamust astronoomilist  aastavahetust! 
Paar päeva tagasi sai objektiivi üks paljudest hetkedest püütud:
...väike ilutulestiku matkimine käib siin...
See tänane aastalõpp on eriline - lumi liugleb vedelal kujul alla. 

28.12.16

...no meil osatakse ikke olematut jõulutunnet pekki keerata küll...

Mu vennatütar esitas jõulusöömaajal järsku ühe ootamatu küsimuse.
Et miks mul naist pole?
Ma küsisin vastu: Kes sinu arvates minuga koos peaks tahtma elama?
Tema omakorda vastu: sul oli ju keegi Terje-nimeline?

Ma ise küll ei mäleta, et mul keegi Terje nime kandev näitsik kunagi mu tutvusriingkonda  kuulunuks. 
Aga no mis ma oskasin kosta...
Valus hakkas, raisk, sest see oli valus küsimus, samas kui tema istus oma poisi kõrval õrritamaks mind. Mõtlesin juba seletama hakata, aga hoidsin suumulgu kinni - ei tahtnud jõulutunnet ärr rikkuda...

Hakkasin siis hoopis pinnima teiselt, et miks just see nimi tal meeles on, kuigi mina teadsin ähmaselt ühte Terjet Norramaalt, sedagi teleka vahendusel, sellenimeline meeskodanik oli ju sealne omaaegne suusakuulsus. Kriba netistaniotsingusse Terje Langli ja sa näed ise, kui mind ei usu.

Enivei...
Kui sa, kulla vennatütar, satud lugema seda sissekannet, sulle mõistmiseks, miks ma ikka veel vallaline olen, on viisaastakutagune lugu.
Kannab see pealkirja „Sisaliku jälg õhus”. 


27.12.16

Tänane (eilane, homne jne.) mõttetühisus kõlab järgnevalt


Aeg ei seisa kunagi paigal, nagu ei liigu/kulge ta ei edasi ega tagasi... 
Elik lühidalt väljendatuna: Aega pole! 

25.12.16

Seda, et jah...

Pühi ise, kui sa ikka selleks võimeline üldse oled.

Ma olen laisk.
Väga laisk.
Totaalselt laisk.
Ühiskond on mind selliseks vorminud.
Ja vormib edaspidigi.
Laisaks.
Ma olen üritanud laiskusele selja keerata.
Ei õnnestu see asi mul mitte üks teps.

Kunagi ammusel ajal olin ma geenius.
Enda arvates.
Ma ei kuulutanud kõva häälega.
Et ma geniaalne olen.
Alalhoidlikkus hoidis tagasi.

Aastatega on minust saanud elav legend.
Kellele makstakse igakuist elatist.
Muidugi tagamõttega.
Ehk hakkan elundidoonoriks.
Aga ma ei saa.
Tohtrid ei lase.  

Viimasel ajal pole mul miskit teha. 
Kui õltsi kaanida. 
Sekka ka kangemat jooki. 
Hävitan nõnda oma suuremat vaenlast. 
Tagavaravarudest. 
Too aga kõlab nagu vaenlase tagalas. 

Tead ikka, et...
Partisani elu pole kergete killast. 

23.12.16

Aasta oli siis vist '72

Vanast ajast on meelde jäänud selline kild, kus esimest korda elus rongiga Haapsallu sai sõidetud. Oli see hilissügisene, vast novembri lõpp, aga võis olla ka detsembri keskpaik, karge ja vähese lumega aeg, kui mind sanatooriumisse talutati.
Ega mul kõike sellest ajast meeles olegi, kui paar asja on mällu küll kinnistunud lisaks eelnevale.
Üks neist tempel-mällu-igaveseks-tüüpi mälukatke oli see, kui kaanetas kuursaali ümbrus. See oli juba sanatooriumi aknast juba näha, nõndapalju kui silm seletas. Paari päevaga oli kogu see laht jääkaane all. Halli ilma eredaimaks kohaks jäi see seik, kui ma kaesin aknast, kus üks tüüp läks oma autoga – marki tõesti ei mäleta, nelja-aastane pätakas ei jaganud noid eriti – jääle ja tagasi ei tulnud. Igatahes paar päeva hiljem oli jälgi veel jääl näha.
Siis samast ajastust oli mul kokkupuude näärivanaga – esimest korda elus võhivõõrastega ja ei ühtegi omainimest polnud manuliseks. Kõik, nii suured kui väikesed, olid mängutoas ja too oli lausa piltpostkaardiline vaade, üleüldine hämarus ning valgus oli ühes nukas koos kuusega. 
Ma ei usu, et ma miskit seal taidlesin, aga ma sain vähemalt küpsisepaki, mille peal kiri „Piparkoogid”. 
Miks nii mäletan, kui ma lugeda ei osanud, on siiani ajumüstika.

21.12.16

Memoriaalmemuaar

Kui Raisakull noorest peast veel seal Pööbelmannis laudu läikima nühkis, saadeti ta pea igal aastalõpul enne jõule kaasvõitlejatega linnast ärr, muidu ei saanuks onu Stjoopa koos vana kallimaga uut aastat sisse pühitseda.
Ega Raisakull toona teadnud, see tuli alles aastaid hiljem välja, et pohmellis olles kuulis onu Stjoopa pea iga uusaasta hommikul telekat lahti keerates tuntud laste näärilaulukese „Aisakell” asemel järgmist sõnastust, mille pärast ta vanuigi paar nädalat enne ja peale jõule Seevaldis pinsipõlve veedab:
„Raisakulli, Raisakullist-velle kauge hüüd:
ess-emmil väike pohmakas, vetsu tormab nüüd!
Ahsaraisk ohsaraip peldikuuks on kinni seest
tüsenteeria heldel loal on pask jälle toas...”

Talihakatus

Mõtlesi siin, millest täna möliseda võiksin...
Tähtkirjale pilku heites – no muidugi jõuludest, sest see sündmus on nii arhailine.

Julgen ette kaeda, et selle aasta jõulud ja kõik muu sellega seonduv nagu näituseks aastavahetus, tulevad/mööduvad kõik kippelt. Mitte lonkadi-jonkadi, mis jättis eelmistel aastatel kohati kinnitallutud lund jääna pruukides mällu kondimurdmiseohu sügava jälje.
Selsamal soojal talihakul jäetakse ilmselt punakuubki koidele järada. 
Koikaitseselts andis teada, et on siiralt väga eriliselt tänulik, kui punakuub oleks tehtud puhtast mahelambavillast, sest kauges Oriendis hulgitoodetud polüesterkangast moehilp jätab kaitsealused nälga.

15.12.16

Ebaviisakad inglimüütajad

Igaaastalõpu kriitpaberkandja veergudele on tavaks suruda tiibadega palvetavaid/pasunapuhujaid ingleid.
Nüüd helistati mölahvönile ning pakuti neidsamu ingleid soodsamalt ja pealekauba sohipoja sõime.
Küsisin siis tollepeale: "Ega teil juhuslikult põrguingleid leidu? Vot neid ma võtaks kohe..."
Edasi ei saanud ma midagi kosta, kuna toru tegi tuut-tuut... 

5.12.16

Eesti Energia gaasipakkumisest

Mu kodu lähedalt ei kulge mingisugust gaasitrassi.
Isegi poole tosina kilomeetri ulatuses pole mina märganud mitte ühtegi maa seest turritavat kollast toru.
Liiatigi on ohtlik gaasi transportida raba kõrval.
Ometi saadavad inimloomad Eesti Energiast, kus on mu elukoha andmed, mu meilile valida maagaasimüüjaks just Eesti Energia ning õrritavad siis veel mingisuguse hübriidparketimaasturiga. 
Piisab neil silmamunandis asuvad läätsed korrakski maakaardile kõõritada, kui nad aru näeksid, et see gaasitrassi väljaehitamine minu koju läheb üle mõistuse kalliks. 
Või hakkavad nad elektriliine pidi gaasi kohale toimetama? 
Nagu neil omal ajal oli ka suur plaan interneedust särtsupistiku kaudu pakkuma hakata – kuid mis tollest tehnoloogiast saanud, on millegipärast kõva vaikus siginend.
Riigiettevõttele sai ju meiliaadress antud tolleks puhuks, et nad saaksid mulle elektrooniliselt arve esitada.
Et see pidi olema mugav.
Mugav mugavuseks, kuid ilmselt peaksin vähikäigu sooritama minemaks tagasi paberarvele.
Ikka selleks, et vältida igasugust idiootset saasta, mis mu meilipostkasti prantsatab.  

Veidi toi.metan siin, lisades gaas.ee-lt pätsatud kuva, kus on näha gaasitrasside kulgemine Eestimaa pinnal: