Täna...

Täna...  
Ärkasin nagu ikke kikkalaulu peale, mis mu moblasse on integreeritud (vägagi kasulik vidin).
Pärast uusaasta vastuvõtmist ma muud ei teinud kui harrastasin kehakultuuri.
Kolmevõistlust, milleks olid: tõstmine, orienteerumine ja mälumäng.
Viimastel andmetel käisid küla peal kõlakad, et mu kõige kõvemaks küljeks oli-on-jääb mälumäng.
Tõstmises kui avaalal, ma eriti kõvematega sammu ei pea: teised lausa tõstavad nagu konveieril, tehes järgi Luurihhi või Taltsi.
Lootusetu juhtum.
Teisel alal -suunistuses või orienteerumises- suudan ma teistega juba sammu pidada.
Aga ikkagi jääb seda miskit puudu, et võit teiste nina alt ära napsata.
Külaeided tanumal teavad rääkida, et selles on süüdi minu liiga suur kaastundlikkus kaaskodanikesse, keda ma lausa tassin lõpp-punkti.
Aga vat see mälumäng, hmmm... (ei kommenteeri!)  
Siis ei pidavat mind peatama miski.
Kolme ala kokkuvõttes olen kui ugri-mugri-eestlane: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama!
Reporterid miskipärast küsivad mult iga kord: "Pohmelli pole?"
Ma ei saa ju jaatavalt vastata, kui igasugust pohmellikütid ringi luusivad, kõrvad kikkis.
Seetõttu olen suurest meediakärast puutumata jäänud.
Nonii, aitab tänaseks küll!
Homme ka päev...