31.12.13

Ega jah, ilus ilm tuleb ikka ärr tarvitada

Muidu olen alati naaberkihelkonda pununud jooma ja sööma ning kalendriaastat vahetama.
Täna murdsin aastakümnetepikkuse traditsiooni.
Võtsin sae ja panin metsa kiunuma.
Patt olnuks nii ilusat ilma raisku lasta.
Viiendik palke sain ärr laasitud.
Kuna osa sihi peal risti-rästi olevatest palkidest on ka naabrimehe omad, siis pean temaga jutu üles võtma.
Kuigi ma ei taha seda teps mitte, kuna, aegade hämarusest, õieti maade tagastamise aegadest, on meil olnud erimeelsusi, mida ta pole unustanud.
Mina olin toona seda meelt, et tagastatakse kõik maatükid samades piirides nagu pseudokommunistid ärr virutasivad, kuid naabrimees paraku oli teist meelt – tema tahtis igalt poolt juurde saada mingi seaduse järgi 7% rohkem + erastada veel maid manuliseks. Aga selleks et 50le hektarile metsale küüned taha saada, oli ta suutnud mingi valemiga mult ligipääsutee metsa omale nihverdada. Sellele ma enam heatahtlikult ei vaadanud. Tundes tema iseloomu, kus ta kolhooside aegu tuli ütlema, et meie aidapalgid on tema maa peal, küsisin talt otse, kas ma pean helikopteriga metsast puid välja vedama hakkama? Ja andsin selle küsimusega suhte halvenemisele jalaga takka ning seisin vankumatult selle nimel, et ma ikka oma metsa pääseksin. Ja tema jäi sellest ihaldatud poolsajast hektarist ilma. Ja sellest tingitud vimm pole temal mitte lahtunud.
Sihi raiusin ma kunagi sisse oma maa pealt ja püüan hoida seda võimaluste piires ka puhtana, kuid naabrimehe osa on ikka raiumata.
Oeh jah...

Homme püüan rohkem puid laasida – ilusat ilma pakub ilmajaam.
Praegu rüüpan Jõulusokku ja lähen varsti üle Jõuluporterile, hammustades praetud pekiliha pääle...

30.12.13

Tänaseid tegemisi ära viska homse varna, sest homme vajad hammaste jaoks seda varna

Leidsin arhiivis tuhnides sellised millaski sel suvel kirjapandud read: 

üks ammukadunud sõber
täna helistas mulle
teatades – sa kuradi tõbras
raisk ma tulen sulle
nädala pärast külla
olgu külmas viinad
õlled ja saunavihad
 

Mu mälu järgi lubatut ei täidetud, seega pidin üksi viinad-õlled pintslisse pistma.

Allolev hetk on üles võetud, kui ma jõululaubal surnuaias käisin küünalt põletamas: 
Pilti töödeldes aga joonistus välja üks tundmatu näokujund külgvaates...

28.12.13

Lugulaul...

... on järgmine, et ega need pikad jooma ja sööma pühad tervisele hääd ole.
Mul algas Tour De JoomSööm eelmise laupäevaga.
Hommikul sai end kuidagiviisi kohale lohistatud, et seejärel süütute seahingede hüvanguks paar paari palvet kaasa lugeda. Missaks veel ei läinud, ega palju ka puudu jäänud.
Pühapäeval sai eelneva päeva tegemisi jätkatud.
Nädala alul püüdsin hoida saledat ja kainet joont, aga ei sellest midagi välja tulnud.
Hirmus!
Kui sai juba alustatud, siis võiks ka lõpetada.
Aga ei.
Peale jõululaubat algas maausulistel uus aasta, kus päevad taas pikemaks kipuvad venima.
Hääd uut kõigile ja et Teil kõik korda läeks!

25.12.13

Vanasti...

Teate, et Tarvanpääl on alati aasta viimasel nädalal siuke võerapärane musahvestivaal, misse kannab nimegi eestindatuna Roheline Jõul.
Mina pole juhtunud mitte kordagi toda külastama.
Et see ülalmainitud üritus on juba aastast-aastasse kõlanud nigu mantra, siis otseloomulikult üritab ka loodus inimloomadele vastu tulla, muutes kordki valged jõulud puhta roheliseks.
Seda sõna otseses mõttes.
Meenutage, kaua viimane talv kestis – ligi 7 kuud...

Ega jah, inimloomad pole aga millegagi rahul – kord on liiga külm, teinekord aga palav – ikka peab ta vigisema ja vinguma...

...sest vanasti - õhatakse heldimust täis häälega - oli ikka jõulude ajal lumi maas...
Vanasti...
Mis kuradi vanasti?
Vahepeal nihutati jõulud 14 päeva võrra varasemaks!

20.12.13

Mõttetu aruanne

Suure gee pluss on kahtlemata hää asi.
Selle aasta kevadest olen kliendina palju vastakaid mõttetusi mõelnud.
Üks asi on oma edevuse rahuldamine. Orgasmi ta just ei vii, kuid inimloom vajab kiitust, et edasi eksisteerida. Selles suhtes on jagamine õigustet.
Teine asi on sõpruskonna suurendamine – ka siin on G+ omal kohal.
Aga...
Mina olen üles kasvanud nõukogude sisteemis. Tuusama sisteem on mu vorminud umbusklikuks ja kahtlevaks kõige suhtes. Juba see nõnnanimetet Makarenko kasvatus paneb mind veidi nihelema, kui keegi võeras, keda mina ei tunne, mingil ajahetkel mu oma sõbraks liigitab. Interneedus kompenseerib millegagi selle ülipika vahemaa.

Kolmandaks annab seesama võrgustik mulle sõna kaasa lajatada ükskõik-millisel teemal. Iseasi on öeldu pädevus, millega ma pean edaspidi elama ja kandma seda nagu sitast taaka.
Neljandaks – ma külastan suure gee plussi üsna kaootiliselt, seepärast ma ei jõua ärr imestada, kui palju geeniuseid meite ajal elab.

Viiendaks nullib hea kasutuskogemuse saamise G+ ise ärr – miks kuradi päralt ta peab igasuguseid skripte veel värskendama, kui leht on juba laadinud, tehes sellega oma healõhnalisest saiast äärmiselt vänge lehaga sitapabula?
Vaata, seda ma enam ei mõika.

18.12.13

olin seksikas sekretär

Mitte ei saa iroonilist muiet hammaste taga hoitud.
No mis mina...
Aga sellise märklausega mu plöögasse eksiti.
Statistikavärk on ikka tujuparandav just selle absurdsuse tõttu.

17.12.13

Üle-eelmise kribatüki illustratsioonid

Sõnad on siin liigsed...

Kuradiraisk, lugemine läks ka sassi.
30 plussmiinus 10
Eks homme loe üle...

16.12.13

Kopkas see on raske saak...

No ma’i tiagi enam.
Olles pikaajaliselt töötuna kodus, kasvas mu usk tööturu suhtes alles siis, kui mind järsku natist rabati ja tööle suunati ehk siis mootorvikatiga põdrakanepit niitma.
Maaomanik, kes mu palkas, vehkis esimesel kahel töötasu väljamaksel oma rahapatakaga.
Sihukse žestiga - et näädsa, kui rikas ma olen sinusuguse könniga võrreldes!

Kuid...
Ühel hetkel peale teist kohtumist, kui ma üksinda kultuurihooldust tegin, tabasin end mõtlemast, et kohe ilmub võsa tagant maaomanik ise ja palub mul lõpetada - sest tal pole mulle maksta.
See tajumine oli niivõrd ehe, et ma tundsin kohe-kohe asetatakse käsi mu õlale.

Aga ei.


Lõpetasin üsna hämaras. Seejärel anti järgmine tükk kätte. Sellega ühele poole saanud, järgnes veel kultuurihooldust mitmeks päevaks. Viimased tükid olid juba valgustusraie päralt, kus hind on teatavasti kõrgem.
Raha laekumine venis – arvestasin välja, et minul on saada pisut üle viiesaja rubla, paarilisel oluliselt rohkem. Viimasel tüki lõpus sai mul enesel mõõt täis ja võtsin aja maha ning ootan rahaollust.
Maaomanik, kelle juures kultuurihooldust sai teostet, aga ei taha enam telefonile vastata ega näole anda - viimati oli ta oma mobla üldse välja lülitanud.
Siis tuli meelde see ülalpool kirjeldatud tajumise asi.

Tule tööturule! -loosungile ütlen täie kibestumisega: Käi õige persse...
Edaspidi pean kogu raha ette ärr küsima.
Makstakse - teen töö ära; ei maksta – tõmmake lesta!

Rahast olen nüüd igatahes lage...
Enam ei andnud oodata isikukaitsevahendite soetamist.
Kõik oma säästud olen investeerinud just kultuurihooldust silmas pidades - Husqvarna 555FX, kaitseprillid, kiiver, kummikud, saekaitsega tunked...
Vaja oleks Typhoon-materjalist jakki, vihmaülikonda, võrk ja termopesu, kindaid jne.

Olude sunnil

Nõnda siis...
Siuke asi, et täna tegin taas väljamineku.
Olud nõudsid veidi tengelpunga tuulutamist.
Kahest koitand sajalisest mul kahju polnud.
Saekaitsega tunked on tänasest olemas.
Kummikud kah. Lisaks ostsin viimastele naastud ja elektrilise saapakuivataja.
Ketiõlist ma ei kõssagi.

Homsest läheb lahti.
Väljakuulutet jõulurahust hoolimata.
Suures Isamaatormis langenute juurtest vabastamine.
Kurat! ma ütlen.
Mõtle siis veel, et sel hooajal kergemalt pääseb...

12.12.13

Udu vesisel tanumal

Nüüd panen küll vast mööda, aga see ei sega minul vähemalt küll Fotojahil osalemast. 
Sellel korral jahitakse punaseid täppe. 
Uuematel perroonidel on noid hulgem, kollasest joonest seespool, kuid alloleval kinnipüütud hetkel see eriti välja ei paista, küll aga läheb teemasse kaugelt vaadatuna semaforituli. 

Sügav punasinine, mitte just kratsiv lilla...

Ulmeliselt sünge taevas

Ma oskan tavalist taevapilti ikka nii ärr solkida, et tulem ulmelisena paistab...
 28.novembri hommik vähe mudituna oli sihuke.
Tükike hommikutaevast. 

8.12.13

Ei jäeta mind rahule

Umbes nädal tagasi võttis taas minuga ühendust Elisa-nimelise kommunikatsioonifirma palgatud müügiagent, kui ma parajasti kiiruga lõunat mugisin õgida.
Mul oli eelmise korra vestlus meelest lännu, aga ma ütlesin näitsikule sealpool traati, et olgu, kuulan, aga mul on kiire!
Neil hea pakkumine...
Ma vastu – Olgu, kuid see nõndanimetet hea pakkumine tuleb ju hiljem koos naha ja karvadega mul endal kinni taguda. Kokkuvõttes räägin mölafoniga äärmiselt vähe, kui üldse. Kuna ma olen Simpeli teenust kasutanud juba aastaid ning kunagi pole probleeme olnud - leviala puudumisega nagu teistel moblaoperaatoritel, eks ole! Oot veits – ma võtan ühe kohvilonksu, muidu suu kärssab leivasöömisest, lurrlurr-lõnks-lõnksat. Ja pealegi maksan 2x aastas 5rubla, nii et teie pakkumine võib olla nii jumalikult hää, kuid mina eelistan kuradi endaga asju ajada. 10 rubla aastas maksta pole palju, see teeb keskeltläbi alla ühe rubla kuus. Ahjaa, kui ma peaksin tulema teile üle, siis ma tahaksin ettemaksuna tasutud jääki sulas kätte saada, mis praeguse seisuga on paisunud kuskil 30 rubla kanti.
Alles nüüd taipas teiselpool nähtamatut traati olev näitsik kõne kiiruga lõpetada ning hakkas viisakusi vahetama.
Soovisin talle edu lollide püüdmisel ja panin mölafööni kinni veel enne, kui tuut-tuut hakkas kostma.

Järgmisel korral hakkan kosjateemat aretama, kui nii sulnilt meela häälega naisterahvas mulle muudkui helistab ja helistab...

7.12.13

Seda linnasaksad kuidagi ei koge

Mõtlesin, et puhkaks ka oma tööväsimuse välja.
Aga ei saanud – tuli hakata hoovi peal lund rookima.
Esimene lahtiaetud teekond oli muidugimõista peldikutee.
Siis hoov ise ja muud tarvilikud teerajakesed, viimaks õhtuhämaruses sai sissesõidutee lahti lükatud.
Muidu oleks saanud varem õhtale, kuid...
Üks seik nullis mu plaanitu.

Kui ma lumerookimisega otsapidi lauda taga olin, siis sain seal alles mahti silmi horisondi poole tõsta. Pilt, mis seal avaldus, oli hingemattev. Puhas valge lumevaip katmas puid-põõsaid-maad, lumeräitsakaid sadas taevast veel ja veel. No kurat, ma ei tahtnud seda mitte ärr rikkuda. Kobasin veidi põuetaskus ning tõmbasin JoobnudPõdrakärbse valguse kätte.
Nii sain ma nääriks mitu ülesvõtet.
Iseasi, millise kvaliteediga pildid ma sealt nüüd välja võlun.
Pilk talletet pilte kiirelt üle vaatamas sisetunde järgi, et pole nagu vigagi.
Kui ma seejärel silmad põllu peale tõstsin, arvasin, et näen ilmutust.
Raputasin pead, pilgutasin silmi...
Oh, ei kadunud ta kuskile.
Läbi lumesaju sörkis minu poole hobune.
Tegin mõned klõpsud ning meelitasin ta kuidagiviisi enda poole.
Ta tuligi, ehkki oli kahevahel, kas jätkata oma avastusretke või tutvuda Raisakulli-nimelise inimloomaga.
Viimane paelus ilmselt enam, et ta tuli mu juurde.
Patsutasin tunnustavalt hobuse märga kaela, ajasin lorajuttu, mõttes käisin läbi kõik hobuseomanikud, keda ma lähikonnas teadsin üldse olevat. Millegipärast ei haakunud ükski mu mälupildiga.
Siis sattus mu pilk seirama külateele, kus hallikas sõiduauto ristles.
Omanik juba platsis!
Jube kiirelt ikkagi, võrreldes möödunud korraga aastate tagant, kui me ise pudulojuseid pidasime ja üks võõras suksu meile sattus. Raadio kaudu sai veel omanikku taga otsitud. 
Ilmselt oli omanik hiljuti hobuse muretsenud (mis sai ka kinnitust, kui noorhärraga mõned sõnad vahetasime), et loom teda eriti ei kuulanud, vaid jalutas omatahtsi edasi.
Ma ise kihutasin tuppa leivapalukest haarama.
Tagasi naastes oli ka omaniku naine, kes üle põllu jälgi ajas, koos rakmetega päral.

Õige näärivaheaeg algab esmaspäevast...

Tööd oleks sittakanti, kui päevad ei lüheneks.
Mõtlesin ja kahtlesin pikalt ning tegin otsuse ärr – teen mõnekuise pausi.
Kuna viimased teksad läksid sisuliselt ribadeks, siis olnuks lausa imelik palja persega, olgu-olgu trussikute väel, võsa lõigata või valgustusraiet teostada.
Nüüd ootan rahaollust, – peremees on hakanud viimasel ajal millegipärast maksmisega venitama – et saaksin investeerida sellesamuse uutesse rõivastesse.
Esmaspäev või teisipäeval kobin ilmselt Tapale, et osagi kirjapandud varustusest kottu tarida.
Minimaalselt tuleb, kui kõik kokku lüüa, oma viissada rubla.

Kuskile ma need esialgsed rehkendused kirja panin:
võrkpesu - 25
termopesu - 30
püksid - 130
jakk - 80
kummikud - 80
saapad - 130
saapakuivati - 20
vihmaülikond - veel pole leidnud antud toote hinnakirja.
Sokid-kindad-jms on juurde arvestamata.
NB! kõik need hinnad on tsirkalised elik umbkaudsed!

Nõndaks, peremees, kus mu papinutsakas om?

1.12.13

Kaks kuud vaikust...

Ma ei tea.
Ja ei taha ärr ka sõnuda.
Muidu olen siukse uneka unega, et kui pea patja puutub, nii ma ka omal moel muretult magan päeva hakuni välja. Vahetevahel on selline öine periood, kus ma lihtsalt avan silmad ja jõllitan mõned sekundid kellanäitu, et see järel mõnusalt kerra keerata ning hommikuni silm loojas magada.
Täna öösel oli väheke teine värk.

Kella ühe paiku ilmus mu tudumiselarhvi ootamatult „„Punase Viinakuu“ kolhoosi“ kauaaegne esimees. Naeratas korra, tõstis käe (hüvastijätuks?) ja haihtus... 

Ausõna, tuu asi tegi mind rahutuks, korraks lõin silmad lahti ja kaesin kellaaega. Tavaliselt ma peale seda toimingut vajun rahuliku südamega uuesti turvalisse unesahtlisse. Seekord ei juhtunud seda teps mitte. Tuli hoopis järg eelpoolmainitud tudumiselarhvi.

Sattusin mina seekord suurde linna, kus ühes kohvikus juhtusin kokku pikakasvulise kiilaka habemikuga. Vahetasime mõned sõnad, istusime kurvalt maha ja võtsime esimehe mälestuseks.
Mu kaaslane koukis põuest välja ühe paberilehe, mis pitsatiga kinnitet, ulatas vaikides selle mulle. Andsin oma ausõna, et avan selle siis, kui andja mu vaateväljast on kadunud.


Jällegi tegi see asi mind rahutuks, et lõin taaskord oma okulaarid lahti. Keerasin end kerra ning üritasin muserdavast unest natuke kergemale üle minna. Aga ei!

Istusin mina nüüd seekordses unes kodus raali takka ja kirjutasin, silmad veekalkvel, järelehüüet sõbrale, kellega pole mul au olnud kokku trehvata.

Annaks, et see eelpool olev vaid uni oleks.
Kuid...
Täna hommikul otsustasin järgi vaadata suure gee plussist, millal viimati mõtteid vahetasime – kaks kuud on vaikust olnud.
Kaks kuud...

30.11.13

Nädalatagune klõps

Allolevat hetkevääratust silmitsedes... 
Perroon 
(tükike suuremast epohhist) 

...pulbitses mu kõige tagumisest ajusopist pinnale üks ammukribatud lugu

Et aga eksisin korra Fotojahi lehele, siis appikarjet hoomates... 
Otsustasin seekord osa võtta, sest teema intigreeris mind juba aasta otsa. 

Led Zeppelin on mu viimatise aja kulgemisi saatnud teekonnal -
kodust-Tapa-ööbimispaik-
viispäevaku jagu ööbimispaigast-tööle ja töölt-ööbimispaika-
reede õhtuti perroonile-sealt Tapale ning tagatipuks bussiga koju loksudes.

24.11.13

Paari nädalatagune klõps

Tõlgendage ise, mida ajuollus ütelda tahab, 
kui allolevat pilti kaete: 


20.11.13

Ajaratas laperdab

Veel tiir ja meie eksistentsiga saab olema kurb maik kibedal mekil.
Kas selle nimel võitlesid me esiisad, et järeltulevad põlved lollideks ja orjameelseteks saaksid?
Ei usu nagu.
Pigem andsid nad elu selleks, et tulevased põlvkonnad oleksid igasugustest kütketest priid.
Ma pelgan seda peatselt kumavat n.n. Vaikivat Ajastut.

Endised vasakpoolsed, kes värvi vahetasid nii segastel kui ka kindlatel aegadel, on hakanud seda häbenema ning maksku-mis-maksab, see nähtus ärr kaotada.
Ehkki meil on vasakpoolsusega siuke kammajaa, et polegi teist nagu nähagi.
Las nad siis tegutsevad vaikselt ja mõõdukalt.
Karta tuleb neid vasakpoolseid, kes iga hinna eest võimule trügides ei hooli ühiskonnast.
Meil paraku on millegipärast just parempoolsed need, kes võimust ei taha loobuda, minnes närvi viimaste valimistulemite nigela soorituse peale.
Ei, kulla peaminister, selles polnud sugugi süüdi vasakpoolsed, vaid rahvas on väsinud just sinu meeskonna üleoleva suhtumise pärast.
Oleks aeg õhulossidest maa peale tulla.

Arvate endiselt, et idanaabritel on pseudokommunistid võimul?
Ei ole ju!
Sealgi parempoolsed...

18.11.13

Piibrite püha sammas

Anna kobrastele aega ja need närilised treivad oma hambaid kasutades juba tootemisammast.

Kivine jõgi

Kui meite man on jões vett küllaga, et piibrid möllavad mõnuga, siis jõekallast mööda ca 2,5 km allapoole minnes kaob vesi lihtsalt olematusse.
Kas kivide vastu hõõrdumine paneb vee aurustuma või on siin mingi muu põhjus, mina selle üle pead ei vaeva.
Küll aga usun, et 60-ndate aastate süvendamistöö on geodeetilises mõttes lohakalt teostatud ning tekkinud/tekkimas on ulatuslik karstiala - vesi, mis peaks temale kaevatud sängis voolama, uhub nüüd mööda maaaluseid pragusid väärtuslikud mineraalid minema.

Möödatuhisenud valimistest

Oohjaah...
Mille ma siis maha magasin möödunud kuu suures töötuhinas?
Ahjaa, õigus neh, valimised!
Mul paar tuttavat kandideerisid ühes ringkonnas teineteisest sõltumatult erinevates nimekirjades.
Aarne mainis oma häältesaagi ärr, aga see teine (mitteblogard) salatseb millegipärast siiamaani.
No ma ei hakka teda sel teemal tülitamagi – õrna hingega ka teine.

Aga jah.
No ei saa mina ligilähedalegi neile, kes võtsid nõuks kandideerida.
Aga mingi koolituselaadse seminari võiksid eks-kandidaadid siiski korraldada, ehk leiab nii mõnegi teemandi, mida saaks lihvida briljandiks.

Siit tuleb uus mõtegi – äkki looks mingisuguse blogardite erakonna.

Sest tundmatuks jääva blogardiga pole vaja koormata mitte "Sirbi" toimetaja, vaid peaministri kohta.
Praegune peaminister on käest ära lastud – ei oma advekaatset/adekvaatset vaadet oma tegevustele ega ütelustele – meenutades juba Brežnevit.

17.11.13

See hirmutav peopesal lebav ilmamaa

Tegelikult seesinatine „suure gee pluss“ hirmutab mind üksjagu.
Mitte nii drastiliselt, kuid mingil määral too tekitab siukse kummalise tunde peitu pugeda.
Kui võtan lahti rubriigi „Leia inimesi“, siis tundub mulle, et neil, kes juba mu listis, on terve ilmaga sinasuhted sisse säädnud.
Ka minu tagasihoidliku isiku jaoks väga kuulsate ja vähemtuntud inimloomadega.
Ma juba pelgan oma vähest, kuivõrd olematut võõrkeeleoskust.
Meitemaa tuntud isikutega ma ka ei saa tuttavaks end teha, ehkki tean, et tänapäeval ainult tutvustesidemed ainult loevadki parema töökoha vms. otsingul.
Sest ma olen äpu.  Suhtluses ja muudes sidemete loomises.
Ma vähemalt tunnistan ausalt ja avalikult, mitte ei salga seda maha.
Minu ampluaa pole mitte see, kui paljusid tuntuid ja tundmatuid kuulsusi ma tunnen ja oma listis esitlen, vaid keda ma võin usaldada.
Vaat see usaldus on omamoodi nähtus.
Seda aga „suur gee“ ei suuda enam pakkuda, kuigi kasutajaskond pole selles süüdi.

16.11.13

Sügismasendus

Nuputas Raisakull mis ta nuputas, aga paremat ideed polnud tal kuskilt võtta, kui pakkida sügismasenduse-nimeline asjandus pruuni tuhlikotti.
Sügismasendus kotiriidel

Tuleb tõdeda, et tujuvallas paremuse poole liikumist pole olnud ega lähe kah.

Tööpohmakas

Kes teist on põdenud tööpohmelli?
Ma mõtlen siukset enesetunnet, kus viispäevak läbi saab ja mõtled, kui palju sa ikka korda saatsid ning järgmisest hommikust on siuke sitt mekk kurgus kinni, et lase olla ja veedad tusaselt ühe päeva kõike altkulmu põrnitsedes. Ei aita siin ka saun koos vihase leili ja õllega.
Väegade hirmus asi...

10.11.13

Öine madallend

...eikuhugi...

Raisakull teeb kokkuvõtteid

Kui ma kevadel end kaalusin, oli keharaskuseks mul 94 kilogrammi jagu konte-kõõluseid-rasva-ja lolle mõttetusi.
Nüüd on mul neidsamu asju 86,9 ringis.
Hullem on tuu asjandus, et kogu suve jooksul korjatud, mitte vähendatud paraku, kilomanulised, kusjuures ma ausalt öeldes ei teagi, kui suure koguse ma juurde võtsin, on viimase kuuajalise rassimisega kadunud.
Pikkus on samaks jäänud, kuid näost olen kokku kuivanud nagu mingisugune vanaegiptuse muumia.
Nii mind paraku võrreldakse.

Rattasõiduhooajale võib ka nagu punkti panna, ehkki ma suuremat otsa ette praeguse seisuga küll ei plaani, kuigi võiks.
Rattaraali andmetel näitab läbisõit tänase seisuga verstasid 831,2, mille läbimiseks kulus kolm minutit vähem kahest ööpäevast.

Plöögamise jätkamise seisukohast lähtuvalt olen jätkuvalt kahevahel.
Aasta alguses sai mainitud, et lõpetaks asja ärr.
Seda enam, kui munakollane tahab tasuta tekste-pilte-ja-muid-mõtteid kasutada reklaami eesmärgil, siis peaksin mina kirjutama omapoolse tingimuse manuliseks:
Siin ja teistes mu plöögades jäädvustatu on kommertskasutuseks kõlbmatu!  

3.11.13

Üks ilus hommik sai ära raamitud

Et eestlastel olla olnud 700 aastane uneaeg, siis minul on käesolev kirjapanek kah seitsmesajas...
Ei oskagi muudmoodi tähistada kui panna sellesinatise pildikese, mille ma ühel varahommikul mölahvööni püüdsin.
Ausalt üteldes, ega see ülesvõte suurem asi olegi, kuid vähemalt ilus oli too Müüriku hommik.
Tollest hommikust meenub veel, et ajasime rebasele iseliikuriga taga sõites vere liikuma ning taamal näkitsesid kitsed kirmega kaetud rohtu...

LXLE - esmamuljed

Eelmisel nädalal sai installitud asuse nimelisele netpuugile lxle nimeline linuxi-distro.
Tegemist siis peaks olema ubuntu lxde derivaadiga.
Pärast paaripäevast kasutamist pean nentima, et see on sitaks kiire ja raipemoodi ilus.
Ntx on taustapiltide kogumikus olevad pildid muljetavaldavad, mis vahetub iga sisse-välja logimisega. Nõnda, et iga päeva kohta saab masin esitleda 30 seast uue tapeedi, mida päev otsa imetleda.
Minu arust sobib see rohkem kontoriametnikele.
Sest mänge on oioioikuipalju.
Iseasi, kas töötegemiseks ka mahti jääb.
Paarisõnaga - hästi koostatud tarkvaravalik on kaasavarana olemas.
Sobib hästi vanadele raalidele...

Miinus on see, et ma pole saanud ei terminaali ega uuendushalduri kaudu uuendada antud süsteemi kaasaegsemaks. Viskab miskit errorit.
Vblla jäi mul midagi kahe silmamunandi vahele?
Ei ole aega ka olnud asjasse sügavalt ja kratsivalt süüvida.
Kogu aeg on olnud mingi tamp kuklasse vajumas.

Hinge tahaks ka tõmmata...

Ärge nüüd arvake, et...

...ma teid rahule jätan.
Ses mõttes – pole kribanud nädala sees ühtki täheräbalat.

Nädala alul kraapisin kõikvõimalikest kohtadest iga ¢opikaraipe lisaks €rubladele, nõudes sisse mõnedelt isikutelt ja organisatsioonidelt tagasisaamata võlad, mis aegade jooksul on tekkinud ja siis saadud summaga padavai Tarvanpääle kihutasin, jõudes veel enne, kui kuradi kaupmees oma poe uksed kinni pani.
Otsustasin päevapealt, et see uus masin tuleb ärr muretseda.
Ega ma päris võimsat masinat ei tahtnudki, kui 45kuubikulise mootoriga võsasaagi.
Eelmisel nädalavahetusel kaesin igalt saepoe lehelt ning vaagisin asja.
Pilk jäi pidama Huski peale – pole enne pöidlagaasiga masinat olnud, kõik eelnevad masinad –mootorsaag, trimmer– olid tulistamise peal väljas.
Seda enam, pöidlagaasiga massin pidi stabiilsemalt käes püsima.

Võtsin julguse kokku ja esitasin oma tahtmise Hq545FX ära osta.
Müügimees hakkas askeldama ja sa kuradikurat, ei olnud sellist masinat ei laoruumes ega ka müügisaalis.
Minu kõrvad said igatahes imelikke asju kuulda, kuidas mees hakkas maha tegema minu soovi.
Kui ma olnuksin Husqvarna esindaja, siis lõpetanuksin selle jutu peale koheselt selle poega suhted.
Jah, viisakamalt saab ka asju serveerida, mitte teatud mudelit maha tehes.
Egas miskit, kui ei ole, siis pole. Aga et järgmisel päeval oli vaja töötavat masinat, siis vaatasin poeruumes ringi. Hq555FX oli täitsa olemas. Kühveldasin siis hunniku pappi letti.
Mis ma siis sellele võsasaele lisaks sain – kanistri, teise saeketta ja viili. Imelik oli näha, kuidas kaupmees jooksis Jonseredi ja Husqvarna väljapaneku vahet ning otsis boonusena kaasavara, mille saaks odavamalt kliendile kätte anda. Ega minul ole midagi taolise strateegia kohta mögiseda. Kolmiktera ainult ostsin juurde.

Ööbimispaika minnes tuli astuda Tarvanpää Maximast, kust muretsesin liigud. Aga parkimisplatsil läks pudel viskit kogu gravitatsiooni teed. Missa hing ikka tahtsid – ju siis kehva jook oli.

Teisipäeval tuli masin sisse töötada. Eks ma siis proovisin kuidagiviisi uut asja testida. Kohati sain aimu, kuidas ja mismoodi, samas olid vanad töötamisemaneerid mul veres. Kütust kulus liig palju – tagantjärgi tarkus – liig palju gaasi vajutasin. Needus lausa.
Kolmapäeval sai sissetöötamisega seoses taas Tarvanpääl ärr käidu, nüüd reguleeriti masina kruvisid spetsialisti poolt.
Aga minu kruvid?
Alles neljapäeval siis sain enam-vähem asjale pihta, kui kogenud paarilisega (Stihl) võsasaed ärr vahetasime. Tema sai mu uue masinaga ühe tunni ja veerandiga hakkama, samas kui minul läks tsipake üle tunni. Tema Stihli tühjendasin pea sama ajaga, mis tema minu võsakaga, kuigi tema sõnutsi läheb poolteist tundi.
Aga jah, järgmised ringid sain oma võsasaega tunni ja 20 minutiga hakkama.

Vibratsioon tundus tüki maad väiksem olema kui mu sitkel Partneri mootorvikatil, samas kontroll masina üle on parem.
Uusi Triobalance XT-rakmeid kasutades tundus, et asi on seda väärt – tööpäeva lõpuks olin vähem laip, kui vanade triobalansi-nimelistega, kuigi ega neilgi miskit paha olnud. Tegelikult ongi (nii nagu mina olen tähele pannud) Husqvarna/Jonseredi rakmed üle kõige. Pole kuskil juhtunud nägema, et Stihli masina operaator omatoodangut tarvitaks, ikka on neil meestel investeering tehtud Husqvarna trakside näol.
Kui nüüd Husqvarna mehed vabaks jäänud seljaosa koormata suudaks, oleks väegade viis pluss – sinna võiks istutada tööriistakoti-lisaterahoidiku-kütusekanistri hoidikkronsteini vms.
Ikka selle nimel, inimloom oleks koormaeesel.
Jonseredil oli kunagi mingisugune süsteem välja arendatud, kus võsakale lisaks võeti selga kettsaag + kombikanister.

Järgmisena peaksin muretsema korralikud saepüksad ärr. Sest ei taha enam valusasti hoope vastu jalgu saada. Nüüd, kus ma olen saanud kolmikut kasutades valusaid litakaid, olen hakanud hindama võrkvisiiri. Ehkki viimast on paha kasutada, kui päike kõrvalt valgust heidab, tuleb asjaga ära harjuda. Klaarklaasidega kaitseprillid on niiehknaa mul ees.
Samuti tuleks saemehe saapad-kummikud osta, aga raha selleks ostuks puudub mul täielikult.

Nüüd suure ringi küsimus.
Kust saaks vöörihmale augustaja?
Sest mu püksid kipuvad viimasel ajal jalast kaduma...
Mitte, et ma häeste lõdva püksikummiga elik lits mees olen.

27.10.13

Füüsikat tasub õppida

Nagu eile plaanisin, nii täna käisin saega „langend kaimu“ saagimas.
Erinevus oli selles, et veel eile hõljus kaselatv õhus jõe kohal, täna aga oli uputatud vee alla.
Kuidas koprad aga olid saanud ladva vee alla tõmmata?
Mis meetodiga?
Midagi paremat pähe ei tulnud, kui mul on siin ilmselt tiibadega piibrid.
Mingi erilennusalk moodustet?
Sihvakat kaske oldi ka piibrite hammastega kooritud.
Mõtlesin väheke, kuidas ma nüüd ladvaosa kätte saan, kui see on mattunud muda sisse.
Tõmbasin oma Husqvarna käima, hakkasin marurahulikult tüve tükeldama. Veepiirini jõudes sain esimesed oksad laasitud. Astusin paar sammu mudasesse kaldasse, et näha, palju ma vajun vedelasse möksi. Kummardasin rohkem ettepoole – jajah, ma tean, et tasakaalutus ei ole hea mootorsae operaatorile, kuid midagi tuleb sooritada ka üliinimlikus laadis – ja sain veel mõned oksad laasitud. Kusjuures muda hoidis ikka mu jalgade asendi nii paigal nagu oleksin betoonsaabastesse valatud. Kui selja sirgu sain, tundsin, kuidas higi igalt poolt tilkuma hakkas. Liigutasin oma kummikutes jalga, no kurat, ei tahtnud mulle kätte anda. Keerata ka polnud kuskile, et saag turvaliselt kõva maa peale saaks asetatud. Haarasin sae vasakusse kaenlasse, parema käega üritasin muda kummikute ümbert vähemaks õgvendada.
Läks aega mis ta läks, aga jalad sain igatahes liikvele.
Nöörijupiga sidusin lihtsa silmuse ümber ladvaosa, proovisin kaldalt sikutada teist, aga liikusin hoopis mina veepiiri suunas. Ega palju puudunud, kui ma ise sumatand vette. Vaatasin veidi ringi, hehh, piiber on vaenlast avitamas – kooritud kaigas otse kaldal, otsad teravad, asi toda kangi meetodil ärr kasutada. Nööri teise otsa sai kaigas asetatud ning paar sammugi eduliselt gravitatsiooni mõju kasutet.
Kuid ikkagi – midagi jäi nagu puudu.
Peakolus sähvatas: „Rullik“.
Midagi valendas vees, kui ma eila inspektorit lelutasin.
Aga täna millegipärast näha polnud. Lammutasin paisu laiali, ning sain sealt omale vajaliku rulliku.
Paisutammi lammutades keksis millegipärast pähe siuke võib-olla loll mõte – mida kuradit nondest spaadest otsida, kui mul omal on sisuliselt kogu see spaandus tasuta käes – kivid, muda, savi, vesi, rohud, rahulikud mõtestatud liigutused, värske luhvt...
Kui vaja, saab lakusoolaga end kokku „seebitada“.
Hakka või tõesti sedasamust va ökuspaandust siin aretama.

Selle nõndanimetet rulliku asetasin kaldajärsaku servale, vajutasin jalaga pooleldi maa sisse, et ta sinder ei nihkuks paigast. Edasine oli kökimöki – kergema vaevaga sain ladvaosa veemuda seest välja sikutatud ning laasimine ja jupitamine toimus kuival maal.
Oksad vedasin metsa alla.
Huumuseks.

26.10.13

Raha pole...

Mu vana mootorvikat pole aastaga sellist vatti saanud, kui nüüd kahe nädalaga. Eila tahtis teine veel paar korda käpad taeva poole surada, minnes ühel juhul isegi kärssama.
Ja kui nüüd keegi väidab, et tee tööd, siis raha ka tuleb, siis tahaks sellele ütlejale jalaga perse kaudu vasaksirgega lõuahaagi äiata. Mul on sellesamuse töötegemisega seni ainult väljaminekud olnud.
Mnjah, kuigi tengelpung oli vahepeal mittetöölkäimisega üsna tüse, siis viimatisel ajal tuleks mu rahahoidja ümbritseda liivakellakujulise korsetiga.
Täna terve päev olin pohmaka-laadses seisundis – tööpohmell raibe tahtis ajud ärr kärsatada. Viimase väljalülimiseks on väegade hää vahend olemas – pudel viina ja koiku. Kuna korgikeeramiseks pole veel läinud, siis seda tänu tänasele piibrite paisutammide inspekteerimisele. Koju tagasi jõudes olin läbimärg, ainsad mittevettinud kohad kuivade sokkide järgi otsustades olid jalad. Homme, kui ilma on, võtan mootorsae ja mingisuguse köiejupi kaasa. Kuradi piibrid on selle kahe nädalaga, mis ma tööd vehkisin teha, suutnud kase läbi hammustada.
Kuradi närilised, raisk...

23.10.13

Kimbatuses


Asjalood on nüüd sellised, et enam ei saa ma tundmatuna ringi liikuda. Seda isegi kodukandist eemal ning võhivõõrana. Nimelt kui ma täna kohalikust poekesest välja astusin, röögatas üks jõnglane üle küla -Ta just väljus!-
Ma jäin hämmastunult seisma juureldes küsimuse üle – Kas tõesti mu kuulsus käib minust ees?
Kurat küll...

20.10.13

Votnõndasiis...

Ma jäin mõtlema seda asja, et üks õige anarhist ei valigi sedeliga.
Pole nagu põhjust ka.
Kuna ma ole koduvallas ammuilma olnud, siis jääbki mul kohalikel valimistel käimata. Taga enam – pole ka kedagi tuttavat ees.
Peab elukohta vahetama hakkama. Noh, naaberkihelkonda sisse munsterdama.
Minust poleks aus olnud, kui ma annan oma hääle järgmiseks hooajaks ühele eputaadile ja seejärel vehkat teinud.
Votnõndasiis...
Jäin siin mõtlema veel üht asja.
Nimelt on valimised nagu totalisaator või üks suur lotomäng.
Ses mõttes, et tuli meelde, kuidas omal ajal spordilotot mängiti – tagaküljel oli igal numbril venekeelses kirjas mingi spordiala nimetus. Ma sellest loogikast pole aru saanud, et kas tabamuse saanud number/spordiala sai nõukogudemaa spordikassast mingi olulise summa?
Novotsiis, tõmmates paralleeli mineviku ja oleviku vahele, ega erilist vahet olegi. Ainuke vahe on see, et tänase päeva sedelid maksab kinni maksumaksja ning valimised on näiliselt tasuta üritus, samas kui möödunud aegade hõng spordiloto näol maksis kinni kah maksumaksja, aga sedeli ostuks pidi lotohull plekkima lisaraha – kui ma ei eksi, siis oli see summa kuskil 50 ja 60 kopika ringis.

18.10.13

Üks sitt uudis...

kuss!
...ma töötan.
Nädalajagu õpipoisivärki juba seljataga, aga mis sa hing ikka tahad, kui mu Partneri-massin on kuubatuuriliselt väetim võrreldes Stihli tsirka +kümne võrra suuremaga – lisaks veel hullumeelne kuuseistikute tagaajamise tempo. Mul koordinatsioonihäired kimbutavad selle kuradima aeglasevõitu liigutuste näol, aga ma püüan, püüan, tõesti püüan...
Kui selle töö käppa saan, siis ehk saab ka minust asja, kui jaanipäeval külm ärr ei võta.
Igal hommikul, kui satun põdrakanepit niitma – ähh, ärge saage minust valesti aru, ma tõesti pole ei võmmide ega nende hoolealuste narkarite teenistuses – tulevad pähe igasugused manifestaalsed mõtted. Ei mina tea, kuhu ajukäärude vahele need küll pidama jäävad, et otsi neid pärast taga.
Kuigi peremehele sai vihjatud, et ta oleks selle põdrakanepi saanud ka odavamalt ärr koristatud. Nimelt võinuks ta lehte kuulutuse panna, et tähelepanu narkariraisad, sel ja sel aadressil saate mõnuainet korjata tasuta. Ühtlasi tambitakse suurem osa põdrakanepist maadligi.
Einoh, ta vaatas mind kui hullu. Aga vähemalt nüüd käib ta must suure kaarega mööda. Segagu mind vähem, sest lõualaksutamise eest palka ei maksta.
Jah, ma tean, et põdrakanepis on seda narkootilist mõnuainet mikroskoopilises koguses, aga oma tavapärase koguse kättesaamiseks tuleb korilasel rohkem vaeva näha.
Nüüd tuleb uurida kauaaegse Partneri väljavahetusele. Üldiselt on viimane vanusega võrreldes väegade sitke mootorvikat.

Ahjaa...
Esimesel õdakul küsisivad mõned sügelised mult, kuidas tunne oli?
Ma tahtse vastu küsida -Kas üleliiduline meedia om kajastamas minu esimest tööpäeva universiumis- aga jätsin targu asja tännapaika.


8.10.13

Ebaseaduslikke rajatisi lõhkumas

Täna läksin mööda jõeäärt jõlkuma.
Kaasa võtsin labida.
Allavoolu minnes tegin mõned kuvad ning sisestasin kepsule kopratammide asukohad.
Seekord oli eelmisest korrast lahtimuugitud mulk kinni pandud. Egas siis miskit, hakkasin uuesti lammutama. Sain kolmest kohast vee voolama, siis padavai allavoolu järgmise tammi manu. Kui see ka enam-vähem lahti sai loobitud, kõndisin taas allavoolu.
Paisutamm.

Hehh, ja olidki raiped uue tammi teinud.
Siit läksin ma juba irooniliseks – miks riik ei kaeba kobrast kohtusse ebaseadusliku ehitustegevuse eest?
Lahutasin selle ka laiali ning pärast veel kaks paisutekitajat, kui märkasin ühte putkat õhus.
Putka on, aga putkavahti njeetu - läks vist poodi hundijalavee järgi.

Silmad nägid veel ühte sildagi.
Sild.
Ahjaa, kus on aga keskkonnaameti silmad, kui jahimehed oma dziibiga läbi jõe sõidavad? Ma usun, et õli või tavotilaike poetatakse jõevette niiehknaa.
Risttee.

6.10.13

P'arukas

Kuna Raisakull on oma kiilaka kolbaga täitsa rahul, siis täna heinamaal kepsu hvunktsionaalsust testides sattus ta sellele leiule.
Muidugimõista oli pildistava traadita kõnetraadiga üles võttes allolev hetk üpris kahvatu, siis sai õiget vunki juurde antud digiKam' iga .
P'arukas 

Tegemist on Eestimaise poku'ga, mida vastu valgust sai pildistet.

5.10.13

Oodates...

Tõmmake Raisakull käima, head inimloomad!
Tähendab, et viimasel ajal on Raisakull pead longu laskmas, kuna silmapiiril pole ühtki säravat ja tervistavat tegevust olnud. Tükil ajal kohe. Eila õhtul küttis Raisakull sauna. Seda mitte jahipidamise, vaid ikka ihuhoolduse eesmärke silmas pidades. Sai siis Raisakull oma koosa vihase leili käest kätte ja hakand higi maha pesema, kui ninast verd tilkuma hakkas. Heitis pingi peale pikali ja ootas, kuni verejooks kinni jäi. Siis sai kastetud end suht jaheda veega.
Tarre naastes oli väljas üksjagu pime.
Öösel oli Raisakull ainult vähernud ning ei saanud sõbagi silmile.
Täna ei viitsinud Raisakull midagi teha – ei olnud ju mõtet võidelda tuikavalt huikava migreeniga.
Päeval oli mitu korda siukset juhtumit, kus silme eest mustaks tahtis tõmmata.
Mine kuradit tea, äkki annab Raisakull niiviisi otsad.
Nagu päike päeva lõpuks...


Et nädala alul käisid külalised. Nüüd paar päeva tagasi selgus, et üks neist jäi sarlakitesse, siis kahtlustab Raisakull, et tema kord on seda üsna pea põdeda - kümnepäevak pole veel läbi, misse pidi peiteajaks olema.
A need sarlakid pidid siuksed olema, et esimesed sümptoonid löövad välja jalatalla alla – mida suurem jalalaba, seda talutavamalt noid ville sinna tekib. Järgmine sümpoosium pidi kubeme piirkonda lööma - ega see hirmus nakkushaigus ausast poksist mõhkugi tea. Vanemas eas pidi ju inimloom raskemalt põdema.

Kunagi nõukogudeliidu ajal oli tohtritele antud kindel käsk sarlakitest mitte nii palju rääkida. Ma ei tea, aga kuulujutte poole kõrvaga uskudes pandi paljudele põdejatele (hädavale?)diagnoosiks leetrid. Oli toona selline periood, kus tervishoiuministeerium raporteeris kõrgemale võimule – vist ÜROle – , et sarlakeid kuuendikul planeedil enam ei eksisteeri.

3.10.13

Tegelikult on kreeklastest rohkem kasu...

Nagu te kõik teate või olete vähemalt koolitunnis kuulnud õpetajat röökimas, kuidas kreeklaste Kalevipoeg, nime poolest siiski Herakles, Augeiase laudas sitta rookis. Õieti ei rookinud, vaid kaevas kanali läbi tööandja rantšost.
Novatsiis, mina läksin täna allavoolu kaema, kas jõevesi vuliseb ilusti läbi nädalavahetusel lahtiroogitud piibri paisutammist. Aga ei – juba oli kopraonkel selle mulgukese kinni tassinud.
Egas miskit, võtsin mina siis kolgeidi reklaammolu näritud kaika ja proovisin sellega uuesti loomulikku veevoolu taastada.
Siis torkas pähe, et võiks mitu kanalit läbi tammi jooksma panna. Siin tuligi see ülalmainitet Heraklese lugu meelde. Togisin mudasse kasekaikaga kanalit ja ena imet, vesi haaras tasakesi muda kaasa ning toikaga avitasin sellel voolul sügavama sängi leida.
Homme peaks taaskord minema, siis juba labidaga.
Muidu võiks hanguga minna, aga kardan, et mul pole vägimehe jõudu kuskilt võtta.


1.10.13

Närilise pesakuhilal

Täna käisin koprapesa lõhkumas.
Sinnasaamine on paras ooper – läbi tiheda võsa ei viitsinud, jõekaldal sai parajaid jänesehaake visatud. Viimast seetõttu, et mõnes kohas oli siuke padrik, mis vajanuks mootorsaega tegutsemist, aga kuna naabrimehe tilluke  maasiilakutükk oli, siis pidin parema läbimurdmise nimel ringisakke teostama.
Kui ükskord juba oma maale jõudse, sai mul juba villand igasuguste toomingate peale. Tõmbasin kettsae käima ja asusin jõekallast puhastama.
Kurat, kui otsapidi koprapaleeni sain, siis tuli meelde, et antud tükil on jõekaitsevöönd.
Keda kotib tuu?
Mind enam mitte.
Piibrite laastamistööd – elujõus kased altpoolt ilma kooreta – kaedes vandusin riigiametnikke taga. Mugavad sellid kõik, tuleks vaatama, aga ei, nemad ei viitsi kontooratoolidelt persetki üles tõsta ja pasjanssi ladumisest loobuda. Kaks-kolm aastat tagasi tahtsin raieluba, kuna naabruses olid masinad peal, siis saanuks nondega kaupa teha – plats minu poolt, aga et seda heinamaad laona kasutada, aitaks mul puid harvester-forwaderiga kokku tuua kah sinna heinamaa peale. Edasi saanuks ma ise toimetada. 
Olen ammusest ajast saanud nii arukaks, et ei enam tasu keskkonnainspektorit tülitada – raieloa saamisest kuni altkäemaksuni. 
Tegelikult seaduslikult ei saagi asju ajada, sest igalt poolt pannakse riigi poolt käsi ette.  
Igaljuhul jõe äär sai minule vähemalt käimiskõlbuliseks, mitte aga mingisugustele riigiametkonna luuseritele. 
Kopraloss oli ilmselt maha jäetud – mul sellevõrra süümekaid ei tekkinud. Mõtlesin, kuda ma lõhun? Hakkasin siis läbijäratud oksi loopima eemale. Töö kulges teosammul. Sattus mulle siis ette pesapallikurika moodi kaigas. Vat sellega hakkasin togima kuni ühes kohas kuhil järgi andis, sealt edasi edenes lõhkumine üpris jõudsalt. Ega ma kõike ka ei viitsinud segi peksta. Pigem käikude ette viskasin oksi ja muid kaikaid.
Mõtlesin, et dünamiiti oleks vaja. Kunagi ammu tuli mõte molotovi kokteiliga asi lahendada, kuna suur raba kõrval, siis jäigi asi soiku.
Korra andis lagi järgi ja mina kohe ühe jalaga käigus, ning raske kere peadpidi vee suunal. Kuidagi sain end kõrvale nihverdatud, et mu kiilaspea ikka vette ei sulpsatanud.

30.9.13

Kus ikka möllab

Et seesinatine on selle aasta sajas postitus, siis premeerin kõiki külastajaid unenäolise pildiga:
Mäslev pilvemeri

Ma ise lähen ja võtan sajanda puhul ühed kõvad tropid.
Ehhehh...

Boikott! Homsest

Püüan oma vaimu hoida eemal saastast, millega reostavad „kõrgelt haritud“ tittajakirjanikud.
Ühe kuu pikkuseks kavandatav mittekülastamine saab toimuma alates homsest.
Näis, kui edukaks see aktsioon kujuneb.
Nimekiri on siin, mida ma püüan kuu aja jooksul vältida:
Seemitsop.
Ifled.
Thelaveäp. - eiran juba ammusest ajast.
Theluthõ.  - sama mis eelmise puhul.

Ehk lisandub siia veel...


29.9.13

Olematu teenuse pakkujatest

Üks päev nädal või paar tagasi helistati mu mobla peale, mille number on mul käigus sellest ajast, kui kõnekaardindus alles hakkas pead tõstma.
Noh, mölisevaid torusid olen ennegi vahetanud, kuid number on alati jäänud samaks.
Hea rahulik olemine oli siiani, kui ei pidanud ühtki tarbetut liigutust tegema närvi mustaks ajamata.
Nüüd on see ajastu ilmselt lõppemas, kui mingisugune Elisa-nimeline juba peilis mu numbri välja.
Esimene küsimus mulle peale kohustusliku ettevuristamise oli selline – Kas ma räägin eraisiku või firmaga?
Kuna mul ilgelt pikad juhtmed olivad ja teate küll, et mõnedel on selline aeglane taip ka man nagu mul, siis vastasin esitatud küsimusele omapoolse täpsustava küsimusega – Vabandage palun, mis firmat te õigupoolest esindate? Ahhsoo, või Elisa?
Saades kinnituse, et ma sain West Pointile pihta, korrati seda va eelpoodut küsimust.
Mul pole volitust seda avaldada! - hüüatasin oma pühas lihtsameelsuses ja hakkasin omakorda huvi tundma - Milleks teil seda vaja teada on?
Et siis saavat nemad mulle sitaks hea pakkumise teha! -  Kas ma räägin eraisiku või firmanumbrile?
Ohjah, kordamine pidi tarkuse ema olema, aga siin on pesuehtne näide andmeõngitsusest, mis tänasel päeval on taunitav.
"Ma ei avalda seda infot ei teile ega ka teistele! Et mis õigus on suvalisel numbril helistanutel nõuda seda olulist infot?" 
Seejärel tegi mölafuun – tuut-tuut!

Nõndaks...
Asjapulk on tegelikkuses umbeskauges taoline, et ma olnuks ammusest ajast Radiolinja klient, sest paljud mu lähedastest on selle firma teenuste tarbijad. Kuid mis pidurdab mul seda toimingut ette võtmast, ongi olematu teenus – kõik sügelised ja tuttavad, kes tänasel päeval Radiolinja/Elisa lepingulised kliendid, on kaotanud pidepunkti mastile just minu hoovile jõudes – noid levipulki näitas mobla kas üks või mitte ühtegi. Mu elamises on aga levi koha pealt lihtsalt tumm.
Tegelikult võiks seesamune lepinguline klientuur nõuda Elisast kannatuste tekitamise eest valuraha.

Eeltoodut kokku võttes, ei tasu mulle helistada kellelgi, et äkki ma muudan meelt ja lähen üle just nende firma listi.
Äkitse trehvab lollike otsa, kes...
Ma pole küll tark loom, aga nii loll ma nüüd ka pole, kes olematu soodsa pakkumise eest naba paigast venitab.

26.9.13

Katse-eesli laboratoorium värskes luhvtis

Eile tegin õlle näol kaevamise lõpetise – tuu poolik, mis jäi eelnevast korrast kaevamata, sai eile ümber pööratud. Lisaks veel aiatagune tuhlimaa, misse asub lauda taga vana sõnnikuhunniku asemel. Ainult kasvuhoone jääbki, aga see tuleb enne veega üle kasta, et tolmu kinni lööb.

Eila toodi üks korralikumat sorti võsasaag, mida täna ommukul käisin metsas katsetamas.
Muide, pea kõik, kel kokkupuude Stihliga, kiidavad millegipärast viimast, kuid mina olen paraku Jonseredi-Husqvarna-Partneri usku. Tahtsin proovida, kas antud Stihli võsasaag kallutab mu eelistuse teisale.

Kõigepealt võtaks sõna rakmete kohapealt.
Ühele sugulasele, kes töötab juba pikemat aega RMK-s, anti Stihli võsakaga kaasa Stihli originaalrakmed. Kuid need hakkasid pikapeale soonima õlgu. Kuna mul olid juba paar-kolm-neli aastat kasutuses Husq-i Triobalance-nimelised rakmed, mida ma momendil ei kasutanud, siis andsin need talle. Taheti lisateavet -palju maksis jne.-, mida ma ka lahkelt jagasin. Põlati kalliks, aga proovimiseks kärab küll. Ise muigasin suunukast, et kallis küll, aga enda tervis maksab ikkagi rohkem ning mugavusest ma ei kõssagi. Heakene küll, nädal-paar hiljem toodi need mulle tagasi. Selgus, et minu rakmed olid iga kell üle ja osteti tiba parema versiooniga Husqvarna traksid.
Tolle võsaka, mis minul hommikul katsetamiseks oli, rakmed on tiba parema konstruktsiooniga, kuid ikkagi ei saa oma ülesehituselt mu vanale, kuid toimivale Husqvarna Triobalance-le vastu.

Teiseks, mul on Partner B341 nimeline mootorvikat. Sellega annab jõhviga trimmerdada, kolmikteraga heina ja piitspeenikesi puuhakatisi niita ning võsakettaga kuni kahetollise jämedusega puid maha saagida. Aga viimasel tegevusel mootori jõust jääb vajaka – enne ei saa suurt lõigata kui pöörded üleval. Ebaõnnestunud detail on õhufiltri kaas – kipub tihnikus möllates ärr kaduma.
Stihl FS 460 C on teine tera. Jõudu jagus, pöörded kiirelt üleval, disain üsna õnnestunud – midagi ära ei kadunud.
Kütusekulumist ajaliselt on need kaks pea võrdsed, kuigi Stihl teeb töö kiiremini ärr.
Ergonoomiliselt plusspunktid viimasele.

Tööriistad.
Partneri kombivõti on mul siiani vastu pidanud, kuid Stihli samaväärne tööriist on omadega pees – seda pea pooleaastase kasutusega.

Üldiselt olen Partneriga üsna rahul, kuigi hing tahab ammu paremat ja vähe võimsamat tööriista.
Kuid rohkem raha välja käia, see eeldab juba teiste teenistusse asumist ning bürokraatia vohamist. Tuu tähendab seda, et massin peab tagasi hakkama teenima.

24.9.13

Aga...

Mis ma siin ikka nii väga tõmblen.
Et seda vihma oli vaja, tundsin juba eile, kui maakaevamisega algust tegin – labidasügavuselt muld lausa tolmas. Täna hommikust saati imetlesin topeltvikerkaari, mis iga minutiga põhjakaarde suundusid. Nüüd laseb taevas hoolega kogutud veemassi alla sadada.
Mõningad mõtted tänasest hommikust, mis mu mälufjordidesse ankrusse jäid.

Kui meeriklased tõesti nii võimeka tööriista valmis treisid nagu seda klaaspüramiid on, siis saab ju selle inimkonna hüvanguks ärr kasutada – näiteks kui keegi jääb kübermahvia tõttu rahast lagedaks, esitab kahjukannatajana esildise, mille alusel jälitatakse küberpätini, siis mingisugune eriüksus lendab peale ja laseb palju kummist padruneid kuulipritsist, et pätt anub pisarsilmi, et ta nii enam ei tee, ja aitab pärast taaskasutatavaid kuule kokku korjata. Lisaks maksab varastatud raha ka kahjukannatajale tagasi.

Teine mõte eeldab juba tõsist teemaaretust – täna hommikul alustas oidaarekiv kampaaniat nimega „Kõik pooltõbised tööle!“
Mõte olla siuke väegade hää, aga teostus aga sitt mis sitt.
Ma ei tea, millega küll Hilbu ametkond mõtleb ka? Emmiga või?
Muudkui pole, et tööandjad võiksid oma hoole alla võtta inimeseloomad, kel puud kaasas.
Mina aga tean, et äri on karm ja sellest lähtuvalt ei saa ka tööandjad omale lubada sellist luksust oma firma tööviljakus alla tõmmata, ehkki see on olematu.

No ma olen uurinud siinsetest ümberkaudsetest äriühingutest, kas te minusugust palgale saate võtta?
Nemad jäid jõllitama ning vähe ennast kokku võttes hakkasivad seletama viisakuse piirides ümbernukajuttu.
Ma katkestasin neid poolelt sõnalt, öeldes julmalt lõpmatult kauakestva jutuvada vahele: „Teie aeg maksab, seega tehke lühidalt, kas JAH või EI!?“
Ilmselt solvusivad mu peale, et teise variandi kasuks otsustasid.
Ühmasin eemale minnes -hüvapäivajätku!- ning tulin tulema.

Ma ei hakka ju oma kodukohta maha ärima ainuüksi selleks, et ennast kuskile suurde linna tööle munsterdada.
Miskit on ka kinnisvaranduse alal täiesti mäda. Selleks, et muretseda suures linnas korter, pead sa ka oma kümmekond hektari suuruse maatüki maha müüma ja jääd tagatipuks veel pangale võlgu.
Kuigi õiglasem oleks nii, et kümme hektarisuurune talukoht vahetada hektarisuuruse linnakrundiga, millel elamisekotus ka peal.
Loll mõttekäik kui selline.

No sellised mõttemülkas hulpimised mul täna hommukul.

23.9.13

Tõdemus

Vaatasin väheke tänast poliitilist maastikku ja avastasin, et ainuke inime, keda mina toetaksin oma häälega kohalikel valimistel, on Aarne.
Ausõna, ilma tögamiseta! 
 Paraku-paraku pole mul Revalisse sissemollimisel asja, et nii materiaalselt kui ka moraalselt asjaosalist toetada.
Küll aga kaudselt sain kohaliku pererahva abiga ülemöödunud nädalavahetusel vähendada kandideerivate partide hulka kolme võrra. Minu kinnipüütud part oli õppinud kõnepidaja – pea alati, kui mina oma nina sinna lauta pistsin, oli tema lennanud püünele ja hakanud loengut pidama.
Tuhlivõtu lõpetise tseremoonial kanti ahjupardid vaagnaga lauale...

Maapööraja memuaarid (osa 3)

Eelolevaks nädalavahetuseks oldi tahetud Raisakulli saekaatrisse.
Võib-olla...
Aga paraku Raisakull ei kuuln’d nii heasti ning pealegi oli selle jutu manu asjaosalisel mõnus kilk ka peas.
Aga sellest hoolimata alustas Raisakull täna hommikul nädalalõpu ettevalmistusega.
Oodan’d enne veel pikisilmi, et vihm tuleks ja kastaks vähemalt maa ärr, kuid ilmselt tulemata see jääbki. Sügisene maakaevamine sai täna hommikuse seisuga labidat tunda. Möödunud aastal oli hea kaevata, kui ploomipuud kaevamiseplatsi kõrval andsid veidi dopingut. Tänavu jääb paraku see lõbu ära. Kuid loodus pakub muid veidrusi. Nüüd ei suuda Raisakull ärr imestada, kui ta leidis ploomipuu kõrval kaevates tammetõru. Mida edasi Raisakull maad kaevas seda enam ta tõrusid leidis. Kusmanu pani Raisakull tähele, et need tõrud vedelesid ükshaaval poole labida sügavusel mulla sees ja mõttelise sirgjoonena tamme suunas. Ütle veel et mullas tuhnijatel pole silmamõõtu. Vaevalt need linnud või oravad üksikult tõrusid maa sisse peidavad.
Poole maa ümberpööramiseks läks täna pool päeva. Ega selle kaevamisega saa end ärr katkestada.
Igal juhul janu on – kondipehmendajat vaja. Aga sellega jõuab hiljem ka tegeleda.
Mine sa tea, äkki on mõttekas kondiaurumasin välja ajada ning ümbruskonna teedel veidi vändata. Kui väga sajuseks ei lähe...
Enne aga tuleb päev kirja panna!

22.9.13

Mõtteline avarii

Ma ei oska seletada, miks mul üldse viimatisel ajal sünged mõtteidud ajukäärudes helikiirusel ringi kihutavad, et pidurdusmaa jääb lõpuks väga lühikeseks.
Midagi tundmatut tuleb ette - PIRAKI!-kilin-kolin! - ja mu värvilised mõtted on mööda seina kõigile lugeda-vaadata...
Muinasjutu surm. 

21.9.13

Üks pildike

Seda, et nüüd ei pea Raisakull äkitselt kusagile minnes oma fotokat kaasa tarima.
Nüüd piisab sõrmetraumapõhjustajana tuntud taskubluhvihvöönist.
Panin ülalmainitet vidinale nimeks – joobnud põdrakärbes.
Esimene katsetulemus ongi allpool olev pildike.
Kuna homme algab kõikide märkide kohaselt sügis, siis on ka pildil ajakohane allkiri man.
Sügismotiiv

20.9.13

Kui madalaks võib ikka võim lüüa kõrgharitud inimlooma

Eile, kui lõin Ajataet Aamuriv’i paberlehe lahti, jäin mõttesse.

Kellegi Hilbu juhitavat ametkonna spetsialistid panid loodavate tervisekeskuste piirkondade määramisel Võsu piirkonna Väike-Maarjaga ühte punti.
Enne avalikustamist võinuks ju keegigi lollim erialateadlane, kes jagab vähemalt geograafia pealt matsugi, selle plaani üle kaeda ja mingidki parandused sisse viia.

Mind huvitab siiski, mis eliitalgkooli ajalehes avaldet "plaani" esitaja hiljuti lõpetas?

Lisan paar minutit hiljem selllised read:
Tundub siiski, et ministeeriumites on mõtlemisvõime kadunud.
Rahva raha eest ostetud Pisipehme programmi Exceli tabelite najal reforme teha on nati imelik.

19.9.13

Raisakulli raskekujuline tööpohmakas

Raisakulli peakolus keerleb igatsugu mõttemülkaid. Nii et ta sinder ei saa enam ühte lõpuni mõeldud, kui teine virutab kõik segi.
Nagu näiteks, täna sügisese melanhoolse hajameelsuse mõjul kerkis pinnale elu küsimus. Et miks kuradi pärast pole Raisakulliraibe end tööle sättinud? Et oleks tagumine aeg palgatööle minna. Kuid eelnevad töökogemused olid üsna valusad. Raisakull teab küll, et elu pole õiglane, kuid nagu vanaaja tarkus ütleb - ole aus endale, siis on ka elu sinu vastu aus. Eluaeg polnud Raisakull eluga pahuksisse läinud, küll aga nõndanimetet kõikevõitva armastusega.
Kui ei vea kaardimängus, veab armastuses. Need lohutussõnad on kogu elu saatnud Raisakulli, kes iga roberiga pähe on saanud, kuid... kus kurat see armastus siis vedeleb?
Viimatisel ajal kiusabki statistikas olev sõna armastus, millega siia plöögasse aega on tuldud veetma. Iga nädal on ikka ja jälle see tähendus Raisakullile meelehärmi tekitanud, et vägisi tahaks nööri kaela panna ja kuskile pidusse minna. Viimaseid aga on vanaisade ajast saadik hästi koomale tõmmatud, et otsi plahvatusohtlikus kohas või tikutulega taga...
Raisakull teab küll põhjust – pangalaenuga koormatud elumehed ei suuda enam lõbutseda, ammu siis veel neid korraldada. Nagu üks eluvend ütles, et tema töötavat kuskil aknavabrikus, iga jummeli päev vehib aknaid teha, aga näädsa - endal ka vaja aknaid vahetada, kuid selleks napib raha, heal juhul saab aasta-paari pärast ühe akna sealt oma firmast muretsetud.
Raisakull oli siis ütelnud, et sitta kah sellega, kui nii vähe makstakse sealses tehases, siis ei tasu sinna tööle munsterdada. Aga sinul tuleb vähem jooma hakata, sest iga joomata pudel toob aknavahetuse kuude kaugusele.
Ei saavat nii teha, sest siis töö muutvat isiksuse robotiks.
Nojah, mis mul oli toona selle peale vastata...

Novot siis, nädalalõpune paus oli mul siis siuke väegade töine.
Hea veel, et sai konte nädala alul heinamaa peal liigutet, aga kolmepäevane töötamp, mis reedel pihta hakkas ja pühapäeval lõpu sai, oli miskipärast kontimöödagi, kuid hakkas seljale.
Reede hommikul söötsin hiired-rotid ärr, siis panin kodu lukku ning kimasin kolmekümne versta kaugusele puid lõhkuma. Poolteist tundi läks väntamise peale tänu pidevale vastutuulele.
Kui ükskord kohale jõudse, siis esimene asi oli koduõlle manustamine.
Raisk, vot see oli häää!
Siis lõualaksutamise ajal vahetasin riided ning panin ka tööle hääled sisse. Tõstsin kolmemeetriseid küttepuutoorikuid masinale ette. Mul oli suht hea töökoht, et tööee tühjaks ei saa. Vahepeal rüüpasin kütust omale sisse. Perepojad mõlemad tegutsesid halumasina man. Õhtuks olime kolmandiku sellest hunnikust ühele poole saanud. Hehh, ega see kangitõmbamine ka nii lihtne olnu, vanem perepoeg näitas peopesal villi.
Ma siis soovitasin irvitamisi vaseliini, mispeale mind persse saadeti...
Järgmisel päeval olime varahommikust saadik eelmisepäevast tööd jätkamas, kui ei-tea-kust-kuradi-kohast ilmus välja tuhlikorjajate ordu, pidime puidutöö pooleli jätma. Selleaastane tuhlivõtt läks käbedamalt. Seejärel istusime lõpetiselauas ja nautisime päikest ja parti ja rummi ja viskit ja veini ja koduõlut...
Tahtsime kiirelt puulõhkumisega ühele saada, sest pühapäeval oli keegi masinat tahtnud. Hilisõhtuni läks igatahes välja. Aga näed, kuskil alla kolmandiku jagu pluss jämedamad pakud jäi pühapäevaks. Siis padavai leili manu ja magama.
Pühapäeval said siis viimased notid ärr hekseldatud.
Nii et polnud vigagi.
Tagasi kottu kimades aitas enamuses tuul takka – ja sõiduaega kulus alla tunni, täpsemalt – 53 minutit.
Oleks saand kiiremini, kuid ühes kohas pidin tempo maha võtma mäest alla sõites, kuna lahtine kruus pole mitte hea kiirusele ja umbes versta kaugusel taaskord, kus üks jalutaja oma peni oheliku otsa sai võtta.
Kotusesse jõudes panin sanna kütte...
Esmaspäeval põdesin raskekujulist tööpohmakat, mis alles kolmapäevaks järgi andis.
Täna suutsin midagigi ette võtta.

18.9.13

Proovige õige Mageia ärr

Üleüldise hala, mis WindowsXP toetuse lõppemise teemal nüüd valihäälselt kõlab, taustal ongi paslik kogu ilmamaa progressiivsele elanikkonnale turvalist, töökindlat ja mis peamine, ilma mingisuguse tasuta jagatavat vaba tarkvara vaimus operatsioonisüsteemi tutvustada.


Täna valisin selleks Mageia nimelise distro.
Mulle tundub, et Mageia arendajad on üsna tugeva süsteemi kokku pununud.
Kui ma olen esimese kasutamisekuuga lihtlabaselt suutnud Estobuntu ja muud *buntulised nõnda kokku jooksutada, et pidin kuu lõpus puhta installi teostama, siis Mageia puhul see nii ei ole.
Et kas olen üks mingisugune sadist, kes vägistab vaimu? Ega ei ole küll, kusjuures. Pigem võtan Gillesist eeskuju – nimelt oli tema legendide ja lugude järgi siuke inime, kes pani rajal täiskiirusel sõites proovile võidusõiduvormeli võimekuse, teostades tollega ka piruette ning väljasõite. Kõik selle nimel, et teada masina käitumist piirsituatsioonis. Aga tuu ei puutu asjasse.
Tegelikult olen suutnud *buntulised koomaseisundisse viia ASUSe EeePC 901 nimelisel isendil, millel 1GB idasaksa elik DDR kiiret mäluollust.
Pole ma aga igatahes poolteise kuuga suutnud oma vana Dell LatitudeC640 nimelist massinat, millel poole gigabaidi ulatuses vana ja aeglast mälutüüpi, kooma viia. Kuigi programmid avanevad suht aeglaselt, on nad töövalmis ning kasutaja võib kindel olla, et tema töö saab ka tehtud.
Ilmselgelt vajan ma kergemat distroversiooni, võrdlemaks masina enda jõudlust. 
Mageia seda ka võimaldab, pakkudes peale vaikimisi töölauana tuntud KDE kõrval sisselogimisel keskkonna muudatust IceWM näol, mis annab mu masinale puhanud käigu, kuigi selle väljanägemine tundub veidi niru olema.


Kuramuse päralt, selline tarkvara kogum, mis Mageias pesitseb, peaks iga raalihuvilise selle poole pead pöörama. Ma pole oma uudistamise ajel kõiki jõudnud läbi käia. Mul muud ka teha.
Muidugi, Debiani baasil ubuntuliselt üle minna on tsipa aeganõudev, vähemalt mulle, aga ma ei kahetse seda.
Omal ajal XP-lt pingviinile üleminek oli veidi valutum, seda tänu psühholoogilisele aspektile, kus pidin tumbajuhanina omandama uusi arusaamu asja toimivuses. Nüüd, olles ammu pingviiniga tegemist teinud, ongi kõikse raskem see osa, kus kurat ma ei tunne linuksit, kuigi aastaid seda kasutand? Muidu on kõik sarnased, kuid mingi asi on hoopis teisem.
Meenutasin kunagise Mandriva hingeelu – no toona ei olnud vajadust konsooli kasutada, kuid nüüd oleks vaja, aga näed, pean vist paprile panema, mesmoodu täpsemalt mingi käsk välja näeb, välja kribada.
Debianil on asi selgemalt välja öeldud ning nüüd Punamütsikese süsteemi süües on väheke segapudru mu mäluolluses, kus need kaks pakihalduse haldamised lähevad segi ja tulemuseks on ajulühis. Noh, minu puhul see asi nii on, sest ega siis vanale pinile trikke ei õpeta küll.
Aga kes hakkab algusest peale, sellel on palju lihtsam RedHati sisteemi omandada.
Üks Mageia eripära, mis ilmselgelt osutub paljudele suureks plussiks, eriti ID-kaardi kasutajatele, on see, et installimise ajal maakeelt valides lisandub automaatselt ID-kaardi tarkvara, mis muukeelsetest valikutest üldse puudub.
Muidugimõista on see kurambuse tarkvaravalik üsna suur.

Katseeesliks on Dell Latitude C640, millel 2GHz prose, 512MB mäluollus ja pilti jooksutab silme ees ATI nimeline graafikakaart. Töölauaks aga KDE.
Et asi liiga kiitlemiseks ei läheks, siis mõned väikesed miinused man, mis pigem riistvaralisena kimbutavad.
Ühe asja tegin juba kindlaks – videosid ülalmainitud konfiguratsiooniga ei jooksuta, esitab slaidiprogrammi hakitud heliga.  Võib-olla on see põhjustet videokaardi juhtohjurite poolt.
Mine tea, äkki peangi kergekaallase ntks. LXDE, xfce või hoopis Enlightenment-töölaua peale panema, et saaksin plaatidelt filme kaeda?
Üldiselt on asi kombes – ei miskit hullumeelset sabastoikat pole Delli ja Mageia kooslus mulle seniajani vastu lõusta pannud.
Muusikakuulamine on kombes senini, sest Cirruse-nimeline helikiip on väegade kapriisne. Nimelt on nimetet helikiip aegade hämarusest mõnikord streikima hakanud, väljutades kahinat, kusmanu olen ühe vana kõrvaklapi juhtmeühendusotsiku ülejäänud saastast eraldanud ning kasutanud toda pulka sellesinatise kahina vaigistamiseks.

Ahjaa, meelde tuli...
Üks suur miinus lollvara poole pealt on Kopete nimelise kiirsuhtlusprogrammiga, ta sinder hakkas mul oma elu elama. Aga seda on hoiatanud üks sõber mul ammu, et vaheta tuu Pidgini vastu ringi.

Tumbajumbana ei oska ma muud ütelda, et proovige ise ärr.

Üks väga tark link manuliseks...

9.9.13

Lugeja küsib...

Et siinilmas nõuab rahvas tsirkust ja leiba, siis on Raisakull avastanud Seemitsopa veergudelt huumorikülje, misse asendab mingil määral absurdini küündivat omaaegset „Edasi“ naljakülge „Herilane“.

Jutt käib rubriigist „Lugeja küsib...“, mis koosneb ilmselt seatinablondtibisurnalistide eluga kokku puutuvatest neile ületamatutest probleemidest, et enda lollustele mitte viidates pannakse suvalised nimed man. Juhtumisi on tekkinud sääl lausa huviklubi, mis pakub ka teemasid, millest eluvõõrad ajakirjanikud võiksid kribada.

Nendin järgmist:
Juhitamatusse allakäigulifti oleme sattunud oma kuulsa AlmaMaateri žurnalismiteaduskonnaga, kus koolitatakse küll ja kuidas veel, aga seda koolituse tulemust mõhkugi näha pole.
Huvitav, mille alusel vastuvõttu teostatakse?

8.9.13

Tulikuuma kartulit peopesas hüpitades...

Tänavu kevadel sai kodakondsetega salajast plaani peetud, et läheks ja teeks sel suvel ühe Soome tiiru ärr. Et nemad lähevad ja kas mina olen samuti käpp? Noo kuidas siis nii, ikka olen käpardist käpp. Aga asjalood kujunesid nii, et ei tulnud ega tule sellest plaanist miskit välja.
Sest kapitalistliku ilmakorra kohaselt peavad nemad eestlase moodi tööd vehkima, samas kui mina Jänkistani kombe kohaselt jalad laual kommunistlikult pöidlaid keerutan ja lakke sülitades kuulan, kuidas kusi Preisi täpsusega sotsialistlikult põide tilgub.
 Seetõttu olen ka mina veidi laisklemagi hakanud – pole oma peakolu tööle viitsinud panna, et selle-aastane niinimetet „Anarhiline raisakulli rattaralli vol.2“ saaks ärr peetud.
Nüüd on mõte see siiski ärr pidada, kui ilma jagub. Ja toimuma saaks see Neerutimail, milline on mulle ka avastamiserõemuks. Üksi on narr seda teha. Ilmajaam lubab ilusat ilma kuni järgmise nädala lõpuni, siis tulevat pikem sajuperiood. Nõnda, et see kuu ei mängi väljagi. Põnevam olekski oktoobrisse lükata seesinatine, siis on üsna sügisemoodi jahedus ning putukaid ka vähem. Lisaks eeltoodule olematu liiklus.
Kaarti kui sellist mul ei juhtu olema.

Eks ma mõtlen veel asja üle järgi...

7.9.13

Nõndaviisi siis...

Homme hommikul, kui ristirahvas kirikus, ammuli sui, pastori mulinat kuulata eelistab, püüan mina, vaene mees, kullakambrit tühjendada.
Muidu võinuks täna oma äratulnud ja seeditud kuldhamba sellest sitalasust välja sõeluda, kuid pesupesu on käimas – masin peseb, osa pesust juba kuivab.
No nii äraspidist tegutsemist pole ma ammu teostanud – eile oli saunaõhtu, täna pesupesu ning homme sitavedu.
Normaalne inimloom käitub tavalistes oludes ikka vastupidiselt.
Aga kes ütles, et Raisakulli mõtlemine normaalne on?

5.9.13

Statistiline kahtluseuss

Vaatsin statistikast, et mingisugustest imelikest kohtadest on käesolevale ajaraiskamiseplatsile tuldud kohvitama.
Kunagi pani mu kulme kergitama vereimejate/sombide/libahuntidest kihavatest saitidest tulnud külastused, siis nüüd ei oska ma midagi selle järgneva kohta ütelda.
Lähtekoha-aadressiks on suvaline imelikul kombel 8 märgiline tähe-numbrijada punkt kolmekohaline tähtedejada punkt gs, mõni külastus on tulnud ka domeenilt punkt co.

Mulle, kui nõukogude laussalastamise propaganda ajastul üleskasvanud indiviidile, meenub ülalolevale pilku peale heites, kuidas omal ajal olid kõik tehased/vabrikud/autobaasid nummerdet, luureromaanide/filmide tegelased kandsid nagu vangidki salapäraseid numbreid, röökimata nendest salajastest šifritest, mille abil konspiratiivselt sõnumeid vahetati.
Siuke tunne jääb manuliseks, et mingid luureametkonnad on mu tagasihoidlikku plöögi hakanud külastama.
Või ma eksin selles?


Lisaks on veel kõikehõlmavale armastusele juurde tekkinud sellised sõnad,
ms kuznetsova,
turisti eelkäija -
põrguingli õlleklaas



4.9.13

Kunst massidesse!

 Ajataet aamuriv’i teatel ajab inimloomadel kopsu üle maksa viimasel ajal klanitud ja lakutud postrid, mis Tarvanpääle on üleöö tekkinud.
No ma ei saa aru, milleks vihastuda?
Pigem võiks iga bussiootaja või möödakäija oma loomingulist poolt üles näidata ning markeriga need plakatid üle võõbata – vastavalt meeleolule, mida antud sittpoliitiku lõustalarhv tekitab. Umbes nõnda, et kui teeb nalja, siis joonistad koolipapalikud prillid manu, kui vihaseks, siis niinimetet gaasitorbiku-vuntsid. Lisaks pühhaaurat-sarvi-kikkhabet-jne.

Poliitikud on jubedalt edevad kujud – neist õhkub narkootilist nartsissmust.
Kui keegi nende ilusa meela naeratusega pildi pihta tulistab, siis solvutakse rängalt, et äranunnutatud liivakastitited ei saa raugaeaski leppida.


Mina olen juba aastaid märki lasknud.
Tõsi küll, peldikus.
Nonde prospektidega, milles on paljulubavaid sõnu ning muidugi noid teostada lubav lõust, mis mu postkasti risustab, olengi peale lampkasti tühjendust ärr vooderdand sel lihtsal põhjusel, et sitakogumisekast kauem vastu peaks.
Oma kogemustest tean, et tõesti on vabastav see tunne, et saad kere tühjendamise ajal poliitilist arvamust edastada, sittudes peldikus poliitikute hääsoovliku naeratuste saatel talle neile otse suhu.
Las aga mekivad, raiped!

Valimistetest vahepealsetel aastatel olen peldiku lampkasti aga vooderdanud kataloogidega, kusmanu kenast säärejooksust hoolimata ei päästa reklaamitav hirmkallis karusnahkne mantel modelli iludust.
Justkui annaksin ma iseenda teadmata semantilise tähenduse neiukeste ilule – kõik on kaduv!

2.9.13

Looduslik valik

Eile hoidsin vaikimisi suu kinni – ei tahtnud tarkuse päeval oma loraga inimloomi tülitada.
Täna mõtlesin oma loodusvaatlusi vahendada.
Nimelt, nagu teada, pikeerivad metsas põdrakärbsed.
Hoolimata sellest, et mul peas uhiuus punane metsamehe kiiver, mis peaks üsna kaugele nähtav olema.
Aga olete näinud punase kiivriga põtra liikvel?
Ma küll pole. Kui just mõned naljahambad põhjanaabritele ei viita.
Novaat siis, põdrakärbsed peaksid aru saama, et ma pole põder, vaid põdur Raisakull, kelle veri ei sobi neile teps mitte.
Olen sunnitud tõdema, et nende värvipimedus on kui vitsaga löödud.
Nemad, nagu öeldud, pikeerisid hoolimata bensuvingust mu kraele, et seejärel kähku mu kaela mööda nigu everestile ronida. Et mul kolp eelmisel nädalavahetusel kiilaks sai aetud, siis nüüd oli kuidagi imelik tunda, kuidas keegi ronib siilimoodi soengut mööda üles.
Millegipärast kipub nüüd kael kihelema, raibe.

Nagu erinevad allikad teavitavad, on põdrakärbsed raudkärbseliste liigist, kes poegivad. 
Ei aita nende vastu ükski tõrjevahend. 
Tegutsevad augustist oktoobri lõpuni.
Ainukene lohutav teadmise asi on, et inimveri neile ei sobivat, küll aga paneb põdrakärbse sülg korralikult naha sügelema. 

Kuramuse piiber on ilmselt jalga lasknud – kirbud võtsid võimust?
Veetase on rahustavalt madal, kuid see hävitustöö, mis tipnes kalda röövimisega ja fjordide kaevamistega, on minusugusele liig-mis-liig. Maamaksu maksan niiehknaa kaardimaterjali alusel, mitte kaks-kolm meetrit väiksema kaldaäärse pindala pealt. Lisaks on üks rauast piiripost kaduma lännu. Misse omakorda võimaldab riigil minult sisse kasseerida trahviraha. Röökimata tollest, et ebaseaduslikud ehitustegevused on toimunud minu haldusalal – pesakuhil ja paisutamm. Lisaks veel jõe solkimine ehk mudastamine.

Möödunud talvel külisid saared hirmast moodi oma seemneid laiali, kuigi eelnevatel aastatel nad ei harrastanud seda sadumasut – kui, siis vähesel määral.
Nüüd olen paar päeva metsasihil ning jõeäärses kaldavallis lisaks muule taimestikule märganud just saarte pealetungi. Tõrjevahendiks on mul mootorvikat, millele on monditud alla kolmiktera.
Tõsi, varasemad olid toomingavõsa vohamise aastad - tänavu nii hull ei olnud millegipärast.

31.8.13

Tarkuse päeva eel

Süüvisin enda mõtetesse ning leidsin, et ühiskonnal pole minusugust loodrit vajagi.

Hallist ajast, õndsa Leo Brežnevi kuldajastust saadik, mil ma ilmavalgust nägin, pole mulle nõndanimetet õpetajad ühtegi eluks vajalikku pähhe kinni tampinud.
Karmid sõnad õpetajate suunas, kes tegelesid näiliselt „tarkuse valamisega“ – igaüks omal viisil ja omaenda teemat rõhutades. Kui vaid keegi oleks teoreetiliselt andnud juhised, kuidas praktilises elus toime tulla. Aga ei...
Seepärast pole ma ka saanud sotti, milleks mind üldse koolitati.

Väidetavalt olid/on koolid vabrikuteks, mis valmistasid/valmistavad ette kahuriliha erinevatele sõdadele.
Sõda käib kõikjal meie ümber – usu, vanusevahede, kultuuride ning paljud kokkupõrked on igapäevane nähtus.
Sellepärast siis on tulnud sellised märgendid nagu võitjad ja kaotajad.
Võidud on ammutatud kaotajate pisaratest. 


Ainus asi, mis mulle Tarbatu Pööbelmanni instituudist meelde jäänud, on füüsikaõpsi sõnad, kui ta peale kontrolltööde kokkukorjamist viskas oma pilgu valgetele paberilehtedele: „Te õpite endale, mitte mulle!“
Kuldsed sõnad, kas pole?
Ülejäänu kunagi omandatu on kurat-teab-kus...

Mina, paraku, tagantjärgi mõistsin, milleks ma kunagi võimeline olnuks.
Kuid see rong, mille peale ma liikusin, oli tormilisel ajajärgul, peale riigipööret, juba jaamast lahkunud.
Järgmist ei tule mitte kunagi...

Sest praegu hooman vaid üht - mul on õppimise koha pealt pidur kinni kiilunud.
Päris korralikult.

28.8.13

Hakkab juba ilmet võtma

Hehh, uute rehvide peale ei raatsind pappi raisata, vanad käravad veel, küll aga uued, autoventiiliga sisekummid said ärr muretsetud, lisaks piduriklotside-trossidele. Trossid jäivad muidugimõista järgmist korda ootama. Tagumise ratta velg viskab nõnda hullusti, et käib haarakülgedelt matti võtmas. Ei anna kodaraid ka pingutada – niigi paaris kohas on nippel tekitand velje keskele prao. Kaks võimalust on, kas uus velg koos kodaratega, kusjuures tuleb need olemasolevad kodarad lõiketangidega katki hammustada, või asendan selle teise, kolmehammakaga tagumise rattaga. Esialgu viimast ma silmas peangi, kui tahan kohe sõiduks valmis sääda. Täna tegin ühe proovitiiru ärr hoolimata tagumise ratta vingerdamisest.
Põhimõtteliselt on asi sõidukorras. Uued piduriklotsid toimivad üsna korralikult.
Sadula pean veidi viisakamaks kohendama.
Pilti kah mu uusvanast kondiaurumasinast:
Helkurid-pasun-spidokas külge ja ongi asi ants.

26.8.13

Kollane värv on vist kullahinnaga

Täna käisin taaskord Tapal, ostsin lõpuks metsamehe kiivri ärr. Maksis teine 53 rubla. Punast värvi ja Jonseredi kirjad peal. Samas kõrval müüdi ka Husqvarna kirjadega oranži värvi kiivrit, maksis teine 58 ja pool rubla. Võrdlesime müüjaga neid munakoori veidi, vahet pole kui värv. Muidugi Husqvarnal oli ees logoks suur H täht, samas kui Jonsered piirdus kirbukirjaga.
Siit tuli mul kentsakas mõtteuit, et kollane värvaine on jube kallis – kiivri kohta 5,5 rubla.

Kottu jõudes panin kiivri kokku ilma mingeid juhendeid vaatamata ning käisin veel metsas sihti lahti ajamas. Ilgelt palav ei olnud, kuid higipull oli mitmel korral otsaees.
Vaatasin, et saared tahavad võimust võtta, aga mul mootorvikatil oli jõhvipool all. Homseks panin kolmiknoa alla, sellega hea noid saarehakatisi niita.

25.8.13

De savu

Ei, pealkiri pole mitte mingisuguse prantsusepärase mahvi reklaam, nagu paljud hoomata tahaksid.
Õieti on see rattataastamisega seotud mälestuskildude üleskorjamisega.
Ainult koht ja aeg on muutunud, keskkond on jäänud.
Asi tolles, et ait on sama, koht tsirka 35 versta kaugusele läände nihkunud, aega kulunud pea kolmandik sajandit – teisisõnu on selles igipidurdamatus aegruumis muutumatuks jäänd ait ise – oleneb vaatevinklist.

Toona, pea kolmkend aastat tagasi, leidsin ma vana „Sputniku“ („Turisti“ eelkäija) rattaraami aida kõige tolmusemast nurgast, pühkisin mustuse maha ja hakkasin otsima juppe, mis siin-seal lahtiselt vedelesid. Paari päevaga sain ratta kokku. Kuna kummid olid üsna dehvitsiitsed, siis sai esirattal meesteka/naisteka oma proovitud – tagumisele sain lapitud sisekummi ja mõraneva väliskummi sehkendatud. Piduriklotse polnud kah kuskil liikumas, nii sai proovisõidud toimetatud ilma piduriteta. Ühe trossijupi leidsin, aga see kuramus mõtles lahti hargneda.
Panin oma peanupu tööle ning vaatasin aidas ringi, ei olnud enam siit võtta miskit, tuli naabruses asuvasse solgijaama piiluma minna. Seal olid tuttavad mehed ees, kuulasid mu mure ärr ning leidsid mulle mingisuguse pika trossi, mis sai parajateks juppideks lõigatud. Iga trossi otsa nihverdasin mina kodaranipli ning silm juhtus prügihunnikusse pidama jääma – seal vedeles oma aja ärr elanud kiilrihm. Mul oli piduriklotsitükk kaasas, sobitasin kiilrihmale kosjatutvust ning vedisin selle sealt minema.
Mu mure oli suures osas murtud.
Siis järgmisel korral Tarvanpääle minnes astusin sealsest „Dünamost“ läbi, nähes originaalrehvi, hankisin sellegi. Käiguvahetusekangi kinnitust ma ei saanud. Egas miskit - kang sitsis rattakotis. Kui oli vaja käiku vahetada, siis hüppasin ratta seljast maha ning kruvikeerajaga reguleerkruve keerates sain soovitud käigu kätte. Tüütu oli küll, aga missa ikke hädaga teed.

Nüüd on kõik saadaval, et ole mees ning mine ja osta.
Ainult, et õigesse kohta tuleb sammud seada.

-------------------
Joonealune mitte asjassepuutuv märkus: käesolev postitus kannab niinimetet saadana nummert elik 666.
Vat nõnna!

24.8.13

Nojah...

Nii, kui ma ukse avasin, haarati mu kondibuketist tugeva haardega kinni ja visati mingisugune kott pähe.
Ma ei jõudnud isegi oma külalisi silmata.
Seejärel lausuti ükskõiksel moel, justkui oleks sellise fraasi ütlemine igapäevane: „Nüüd, härra, läheme sõitma!“
Peale minu limusiini pakkimist ja uste paukumist kuulsin, kuidas autot üritati käivitada.
Mida kauem käiati, seda rohkem ma lõbusaks muutusin.
Lõpuks läks käivitamine meeste vandesõnade saatel väga loiuks.
Mina seletasin naeruturtsakute vahele: „Ega te, sõbrad, juhuslikult teagi vist, et ma olen mingisugune anomaalne nähtus – alailma läheb minu juuresolekul mingi kaljukindel plaan vussi või lakkab mingi tehniline jubin töötamast.“
Heietasin tagaistmel, kott peas, veel tõestisündinud loo sellest, kuidas omal ajal suures Revali linnas mööda tänavat liikudes kustusid mingi ime läbi uulitsalaternad ja need minu möödumisel uuesti põlema süttisid.
Selle jutu peale visati mind masinast välja ja loeti sõnad peale, et mul täna lausa vedas seekord.
Nagu kinnitamaks mu sõnu, käivitus limusiin koheselt, justkui poleks seda ennistist aku piinamist olnudki.
Paar hetke hiljem sööstis masin kummide vilinal paigast.
Ootasin rahulikult kuni mürin vaibus kaugusesse, võtsin koti peast ning panin padavai toa poole.
Värisevi käsi keerasin poolikult viskipudelilt korgi ja kummutasin pudeli suule.

23.8.13

Usu veel...

Huvi pärast põikasin mina korra Seemitsopa pseudotäheteaduste osakonda ja lugesin säält, et tänasel päeval on mul igasugust valgustkartvat teavet, mul olla ainult kaks võimalust, mille ma võin valida: 
a) vaikimise
või 
b)Eedu Snõudeni-laadse teavitustöö tegemise. 
Seni pole Jänkistani luureametkonna kandid üksteise võidu mu uksi maha rebinud.
Järelikult pole mul midagi ütelda.
Aga teine pool ööpäeva on veel ees.
Ausalt ma ei tea, kas võtta oma seitse asja ja kimada külmale maale?

Noh, kuna juba mul selline ajuvabadus peakollu sajasega sisse sõitis, lugesin Seemitsopast veel – mugavad sellid SWrööbastee-nimelisest ettevõttest nõuavad riigilt viit miljonit EestiUutRubla selle eest, et nad järgmisel aastal ei sõiduta ligimesi.
Riik ei keela neil reisiteenust osutamast.
Küll aga lõpetab riik rahakantimise eraettevõtjale, kes kandib selle riigilt saadud papi omakorda kuskile auku, kuhu päike ka sisse ei saa piiluda.

Noh nüüd kõlas uksekell.
Lähen kaen, kes kurat mu elamisse nii vägisi sisse seab?

22.8.13

Seni on remondikulu nullis

Praegune seis kondiaurumasina taastamisel:
Raam ja kahvel üle värvitud kolmekordse kihi hammeraidiga – nagu krokodillinahkne oleks, kuna vanu värvilätakaid jäi raamile alles. Ei viitsinud eriti terasharjaga nühkida, pole ka liivapritsi.
Tagumise kahvli üks alumine haar, kus ilmselt kummide tekitet auk ilutseb (tagumine ratas viskas veidi), tuleks millegagi kinni lappida. Üks võimalus on lasta sinna sisse törts makrohvleksi (kuumakindlat?) ja mägiaivari-teibiga kinni keerata. Teine võimalus – lasta kinni keevitada.
Avastasin veel, et raami sadulatoru on mõlke täis.
Kuna ma üsna pikka kasvu olen, siis on mul sadulatoru kui selline võetud iidamast-aadamast kokukalt. Tugevdab ehk ka mõlkis raamitoru. Sadul on kokku traageldatud kahest, võib-olla isegi kolmest-neljast erinevast ajajärgust pärit sadulatest.
Võtsin vanalt naistekalt ja portisin ümber kogu pedaalinduse alates kuulidest-võllist lõpetades väntade-pedaalidega. Viimatinimetatud olid omakorda veel vanemalt rattalt pärit. Saab ehk mingidki rihmad külge montida või lähevad pedaalid vahetusse, sest kummid muutuvad eriti libedaks märjal aastaajal.
Küljes on veel käigukas kirjaga „XB3“. Iksbeekolm tähendab Harkovi Jalgrattatehast.
Ketist, mis ühe öö naftas ligunes, ma ei röögigi.
Sarvi on kahte sorti – laiem alumiiniumist ning vähe kitsam terasest. Pidurihoovad aga istuvad paraku paremini esimesele mainitule.
Pidurisüsteem vajab ainult uusi trosse, kõik muu on olemas. Käigukatrossi peaks samuti kuskilt vaatama.
Kiire pilk piduriklotsidele ütles, et käravad nood veel küll.

Jääbki üle nentida, et uusi sisekummiga rehve läheb vaja.
Nagu ka võib-olla velgi kodarate-niplite ja rummukummiga. Viimane peaks idee kohaselt nagu kodaraniplite pead ära katma, et need kummi sööma ei hakkaks.