29.4.11

Punanahkade sekka eksinud

Nonii...
Tänasega sai jämedate kaigaste tükeldamised ühele poole.
Kusjuures, viimase valmissegatet segubensiinitilgaga sai võidukalt õhku käristatud.
Siinkohal sobiks sinutuubist „Saekaatrimees“t, vist oli Viljandi pundi „Fire“ esituses, mängitada, aga ei hakka enam risustama, kuna munakollane suvatseb esitusõigused niivaiteisiti ühe või teise idiootliku ühingu nõude peale sobival hetkel kinni keerata.

Enne, kui saagima hakkasin, olin rohkem kahvanägu, aga nüüd hilisõhtul selgus, et ma üks punanahk olen.
Egas miskit, kui nüüd pean tomahooki teritama hakkama.
Ja stardiplatsi ette valmistama...

Nii kahju, kui mul ka pole, jääb seekordne votujahtimine vahele.
Maailma tasakaalu huvides kiman homme lõunasse.
Muidu teised linnud viivad maakera kliirensi paigast.

27.4.11

Kevad südames

Üks väike pildike messilt „Kevad südames“.

Mess toimus kord aastas ja alati üllatas ta millegi imetabasega, meelitades rahvast nii lähedalt kui kaugelt. Eelmisel aastal esileti haruldast, kuid seda kaunimat roosisorti The Affair Crown Imperial. See oli nii kallis, et jäigi tollal näituse naelaks. Sel aastal lubati messiomanike poolt midagi enamat välja käia.
Igas boksis oli uudishimulikke, kelle küsimustele pinna rentnikud olid meelsasti nõus vastama.
Päeva lõpuks olid hommikul rõõmsad ja ootusrikkad näod üpris tülpinud. Sellest hoolimata meelitati larhvile viimnegi naeratus. Seda enam, kui tengelpungade sisu vahetas omanikku.
Rahvamass liikus omasoodu. Nagu hoovus ookeanis.

Ta haaras rinnust ja ohkas.
Et seejärel kokku kukkuda.
Vajus nagu tühi turukott, kui see sangadest lahti lasta.
Keset rohket rahvamurdu.
Käigu pealt.
Võigas irve kaamet nägu palistamas.
Tema läheduses olijad püüdsid esmase reaktsioonina hoiatada oma läheduses
olijaid, kuid inertsiaalne käigurada oli nii sisse tallatud, et järgmised ei näinud, mis juhtus ja komberdasid surnule otsa. Suurt messikeskuse melu katkestas heledad kiljatused.
Enamus külastajad pöörasid hetkeks oma pilgud häälte suunas, kuid midagi uut nägemata tatsusid edasi.
„Siin on niigi vaatamisväärsusi,“ kehitasid nad endamisi mõeldes õlgu, „äkki keegi tahtis omale tähelepanu pöörata ja tellis kiljatuse reklaami mõttes, küll me jõuame sinna kah!“ ning jätkasid oma liikumist.
Hetk hiljem kostus sealtsamast, kus ennistki, kriiskav naisekiljung.
Tuim mass tundis rõhumist - kriiske suunast avaldati survet.
Keegi hüüdis üle rahva, et keegi on siin ära vajunud, saatku kiirabi.
Mõni hetk hiljem teavitas seesama hääl, et saatku morg, siin igatahes on laip.
Algas tunglemine väljapääsude poole.
Mõned rahva seast kasutasid tekkinud segaduse oma kasuks ära, hiivates lettidelt väärt kraami oma karmanitesse.

...

Öudzelt väzinud

Pean vabandama votujahtijate man, et lihtsalt pole neid kommenteerima saanud.
Väsimus on murdnud minust kangemaidki inimloomi maha, muudest elukatest ma parem ei röögigi.

Üks võlg on sellega õiendet, teine alles vajab asjatamist.

24.4.11

Pühade puhul...

Pühi ise!

Jah, niimoodi!

Meil siinkandi mehed nõnna pühade puhul ütlevad...

Vot nii sügavmõtteliselt targad vilosohvid istuvad põõsastes.

23.4.11

Raisakulli votujaht: raamitud raamid...


Inimloom on siuke imelik olevus, et tahab olla raamitud.
Indias on ammusest ajast kasutusel seesinatine kastide taristu. Et, kui sa sündisid pururikkana, siis ega naljalt ikke vaesemasse kasti sind ei suruta, välja arvatud juhul, kui ise selleks samme ette ei võeta. Taga enam, surma ees ollakse igatepidi võrdsed.
Inimlooma puusärki ma siiski esitlema ei hakka. Pole sünnis...

Küll aga kipub inimloom loodust raamidesse suruma.
Et madalmaade viljakust parandada, tuli kunagi kuivenduskraave kaevata. Paraku on nondega siuke lugu, et kui unustatakse paarikümneks aastaks hooldamata, ei lähe see haakaksoo kuskile, vaid soostub õite ahvikiirusega.


Kärnkonni on surutud neisse raamidesse, mida nad ei evi - millegipärast lahterdatud nõia käepikenduseks.
Kui keegi protestib alloleva ülesvõtte peale, et kõik peab tänases fotojahis raamides olema, siis soovitan pilku veidi ülespoole tõsta – taamal on raammajake...
Konnal oli jube kiire, et saaks juba pulma minna.
Ei hakanu mina teda enam kinni pidama, klõbisin pildi ära ja soovisin mõtetes talle head teed...
Niisiis, kärnkonn teel tsivilisatsiooni rüpest metsikusse loodusesse


Kuramuse päralt, ma olen mõeld, et ostan omale mullafreesi, aga vaadates hinnalipikult, mis kütus maksab, no mitte ei saa otsusele jõutud.
Vägisi kipub selline olukord korduma, et masinad on rikaste inimloomade pärusmaa nagu sadakond aastat tagasi.
Tuleb vanad seadmed taaskasutusse võtta.
Nii nagu ma hobuäketega teotsesin.
Võinuks ühega hakkama saada, aga eks tuu liig kergeks jäi, siis teine äke sai raskuseks peale pandud.


Raamides raamijad...

19.4.11

Vaata, inimeseloom...

Käisin eelmine aasta ükspäev kohalikus hüpersupermegaminimarketis.
Sealt naastes sattusin kokku ühe väegade häste riietet noorsandiga.
Tema kõnetas mind esimesena.
Et kas mul on talle anda paarkend krooni suitsude ostuks.
No tohhoo kurat!
Kas ma näen välja kui mõni rikkur vä?
Mul kubemelappidega vanaisaaegsed püksid jalas, aegunud moekuradi lõike järgi jope, mis paaris kohas lõhkine ja takutuustid lotendasivad sealt välja, seljas – ja järsku ma nigu mõni moeahv?
No hakkasin juttu veeratama, et mis mehi te olete ja miks te minult raha kerjate, kui ise olete paremas dresskoodis kui mina, kes ma mitu-setu aastakest töötu?
Ta sinder ei tabanud nööki ära. Või oli ta nii hädas, et neelas selle alla.
Hakkas miskit seletama, mina katkestasin julmalt tema sõnamulina, öeldes, kui raha ei jagu siis tuleb mingi lõbu maha jätta. Või müüd oma rõivad seljast. Nii, et jäta oma suitsetamine maha, säästad raha ja tervist.
Kutt jäi lolli näoga järele vahtima.
Läks mööda paar kuud, kui jälle kohtasin sedasama kutti tänaval. Tahtis mind kõnetada, siis ilmselt tuli talle meelde, mis ma eelmisel korral rääkisin ja keeras keset tänavat ringi...

Nii...
Mälumülkast keksisid veel mõned juhtumid pinnale.

Aastaid tagasi, kui veel ruubel maksis, olin kimpus mõnede koolivendadega, kes nurusid pidevalt raha.
Need olivad minust vanemad, noh - nooremaid ikka kiusatakse.
Ühel hetkel küsisin neilt, kas te sõnapidajad olete?
Teeme siukse tehingu, et ma annan teile kahekümne kopika asemel 50 kopkat. Järgmisel korral, kui tahate minult raha saada, siis maksate mulle enne ühe ruubli tagasi. Nõus?
Sellest ajast ei noritud mult ühtki kopikat.

Siis, kui kroon valitses, oli tüütu siinkandi jõmmide rahanuiamisi kuulata.
Andsin siis ühele jõmmile Tammsaare ja lugesin sõnad peale: "Sa küsisid mult 10 krooni õlleraha, aga ma annan sulle 25. Võta see omale ja ära enam mind tüüta. Lihtsalt häbi on, kui sina tugev mees, kes sa tööl käid ja tuled minusuguse töötu juurde õlleraha kerjama. Mul paraku rahapuud ei kasva, nii et jään paar söögikorda tühja kõhuga kannatama..."
Keerasin selle jutu peale otsa ringi ja tulin tulema.
Aga jõmmile ei jõudnud ilmselt see jutt pärale.
Järgmisel korral kokku trehvates lootis ta mult jälle raha saada.
Kui ma talle meenutasin eelmise korra juttu, siis mees läks näost tulipunaseks...

Miks see nii on, et töölkäivad inimesed ei tule oma rahadega välja, samas kui mina üritasin selle piskuga, mis riik mulle maksis pinsi näol?

Jajaa, ma olin teeneline penskar.
Te ei teadnudki???

Raha käes, lähen nüüd kõrtsu...

Täna, tehes puulõhkumise vaheaja, kõndisin hoovis ringi.
No vahelduseks peab ju seda tegema, muidu võib kirvetöö ajusid nüristama hakata.
Mingi asi helkis pori sees.
Kummardusin ja korjasin 10 Eesti sendi-väärtuselise metallijublaka üles.
Nüüd on mul siuke tunne, et seesinatine 10-sendine tuleks kõrtsis laiaks lüüa.

Kuradi raisk, nüüd hakkas kummitama va vana lauluviis:

...Ma tahaksin kodus olla,
kui Päts on president
ning lipuks on sinimustvalge
ja rahaks on Eesti sent...

Jah, Savetskomu Sajuuzi aegu laulsin mina seda laulu üsna tihti Haapsalu tooru sõnas elik sanatooriumis olles...

Mis wärk on?

No ma ei tea.
Kasutades sirvikuna kroomiumit lööb seemitsopi lehitsedes siukse hoiatuse ette:

Seda tüüpi fail võib teie arvutit kahjustada. Kas te soovite kindlasti faili 245e4fa1-195c-4292-93f1-d15a814965a8.swf alla laadida?


Kas tõesti härrased ajalehest tegelevad uudiste vahendamise asemel nüüd raali kahjustavate failide edastamisega?

17.4.11

Metsaalust kaemas...


Seekordne fotojaht saatis kõik metsa.
Tuli selline vana hea loogikaütelus meelde, kus poolde metsa minnakse ja sealt edasi on juba metsast väljumine.
Eksimiste vältimiseks tasub kompass ja maakaart ligi hoida - need ju odavaimad orienteerumisriistasd.
Tiba kallim on juba elektrooniline abimees GPS-plotter või mis nime see asjandus ka kannab.
Mul, vaesel mehel, raha napib, et neid eelpoolmainitud riistasid muretseda.
Tollepärast tegin tikutopsist "kolm-ühes" riistapuu.
Nimelt kritseldasin toosi alaküljele X-märgi ja sinna alla ASUN SIIN.
Kui mul tekib "äraeksimisepaanika", siis heidan pilgu sinna kritseldusele ja ma tean kus ma olen - asun SIIN, ei kuskil mujal.
Teine funktsioon on sel tikutopsil lõkke süütamine.
Kolmas on juba lisaväärtus - cm- ja tollmõõdustik on pääle trükitud.
Aitab vist teoreetikast.
Läki piltide man.

Metsasiht, kunagi sõideti talveti siitkaudu hobureega ikke iga päev.


Mugav motoriseeritud tugitool metsas, turvaline igasugu põrutuste suhtes - varustet turvavööga...


Kas järgnevad vaated on selle eelpoolmainitet masina tekitet, mitte ei tea:


Jõulude aegu oli siin veel mets:


Padrikusse eksinud leiad siit.

16.4.11

Kevadine mõtteuit: Klarluftvergifting...

Taoline asi, et pea on uimane...
Tahaks liigutada, aga tuju on nullis.
Õõuudne väsimus manab kallal.

Kevadväsimus???

Mõtlesin et teen lõpu.
Oma elule.
Virtuaalelule.

Sisuliselt terve nädala saagisin ja lõhkusin vahelduva eduga puid, samas ladusin lõhutud puud riita.
Kuradi kurat, paar korda tahtis kerves lepingut uuendada, kusjuures verega.
Nigu igaaastane needus oleks kallal, raisk.
Ära ka ei raatsi teist visata.
Alles sai eelmise sügise obadusest vaevalt toibutud.

Võtsin ühe ubinapuu maha.
Kusjuures, nagu ma aru olen saanud, tuleb selleks toiminguks vallast raieluba taodelda.
Hehh, minge õite pekki!
Ähh, äi mina lännu küssama.
Tõmbasin sae käima ja asi tehtud.
Nüüd on mu aknast vaade nigu stepis.

No kuna liigutamist oli liiga palju ses kevadises värskes õhus, siis diagnoos on saksmannide keeli - klarluftvergiften, elik maakeeli värskeõhumürgitus.
Munakollase tõlke perra olla gift hoopiski kingitus???
Siit keeras mu mõttetegevus juba nii sõlme, kui saab: et siis natsid mängisid koonduslaagrites jõuluvana?
Jõuluvana univorm on üsna sarnane teise ilmasõjaaegse saksa riigiplaguga, vitsaraod täidavad haakristi funktsiooni.
A haakrist sinder on õnne sümbol, siis vits seda mitte ei ole.

Miks ma nüüd sakste keelt hakkasi ajudest välja pressima?
Äkki keegi paneb tähele, et ma nagu polüklott.

12.4.11

Verised mälestused.

Mitukümmend inimpõlve tagasi oli Umgat näinud unes mitu ööd järjest, et ta hõljunud platoo kohal ja näinud seal imetabaseid sümboleid. Algselt ei pakkunud märgid üldse huvi, sest kütkestav loodus haaras teda täielikult oma embusesse. Mõnda aega hiljem suutis ta oma tähelepanu pöörata kaunilt maastikult kujunditele ja need meelde jätta. Päikesetõusu aegu oli ta silmade avades meenutanud ning sirgeldanud unes nähtud sümbolid näpuga liiva sisse. Lõplikult ärkvel olles oli Umgat vaadelnud noid kritseldusi iga nurga alt ning talletas need lõplikult mällu.
Nii mõnigi kord oli Umgat varitsuspaigas peitudes saaklooma ootel kritseldanud maapinnale märke veendumaks, et need ikka meeles seisavad.
Aja jooksul oli Umgatist saanud väga osav jahimees, kes lõpetas looma piinad enne, kui need jõudsid tekkida.

Suure külma perioodil, kui pimedus maad valitses ja maa valge vaibaga kattis, oli Umgat loomade kannul valguse poole liikunud.
Eriti vaimustuses ta selle üle ei olnud, seepärast oli ta vältinud igasugust kokkupuudet võõrastega.
Aga need unes nähtud märgid ei andnud talle rahu.
Kord oli Umgat saaklooma jälitades sattunud kuristiku servale, kus avanes hingemattev vaade all laiuvale platoole.
Ta jäi lummatuna seda ilu kaema ning mida kauem ta ümbrust vaatas, seda rohkem tema hing hõiskas.
Siis meenusid Umgatile need saatuslikud märgid.
Jah, ühte tema terav silm juba märkas – see asus mahajäetud linnavaremete keskel kõige auväärsemal kohal.
Umgat ootas ööpimeduse saabumist, et tähed taevas sirama hakkaksid ja nende abil seesinatine asukoht meelde jätta.
Öö laotas aegamisi oma vaiba laiali.
Umgat heitis pilgu sinna, kuhu päike oli loojunud.
Silmapiiri kohal tajus ta ähmase kuma.
Viiv veel ja pimedus haaraski nad endasse.
Umgat tahtis nüüd taevasse vaadata, kuid miski köitis all platool tema tähelepanu.

Varemete vahel liikus vaevumärgatav tuluke.
Tulelont liikus siia-sinna, jättes maha udulaadse juti.
Varsti oli kõik kohad tulukesi täis, mis kaootiliselt tõmmeldes kunagi ammu mahajäetud linna õrna udu sisse mähkis.
Varsti kostus linnast ebaloomulik karje.
Sellele järgnes huilgamine, mis hajus kajana kaljuseintelt põrgates kaugusesse.
Umgat väristas veidi õlgu, jäädes ootama järgnevat.
See ei lasknud ennast oodata.
Valgest udust moodustusid vaevumärgatavad inimkujud.
Need olid üsna kühmus.
Nagu olnuks neile raske kandam õlule laotud.
Udukujud liikusid ühes suunas – sinna, keset varemetevälja, kus auväärsel kohal kõrgus üks neist märkidest, mis Umgatile tuttav oli.
Lumivalge udu värvus alul roosaks.
Et hetk hiljem erkpunasena mööda renni alla niriseda.
Veripunane agoonia tardus allpool valulikult ruugeks grimassiks.

Pikkamisi taibates, milline vägivald möllas ammustel aegadel linnas, valitses Umgati kolbas segadus.
Niisugust asja polnud ta varem näinud.
Et ürgne linn esitab varemetel veriseid mälestusi.

9.4.11

Kui viletsus on ristiks kaelas...






Alles ma kribasin ühest ristmikust.

Votujahiteemat lahates keksis end traatharjaga sügavast mälumülkast esile veel kummalisem risttee, misse põhjanaabrite man asetseb.


Alljärgnev vaade pole soovituslik ühelegi tõsiusklikule kristlasele.


Ristisodijate põrgusissepääs...

8.4.11

Me ei vea välja...

Muide, Ivan Sussaanin arvab sedasama.
Sestap ta müüs köiejupi maha.
Ja saadud rahast nurga taga me joome viina, Vanja vene kombe kohaselt klaasist, mina matsi kombel õllekannust, kus meil kaablirulli peal on avatud ühishaud, paar kõrghoonet, hapu-ogurtši-kurgipurk ja viilutet tohtrivorstikang .

Ei julge enam inimloomadele oma molu näidata.
Vot nii häbi on olla...
Hõkk!
Zastarovje, Vanja!

6.4.11

Kevadine mõtteuit...

Täna juhuslikult raadiumit poole kõrvaga kuulates tabasin end mõtlemast, et Eesti öirusaadikutest suvatseb kohalikku eluolu kajastada ja jagada sealseid meeleolusid ainult Tunne Kelam.
Kusjuures arusaadavas eesti keeles.

Mitte ei mõmise omale nina alla.

Ülejäänud meite nõnnanimetet rahvasaadikud-ametnikud on sinna lähetet vast naasama eputama?

3.4.11

Votujaht: kevadel mahlad jooksevad...






Tämbane votujahiteema on puhtal kujul pornokrahviline.
Küll mõnel on ikke mõtlemisvõime, aga see pidigi nii loomulik olema, et häbeneda ei tasu miskit.
Raisakull siiski püüab sellest mitte niiväga välja teha.
Sestap paneb ta seekord välja kolm kevadist hetke seitsmeteistkümnest.
Kaudselt kõlavad needki erootiliselt või kuidas?


Luuamaterjal lume sees.


Ei ole jurta, kus vanainimese asja tehakse, vaid on kevadpäikese eest katstud kanada kuusk.


Tärganud kelluke alles ärkavas kevades.

Teised juhe sees...

Podisev Bodhi...

Viimasel ajal olen rohkem vaiki olnud, ehkki ilm seda ei soosi.
Eriti veel, kui väljas pole mõhkugi teha.
Niisiis, võtsin kadunellabal kätte ja koristasin kevadkoristused tubades ärr.
Reedel, 1. aprillil igavlesin.
Et igavusest võitu saada, tõmbasin netist Bodhi-nimelise pingviini.
Tegin selle ühegigase mälupulgaga buuditavaks.
Tõele au andes, tutvusin Bodhiga juba siis, kui see unstable elik beeta-seisuses oli.

Bodhist kah paar sõna enne, kui tehnoloogia man läksime.
Bodhilinux on inspirritud idamaade suurest kannatajast prints Siddharta Gautamast, kes ainsa teadaoleva inimloomana Nirvaanasse jõudis ja sellega Buddhaks elik Valgustatuks sai.
Põhineb Bodhilinux siis Ubuntu 10.04 LTS-il. Elik teisisõnu, Ubuntu arendaja Canonical tagab pika aja, see on 3 aastat, jooksul kriitilised uuendused.
Töölauakeskkonnaks on Gnome elik pikupäka asemel Enlightenment elik valgustav võmm, mis meenutab kujunduselt vihmamantli õuna.
Et jänkid on hädas tarkvarapatentide juriidikaga, siis smugeldasid arendajad valmis minimaalse, hädapärasema opsüsteemi, milles on vaikimisi veebilehitseja ja paar utiliiti, mille abil saab täiustada omale sobivaimaks.

Tehniline jura:
Raal: Asus eeePC901,
Kõrvetaja: LiteON eSAU208 (oli kasutusel beeta elik unstable-versiooni tutvumisel ja installimisel)
Mälupulk: Verbatim 1GB ( oli kasutusel valmis elik stable-versiooni tutvumisel ja installimisel)
Lollvara jura elik miinimumnõuded masinale:
cpu – 300 MHz i386
ram – 128 MB
hdd – 1,5 GB


Bodhilinuxi beeta-versiooniga läks mul installi algusest taaskäivitamiseni ja sealt edasi netiühenduseni kõigest veerand tundi. USBpulgaga toimetades sain sama aja.

Edasine möla kehtib stable versiooni kohta.
Esmakordsel buutimisel tuleb paar korda vaikimisi teema kohta next nuppu litsuda ja mõned linnukesed kirja panna, mis eksponeeritakse iBaril, misse annabki asjale mäki välimuse.
Soovitan linnuke siristama panna järgmiste ette: veebilehitseja Midori, failimänedser PacManFM, pakihaldur Synaptic, musta kasti konsool LXTerminal.
Network Manager annab vähemalt mulle senimaani erroreid ette.
Tegelt saab hiljem toidukavades tuhlates noid enamkasutavamaid programme lisada .

Kui juba netiühendus kätte tuli, asusin vaikimisi veebilehitseja Midoriga uurima nettusest, kuidas neid programme installida, mis Bodhilinuxi kodukal seisavad.
Aga ime või sitajunne pöidlast välja, ei funksind tuu taristumine ühtki.
Kolasin veits kodukal ringi ja siis lõi kolbas säästu-led põlema – kõiksepealt peab ikke synapticut värskendama.
Või varuvariandina terminali trükkima: apt-get update.
Muidugi peale ruuduparooli sisestamist.

Võrreldes beetaga on stable-värk lahjemaks lännu, kuna viimasel puudub root terminal. Sellest veidi allpool.

Kui juba süsteem on värskendatud, siis on valik väegade suur – olenevalt mugavusest või otstarbekusest võid kohe pakkettide vahel valida kaks metapakki ja/või ükshaaval üles ehitada omale sobivaim sisu.

Metapakkidest on saadaval nikhila ja pratibha.
Esimene on täisfunktsionaalne ja teine kergekaaluline.
Mina valisin Nikhila.
Litsusin -instal now- nuppu ja keksis ette kast küssaga: Install additional software?
Millele mina vajutasin -install- .
Ekraanile kerkis ette teatekast koos edenejaga, mis teavitas, et 451 paketti laetakse alla.

Nüüd pole muud kui hakata mediteerima, sest minu nigela 120kb/s netiühenduse perra läks kogu allalaadimine ja installimine kokku kaks ja pool tundi, kusjuures pisut üle tunni läks allatõmbamisena arvesse.

Juhul, kui sul on aega rohkem, võid neidsamu programme, mis komplekteerituna valmis metapakkides, ükshaaval alla tõmmata.

Kuna VLC kaudu olen oma raalis teleprogramme kaenud telekapulga olemasolul, siis avasin synapticu, toksisin parooli sisse ja hakkasin otsima kõvavara ohjuripakki jockey. Leidsin teise ja linnuke ette ning tõmbasin tolle raali, kus see taristus korralikult ärr.
Torkasin telekapulga usbiauku ning toidukavast eelistuste osakonnast leides klikkasin -hardware drivers- peale.
Asi funksib.
Firmaomaste ohjurite aktiveerimiseks on tarvis nõusolekut.
Novot, mul kahjuks lõi umbes siukse kasti man, nagu mul pole õigust seda anda. Ka ruuduna mitte.

Vaat, siin tulebki root terminal oma õigustega mängu.
Beetaversiooniga lahendasin asja koheselt sealsamas ruuduterminaalis, toksides sinna järgmised read: sudo bash, misjärel nõuti parooli, apt-get update, seejärel apt-get install jockey, kinnitusena y. Installib selle antud paki ärr, seejärel ei pane sa akent mitte kinni, vaid lähed toidukavasse, kust otsid kõvavara ohjureid talitseva jupi ja aktiveerid selle ära. Seejärel trükid exit ja aken kinni.

Heh, üks asi puudutab printeri, eriti hp laserjet 1020 käivitamist.
Kuna ma võõramaa keeli eriti ei mõika, tean, et see tüüp on täitsa peavalu.
Ainsa Tuxina olen selle masina käima saanud Xandros Lite all, kus on vähemalt viisard olemas. Selle Xandrosega on siuke loll asi, et rohkem kui 15 lehte tema ärr ei trüki.
Raisk.
Nüüdki proovisin seda trükkalit käima saada, teed või ära tee, see ei lähe mitte.
Kunagi Irve oma bloogas tõi ärr pingviini-sõbralikud masinad. Sealt lugedes jäi kahe kõrva vahele pidama, et seesinatine printerimudel polegi toetatud.

Hämmastav asi on siiski see, et aastat viis tagasi ühendasin vindoosa all epsoni tindipritsi, mis ei läinud ikspee all üldse töölegi. Siis sai epson kapi otsa visatud. Kui sel aastal otsustasin proovida Delli, misse töötas LinuxMindiga, taha ühendada teise. Ei mingit ohjurite taganutmist. Asi töötas nagu kulda. Ainult, et düüsid olid nende viie aastaga kivistunud...

Kuvapauke ma ei lisa, sest ei näe vajadust.
Kui rahu ei anna, siis toksige aadressiribale www.bodhilinux.com