Süüvisin enda mõtetesse ning leidsin, et ühiskonnal pole minusugust loodrit vajagi.
Hallist ajast, õndsa Leo Brežnevi kuldajastust saadik, mil ma ilmavalgust nägin, pole mulle nõndanimetet õpetajad ühtegi eluks vajalikku pähhe kinni tampinud.
Karmid sõnad õpetajate suunas, kes tegelesid näiliselt „tarkuse valamisega“ – igaüks omal viisil ja omaenda teemat rõhutades. Kui vaid keegi oleks teoreetiliselt andnud juhised, kuidas praktilises elus toime tulla. Aga ei...
Seepärast pole ma ka saanud sotti, milleks mind üldse koolitati.
Väidetavalt olid/on koolid vabrikuteks, mis valmistasid/valmistavad ette kahuriliha erinevatele sõdadele.
Sõda käib kõikjal meie ümber – usu, vanusevahede, kultuuride ning paljud kokkupõrked on igapäevane nähtus.
Sellepärast siis on tulnud sellised märgendid nagu võitjad ja kaotajad.
Võidud on ammutatud kaotajate pisaratest.
Ainus asi, mis mulle Tarbatu Pööbelmanni instituudist meelde jäänud, on füüsikaõpsi sõnad, kui ta peale kontrolltööde kokkukorjamist viskas oma pilgu valgetele paberilehtedele: „Te õpite endale, mitte mulle!“
Kuldsed sõnad, kas pole?
Ülejäänu kunagi omandatu on kurat-teab-kus...
Mina, paraku, tagantjärgi mõistsin, milleks ma kunagi võimeline olnuks.
Kuid see rong, mille peale ma liikusin, oli tormilisel ajajärgul, peale riigipööret, juba jaamast lahkunud.
Järgmist ei tule mitte kunagi...
Sest praegu hooman vaid üht - mul on õppimise koha pealt pidur kinni kiilunud.
Päris korralikult.
31.8.13
28.8.13
Hakkab juba ilmet võtma
Hehh, uute rehvide peale ei raatsind pappi raisata, vanad käravad veel, küll aga uued, autoventiiliga sisekummid said ärr muretsetud, lisaks piduriklotside-trossidele. Trossid jäivad muidugimõista järgmist korda ootama. Tagumise ratta velg viskab nõnda hullusti, et käib haarakülgedelt matti võtmas. Ei anna kodaraid ka pingutada – niigi paaris kohas on nippel tekitand velje keskele prao. Kaks võimalust on, kas uus velg koos kodaratega, kusjuures tuleb need olemasolevad kodarad lõiketangidega katki hammustada, või asendan selle teise, kolmehammakaga tagumise rattaga. Esialgu viimast ma silmas peangi, kui tahan kohe sõiduks valmis sääda. Täna tegin ühe proovitiiru ärr hoolimata tagumise ratta vingerdamisest.
Põhimõtteliselt on asi sõidukorras. Uued piduriklotsid toimivad üsna korralikult.
Sadula pean veidi viisakamaks kohendama.
Pilti kah mu uusvanast kondiaurumasinast:
Helkurid-pasun-spidokas külge ja ongi asi ants.
Põhimõtteliselt on asi sõidukorras. Uued piduriklotsid toimivad üsna korralikult.
Sadula pean veidi viisakamaks kohendama.
Pilti kah mu uusvanast kondiaurumasinast:
Helkurid-pasun-spidokas külge ja ongi asi ants.
Labels:
kondiaurumasin,
Rest Aura Thor,
taaskasutus,
tehnoloogia
26.8.13
Kollane värv on vist kullahinnaga
Täna käisin taaskord Tapal, ostsin lõpuks metsamehe kiivri ärr. Maksis teine 53 rubla. Punast värvi ja Jonseredi kirjad peal. Samas kõrval müüdi ka Husqvarna kirjadega oranži värvi kiivrit, maksis teine 58 ja pool rubla. Võrdlesime müüjaga neid munakoori veidi, vahet pole kui värv. Muidugi Husqvarnal oli ees logoks suur H täht, samas kui Jonsered piirdus kirbukirjaga.
Siit tuli mul kentsakas mõtteuit, et kollane värvaine on jube kallis – kiivri kohta 5,5 rubla.
Kottu jõudes panin kiivri kokku ilma mingeid juhendeid vaatamata ning käisin veel metsas sihti lahti ajamas. Ilgelt palav ei olnud, kuid higipull oli mitmel korral otsaees.
Vaatasin, et saared tahavad võimust võtta, aga mul mootorvikatil oli jõhvipool all. Homseks panin kolmiknoa alla, sellega hea noid saarehakatisi niita.
Siit tuli mul kentsakas mõtteuit, et kollane värvaine on jube kallis – kiivri kohta 5,5 rubla.
Kottu jõudes panin kiivri kokku ilma mingeid juhendeid vaatamata ning käisin veel metsas sihti lahti ajamas. Ilgelt palav ei olnud, kuid higipull oli mitmel korral otsaees.
Vaatasin, et saared tahavad võimust võtta, aga mul mootorvikatil oli jõhvipool all. Homseks panin kolmiknoa alla, sellega hea noid saarehakatisi niita.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
naasama,
tehnoloogia
25.8.13
De savu
Ei, pealkiri pole mitte mingisuguse prantsusepärase mahvi reklaam, nagu paljud hoomata tahaksid.
Õieti on see rattataastamisega seotud mälestuskildude üleskorjamisega.
Ainult koht ja aeg on muutunud, keskkond on jäänud.
Asi tolles, et ait on sama, koht tsirka 35 versta kaugusele läände nihkunud, aega kulunud pea kolmandik sajandit – teisisõnu on selles igipidurdamatus aegruumis muutumatuks jäänd ait ise – oleneb vaatevinklist.
Toona, pea kolmkend aastat tagasi, leidsin ma vana „Sputniku“ („Turisti“ eelkäija) rattaraami aida kõige tolmusemast nurgast, pühkisin mustuse maha ja hakkasin otsima juppe, mis siin-seal lahtiselt vedelesid. Paari päevaga sain ratta kokku. Kuna kummid olid üsna dehvitsiitsed, siis sai esirattal meesteka/naisteka oma proovitud – tagumisele sain lapitud sisekummi ja mõraneva väliskummi sehkendatud. Piduriklotse polnud kah kuskil liikumas, nii sai proovisõidud toimetatud ilma piduriteta. Ühe trossijupi leidsin, aga see kuramus mõtles lahti hargneda.
Panin oma peanupu tööle ning vaatasin aidas ringi, ei olnud enam siit võtta miskit, tuli naabruses asuvasse solgijaama piiluma minna. Seal olid tuttavad mehed ees, kuulasid mu mure ärr ning leidsid mulle mingisuguse pika trossi, mis sai parajateks juppideks lõigatud. Iga trossi otsa nihverdasin mina kodaranipli ning silm juhtus prügihunnikusse pidama jääma – seal vedeles oma aja ärr elanud kiilrihm. Mul oli piduriklotsitükk kaasas, sobitasin kiilrihmale kosjatutvust ning vedisin selle sealt minema.
Mu mure oli suures osas murtud.
Siis järgmisel korral Tarvanpääle minnes astusin sealsest „Dünamost“ läbi, nähes originaalrehvi, hankisin sellegi. Käiguvahetusekangi kinnitust ma ei saanud. Egas miskit - kang sitsis rattakotis. Kui oli vaja käiku vahetada, siis hüppasin ratta seljast maha ning kruvikeerajaga reguleerkruve keerates sain soovitud käigu kätte. Tüütu oli küll, aga missa ikke hädaga teed.
Nüüd on kõik saadaval, et ole mees ning mine ja osta.
Ainult, et õigesse kohta tuleb sammud seada.
-------------------
Joonealune mitte asjassepuutuv märkus: käesolev postitus kannab niinimetet saadana nummert elik 666.
Vat nõnna!
Õieti on see rattataastamisega seotud mälestuskildude üleskorjamisega.
Ainult koht ja aeg on muutunud, keskkond on jäänud.
Asi tolles, et ait on sama, koht tsirka 35 versta kaugusele läände nihkunud, aega kulunud pea kolmandik sajandit – teisisõnu on selles igipidurdamatus aegruumis muutumatuks jäänd ait ise – oleneb vaatevinklist.
Toona, pea kolmkend aastat tagasi, leidsin ma vana „Sputniku“ („Turisti“ eelkäija) rattaraami aida kõige tolmusemast nurgast, pühkisin mustuse maha ja hakkasin otsima juppe, mis siin-seal lahtiselt vedelesid. Paari päevaga sain ratta kokku. Kuna kummid olid üsna dehvitsiitsed, siis sai esirattal meesteka/naisteka oma proovitud – tagumisele sain lapitud sisekummi ja mõraneva väliskummi sehkendatud. Piduriklotse polnud kah kuskil liikumas, nii sai proovisõidud toimetatud ilma piduriteta. Ühe trossijupi leidsin, aga see kuramus mõtles lahti hargneda.
Panin oma peanupu tööle ning vaatasin aidas ringi, ei olnud enam siit võtta miskit, tuli naabruses asuvasse solgijaama piiluma minna. Seal olid tuttavad mehed ees, kuulasid mu mure ärr ning leidsid mulle mingisuguse pika trossi, mis sai parajateks juppideks lõigatud. Iga trossi otsa nihverdasin mina kodaranipli ning silm juhtus prügihunnikusse pidama jääma – seal vedeles oma aja ärr elanud kiilrihm. Mul oli piduriklotsitükk kaasas, sobitasin kiilrihmale kosjatutvust ning vedisin selle sealt minema.
Mu mure oli suures osas murtud.
Siis järgmisel korral Tarvanpääle minnes astusin sealsest „Dünamost“ läbi, nähes originaalrehvi, hankisin sellegi. Käiguvahetusekangi kinnitust ma ei saanud. Egas miskit - kang sitsis rattakotis. Kui oli vaja käiku vahetada, siis hüppasin ratta seljast maha ning kruvikeerajaga reguleerkruve keerates sain soovitud käigu kätte. Tüütu oli küll, aga missa ikke hädaga teed.
Nüüd on kõik saadaval, et ole mees ning mine ja osta.
Ainult, et õigesse kohta tuleb sammud seada.
-------------------
Joonealune mitte asjassepuutuv märkus: käesolev postitus kannab niinimetet saadana nummert elik 666.
Vat nõnna!
24.8.13
Nojah...
Nii, kui ma ukse avasin, haarati mu kondibuketist tugeva haardega kinni ja visati mingisugune kott pähe.
Ma ei jõudnud isegi oma külalisi silmata.
Seejärel lausuti ükskõiksel moel, justkui oleks sellise fraasi ütlemine igapäevane: „Nüüd, härra, läheme sõitma!“
Peale minu limusiini pakkimist ja uste paukumist kuulsin, kuidas autot üritati käivitada.
Mida kauem käiati, seda rohkem ma lõbusaks muutusin.
Lõpuks läks käivitamine meeste vandesõnade saatel väga loiuks.
Mina seletasin naeruturtsakute vahele: „Ega te, sõbrad, juhuslikult teagi vist, et ma olen mingisugune anomaalne nähtus – alailma läheb minu juuresolekul mingi kaljukindel plaan vussi või lakkab mingi tehniline jubin töötamast.“
Heietasin tagaistmel, kott peas, veel tõestisündinud loo sellest, kuidas omal ajal suures Revali linnas mööda tänavat liikudes kustusid mingi ime läbi uulitsalaternad ja need minu möödumisel uuesti põlema süttisid.
Selle jutu peale visati mind masinast välja ja loeti sõnad peale, et mul täna lausa vedas seekord.
Nagu kinnitamaks mu sõnu, käivitus limusiin koheselt, justkui poleks seda ennistist aku piinamist olnudki.
Paar hetke hiljem sööstis masin kummide vilinal paigast.
Ootasin rahulikult kuni mürin vaibus kaugusesse, võtsin koti peast ning panin padavai toa poole.
Värisevi käsi keerasin poolikult viskipudelilt korgi ja kummutasin pudeli suule.
Ma ei jõudnud isegi oma külalisi silmata.
Seejärel lausuti ükskõiksel moel, justkui oleks sellise fraasi ütlemine igapäevane: „Nüüd, härra, läheme sõitma!“
Peale minu limusiini pakkimist ja uste paukumist kuulsin, kuidas autot üritati käivitada.
Mida kauem käiati, seda rohkem ma lõbusaks muutusin.
Lõpuks läks käivitamine meeste vandesõnade saatel väga loiuks.
Mina seletasin naeruturtsakute vahele: „Ega te, sõbrad, juhuslikult teagi vist, et ma olen mingisugune anomaalne nähtus – alailma läheb minu juuresolekul mingi kaljukindel plaan vussi või lakkab mingi tehniline jubin töötamast.“
Heietasin tagaistmel, kott peas, veel tõestisündinud loo sellest, kuidas omal ajal suures Revali linnas mööda tänavat liikudes kustusid mingi ime läbi uulitsalaternad ja need minu möödumisel uuesti põlema süttisid.
Selle jutu peale visati mind masinast välja ja loeti sõnad peale, et mul täna lausa vedas seekord.
Nagu kinnitamaks mu sõnu, käivitus limusiin koheselt, justkui poleks seda ennistist aku piinamist olnudki.
Paar hetke hiljem sööstis masin kummide vilinal paigast.
Ootasin rahulikult kuni mürin vaibus kaugusesse, võtsin koti peast ning panin padavai toa poole.
Värisevi käsi keerasin poolikult viskipudelilt korgi ja kummutasin pudeli suule.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
naasama,
tehnoloogia
23.8.13
Usu veel...
Huvi pärast põikasin mina korra Seemitsopa pseudotäheteaduste osakonda ja lugesin säält, et tänasel päeval on mul igasugust valgustkartvat teavet, mul olla ainult kaks võimalust, mille ma võin valida:
a) vaikimise
või
b)Eedu Snõudeni-laadse teavitustöö tegemise.
Seni pole Jänkistani luureametkonna kandid üksteise võidu mu uksi maha rebinud.
Järelikult pole mul midagi ütelda.
Aga teine pool ööpäeva on veel ees.
Ausalt ma ei tea, kas võtta oma seitse asja ja kimada külmale maale?
Noh, kuna juba mul selline ajuvabadus peakollu sajasega sisse sõitis, lugesin Seemitsopast veel – mugavad sellid SWrööbastee-nimelisest ettevõttest nõuavad riigilt viit miljonit EestiUutRubla selle eest, et nad järgmisel aastal ei sõiduta ligimesi.
Riik ei keela neil reisiteenust osutamast.
Küll aga lõpetab riik rahakantimise eraettevõtjale, kes kandib selle riigilt saadud papi omakorda kuskile auku, kuhu päike ka sisse ei saa piiluda.
Noh nüüd kõlas uksekell.
Lähen kaen, kes kurat mu elamisse nii vägisi sisse seab?
a) vaikimise
või
b)Eedu Snõudeni-laadse teavitustöö tegemise.
Seni pole Jänkistani luureametkonna kandid üksteise võidu mu uksi maha rebinud.
Järelikult pole mul midagi ütelda.
Aga teine pool ööpäeva on veel ees.
Ausalt ma ei tea, kas võtta oma seitse asja ja kimada külmale maale?
Noh, kuna juba mul selline ajuvabadus peakollu sajasega sisse sõitis, lugesin Seemitsopast veel – mugavad sellid SWrööbastee-nimelisest ettevõttest nõuavad riigilt viit miljonit EestiUutRubla selle eest, et nad järgmisel aastal ei sõiduta ligimesi.
Riik ei keela neil reisiteenust osutamast.
Küll aga lõpetab riik rahakantimise eraettevõtjale, kes kandib selle riigilt saadud papi omakorda kuskile auku, kuhu päike ka sisse ei saa piiluda.
Noh nüüd kõlas uksekell.
Lähen kaen, kes kurat mu elamisse nii vägisi sisse seab?
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
naasama,
taaskasutus
22.8.13
Seni on remondikulu nullis
Praegune seis kondiaurumasina taastamisel:
Raam ja kahvel üle värvitud kolmekordse kihi hammeraidiga – nagu krokodillinahkne oleks, kuna vanu värvilätakaid jäi raamile alles. Ei viitsinud eriti terasharjaga nühkida, pole ka liivapritsi.
Tagumise kahvli üks alumine haar, kus ilmselt kummide tekitet auk ilutseb (tagumine ratas viskas veidi), tuleks millegagi kinni lappida. Üks võimalus on lasta sinna sisse törts makrohvleksi (kuumakindlat?) ja mägiaivari-teibiga kinni keerata. Teine võimalus – lasta kinni keevitada.
Avastasin veel, et raami sadulatoru on mõlke täis.
Kuna ma üsna pikka kasvu olen, siis on mul sadulatoru kui selline võetud iidamast-aadamast kokukalt. Tugevdab ehk ka mõlkis raamitoru. Sadul on kokku traageldatud kahest, võib-olla isegi kolmest-neljast erinevast ajajärgust pärit sadulatest.
Võtsin vanalt naistekalt ja portisin ümber kogu pedaalinduse alates kuulidest-võllist lõpetades väntade-pedaalidega. Viimatinimetatud olid omakorda veel vanemalt rattalt pärit. Saab ehk mingidki rihmad külge montida või lähevad pedaalid vahetusse, sest kummid muutuvad eriti libedaks märjal aastaajal.
Küljes on veel käigukas kirjaga „XB3“. Iksbeekolm tähendab Harkovi Jalgrattatehast.
Ketist, mis ühe öö naftas ligunes, ma ei röögigi.
Sarvi on kahte sorti – laiem alumiiniumist ning vähe kitsam terasest. Pidurihoovad aga istuvad paraku paremini esimesele mainitule.
Pidurisüsteem vajab ainult uusi trosse, kõik muu on olemas. Käigukatrossi peaks samuti kuskilt vaatama.
Kiire pilk piduriklotsidele ütles, et käravad nood veel küll.
Jääbki üle nentida, et uusi sisekummiga rehve läheb vaja.
Nagu ka võib-olla velgi kodarate-niplite ja rummukummiga. Viimane peaks idee kohaselt nagu kodaraniplite pead ära katma, et need kummi sööma ei hakkaks.
Raam ja kahvel üle värvitud kolmekordse kihi hammeraidiga – nagu krokodillinahkne oleks, kuna vanu värvilätakaid jäi raamile alles. Ei viitsinud eriti terasharjaga nühkida, pole ka liivapritsi.
Tagumise kahvli üks alumine haar, kus ilmselt kummide tekitet auk ilutseb (tagumine ratas viskas veidi), tuleks millegagi kinni lappida. Üks võimalus on lasta sinna sisse törts makrohvleksi (kuumakindlat?) ja mägiaivari-teibiga kinni keerata. Teine võimalus – lasta kinni keevitada.
Avastasin veel, et raami sadulatoru on mõlke täis.
Kuna ma üsna pikka kasvu olen, siis on mul sadulatoru kui selline võetud iidamast-aadamast kokukalt. Tugevdab ehk ka mõlkis raamitoru. Sadul on kokku traageldatud kahest, võib-olla isegi kolmest-neljast erinevast ajajärgust pärit sadulatest.
Võtsin vanalt naistekalt ja portisin ümber kogu pedaalinduse alates kuulidest-võllist lõpetades väntade-pedaalidega. Viimatinimetatud olid omakorda veel vanemalt rattalt pärit. Saab ehk mingidki rihmad külge montida või lähevad pedaalid vahetusse, sest kummid muutuvad eriti libedaks märjal aastaajal.
Küljes on veel käigukas kirjaga „XB3“. Iksbeekolm tähendab Harkovi Jalgrattatehast.
Ketist, mis ühe öö naftas ligunes, ma ei röögigi.
Sarvi on kahte sorti – laiem alumiiniumist ning vähe kitsam terasest. Pidurihoovad aga istuvad paraku paremini esimesele mainitule.
Pidurisüsteem vajab ainult uusi trosse, kõik muu on olemas. Käigukatrossi peaks samuti kuskilt vaatama.
Kiire pilk piduriklotsidele ütles, et käravad nood veel küll.
Jääbki üle nentida, et uusi sisekummiga rehve läheb vaja.
Nagu ka võib-olla velgi kodarate-niplite ja rummukummiga. Viimane peaks idee kohaselt nagu kodaraniplite pead ära katma, et need kummi sööma ei hakkaks.
18.8.13
Eelmise loo jätkuks
Nagu ma eelmises loos mainisin, pole ma kahepäine phütsantsikull.
See sai taaskord kinnituse, kui ma täna aidaukse avasin ja jõllitama jäin. Sa kuradikurat, just nädala alul sai vanu aknalenge taaskasutatud ja mul polnd see üldsegi meeles.
No milleks siis mulle vaja on seda ühtainumast peakolu?
Ainult unustamiseks ehk...
Kui ma nüüd rohkem ringi kaesin, siis tuli veel asju välja, mille võis selle taaskasutamise nimetaja alla kinnistada.
No muidugi – akna putukavõrgud, mis olid ootamas lammutuskorda, said nurgadiivani seljatugede lammutusest üle jäänud detailidest jalad alla. Noh ses mõttes, et õhk alt ligi pääseb.
Nurgadiivanist sai aga uus disainielement – nurgatumba.
Oeh jah.
Leidsin paar hammeraidipurki, millel ühel vedelat ollust peaks olema terve purgitäis, teisel aga on poole jagu järgi. Mõlemad on survegaasist tühjad. Pole muud, kui mingisuguse naaskliga kallale minna. Toast haarasin tühja metallist pulbrikohvipurgi, mille põhjas on aja jooksul kivistand kohvipulbrit. Ei hakka mina seda puhastamagi, lihtsalt mõtlesin, et kohvilõhnaline must värv peaks ikkagi äge värk olema.
Ahjaa, peab ka olema asi, mida gaasivaba aerosoolpakendis värvidega värvida. Tuli meelde, et mul on teises aidaotsas vanad jalgrattad. Haarasin ühe suvalise näppude otsa ja vedasin tolle garaaži.
Seal hea lammutada, lisaks on kruustangid asja eest. Aga kuna põrand pole valatud, siis kartsin vähe seda momenti, et kui kuullaagrikuulid minema lipsavad, siis otsi tuletikuga noid taga. Ja otsustasin lammutuse hoopis aidas teostada. Garaažis tegutsesin terasharjadega. Ega kiita pole miskit.
Raam on üsna roostes, paaris kohas on auk ligi sigind.
Ega ma müügiks seda ratast ette valmista.
17.8.13
Raisakull pole kahe peakoluga phütsantsikull
Mötlesin siin mitu nädalat järgepanu pisitasapisi oma memuaare kirja panna, tirides aju tagumistest pimedatest fjordikäänakutest eredavõitu läpakaraali ekraanile kirbusitana ilustama oma viletsaid raisakullijalgu, tärkas esimese asjana meelde, et sellel aastal on ju veel igasuvine traditsioon täitmata.
Uhhh...
Noh, seesinatine taaskasutusevärk kisendab kohutavalt kileda häälega – EGA SA, RAIPERAISK, POLE UNUSTANUD!?
Nüüd, viimatsel a’al see muudkui mu kolbas kumiseb nagu pallipõrgetest mõttejublakuteemal – mida kuradit ma veel siin taaskasutada saaksin?
Tegelikult on seda va ümbertöötluseprojekte mitu, et ole mees kinni haaramast, aga kui raisakullile on antud looduse poolt üksainumas pea, siis on viimatinimetatu veel tükk aega päris segaduses.
Ega tengelpunga sisu ka luba eriti laristada.
Siiski tekitasin väikese eelarve, mis on piiratud ühe sajalisega.
Tuleb mõelda, mida siin üldse kokku annab keeta.
Eks ma homme annan teadust.
Täna ei ole eriti viitsimust muud välja otsida kui paber ja pliiats.
Uhhh...
Noh, seesinatine taaskasutusevärk kisendab kohutavalt kileda häälega – EGA SA, RAIPERAISK, POLE UNUSTANUD!?
Nüüd, viimatsel a’al see muudkui mu kolbas kumiseb nagu pallipõrgetest mõttejublakuteemal – mida kuradit ma veel siin taaskasutada saaksin?
Tegelikult on seda va ümbertöötluseprojekte mitu, et ole mees kinni haaramast, aga kui raisakullile on antud looduse poolt üksainumas pea, siis on viimatinimetatu veel tükk aega päris segaduses.
Ega tengelpunga sisu ka luba eriti laristada.
Siiski tekitasin väikese eelarve, mis on piiratud ühe sajalisega.
Tuleb mõelda, mida siin üldse kokku annab keeta.
Eks ma homme annan teadust.
Täna ei ole eriti viitsimust muud välja otsida kui paber ja pliiats.
14.8.13
Muruniitmise eripärad
Olete muruniitmisel tähele pannud üht huvitavat anomaaliat?
Eriti kevadepoole suvel, kui võilill näitas oma viimseid kollakaid õisi.
Novaat, ma siis niitsin tookord.
Enne veel vaatsin, et niidukõrgus klapiks.
Kuid tulem sai selline, et niida uuesti.
Vat seda ei suuda ma miski muuga seletada, kui sellega, et võililled suhtlevad omavahel.
Kui esimesed õiekohad olid niidetud, siis mida edasi, seda rohkem need õienupud tõmbasivad oma kollased pead nii ütelda „õlgade vahele“.
Mis valemiga?
Vägisi kippus kunagi loetud „Trifiidide päev“ mu muidu tühja peakolu kummitama.
Üks asi veel seoses muruniitmisega.
Suve alguses on see muruniitmine suht tülikas, seda eriti multšimise ja väljaheite sümbioosiga niidukil – liig palju on seda va liimina kleepuvat kõrsi man, et ummistab masina üsna varakult,seda ka väga kuivade ilmadega.
Eila sai muruplats suht niiske ilmaga üle käidud, mitte kordagi ei olnud vajadust masinat peatada, et võtaks ja puhastaks korpuse seest puhtamaks.
Hehh...
Eriti kevadepoole suvel, kui võilill näitas oma viimseid kollakaid õisi.
Novaat, ma siis niitsin tookord.
Enne veel vaatsin, et niidukõrgus klapiks.
Kuid tulem sai selline, et niida uuesti.
Vat seda ei suuda ma miski muuga seletada, kui sellega, et võililled suhtlevad omavahel.
Kui esimesed õiekohad olid niidetud, siis mida edasi, seda rohkem need õienupud tõmbasivad oma kollased pead nii ütelda „õlgade vahele“.
Mis valemiga?
Vägisi kippus kunagi loetud „Trifiidide päev“ mu muidu tühja peakolu kummitama.
Üks asi veel seoses muruniitmisega.
Suve alguses on see muruniitmine suht tülikas, seda eriti multšimise ja väljaheite sümbioosiga niidukil – liig palju on seda va liimina kleepuvat kõrsi man, et ummistab masina üsna varakult,seda ka väga kuivade ilmadega.
Eila sai muruplats suht niiske ilmaga üle käidud, mitte kordagi ei olnud vajadust masinat peatada, et võtaks ja puhastaks korpuse seest puhtamaks.
Hehh...
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
bio-logic,
iroonika,
tehnoloogia,
ulme
9.8.13
Üks laisavõitu luulerida
Armastus
anarhia raisakulli rõveduses –
kramp sääremarjas
on selle kõrval köömes
anarhia raisakulli rõveduses –
kramp sääremarjas
on selle kõrval köömes
Kaege, te inimloomad, ülalolev luul on kokku säätud teie otsingusõnadest, misse sellesinatist plööga statistikat sel nädalal risustas/ilustas...
Aga, et see nõnda ilus sai, siis lisan siia lõppu ühe kummalisevõitu pildi.
6.8.13
Praegu...
...jälgides kogu seda virinat, mis kostub nii siin ja sealpool Tummpääd, ei oska mina enam miskit arvata kah.
Seda enam, kui virina-porina peateravik on suunatud umbes-kauges selliselt, et endised kommud valitsevad meid ja sellepärast ongi vast õigem kohvrid pakkida ning jalgelt Eestimaa tolm maha pühkida.
Mida kuradit?
Sel rahval on imelikud soovid ka man – tahetakse, et endised kommud võimult kaoksid, aga senine nõukogulik haldusjaotus kolhoosi-sovhoosi-külanõukogu-rajooni piirides jääks samaks.
Pigem võinud juba üle 20 aasta tagasi järsult maakonnad ennesõjaaegsetesse piiridesse tõmmata, siis ehk oleks tänasel päeval kõik paika loksunud ja üks teema kaelast äragi.
Sestap ma teen nüüd Kiisleri-papile ettepaneku – aastaks 2015 kasutusele võtta kihelkonnad ja maakonnad endistes piirides.
See peaks nüüd tehtav olema, kuna kihelkonnapiirisildid on juba kõikjal paigas.
Aasta-paar segadust, aga hiljem peaks asi olema kökimöki.
Ringhääling serveerib pea kõikides kommentaarides, mis on mingisuguste arvamuste summa summaariumi tulem, et nõukogude aja kommunistid on võimul ja sellepärast ongi siin sitt elu.
Seda enam, kui virina-porina peateravik on suunatud umbes-kauges selliselt, et endised kommud valitsevad meid ja sellepärast ongi vast õigem kohvrid pakkida ning jalgelt Eestimaa tolm maha pühkida.
Mida kuradit?
Sel rahval on imelikud soovid ka man – tahetakse, et endised kommud võimult kaoksid, aga senine nõukogulik haldusjaotus kolhoosi-sovhoosi-külanõukogu-rajooni piirides jääks samaks.
Pigem võinud juba üle 20 aasta tagasi järsult maakonnad ennesõjaaegsetesse piiridesse tõmmata, siis ehk oleks tänasel päeval kõik paika loksunud ja üks teema kaelast äragi.
Sestap ma teen nüüd Kiisleri-papile ettepaneku – aastaks 2015 kasutusele võtta kihelkonnad ja maakonnad endistes piirides.
See peaks nüüd tehtav olema, kuna kihelkonnapiirisildid on juba kõikjal paigas.
Aasta-paar segadust, aga hiljem peaks asi olema kökimöki.
Ringhääling serveerib pea kõikides kommentaarides, mis on mingisuguste arvamuste summa summaariumi tulem, et nõukogude aja kommunistid on võimul ja sellepärast ongi siin sitt elu.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
taaskasutus,
tehnoloogia
4.8.13
...ja kõrvad kuulma pidid
Eelmise loo jätkuks.
Õhtul hilja oli naaber joominguurkast ilma „kumminuiata“ naasnud, nähes peremeest oma aias istumas ja suitsetamas, oli hea näo pähe teinud ja astunud ligi. Peremees aga tahtnud toa poole astuda, lõpetades parajasti sigareti. Et mida sa selle hulluga ikka peale oskad hakata.
Edasine olevat lausa ulme olnud.
Naaber oli magusa näoga taas oma raha kohta küsinud, mille peale peremees oli vastanud, et tal pole seda, sest oli andnud kõik viimse sendini tagasi ja isegi peale maksnud.
Oh sa poiss, kuis naabrimehe nägu moondus ja tahtis rusikaga kallale kippuda, kuid peremees oli jalaga teisele makku pannud, et selle omanik oli pikali kukkunud. Valehambad olid hoolitsetud muru peal laiali. Küll see naaber otsis tükk aega, leides need, oli tal meelest läinud, mis eesmärgil ta selles hoovis viibis ja tuikunud lällutades kodu poole.
Nii mulle räägiti eile, kui sealt läbi astusin ning leidsin pea 80-aastase peremehe elu parimas vormis olevat.
Noh, eks see vastase elimineerimine hädakaitse piirides tõstis tema enesehinnangut rohkem kui mingisugune kiitus – järjekordne tõestus, et ta saab oma kodu kaitsemisega hakkama!
Ja sellises vanuses, see on omaette tase!
Olen ennegi kuulnud räägitavat selle ületeenaabri tempudest, aga ei osanud seda tähele panna. Nimelt oli too vanamees kurtnud, et nii üks kui teine ei maksa raha ära, lootes, et ma halastan ja annan talle 25 eesti krooni.
Ma siis küsisin ta käest, et miks ta annab siis oma raha neile?
Ei osanud ta sellele vastatagi, pomises midagi omaette ja pani padavai edasi.
Kaine peaga on ta tõesti mõistliku jutuga vanamees.
Aga palju ma teda näen – vähe.
Õhtul hilja oli naaber joominguurkast ilma „kumminuiata“ naasnud, nähes peremeest oma aias istumas ja suitsetamas, oli hea näo pähe teinud ja astunud ligi. Peremees aga tahtnud toa poole astuda, lõpetades parajasti sigareti. Et mida sa selle hulluga ikka peale oskad hakata.
Edasine olevat lausa ulme olnud.
Naaber oli magusa näoga taas oma raha kohta küsinud, mille peale peremees oli vastanud, et tal pole seda, sest oli andnud kõik viimse sendini tagasi ja isegi peale maksnud.
Oh sa poiss, kuis naabrimehe nägu moondus ja tahtis rusikaga kallale kippuda, kuid peremees oli jalaga teisele makku pannud, et selle omanik oli pikali kukkunud. Valehambad olid hoolitsetud muru peal laiali. Küll see naaber otsis tükk aega, leides need, oli tal meelest läinud, mis eesmärgil ta selles hoovis viibis ja tuikunud lällutades kodu poole.
Nii mulle räägiti eile, kui sealt läbi astusin ning leidsin pea 80-aastase peremehe elu parimas vormis olevat.
Noh, eks see vastase elimineerimine hädakaitse piirides tõstis tema enesehinnangut rohkem kui mingisugune kiitus – järjekordne tõestus, et ta saab oma kodu kaitsemisega hakkama!
Ja sellises vanuses, see on omaette tase!
Olen ennegi kuulnud räägitavat selle ületeenaabri tempudest, aga ei osanud seda tähele panna. Nimelt oli too vanamees kurtnud, et nii üks kui teine ei maksa raha ära, lootes, et ma halastan ja annan talle 25 eesti krooni.
Ma siis küsisin ta käest, et miks ta annab siis oma raha neile?
Ei osanud ta sellele vastatagi, pomises midagi omaette ja pani padavai edasi.
Kaine peaga on ta tõesti mõistliku jutuga vanamees.
Aga palju ma teda näen – vähe.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
mina ja mu loomad,
naasama,
PuPu,
ulme,
öuducas
Vaat, mis mu silmad veel näevad
Kui keegi raisk tuleb mögisema, et heategu ei jää karistamata, siis jätke see tolgus rahule – tal on sulaselge õigus.
Üleeila väljusin loodripolgu keskkonnast ja läksin küla peale ühele vanamehele puid laduma.
Tegelikult sai see alguse päev varem, kui ma kalmistul suurpüha-eelselt koristustöid teostasin oma käru-labida-rehaga.
Sest mine neid hulle kalmistulisi tea, äkki pole ühtki käru võtta.
Oli siuke eelaimdus ja see kõhutunne ei petnud mind sugugi.
Vedasin omaksete platsile liiva nelja kärutäie jagu, viies tagasi sellist umbrohukribulaid, mille ma hoopis prügi mahaladustamise kohta poetasin. Hästi kena sai, justkui päris.
Tagasitulek venis veidi pikemaks, kui ma nägin ühte pea 80 aastast vanameest puid ladumas. Soovisin jõudu ning vastust ootamata asusin tööga pihta. Üks virn sai katuse alla üles laotud ja teisega alustatud, kui peremees ütles, et aitab küll tänaseks – homme ka päev – et tema ei jõua minu jutte kõiki ära hirnuda. Noh, ma siis soovisin hüva õhta jätku ning lubasin järgmisel päeval kohal olla, kahekesi saab ju kiiremini ning eks see töine aeg möödub takkapihta ka lõbusamalt.
Peale lõunat olingi platsis.
Käärisin maikal „käised“ üles ja andsin tööle jalaga hoogu.
Peremees oli jube õnnelik, pakkus mulle õlutki, millest ma raske südamega loobusin. Töö edenedes tuli üks külamees peremehega „juttu vestma“, mis seisnes memuaaride jagamises viinapudeli ja sakuska seltsis. Ikka ja jälle õhkasid mõlemad vanamehed – oeh jah olid ajad...
Mina vehkisin sealsamas kõrval puuriita laduda.
Kui lõpuks peremees pisarsilmi oma vana tuttavaga hüvasti jättis, ütles ta mulle - Vaat, see sõber on ikka ja jälle mind meeles pidanud. Oeh jah olid ajad-
Peale viimast halgu panime kahekesi eterniittahvlid ilmastikumõjude eest riidale peale.
Siis oli aega edasi möla ajada. Ega peremehel polnd kiiret kuhugile. Otsustasin ise jutule lõpu teha ja kottu minna, kui ma nägin nuka tagant üht kuju tulemas. Peremees läinud ületeenaabrile ligi ning küsinud, mis too tahab?
Aga vaat, see ligi 70-aastane, olles aurude all, võttis põuest voolikujupi ning hakkas uhama, karjudes, maksa raha tagasi. Minul võttis hetke, kui ma neile vahele ja paar kummivooliku riivamisi tunda sain. Selle peale ma käratasin, et hoidku eemale, raibe!
Peremees oli selle ajaga ümber minu saanud ja üritas ise voolikut kätte saada, kui asi läks käsikähmluseks. Trügisin veelkord nende vahele, juhtides peremehe õrnalt tülinorijast eemale. Kätt peremehele õlale asetades tundsin, kuidas vana mehe keha vabises. Üteldes talle silma vaadates, et see pole seda väärt. Pikkamisi rahunes vana mees maha.
Kallaletungija räuskas tükk aega hoovis, üritades voolikujupiga oma paremust maksma panna, kuid kuna mina olin veel seal ja hoidsin peremehe tülinorijast eemal, siis ära väsis ja üle heinamaa joomapunkrisse tuikus.
Minu küsiva pilgu all hakkas vana rääkima, kuidas ületeenaaber oli talle aastaid tagasi raha toonud naise eest ära ning selle raha väikeste summadena tagasi küsinud, aga ei mäletavat seda kohta, kus ta oma raha tagasi sai. Et eelmisel aastal oli sama teema olnud ja naaber oli visanud kiviga akna sisse.
„No ütle nüüd, missa sellisega ikka teed... Rikkus mu ilusa päeva lõpu ära...“
Minu kolp tahtis juba ütelda, et ega sa vist ei teagi seda vanasõna – heategu ei jää karistamata – kuid sain keele hammaste taga hoitud.
Selle asemel soovitasin tungivalt vanal maha rahuneda ja tuppa minna ning uksed lukustada.
Eile astusin ta poolt läbi.
Tahtsin lihtsalt veenduda, et kõik parimas korras on.
Üleeila väljusin loodripolgu keskkonnast ja läksin küla peale ühele vanamehele puid laduma.
Tegelikult sai see alguse päev varem, kui ma kalmistul suurpüha-eelselt koristustöid teostasin oma käru-labida-rehaga.
Sest mine neid hulle kalmistulisi tea, äkki pole ühtki käru võtta.
Oli siuke eelaimdus ja see kõhutunne ei petnud mind sugugi.
Vedasin omaksete platsile liiva nelja kärutäie jagu, viies tagasi sellist umbrohukribulaid, mille ma hoopis prügi mahaladustamise kohta poetasin. Hästi kena sai, justkui päris.
Tagasitulek venis veidi pikemaks, kui ma nägin ühte pea 80 aastast vanameest puid ladumas. Soovisin jõudu ning vastust ootamata asusin tööga pihta. Üks virn sai katuse alla üles laotud ja teisega alustatud, kui peremees ütles, et aitab küll tänaseks – homme ka päev – et tema ei jõua minu jutte kõiki ära hirnuda. Noh, ma siis soovisin hüva õhta jätku ning lubasin järgmisel päeval kohal olla, kahekesi saab ju kiiremini ning eks see töine aeg möödub takkapihta ka lõbusamalt.
Peale lõunat olingi platsis.
Käärisin maikal „käised“ üles ja andsin tööle jalaga hoogu.
Peremees oli jube õnnelik, pakkus mulle õlutki, millest ma raske südamega loobusin. Töö edenedes tuli üks külamees peremehega „juttu vestma“, mis seisnes memuaaride jagamises viinapudeli ja sakuska seltsis. Ikka ja jälle õhkasid mõlemad vanamehed – oeh jah olid ajad...
Mina vehkisin sealsamas kõrval puuriita laduda.
Kui lõpuks peremees pisarsilmi oma vana tuttavaga hüvasti jättis, ütles ta mulle - Vaat, see sõber on ikka ja jälle mind meeles pidanud. Oeh jah olid ajad-
Peale viimast halgu panime kahekesi eterniittahvlid ilmastikumõjude eest riidale peale.
Siis oli aega edasi möla ajada. Ega peremehel polnd kiiret kuhugile. Otsustasin ise jutule lõpu teha ja kottu minna, kui ma nägin nuka tagant üht kuju tulemas. Peremees läinud ületeenaabrile ligi ning küsinud, mis too tahab?
Aga vaat, see ligi 70-aastane, olles aurude all, võttis põuest voolikujupi ning hakkas uhama, karjudes, maksa raha tagasi. Minul võttis hetke, kui ma neile vahele ja paar kummivooliku riivamisi tunda sain. Selle peale ma käratasin, et hoidku eemale, raibe!
Peremees oli selle ajaga ümber minu saanud ja üritas ise voolikut kätte saada, kui asi läks käsikähmluseks. Trügisin veelkord nende vahele, juhtides peremehe õrnalt tülinorijast eemale. Kätt peremehele õlale asetades tundsin, kuidas vana mehe keha vabises. Üteldes talle silma vaadates, et see pole seda väärt. Pikkamisi rahunes vana mees maha.
Kallaletungija räuskas tükk aega hoovis, üritades voolikujupiga oma paremust maksma panna, kuid kuna mina olin veel seal ja hoidsin peremehe tülinorijast eemal, siis ära väsis ja üle heinamaa joomapunkrisse tuikus.
Minu küsiva pilgu all hakkas vana rääkima, kuidas ületeenaaber oli talle aastaid tagasi raha toonud naise eest ära ning selle raha väikeste summadena tagasi küsinud, aga ei mäletavat seda kohta, kus ta oma raha tagasi sai. Et eelmisel aastal oli sama teema olnud ja naaber oli visanud kiviga akna sisse.
„No ütle nüüd, missa sellisega ikka teed... Rikkus mu ilusa päeva lõpu ära...“
Minu kolp tahtis juba ütelda, et ega sa vist ei teagi seda vanasõna – heategu ei jää karistamata – kuid sain keele hammaste taga hoitud.
Selle asemel soovitasin tungivalt vanal maha rahuneda ja tuppa minna ning uksed lukustada.
Eile astusin ta poolt läbi.
Tahtsin lihtsalt veenduda, et kõik parimas korras on.
Tellimine:
Postitused (Atom)