Keegi kirjatsurast vilosoohv on kuskil
öelnud: Naistega koos on võimatu, aga ilma naisteta on veelgi
võimatum elada.
See on väga tõsine ahvorism.
Viimatsel aal kargleb antud mõttetera
aina tihedamalt ajukolusse, piinates minu isiksust.
Kuradi kurat.
Hakkasin mõtlema, et viimatsel
rattarallil anarhia raisakulli moodi, kus sai kõrgustesse ronida ja
lasta mõttel lennata ja otsides seda madalamat soosilmaallikat, kust oleks saanud tekkinud küsimustele vastuseid, jäi kõik endiseks.
Paraku...
Ei oska mina märke lugeda.
Võhik siuke...
Ega ma küsinud kah eriti.
Otse...
Kartsin sellegi ärr kihva keerata, mis rikkumata oli.
Tegelt tükimat aega olen mõelnud, et panen kõik
suhtluskanalid kinni.
Eriti elektroonilised.
Põhimõte on selles kinni, et ma ei
taha enam masinaga suhelda.
Möblandus, raalindus jne.
Mine tea, äkitse mul suhtlusvajadus
suureneb ja seetõttu tunnen oma hinges nagu sügisrände moodi
kutset.
Inimloomadega tuleb ja peab suhtlema
näost näkku...
Ilma massinateta.
Vaheltult.
Jah, ma tean.
Kuda see ütelus nüüd kõlaski?
Silm silma, hammas hamba vastu...
Ehk ma lähen sinna, kuhu mõistus ja
süda juhatavad.
Samas jällegi, defineerige palun
mõistuse mõiste ära, ja südames on minevikust saadud armid, mis
olid eriti valusad, siis sellest tulenevalt jällegi jõuame
sinnamaani, kus mõistust mul eriti pole ollagi.
Seega, olen oma elu täiesti ära
raisanud tühiste soovide peale.
Kas naiseotsimine ilusate ja kenade
näol on tühine soov või mitte, on tegelikult asjatundjate
pärusmaa.
Vaadates oma kontakte
kommunikeerimisvahendites ja meenutades, kellega ma viimati nii
tihedalt suhelnud olen, leian ühe nime.
Selle nime taga on inimene.
Naisolevus.
Nüüd olen puhta segaduses.
Just Tema pärast ei saa ma oma
„sõltuvusele“ piiri panna.
Ei saa netist loobuda.
Juhuslikult leidsin ühe
perekonnapildi, kus mina oma õe ja vennaga peal olime.
Jah, mulle tundub seda ülesvõtet
kaedes, et tookord olime nõnda lähedased just selle pildi
ülesvõtmise aegu. Hiljem sellist asja minu mäletamist mööda pole
olnud, ega vast ei tule ka.
Kui mina oma suure venna süles abituid
liigutusi tegin ja kusjuures vennas mind kindlalt paigal hoidis, siis
õeraas hoidis oma süles suurt nukku. Kes või mis oli paras
jonnipunn, kui pudrulusikaga lähenesid, keeras ta pea ära, aga kui
lutipudelit lähendasid ta suule, siis oli valmis end kinni imema.
Magnetite värk.
Kummaline on see, et nukk ja seesama
eelpool mainitet naisterahvas kannavad sama nime.
Kuidas seda asja nüüd nimetatakse?
Kokkusattumine?
Ettekuulutus?
Juhus?
Lõpetuseks mu kolme aasta tagune (veidi kohendet) luul, mis millegipärast kogu aeg meenub viimatsel aal:
sina nägid mu raevu
kuulsid hullunud naeru
mis mu kõrist välja paiskus
ja metsalt vastu kajas
ei tahtnud jätta rinnus valu
kuidagi kergelt maapind ära kadus
vaikselt langesin ma porri
sosinal vabandades: ämm sorri...
mind hetkeks tummaks lõi valu
siis summutet karje minust väljus
sina vaid kuulsid mu korinat
kui viimne agoonia elu kaasa viis
mu tardunud silmapeeglitest paistsid
kuukuma
sina
ja suitsev püstol...