27.8.12

Taim...


Teate ka, miks Hellast ei lasta rublatsoonist minema?
Muidu peab hakkama uusi öirublasid juurutama.
See jälle on väegade mahukas kuluartikkel – uue kujunduse väljamõtlemine, trükkimine ilma kreeka sümboliteta, vanade väljavahetamine uute vastu...
Tuu kõik võtab aega.
Monetaarilmas aga on kehtiv üdini jänkilik ütlemine: Taim-is-mani!

25.8.12

Pääsula statistilised andmed.


Millalgi meediumi kaudu kuulutati, et lugege pääsukesi.
Poolteist nädalat tagasi ma lugesingi.
Hea kaablite otsas turnivaid linnukesi kokku lugeda, kui nad puhkasid tiibu – sain kokku 32 isendit.
Meil omal haudusid kaks pääsukest välja viis poega. 
Kes siit lugema sattus ja teavet tahab jagada, siis võiks minu arvud ka edastada lindude lugejatele, aga segaduste vältimiseks palun siia jätta kommentaar, et tehtud.
Muidu on hullumaja, kui igaüks lisab enda kogutud andmetele veel minu omad – taevas peaks vist mustama pääsulindudest. 

Eelnevast rääkides, tehke mulle palun selgeks, miks üks pääsuke minema ei lenda?
Alul mõtlesin tõesti, et teise pesakonna hauduvad välja.
Suvi on sellisel puhul pikemaks venitatud.
Aga mida pole, seda pole.
Päeval toimetab see linnuke väljas, alles õhtul on ta tagasi nagu viis kopkat.
Mure tolles, et eelmistel aastatel kogunesd pääsulinnud kaablitele ja kaks päeva hiljem olisivad nad kõik lännu. 

Üks mõttejublak keksis pähe küll: äkki tahab teine pingviiniks hakata?
Minu eeskujul, kes ma Linuxit tarvitan...

24.8.12

Üks Liit juba läks, teine järgneb?


On ikke tänapäeval terminite muutmised.
Pea kõik keeratakse pahupidi.
Näituseks ajaloost teame, et paarkend ja veidi pealegi aastat tagasi toimus Moskoovias Kremli müüride vahel meeleheitlik katse säilitada NSVLiitu vanal kujul.
Mistõttu tõrjuti „seaduslik“ imperaator võimult, kuna ta paistis üsna pehmeke.
Raadium ja muu meedium nimetet neid asjamehi riigipöörajateks.
Möhh?
Mis kuradi riigipöörajad?
Vaata, sa kuradi inimloom – baltlased olivad riigipöörajad, aga seda omas provintsis, kus nad kuulutasivad iseseisvuse taas välja.
Nimetagem asju ikke õigete nimedega.
Samal ajal olivad ka muud vennasvabariigid tüdinud Moskoovia kremliitide lollustest – saadavad sõdureid sapöörilabidatega inimloomi tapma.
Ma saanuks veel aru, et kui kuulid-miinid-pommid lõppenud, täägid nürid, siis võetakse appi need vahendid, mis muidu matmiseks tarvis.
Kõigile meile ju tambiti maast-madalast pähe, et sõdurid on kodumaa kaitsel.
Sestap kogu see kuuendik laguneski, et sõdurid tapsid omi, mitte vaenlasi.
Usaldus rahva seas kadus.
Sellest piisas, et üliriik käpad püsti ajas.
Usaldus on niivõrd ohtlik asi, et oioioi...
Kui pole usaldust, pole suhteid.
Ja kõik laguneb...

Eks selle öiruvärgiga ole varsti sama seis...

Mõttes on irdumine sõna otseses mõttes



Egasugused minu katsed ühiskonda sulanduda on alati lõppenud krahhiga.
Näituseks võtan viimatise sügeluskonna kokkutuleku – mitte ühelegi piildile pole mitte mina jäänud (kui mitte arvestada seda pilti, kus mu fotokas statiivil ripnes ja mina kiireid liigutusi tegin).
Olukord on täitsa pe...es.
Tuleb taktikat muuta.
Olen nimelt tähele pannud, et kui mina midagi teen, siis paremaid tulemusi annab just risti vastupidine tegevus.
Seepärast õpin nüüd seda va irdumist.
Ühiskonnast.
Ehk lõpeb see kuidagimoodi teisiti...
Muretsemiseks pole põhjust, sest näpud-sõrad on veel alles.
Sarvedest-sabast röökimata. 

22.8.12

Nagu mitme näoga...


Mmm.
Milline äikesevihma-järgne puhas osoonikas lehk.
Päike julges ka lõpuks piiluda pilveserva tagant.
Üks vikerkaar teise järel ajab taevakõminaid eemale.
Nagu kollid lambakarja.

Aga mul pole aega idüllitseda.
Nõud tahavad pesemist.
Iseäranis rasvased.
Toas on veidi tüütu seda toimingut teostada – pärast veel kuivata mahaloksunud vett põrandalt ja valamukapilt.
Rasvaste potsikutega ei taha ma üldse köögis mässata.
Seepärast pesen mina oma pannid-potid-taldrikud-kausid-kruusid väljas.

Kuna taaskasutus on ikka veel röögatumat tüüpi moeteema, siis mõtlesin välja kuivatusresti, mis sai neil päevil valmis tehtud ja igapäevasesse kasutusse võetud.
Niisiis, aidas kolades leidsin kunagise lillealuse jalad – lihvitud rõikadest-lippidest kokku klopsitet paari naelaga (kaks laia saepuruplaati paari kruviga hoidsid seda kremplit püsti). Nüüd on saepuruplated ammuilma kuskil taeva all omad otsad andnud. Kolades veel aidas, vaatasin kunagise gaasipliidi (misse sai ostetud hallil nõukogude perioodil, kui asjad alles hakkasivad dehvitsiitsemaks muutuma, kuid millega pold miskit teha, kuna toona balloonigaasi tarbijatena ei saanud maagaasile mõeldud düüse kasutada. No see mainitet pliit oli valmistet Tseasesku-aegses Rumeenias) kõhtu. Novot, sealt sain siis hea resti. Ega siin pikalt mõtlemist olnud, kui nelja katusekruviga sai see rest jalgade külge kruvitet. Asi hakkas ilmet võtma. Läksin lauavirna manu ja sealt tõin kaks ebamäärast rõikat et saaks ka vänderdavad jalad kindlamaks. Mõõdulindiga mõõtsin pikkused ja käsisaega saagisin parajateks teised. Puidukruvidega (4tk.) kruvisin need põõnad jalgade külge kinni.
Ei läinud kõigeks selleks rohkem kui veerand tundi.
Nüüd vaatan, et liig kena sai.
Värv ka külge saaks, on see ese lausa oober.

Jäin mõtlema, et sellel pagana jalgadega restil saab olema mitu otstarvet.
Mõnedki neist võin kirja panna.

Peale kuivatusresti söömalaud, kuuma ahjupoti jahtumisalune, sinna alla annab grilli asetada ja saab kaks korrust korraga vorste/kanu/tuhleid soojendada ning sokkide kuivatamisest ei röögigi...
Saab ka pruukida lillealusena.
Vähemalt ta ei paista massiivsena, vaid õhulisena silma.

20.8.12

Eila...


Sai eila kontserdil käidu.
Sissepääs oli 3 rubla, mille vastu anti kollane käepaelalipakas, et võrusta end ise.
Aga kuradima järjekord oli nagu kuuendiku maailma liidri või bandiidi Lenini hiireõli ehk mausoleumi ees.
Oot'sin sealsamas puu najal nõjatudes, et saaks kah toetada kultuuri.
Aga päris piinarikas oli see ootamine.
Järgmisel korral soovitan kolmes kohas kontsusid jagada.
Noh, ilmselt korraldajate poole pealt Arlet Palmiste kah kaes, et miski on mäda.
Igatahes võttis ta mikri pihku.
Saatjaks oli tal kaasa võetud üks mulle tundmatu külamees või linnamees (ei saand mina pihta, sest ootsin kontsujärtsu lühenemist), kes sai oma ülesandega – kidra sõrmitsemisega ning Arleti saatmisega – üsna talutavalt hakkama.
Lõppude lõpuks lühenes järts talutavale tasemele, et keskit enam ees polnud ning sain kah neoonkollase papripaelakese vastu, mille mina hoopis taskusse pistsin.

Ja siis Nad tulivad.
Kaks läbi aegade andekat Eesti Muusikut, kes oma lauludega imet tegid.
Tõnis Mägi ja Jarek Kasar ei vaja laialdasemat tutvustust.
Pea iga laulu järel tundsin, et mul on hingamisest vajaka.
Pidin paar korda kiiresti sügavalt sisse hingama, et oma hingamise rütm taastada.
Ma ei oska seletada seda anomaaliat.
Oma teada ümisesin mõtetes kaasa, hingates pea samamoodi kui esinejad.
Ju siis nende lood mulle sügavale hinge läksivad.
Aitüma teile nende laulude eest!


Igal juhul on Käravete Järvemuusika saanud paari aastaga mu südame poolehoiu osaliseks.
Jätkaku samas vaimus... 

16.8.12

Saatuse eest ei pae?


Keegi kirjatsurast vilosoohv on kuskil öelnud: Naistega koos on võimatu, aga ilma naisteta on veelgi võimatum elada.
See on väga tõsine ahvorism.
Viimatsel aal kargleb antud mõttetera aina tihedamalt ajukolusse, piinates minu isiksust.
Kuradi kurat.
Hakkasin mõtlema, et viimatsel rattarallil anarhia raisakulli moodi, kus sai kõrgustesse ronida ja lasta mõttel lennata ja otsides seda madalamat soosilmaallikat, kust oleks saanud tekkinud küsimustele vastuseid, jäi kõik endiseks.
Paraku...
Ei oska mina märke lugeda.
Võhik siuke...
Ega ma küsinud kah eriti.
Otse...
Kartsin sellegi ärr kihva keerata, mis rikkumata oli. 

Tegelt tükimat aega olen mõelnud, et panen kõik suhtluskanalid kinni.
Eriti elektroonilised.
Põhimõte on selles kinni, et ma ei taha enam masinaga suhelda.
Möblandus, raalindus jne.
Mine tea, äkitse mul suhtlusvajadus suureneb ja seetõttu tunnen oma hinges nagu sügisrände moodi kutset.
Inimloomadega tuleb ja peab suhtlema näost näkku...
Ilma massinateta.
Vaheltult.
Jah, ma tean.
Kuda see ütelus nüüd kõlaski?
Silm silma, hammas hamba vastu...
Ehk ma lähen sinna, kuhu mõistus ja süda juhatavad.
Samas jällegi, defineerige palun mõistuse mõiste ära, ja südames on minevikust saadud armid, mis olid eriti valusad, siis sellest tulenevalt jällegi jõuame sinnamaani, kus mõistust mul eriti pole ollagi.
Seega, olen oma elu täiesti ära raisanud tühiste soovide peale.
Kas naiseotsimine ilusate ja kenade näol on tühine soov või mitte, on tegelikult asjatundjate pärusmaa.

Vaadates oma kontakte kommunikeerimisvahendites ja meenutades, kellega ma viimati nii tihedalt suhelnud olen, leian ühe nime.
Selle nime taga on inimene.
Naisolevus.
Nüüd olen puhta segaduses.
Just Tema pärast ei saa ma oma „sõltuvusele“ piiri panna.
Ei saa netist loobuda.

Juhuslikult leidsin ühe perekonnapildi, kus mina oma õe ja vennaga peal olime.
Jah, mulle tundub seda ülesvõtet kaedes, et tookord olime nõnda lähedased just selle pildi ülesvõtmise aegu. Hiljem sellist asja minu mäletamist mööda pole olnud, ega vast ei tule ka.
Kui mina oma suure venna süles abituid liigutusi tegin ja kusjuures vennas mind kindlalt paigal hoidis, siis õeraas hoidis oma süles suurt nukku. Kes või mis oli paras jonnipunn, kui pudrulusikaga lähenesid, keeras ta pea ära, aga kui lutipudelit lähendasid ta suule, siis oli valmis end kinni imema. Magnetite värk.
Kummaline on see, et nukk ja seesama eelpool mainitet naisterahvas kannavad sama nime.
Kuidas seda asja nüüd nimetatakse?
Kokkusattumine?
Ettekuulutus?
Juhus?

Lõpetuseks mu kolme aasta tagune (veidi kohendet) luul, mis millegipärast kogu aeg meenub viimatsel aal:

sina nägid mu raevu 
kuulsid hullunud naeru
mis mu kõrist välja paiskus 
ja metsalt vastu kajas 

ei tahtnud jätta rinnus valu 

kuidagi kergelt maapind ära kadus 
vaikselt langesin ma porri 
sosinal vabandades: ämm sorri...

mind hetkeks tummaks lõi valu 
siis summutet karje minust väljus 
sina vaid kuulsid mu korinat 
kui viimne agoonia elu kaasa viis 

mu tardunud silmapeeglitest paistsid 
kuukuma 
                sina 
                        ja suitsev püstol... 

9.8.12

Kui läheb nässu, siis mingu...


Täna stardib „Rõveda Raisakulli anarhiline Rattamatk“.
Esimene omataoline.
Aegviidust Valgehobusemäele.
Säält vaatab edasi selliselt, kui tahtmine Tammsaare maile minna või solistada Kakerdi rabas veits...
Kindlasti on programmis ka Jäneda linnusemäe külastus.
Pealinna näitsikutele pean teejuhiks olema.
Võib-olla jääb see ka viimaseks.
Kui ma oma roppu mõtlemist ei piira ja seetõttu kõik nässu läheb.
Mina küll põdema ei kavatse jääda.

Näis siis, mida ilmavanal pakkuda on?

3.8.12

Elul on üldse mõtet?


Kõiksepealt küsimus laiale ringile.
Misasiloom on g+?
Ning kohe ka teine otsa – kuidas seda pruukida nii, et mõningane privaatsus säiliks?
Palun puust ja punaselt ette näidata, sest ma ei mõika võõramaa keeli.

Viimatsel aal jään ikka ja jälle mõtlema teemal – kes kurat ma olen ja mida ma siit ilmast otsin?
Esimesele poolele on lihtsam vastata: ühiskonna umbrohi, parasiit või muiduleivasöödik, kes istub kuradi mugavas tugitoolis ja taob lolle mõtteid ridadeks.
Aga vat see küsimuse teine pool annab kõvasti peamurdmist.
Pole siiamaani aru saanud, mis on mu elu mõte?
Kas elul on üldse mõtet?

Miks ma selliseid mõtteid mõtlen?
See on tänu sellele viimatisele pisileitsakule, mille pärast ma toas vegeteerisin – väljas ei saanud miskit eriti teha, parmud olid kallal, ei lasknud päikesevanne võtta ka mitte.
Tahestahtmata tükkisivad need mõtted pähhe kinni.
Umbses toas eriti.
Tahan anda oma panuse inimkonna hääks.
Kuid mul napib noid oskusi ja vahendeid, mis on vajalikud selleks, et edukalt läbi lüüa.
See vahendite asi vast hakkab aina rohkem ja rohkem painama.
Teadagi – inflatsioon.
Kui ma vaatan noid edukaid ja jõukaid, on mul kuradimast hää meel, et nad suutsivad end haljale oksale vedida.
Kuid kuulates/vaadates nendesamuste väljaütlemisi, tahaks nende peakolul oimukohta koputada, sest nii lolli ila ma ei oodanud.
Isegi vähesemõistusega inimloom tundub nende kõrval lausa sajanditetaguse filosoofina.