29.8.17

Aeg pudeneb käest

Mu päevad on küllaltki töised olnud, aga tulemust pole eriti näha.
Piltlikult mölisedes on see minu nikerdamine nagu rändrahnu asetamine kohevale vahukooretordile.
Ega see saunale peene kombinee traageldamine pole just meelelakkumine, mis puudutab põskede-palede-kraedesse.                                                                                                                                        Mõõda avad, otsi parajaid korralikke juppe, siis sae laius ja lõika parajaks ning puhasta vanast värvist. Seejärel briljantroheline värv detailidele peale, oodata kuni värv puutekuivaks muutub ja teine kiht mürkroheline vaap peale pintseldada. Teine kiht kuivab muide kiiremini millegipärast. Sobitad jupi paika, saad uut juppi mõõtma hakata ja jälle ringratast joosta nagu orav, rsk.
Seesinatine taaskasutamise värk on selline aeganõudev.   
Eriti kui sekka eksib vettinud isend – juba selle kuivamine nõuab oma ajalõivu.
Lisaks kõigele hajutavad tähelepanuvõime madallennul kihutavad aeroplaanid.
Viimaste suhtes pean ärr mainima, et tasemel sumbutid on neil võrreldes idanaabrite moosiriiulitega – müra on lääne omadel talutavam.



26.8.17

Eelmise postituse jätk

Kaasmatkalised küsisid, ega siin Kalevipoja hobuse skeletti otsita?
Ma ise ka juba mõtlesin, et ei tea, kas Valgesuksuküngas oli looduslikult liig lauge, et nüüd kaevatakse see järsemaks?
Hehh, üks võimalus olnuks ümberkaudsetelt põldudelt kive kokku tuua, ning tsementeerida kogu see mäenõlv järsuks kaljuks...

Nõnda või teisiti oli kogu plaaza esindusküljena üks suur ehitusplats, kus toimetasivad kallur ja kopp, ülejäänud masinad seisid sootuks. 
Mul jäigi küsimata, ega nende masinate operaatorid streiki ei pea? 
Lisaks sellele avastasime, et ka tornile on lint ümber niuete tõmmatud nagu oleks olnud siin valitud sadade teiste seast Kõrvemaa kõikse kauneim miss, kes sai auhinnaks limusiini.

Avastasime kohapeal ka Lendavate Taldrikute tsooni - Volke ja Aare võiksid siin saatesarja teha.
  
Metsas kolades leidsime sihukese kraani, millest voolab peale õlle ja gini loodetavasti ka õiget metsakohinat elik õuhkat: 

Ega jah, peale ümbruskonna uudistamist põrutasime karjäärijärve manu, kus mu kaaslased end vette kastsivad.

Aegviidu suunas tagasi sõites tabasin end anomaaliast mõtisklemas – mu itaalia suksu on nii hea veeremisega, et lausa kimas või tuhises laskudes teistest mööda ilma väntamata. Ajasin kõik rehvide süüks...
Mõtlesin, ehk on matkalistel aega ka Nelijärvele kiire pilk peale visata, kuid pärast pisikest arutelu sõitsime ikkagi Aegviidu perroonile. Et aega oli särtsuruuna väljumiseni üksjagu, otsustasime poest ka läbi astuda.
Kui ülikuulsad külalised rongi peale kupatatud sai, lehvitasin hüvastijätuks kätt ning hakkasin kodu poole tagasi väntama.
Tagasiteel Nelijärve teeotsast möödudes nägin silti juba tee ääres, et see Nelijärve puhkekeskus oli täielikult reserveeritud.

22.8.17

Muljeid Raisakulli anarhilisest rattamatkast.

Nagu vitamiinipausist aimu sai antud, toimus vahepeal Raisakulli anarhiline rattamatk. Misse kandis nummert kaks. Tegelikult olen üksi teinud mitmekümnemiiliseid otsi ikke jaburalt, aga nagu öeldud, polnud need mitte üks teps rattamatka nimetust ärr teeninud. Minu arusaama järgi peab olema mingisugune punt, kuhu kuuluks peale minu vähemalt üks segane inimeseloom, kes on nõus kasvõi läbi paksu parmuparve kihutama.
Kõiksepealt oli vaja mul kotti toppida pentaksi peegelfotokas, mis oli kaalu suurendamise eesmärgil igati asjakohane, sest mida raskemalt mõjub tagapakiraam, seda kindlam on vedava ratta haardumine maapinnaga, olenemata selle koostisest. Seda sain kogeda kohe hommikul kasteses rohus, kui proovisin paar kiiremat vändakeerutust, mille tulemusel pidi tagumine ratas ette sõitma imiteerimaks jäärajaliugu. Tolle asemel kiirendus kogu mu kondiaurumasin vektorina otse.
Muidugimõista ei hakanud ma endisest bensukast tehtud kohvikulaadset asutust külastama, vaid lõikasin vana teed pidi, kilomeetritest pidin nõnda oma 2 tükki kärpima. Ilus hommik saatjana aitas kenasti õigeks ajaks Aegviidu perroonile jõuda. Valisin ilmselt vale sildumisekoha, sest särtsuruun logistas teisele poole.

Külalismatkajad korralikult vastu võttes tahtsin nad suunata kõiksepealt kohalikku poodi. Mul olid omad huvid ka man – banaan pidi hästi krampide vastu aitama, juhul kui need tekkinuks. Kuna ei soovitud aega enam eriti viita, siis transportisin matkajad RMK infopunkti, kus sai kuuris olnud eksponaatidega tutvudes aega viita küll ja küll. Meie külastamise aegu tuli mingi välismaalasest matkatibi otsima infopunkti, ma soovitasin maakeeles juhendades tal suure maja suunal liikuda.
Jõudsime ise ka nii kaugele, et saime infopunktis kolada.
Näiteks jäi mu vana mölahvööni katkise objektiivi ette tiibadega draakon, kes osutus lähimal vaatlusel mutiks.

Pärast kolamist võtsime ja panime sõidusuuna paika. Esiti sooviti ujumiskohaga tutvuda. Ma soovitasin sellega veidi oodata, millega oldi ka päri. Teadsin, et meie teele jääb vettekastmise kohti oma kolm-neli tükki kindlasti, olenevalt marsruudist. Suund sai võetud Valgesuksumäestikku. Teel sinna möödusime eelnevalt kohatud matkatibist, kes jala matkas.
Kunagi sõitsin selle raja 10 minutiga ärr, kuid nüüdseks on vanust ka turjale kogunend, et võtsin nõuks rahulikuma tempoga kulgemise. Pärast mõningaid pause jõudsime Mägede külla, kus kunagi oli pudelitest tehtud pudelikujuline varjualune, mis ühel aastal kokku vajus ja mida enam ei taastatud nagu ma veenduda võisin. Küll aga oli see puhketalu nii kaunis, et tegime ka pilte. Tõsi küll ilma minu fotokata, kuna ma olen aegade jooksul niivõrd ratsiks muutund, et ei viitsi enam iga paari pildi perra pildimasinat välja koukida. Minu mälu järgi pidi laiem siht vasakule viima ringiga ja üles-alla sõites otse Valgehobusemäe ligi. Ekslesime veidi parmude seltskonnas, kuna meil polnud õllet kaasa taritud, siis olid ka parmud meie peale tigedad. Seega matkale minnes PEAB mõni purk ÕLUT kaasas olema, mölisegu seltsimees LiiklusEeskiri mida tahes.
Keerasime otsa ringi ja tulime karjäärijärve manu tagasi, et sealtkaudu ihaldatud sihtkohta pääseda.
Valgehobusemäe man on ka mingisugune väikene supelusekohake, mis ei olnud rahvast pungil.
Üks supluseonkel karjus, ega me süüa soovi?
Kõiksepealt oli tarvidus hinge tõmmata, siis seejärel šokist toibuda.
Kuna matkasellidel oli oma toidumoon kaasa võetud, siis üsna pea hakkas ka minul kõht korisema. Uitasin siis tiigilaadse järvekese man ja kaesin üsna tuttavat larhvi. Isiklikult minul pole oma teada kokkupuudet olnud, aga vanasti, kui mul käis Järva Teataja, siis oli Albu (nüüd juba endine) vallavanem ühtelugu pildil. Panin kohe väga imeks – kuhu see Jaak Mae jäi? Pidi ju too viimane olema siin keskuses peremeheks. Aga noh, nii või teisiti Albu pikaaegne teenekas vallavanem serveeris mulle supi ja kohvi. Mille ma muidugi rõdu peal pintsli keerasin.


Kunagi ehk jätkub, kui aega ja viitsimust jagub...

21.8.17

Tuli, jagas ja läks 8. ja ühtlasi ka viimane jupp

Täiesti ulme oli nii roosteruuget karva vagunit kaeda - Läänemere soolane merebriis käib mõnikord restoranis rauast delikatessi mekkimas... 
Siinkohal meenus mulle milleipärast kõrgusesse pürgiv lossikorsten, mis oma vähese sammaldunud külgedega sarnaneb kuskilt nähtud dokumentaalsest linateosest tundrasse jäetud kivikuhjatistega...
 Kuna asjakohane silt lossi ei riku, siis...
 ...nende meeste bluusikatked panid mu sisemuse värisema...

20.8.17

Tuli, jagas ja läks 7. jupp

Raudtee- ja sidemuuseum on ühe katusealuse kahes tiivas - allpool on eksponeeritud just sideosakonda, kus on väljapandud eksponaatide hulgas mölahvöne igast ajajärgust. Ma olin juba selleks ajaks üsna tülpind-väsinud, et ei viitsinud oma kaamerat enam välja kraamida. 
Seda enam, et eelnevalt sai teisel tiival uudistatud Eesti Wabariigi aegset raudse tee võrgustikku, mis oli üsna muljetavaldav.
Kui nüüdsel ajal olnuks need kaootilised rongivõrgusilmad kestnud, oleks praegustel ametimeestel raske tõmmata Rail Baltika jaoks rööpaid. Samas jällegi - RB arendajad võtku vanad kaardid ette, säästa annab kõvasti - rööpaalust pinnast kulub vähem, lisaks saab ka vana raudtee taastamise nimetuse all öiroliidust suuri summasid...
Noid laiemaid rööpapaare mõõtsid kunagi sellised auruvedurid, vedades kaupu, inimeseloomi...
Muide, Haapsalus on nõnda kõvad suusatajad, et üks tuiskas perrooni mööda sellise valuga, et ta vist ei märganud lumelaudade kulumist saepuruks. Jääme eelolevat talve ootama, ehk võidab linalakkblond haapsallanna rahvusvahelistelt mängudelt kirkamat karva medaleid...
Ja kes ütles, et Haapsalus rongid ei liigu?
Sellisele annab veel vaguneid taha haakida ning supluslinna ja Revali vaheline suslaliiklus saab olema täitsa toimiv.

18.8.17

Tuli, jagas ja läks 6. jupp

Mul on selline vahelduvvooluste periood siin, et tuli mitu korda ahvide manu pöörduda, et särts tagasi saada. 
Niikui taevas raksatas, oli tunda lillaperseliste paavianide kärsahaisu ja vool lännu nagu muiste... 

Nõnda nagu vanasti kammitseti hobused jalgupidi, on tänapäeval kergematel kaherattalistel teraskammitsad nagu lasipuud tanuma äärde paigutatud. 
Vaba mehe ratsu muidugi ei hooli lasipuulaadsest asjandusest...
Tsikli omanik vanal ajal nägi ilmselt sellise keskaegse androidina välja.
Tänapäeval ollakse nii väikesed, et mahutakse taskutesse, tarka iba mulisedes aetakse nähtamatu karvane käsi ligimese varanatukese järele.
Pole punaseid krosse, ei ole ka sind olemas...
...ühest korralikust aupaugust röökimata.

14.8.17

Tuli, jagas ja läks 5. jupp

Ma siin meenutan, et kuskil promenaadil trehvasin kokku Ivan Bluesiga, kes päev hiljem taevapüünele jõudis. Esimene mõttejublakas  oli muidugi selline, et ega siin juhuslikult Pariisi jumalaema kirikut või Frankensteini ei filmita. Ausalt öelda ma siis ei teadnudki, et tegu oli AugustiBluusi esinejaga. 
Kui juba tagasivaatele läks, siis ootasin ühe pingi ääres tükk aega, et saaks paar törtsu mula ajada Mart Laariga, aga kes tulemata jäi, oligi vabariigi endine peaminister. 
Võib-olla oli ta sel ajal hõivatud nagu teisedki Haapsalus asuvate pinkide omanikud. 
Millegipärast seostusid kõik promenaadiäärsed pingid mu mõtetes kunagise kuningas Arthuri ümarlauaga, ainukene erinevus oli tolles, et kui müütiline kuningas pidi seisma, siis meie mehel on tool iga kell kaasas, ükskõik kuhu ta ka ei läheks.
Mina otsustasin "valgustuse" saamisel Suur-mere tänavat pidi lossi poole tagasi vantsida.
Nüüd ma aiman, kuskohast on saanud alguse minu ihalus sihukeste kitsaste ja käänuliste tänavate järgi...

11.8.17

Vitamiinipaus

Andestust, sõbrad, et "Tuli, jagas ja läks" hetkel pooleli jääb.
Eile vennapojaga saunale hästi peent kombineed selga lüües kadus see aeg nii käest ära, et jõudsin ainult vastata kunagise Pööbelmanni-instituudi aegse võitluskaaslase hüüdele.
Nimelt algab täna järjekordne "Raisakulli anarhiline rattamatk", mis kannab, häbi küll tunnistada; numbrit "KAKS"...
Aastaid tagasi, kurat teabki enam, oli esimene rattamatk pealinna kontoorarottidest näitsikutele nõnda hullult mõjunud, et ei teagi enam, kas noil enam eluvaimu sees ongi - pole tükimat aega neist kippu ega kõppu kuulda oln'd.
Näis, kas Möörfi seadus lööb ka sellel rallimatkal välja?
Eelaimus vihjab ajukäärudes, et ma ise jään hätta kondiaurumassina edasiliigutamisega.

9.8.17

Tuli, jagas ja läks 4. jupp

Et kõlakoda oli mu sanatooriumipäevil peaaegu aiatagune laulukaar, siis lubatagu mul tutvustada seda hoonet, kus ma omal ajal enda suvevaheaegu pikendasin.
Ega ma papist poiss ka ole, käisin ja lõgistasin ukselinki - kinni oli, raibe, tahtsin kontrollida, kas ma ikke mäletan  - ning takkatippu piilusin esimese korruse aknast sissegi, aga määrdunud akende tõttu nägin ühteainsamat ratastooli.
Netiavarustes tuhnides lugesin, et sellest räämas villast tahetakse üks väegade peen hotell teha.
Mina seda ei usu - pole elu sees näinud, et rikkad, kellele see hotell mõeldud on, taluvad enda kõrval, antud juhul kõrvalmajas, liigeshaigeid indiviide.

Igatahes mäletasin vanast ajast Tšaikovski pingi asukohta, mis oli üpris lähedal ülevalkirjeldet hoonele, aga mingisugused tõprad olid selle teisaldanud kaugemale.
Too esiplaanil kõrguv plekist kantsel ei ole mitte dirigendipult, vaid giidide väljasuretaja.

8.8.17

Tuli, jagas ja läks 3. jupp

Promenaadile jõudes keerasin kohe pärikätt, kus ma teadsin olema kella. 
Päikesekella. 
Ma nimelt tahtsin võrrelda, mitu minutit Päike on taha jäänud. 
Aga et hilinemist ei anna häbeneda, siis oli päevavalguseandja pilve taha peitu pugenud. 
Osuti oli vist samuti Moskoovia ajalt Helsingi omale nihutatud, kuna uued poldid/mutrid olid seda seieriasja kinni hoidmas.  
Päike oli kellaaja pausile lülitanud
ning kohvivett lürpima suundunud.
Teare ju küll: PAUS 15 MINUTIT! 
Mina pausi ei tee, vähemalt veerandtunniseid. Kui teha, siis tunnist allapoole ei mängi enam välja.
Otsustasin Aafrika randa kõndida, kus ammu sai end vette kasta. Kuid vahepeal oli mingi pulmapidu hoos, et ma ei taht kontvõõra pulmatolana sekka astuda, küll aga oleksin nõudnud pulmaõlut, aga vaevalt linnasaksad poole sõõmu pealt laua alla tahavad veereda.
Ots ringi ja kuursaal jäi nägemisulatusse.
Lisaks on vahepealsel ajal mingisugune külmakartlike kalastajate tuulevari kalda äärde tekkinud - umbes selle koha peal, kus kunagi allikas vett välja ajas. Nüüd pole sellest enam märkigi.
Pidin nentima, et kuursaal on üpris kenaks klohmitud.
Vana väsinud hoone on saanud uue hingamise -
mõjub ta ju jõeaurikuna mu hingele...
Vanasti oli kuursaali merepoolsel kaldapealsel miiniväli, mida ümbritsesid kibuvitsapõõsad. 
Vägisi tulevad meelde Onu Remuse lood, kus Jänkuonu kisas Rebaseonule, et kibuvitsapõõsas on tema kindlus. 
Järgmisena jäi mu toru ette... 
Kõlakojas kõlas koda, onju?!
...kõlakoda. 
Ühel aastal 80ndate alguses oli Haapsalus selline tramburai, et kõik esinejad ei mahtunud väikesesse linna äragi, et mõned esinejad kupatati just siia kõlakotta. Siin sai minu silmad esimest korda näha sellist komejanti, nagu seda oli ansambel Lilleke. Siiamaani on see elamus silme ees, olgugi et üle kolme aastakümne on merre voolanud. Aitüma, omaaegne Rakvere Teater, Teile! Kes jäi nüüd juhmi ilmega jõllitama, siis neile teadmiseks, et Lilleke oli Rakvere Teatri näitlejatest koosnev muusikaline koosseis
   

7.8.17

Tuli, jagas ja läks 2. jupp

Nagu eelmises loos lubasin mõned pildid riputada, siis pean ka võimaluse korral lendukaranud sõnast ka kinni haarama...
...on ikke tegelane, võõramaalasena jagas muistsete eestlaste maid...
Mina tulin ka, aga ma jagan omi kinnipüütud hetki laiale rahvahulgale, mitte võõraid maid, ja et mitte tüütuseks saada, püüan vähemalt õigeaegselt lahkuda...
...siin tornis ma värskendasin parasjagu mälu
kui kellapaugud mu letargiast äratasid...
Kellatorni ronimine ei võtnud mult nii palju võhma kui allatulek - ülespoole minek oli peakolu õlgade vahel, kuid laskudes ei saanud kummardada: vastasel juhul kaotanuks ma tasakaalu ning siis olnuks mult nõutud lisaks haigevoodi kuludele kontide sobitamise tasu pluss trepiastmete taastamise nõue. 
Etskae, promenaad on käeulatuses.

Ausalt ütelda, ega ma vanasti teadnudki, et Väike-Mere tänav viis kõige otsematpidi lossini. Ikka sai jõlgutud Suur-Mere uulitsat pidi linna ja kinno. 

6.8.17

"Tuli, jagas ja läks."

Nüüd võiks juba ärrkoolemisele mõtlema hakata.

Üleeila eksisin oma kunagisse kuurortlinna Haapsallu.
Kus ma kunagi oma koolivaheaegu kuu võrra pikendasin. Seda mitte omal tahtel, vaid toona oli graafikupõhine pikutamine muda sees, et saadeti kottu kiri, kus kirjas kohaleilmutamise aeg. Seejärel kimati Tarbatusse, no sinna Pööbelmanni instituuti, mille maaalustest ja pealsetest labürintidest tõrvikute valgel otsiti mind senikaua taga, kuni pootshaagi konksu otsaga välja õngitseti. Ning alles tuujärel toimetati minu tagasihoidlik isik sanatooriumisse. Puhkama. 
Nüüd takkajärgi mõteldes oli see üks suurimaid tegureid minu loodriks kujunemisel.
Jajaa... mälestused...
Niisiis.
Viimati käisin Haapsalus täpselt 34 aastat tagasi.
Ega muud olegi mu mälu järgi muutunud, kui suur kaubanduskeskus on reklaame täis topitud, et ma ei hakanud sinna trügimagi.
Küll aga patseerisin lossihoovis, kus pidi õhtapoole algama „kustibluus” ja kus seati alles pillid häälde. Paari takti kaupa musikaalset bluusikatkeid kuulates hakkas igav, et tuli endale tegevust leida. Eks ma siis ronisin lossisisesele platvormile kui ka kolasin keldriruumides. Paar muhku sain peakolusse, kuna keldrikorrusel tuli aegajalt kummarduda – ruumide sissekäigud olid liig madalad mu jaoks.
Ärrvaevatuna kõrgusesse ja tagasi allaronimisest kitsal keerdtrepil otsustasin prominendiks hakata ja liikusin promenaadile.
Mälestused kerkisid hullupööra esile, nagu olnuks see varane noorusaeg eilane.

Mis ma ikka mölisen siin - riputan mõned hetked mõnel järgmisel päeval siia üles.