28.6.14

Too ju vähese viina viga

Kurat küll.
Mu olemine tahab papud taevasse visata.
Tegelikult viskas juba.

Enne jaani oli mul viimast korda lõpuaktusel käia. Nüüd on mul suht suva – kohustused ennast kohale ilmutada on sedakorda otsas.
Sääl kotuses koosolemisel pakuti seda va mullidega veini, mida tuntakse vahuveini või kurat teab mis sammpaanja nime all, mille ma väga lahkelt ära kallasin päevakangelase pokaali.
Õhtul oli vaja end miskisele jurgale ilmutada, seetõttu pidin kaine olema, et üldse kohale ilmuda.
Hea oli liuelda, ligi tund sõtkumist – tuul aitas enamuses takka.
Enda nähtavaks tegemine läks üsna libedalt – kohe pakuti kõike head ja paremat, alates saslõki, hvooliumis küpsetet kala ja muu sinna kuuluvaga, lõpetades õllede-viinadega. Novot, ma võtse ainult õltsi ja haukasin pääle tahedat.
Ilm oli ilus ja lõke õige suurusega, kui käis üks kärgatus.
Vaatsin siis, et paar paari sügelist on köökusse vajunud. Kõigil pisarad silmis – ühel valust, teistel naerust. Selgus, et üks oli saand bazuukaga otse munadesse, ehk siis teisisõnu oli põletamisele toodud asjade hulgas üks makrohvleksi purk. Aii, see oli valus...
Ausalt, mul oli südamest kahju, aga teate seda va massipsühhoosi tunnet, kui enamus koomiliselt irvitab, siis läheb vähemus tahestahtmata sellega kaasa.

Kui jaanilauba lõuna paiku hiljem kodu poole väntasin, sain nii tuult ja vihma krae vahele.
Ilmselt siis külmetasin nii, et kesknädalal vajusin lihtsalt kokku.
Noh, pilt kadus ärr - kusemise tõttu langes igasugune rõhk mu sees, et enam polnud miskit parata...
Siiski toibusin saadud valu tõttu kiirelt ja roomasin neljakäpakil toa poole.
Oma koiku manu jõudmiseks pidin raskelt võitlema nonde selgusetu-hoogudega nõnda, et olin läbimärg. Ei jaksanud ma end asemele vinnata ega miskit. Natike hinge tõmbamist ning peale viimast ponnistust vajusin ei-tea-kuhu...
Magasin kaks ööpäeva niiviisi maha.
Eilseks oli nõndanimetet esialgne inimlooma tunne juba sees, et sai kahel jalal tatsuda.

Kaege te õnnetud, ma tean, et tõbist ei taha keegi, kuid minul oleks vaja ühte paarilist, kellega ülejäänd elu veeta. Seni on mu vaadelungid pehmelt öeldes metsa poole läind – no ei taha teps mitte ükski naishing minu raisakullilist nõtra persooni.

19.6.14

Ei ole kerge see linnukese elu

Tunnistan, et ma ei tea kõike linnuriigis toimuvast ja seetõttu proovin eilase intsidendi endale selgeks teha.
Paarikümne lausega proovin miskit kirja panna.
Kevadel, nagu ka möödunud aastal, olid väikesed, aga tublid linnud teinud oma pesa kanada kuuse kaheharulise tipuga põõsasse. Päris huvitav oli nende tegevust läbi akna jälgida. Isaslind lendas nokatäie tõukudega (esimene pilt), milled ta aiast kokku korjas, vurrdi nimetet kuusepõõsa alla, kust ta kibekiirelt mööda oksi ülespoole liikus. Pesa ma loomulikult ei näe, aga tajun umbmääraselt selle asukohta. Ega kaua lähe, kui lehelind, või mis tema botaaniline nimetus ka poleks, ühe haru tippu välja jõuab ja kimab lennates pesakondsetele uut kõhutäit otsima. Ja nii iga päev. Mõnikord olid mõlemad linnu vanemad aktsioonis.
Seda eilseni.
Eile hommikul vaatasin korraks aknast välja, ning nägin eriskummalist pilti. Et aju ei olnud veel ärganud, siis ma pikemalt ei juurelnud selle kallal. Nimelt oli üks lindudest oma pojal turjast haaranud ning pani sellega lendu – nagu kassid oma kutsikaid veavad ühest kohast teise. Tükk aega hiljem märkasin et üks linnupoegadest on pesast välja kukkunud ja ukerdab põõsa alla tagasi.
Alles siis taipasin, et see asi pole ikka õige. Võtsin fotoka välja ning hakkasin läbi akna jälgima looduse tahet. Ega kaua tulndki oodata kui tegin fotosüüdistuse mõrtsukast (teine pilt). Õhtupoole nägin veel paar korda sedasama maskiga roostekarva ja hallipäist lindu, kes lootis noosi saada, kuid tegu tehtud ja pesa tühi... 

Minu hinnangul nädal-paar oleks veel läinud, kui pesapere noorimad lendama hakanud...

Äkki keegi oskab nüüd Raisakullile lahti rääkida – kellega tegu ja milleks see hea on?

Lisan 21.juunil "ise vastan"-tüüpi vastuse:
Pärast suuremat otsingut leidsin Eerik Kumari "Eesti lindude välimääraja", kust sain vastuse röövlinnu staatuses olevale isendile - punaselg-õgija ldn. Lanius collurio ja saaklinnu tuvastasin kui - aed-põõsalind ldn. Sylvia borin. 
Parandatagu mu võimalikku eksitust nüüd targemad. 


15.6.14

Flaamide esitus oli tasemel

Hämmastav, kuis elu kulgemises muutuvad eelistused ja ootused.
Niipalju, kui ma mäletan, olen suureilmameistrivõistlustel hoidnud pöialt Lõuna-Meerika vutimeestele, Roopa-tasandil olen väikeriikidele edu soovinud.
Nüüd esmakordselt tajusin muudatust oma eelistustes – kaks esimest kohtumist olid nii sitad tänu kohtunike tegevusele.
Ainus tasemel mäng toimus Hispaania ja Madalmaade vahel.
Pean sügava kummarduse tegema flaamidele.
Nemad suutsid mu vutiletargiast välja raputada.

Üldiselt pole nagu vigagi, kuid häirivad Lauristini-õpilaste žurnalistlikud šedöövrid.
Kas auväärt prohvessor emeriticus ei suutnud neile õpetada, et ajakirjanduslikud liialdused on tõesti nii idiootsed, et oioioi....
Mul küll võtab aegajalt kukalt kratsima ning pomisedes küsima, kust lastesõimest nemad küll tööle on võetud.

Lisan paar minutit hiljem tähtsa teatepügala: Nüüd võtan ühe õlle ligi ja hakkan vaatama järgmist vutimatši...

8.6.14

Tegelikult on peni sabas pesitseva kirbust üle astumine ikka vaevarikas

Raisakull on tähele pannud, et ega tänases vabariigis ikka rikkaks saa. Vanaisa asjades tuhnides leidis Raisakull, et ega esimese wabariigi aegu nipsutades sõrmi ja hüüdes: Hops! ei saadud jõukamaks ühti. Vanu arveraamatuid lugedes selgub paljugi, aga millegipärast saadi toona palju rohkem läbi elu kulgetud. Tegelikult oleks pidanud Raisakulli vanaisa jääma teisele poole suurt lompi, kui ta juba sealmaal oli, ning kasutama sealseid võimalusi oma hüvanguks.

Viimastel päevadel on Raisakullil mitu-setu-sada-saba-mõtet, mille mõistmiseks on vaja üliloomalikku ning mille takistusest ülesaamiseks viimset purskelaadset pingutust.
Et saaks ühe asja jälle kaelast ära, kuigi peakolu jääb vaevama mingi mõttekild niiehknaa, mis omakorda uuristab kahtluseidule südamerahututeks tudumiselarhvideks.

Nädala lõpuks püüab Raisakull pisikese ja tagasihoidliku pekisaagimisetseremoonia läbi viia.