30.11.10

Sitt, kust ja jõudu!

Ahjaa, tervist kah!

Viimase nädala uudiseteema on seesinatine wikileke, kus sealsed mehed tunnevad, et muudavad salastet kaustade avalikustamisega ilma.
No kurat küll!
Meil ilmasoojenemisest juttu vähe?
Võtku wikileaxi ätid-eided kätte ja proovigu neid salastatud andmeid kätte saada, mis minevikule varju heidab, mis kannavad punast huulepulgajälge „veri kohvitantse“.
Vat siis on nad tegijad.
Siiski tasub ettevaatlik olla, sest nagu Leena-nimeline mees adus, et parim tõde on pooltõde. Ning pani selle najal toime riigipöörde.
Seda enam müramüriaad teabeühiskonnas kasvab, kuna seda inhvot on liiga palju, siis miski jääb ikka märkamata. Isegi silmaaklapid ei aita kõrvu kinni katta.

Mis tahtse ütleda, om tuu, et Juhan Ken Eedi ja paljude teiste, aga ka Roosa Velli supisöömiseanuma juhtumeid tuleks päevavalgele tirida.
See, mis piksliaparaatidest välja tulistatakse, on mõne inimlooma pettekujutelm.

27.11.10

Elu on mäng?







Peale selle, kui ma ammusel ajal tundmatuid röntgenikiirtelaadseid okustaate kaesin, hakkas mu sisemine mina, kes või mis iganes ta ka ei ole, teadvustama mu enda tegevust.
Esiti veel uniselt, hiljem aga tahtis ta mu keha üle kontrolli üle võtta.
Välimine mina aga surus kõik selle julmalt ja veriselt maha.
Niimoodi vegeteeris mu sisemine mina kümneid aastaid letargilises unes.
Kui välimine mina hakkas lepitust otsima minu sisemise minaga, olid kaarnad ammuilma kunagisel peiesöömalaual kraaksudes vaikinud.
Lähtekivimi kolmik süvendas sisemise mina uimasust veelgi – mis on tõelisus?
Kas elu on mäng?
Võitlus?
Sisemise ja välimise mina vahel?


Sel ajal, kui mina kitarri plõnnides püüan enesega selgusele jõuda...

...näitab minu sisemine mina sellist valguse ja varju mängu...

...et sellest läheb mu välimine mina rööpast välja...

...pinge minus kerkib mitmemiljardi voldini...

...ning siis pudenen ma tuhahelvestena tuuleiilide toel alla...


Teised keelatud mänge mängimas...

25.11.10

Laiph Khoos On

Kuskil udusel Inglismaal hakkas inglane ilma õppimata eesti keelt purssima...

Inglasest patoloog lõpetas lahkamise ja nentides: „Life Goes On!“
Eestlasest assistent aga sai aru: „Laip koos on!“

20.11.10

Valetaja peegel.

istun kõrtsis, teisi ma ei tüüta,
mu ees on klaas ja pudel – poolik,
seda ei hakka ma ära viima.
ausalt öeldes joon sellegi tühjaks,
mingu see maailm mu silme ees mustaks…

hetkeks viskan pilgu pudelile peale –
valguse mõjul peegeldun mina.
haaran kinni pettekujutelmast –
nooblilt riides noor ja kena,
uhkelt välgutan hammast briljantset
ning näitan hetkeks galantselt
ka käeketti ja klotserit kuldset,
mille peale daamid ahhetades langevad loogu…

tõstan pilgu määrdunud seinapeeglisse
tunnistan sealset kärakavõtjat
tuttav nägu – hei! kas oleme sõbrad? -
eks tõsta klaas minu terviseks!
nii nagu mina sinu terviseks…

võtan oma pudeli ja klaasi,
tuigerdan võõrale lähemale.
kuulan tema kurba saatust –
istun kõrtsis, teisi ma ei tüüta,
mu ees on klaas ja pudel – poolik…

19.11.10

Päevakohane anekdoot.

Jälgides kultuuri ümber toimuvat, ei saa ma nentida muud, kui - ei ole midagi uut siin päikese all.

Omal ajal liikus selline anekdoot rahva seas ringi:

Pariisis lavastati ühes kohalikus teatris üht lavatükki Leninist.
Esietenduse jaoks saadeti laiali tasuta kutsed.
Kutsutute seas olid nimekad kunstnikud ja muidugi ka NSVLiidu kultuuriminister Furtseva, kes oli parasjagu Prantsusmaal visiidil.
Pablo Picasso oli unustanud oma kutse maha, enda tõestamiseks paluti midagi joonistada.
Ühe joonetõmbega sirgeldas ta tunnistajate juuresolekul paberile rahutuvi ning lasti saali.
Oh häda, ka Furtseva oli oma kutse maha unustand.
Kui tal paluti enda isiku tõestamiseks midagi teha, nagu Picasso ühe joonega tõmbas paberile rahutuvi, küsis Furtseva: „A kto eto – Picasso?“
Seda kuuldes lasti ka Furtseva saali.

17.11.10

Vahearuanne elik pikad juuksed puudu

Pärast mitmenädalast kitarrikeelte plõnnimist sain aru, et minust ei saa kunagi pillimeest.
Olen jälginud/vaadanud videotest, kuidas kidrameestel sõrmed käivad, asetanud oma sõrmed samamoodu, ühesõnaga ahvisin, aga tutkit ma sedasama heli välja võlun.
Siis taipasin, et mul pole...
Mul pole siukseid pikki juukseid nagu Slashil või Jimmy Pagel.
Hakka nüüd neid kasvatama.
ja siis mine veel poodi lokitange ostma...
Alles hiljuti ajasin oma pea kiilakaks.
Ega mulle meeldigi enam pikkade kiharatega ringi jõlkuda nagu varases nooruses.

Kummaline, et nüüd olen paar lugu ilmselt oma arust siia ilma juurde loonud, millele vaja vaid sõnad peale teha.
Ja siis ahoi! maailm, hoia alt!
Ma tulen koos kohalike parmudega.
Siis rokime!

15.11.10

Algajale detektiivile...

Matemaatikast on vahetevahel kasu.
Algan sellest, kui ma tean mõne inimese kohta paar teabemomenti: eesnimi – X, töökoht – Y.
Nende kahe nimetaja põhjal leian inimese elukoha Z.
Rehnung ütleb selle kohta X+Y=Z.
Kui juba X ja Z on käes, saame üldiselt ka perekonnanime Q. Ehk siis X+Z=Q.
See viimane on vastavuses esinemissagedusena, mille tähistame indeksina f, ehv nagu fiasko. Elik siis X+Q=f.
Mida suurem f kordaja, seda raskem on inimlooma leida.
Selle vältimiseks tuleb lisada vanuseindeks C, mis on justkui kontrolli mõttes, et kas vastav isik on ealise poole pealt just see otsitav, keda otsitakse.
Kui kõik eelnev nüüd kokku liita, ei jaga ka mina nende hüpotenuuside ja kaatetite korrutiste summat.
Isegi ptüi... pütaagoras oma teoreemidega ei mõika ööd ega mütsi.
Lahkamist elik lahutamist tehku asjatundjad.
Lihtsam on ristsõnaruute lahendada.
Aga koostajad on viimasel ajal väga hooletuks lännu, et vägisi tahaks kangi ruutude juure alla susata, aga see on juba füüsika elik teise tunni teema.
Ah et juba jõudsid vihastuda?
Keemiaklass on remondis peale seda, kui nad seal lõhkeainetega katseid sooritasid.

13.11.10

Raisakull vajus mõttesse...


Mälestused?
Oleneb millised.
Esimese hooga...
Ja valisin kümnete hulgast Tarbatu omad.
Tarbatu-mälestused olid, on ja jäävad kui kuvaldalöögid mu mällu igaveseks.
Nii mõnigi kord olen tabanud end mõtlemast Tarbatust -Toomemägi, Tähtvere lauluväljak, Emajõe Promenaad, Raekoja plats, agulite hõng, Bussijaama lehk...
Ahjaa, õlletehas kah...
Need korrad on harvad, kuid siiski meeldejäävad.
Polegi ime, kui pea kogu mu koolipõlv kulus õppides Tarbatu Pööbelmanni Instituudis.
Kas ma olen targemaks sellest muutund?
No ma ei usu seda, andku kallid õpetajad mulle andeks.
Eemal kodust, kuhu oli sadakond versta, mis tekitas alailma koduigatsuse tunde ja mis tuli maha suruda...
Kokkuvõtteks - seda aega ei vahetaks ma millegi vastu.
Pildid on paari aasta tagused, kui ma kondasin hansapäevade kesköödel oma aparaadiga mööda linna.





Möödunud ajahõngu mäletajad...

11.11.10

Agoonia

Igal hommikul, kui silmad avan, ei tea ma, nagu alati, mida eesolev päev mulle tuua võiks.
Kõik, mis ma edasiste sekundite, minutite ja tundide jooksul teen, on peale neidsamu ajaühikuid saanud ajalooks.
Päeva lõpul, öö hakul on peaaegu alati aega tagasi vaadata, analüüsida ning päevale punkt sappa panna.
Hämmastav, et hommikuti me ei analüüsi öösel nähtud unenägusid.
Alati on kiire – kes tööle, kes kooli, lasteaeda – nagu hüperruumis sööstame ühest galaktikast teise.
Kõik omaenda heaolu nimel.
Me isegi ei vaevu mõtlema sellel teemal, et hetkeks aeg maha võtta.
Pole aega! Aega napib! Aeg on raha!
Ega uimerdavat (loe: mõtisklevat) inimlooma ei taheta pidada, kui see kasumit ei tooda.
Lihtsam on teisele jalaga persse anda.
Ent hiljem, kui me soovime hakata unenägusid lahkama, nagu korralikul kirurgil kombeks, siis me lihtsalt ei oska seda teha.

Nii on ka minuga.
Varases lapsepõlves ei osanud ma kõike lahti seletada, koolipõlves midagi juba hakkasin taipama, aga siis lõppes kooliaeg ja üritasin anda oma panuse tööturule.
Selle piskuga piirdubki mu arusaam unenägude lahtiseletamises.
Seda lihtsalt pole.
See oskus on jäädavalt kadunud.
Nii kui ma silmad lahti lõin, nii kohe olid mu mõtted esiteks hommikukohvi ja pudru juures kinni.
Seejärel olid meeled lahti tööleminekuteel, tööl ja sealt naasmisel...
Nüüd, kus mul pole vajadust kiirustada, oleks nagu aega juurelda unenägude üle, ma siiski seda ei tee.
Ei tule lihtsalt selle pealegi.
Agoonia jätkub...

9.11.10

ARI

Komistasin paar päeva tagasi YksikHundi blogis ühele testile.
Mõtlesin, et teen selle huvi pärast ära.
Eks siis selgu, kuhu ma peaksin oma pilgu pöörama.
Selle ainsa ühe karjääritestiga selgub, et ma olevat Vatanen. (Kae tänna!)

Hei rallitiimid, kus mu piiritusesüstik on?

7.11.10

Revolutsioon.

Ajukäärudest roomas tänase päeva puhul sihuke ammukuuldud anekdoot:

On sügis ja aasta 1917.
Smolnõisse helistatakse: „Kas õlut on?“
Vastatakse: „Ei ole!“
Küsitakse: „Aga viina?“
„Kah pole!“
„Kus on?“
„Talvepalees!“
„Hurrrraaaaa!!!...“


Taustaks:

6.11.10

Koidiku paugu saatel...

Tinistan.
Viimasel ajal olen iga päev tunnikese võtnud tinistamise näol.
Paistab, et päevas jääb ühest tunnist väheks.
Viplala ma ei ole.
Pole tema nägugi.
Mööst röökimata.
Ah, ei viitsi enam kribada.
Parem tinistan... eee, plõnnin oma kitarri edesi.
See asi peab selgeks saama!

Muide...
Homme on Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni (SSOR) aastapäev.

Kui enne Oktoobrirevolutsiooni ekspluateeris inimene inimest, siis peale seda suurt sündmust muutus asi vastupidiseks.

Nii kommunistid rääkisid.

4.11.10

Unenägelus, raisk

Kurat, see tudumiselarhv ei anna mulle rahu:

Mu postkasti sopsatas kiri.
Mulle täitsa tundmatu.
Tahtsin teise juba tõsta rämpsu hulka, kui märkasin, et tegemist on äriettepanekuga.
Skeptiliselt kaesin siis sisu.
Ja mis ma siis loen.

Investor pakub mulle 60tonni heast peast selle eest, et oma blogisissekannetes ma enam teatud erakonda ei musta.
Pole raske arvata, millist erakonda siin all mõeldakse.
Valimised tulekul.

Hehh, siis hakkan mina mõtlema, et 60tonni on hea summa – saab võlast osaliselt lahtigi.
Kui nüüd ajas tagasi minna, siis tuleb meelde, et ma võtsin suve lõpus pangast laenu ca 50 tonni 5 aasta peale.
Otsisin pangadokustaadid välja.
Huvitav on see, et pankur, kellega ma asju ajasin, tema nimi ilutses investorina selsinatisel pakkumisel.


Huvitav, mida see tähendama peaks?
Läheb see tõeks?

Toimetaja saamatus riputab omanikule varga sildi külge...

Tuhnisin arhiivis ja täpselt aasta eest andsin oma nõusoleku mind tsiteerida Ninatagale, kes palus selleks eelnevalt ka luba.
Ja selleks ma loa andsin, kuid senimaani pole Ninataga mu tsitaate kasutanud.

Sealsamas loas on selgelt ka kirjas ajakirjanikele suunatud minu kirjapandu tsiteerimise mittelubamine.

Kulla päevalehe omanik!
Kas Sa soovid lugupeetud ärimehena endale külge kleepida lihtlabase varga sildi?
Mina, kes ma olen töötu nooremas keskeas mees, kes on otsinud omale tööd, kes pole tööd leidnud, kes elatub abirahast, mis on häbematult väike...
Minusuguse tagant siis varastab Sinu ligi 6miljonilise aktsiakapitaliga väljaande toimetaja, kes saab ju Sinult palka.
Eeldan, et viiekohalise numbrilise kuupalgaga on õnnistatud kõik toimetajad.
Järelikult vastutad Sina kogu selle jama eest, mille Su alluv kokku on keetnud.

Ennetamaks vaidlusi loasaamisel – mul pole kohustust, vaid mul on õigus luba anda.
Kui ma ei luba, siis peab Sinu väljaanne minu blogisissekandest suu puhtaks pühkima.
Kui ma luban, siis teeme lepingu.
Kus kirjas, et valikuliselt tsitaate enam ei kirjastata, vaid kogu lugu koos pealkirjaga ning autori nimega.
Muidugi, ärgem unustagem viitamast, millises blogis antud sissekanne üleval on.
Ja selle eest saan mina honorari.
Ehk tundub see mõte asjalik ja õiglane olema.
Sinu leht saab leheruumi ja mina oma kõhu täis.

Eks anna teada kommentaariumisse, kui oled sellega päri.

P.S. Online-väljaande tegevtoimetaja on üks hale kuju küll, et nõnda labaselt vastab.
Haridust vähe?



P.P.S.
Mainin veel ära, et minu piltide kasutamine äriliseks tarbeks on lubamatu.
Viitama peab ikka, kui keegi on alla tõmmanud ja kuskile üles laadinud.