30.11.12

Tuiskab

Meie rahvakillu inglise keelele üleminek on vähe nadi.
Maakeelne termin tuiskab on inglise keeli kirjutatuna siis do is cup - misse omakorda maakeeli tähendab munakollase tõlkega hoopis ei ole karika.
Saab siis inglane või jänki aru, mida meie rahvas tegelikult ütelda tahab.
Hoiatame küll, aga nemad võtavad ja ostavad kuulsa Stanley karika, millel pole hokimängijate streigi tõttu rakendust.
Hakkame sellega lund kühveldama või?

29.11.12

Eesti Energia on kasumit tootev ettevõte

Nii väidavad need, kes ülemusetoolil istuvad ning naudivad peatselt saabuvaid jõule priskeid papinutsakuid preemiate näol.
Kahtlemata on neil õigus seda saada, kuid siis, kui kõik toimib valutult.
Paraku oleme sunnitud tõdema, et algfaasis on olnud meil palju tõrkeid süsteemi toimivuses – mäletame ju eelmiste e-valimiste fiaskot, kui süsteem uppi lendas.
Nagu öeldud, toob EE riigile kasumit, siis riigikassa saab veel seda kasumit suurendada, kärpdes juhtkonna priskeid jõulupreemiaid ja kolmandiku võrra vähendada palku.
Uskuge mind, siit laekuvad riigieelarvesse olulised summad.
Samas ega EE juhid nälga jää, neil on ikka palganummer tohutult üle keskmise.
Isegi poole võrra vähendades elatavad nad end lahedalt ärr.
Kui ei suudeta, siis tulgu minu man koolitusele.
Võin vabalt õpetada, kuidas elatada end 120 rublaga kuus.

Me, eestlased, oleme mõelnud välja ilmakuulsaid loosungeid, nagu "Eesti vabaks!", "Teeme ära!"...
See kõik on võimalik, kui me kodanikena teadvustame Muskusõja Punapardi pojapoja ilmakuulsat ütlust: „Riik – see olen mina!“
Pean mainima, et sügavmõttelisemat riigi ja kodaniku mõttesuhet annab ikka välja mõelda.

28.11.12

Kulla needus

Huvitav...
Lugedes Winnetoud, tabasin end mõtteuidult.
Verejanulised kohad mul mingeid süümepiinu ei tekita, eks ole, kui aga jutt veereb kullale, siis millegipärast tunnen ängi.
Millest tuu tuleneb?

P.S. Peale selle on lugemiseisu ka läinud.

27.11.12

Kes minevikku mäletab, sel...

Oeh jah!
Hea on sorida mälu kaugemates soppides, tirides viimastest päevavalgele mineviku košmaarid.
Mis peaks jäämagi nagu enda teada.
Aga ei!
Kuulutatakse välja isegi memuaaride kokkutulek, kus iga plöögapidaja peab lausa kohustuslikuks oma koolipõlveaega kirjeldada.
Ma olen isegi kribanud noist, kuid ülejäänud on nagu nüüd ärganud sügavast letargiast.
Mine tea, äkki mingi väljaanne kohustas?
Või keegi vajutas õigele nupule?

Ääh...
Lähen loen edasi Karl May "Winnetou" triloogia esimest raamatut.

26.11.12

Miniatuurne etüüd sügisesest udust

jäi täna
pidama mu silm
kodutanumal –
vaikuses
valitses kõiges
ta looduslik kõrgus
hilissügisene udu
enne lumesadu

Miks sa sedasi tegid?

„Miks sa sedasi tegid?“
Istudes pehmes lumes jõllitasin küsijale arusaamatu pilguga otsa.
„Miks või? Kas ei tohi?“, pomisesin mõtteis, „Aga miks see sulle korda peaks minema, ah?“
Langetasin silmad tema tungiva pilgu, mis ootas kord esitatud küsimusele vastust, all.
„Oota hetk,“ pomisesin taas endamisi mõttevajunult, „las ma korrastan oma mõtteid!“ ning vajusin ootamatult pikali.
Läbi pehme udu tajusin, kuidas mind tassiti maanteele tagasi ja seal üritati valgusvihkudesse mähkunud sõidukeid peatada, kuid ükski ei peatanud.
Kaotasin teadvuse.
Ühel hetkel tundsin, et siniste vilkurite taustal üritati mu silmi avada, taskulambi valgusvihu jaoks, kontrollimaks mu elusolemist.
Eemalt kostsid ärevad hääled.
Üritasin noist sotti saada, kuid mõtet ei jõudnud enam tabada.
Terav valu läbistas käsivart, mille järel röögatasin hääletult ning vajusin tumedasse vatisesse uttu.

Kaugel eespool kumas valgus. Sumpasin elu eest kohevas lumes sinnapoole. Ümberringi oli pimedus pikituna valgete täppidega. Aga siht oli selge - vastuliikuva valgusekuma suunas. Külm kargus hingas mu kuklasse, higisel seljal tundsin vappe-eelseid külmavärinaid. Jalge all oli nüüd kõvemat pinnast, kus sai joosta. Kurvi tagant möiratas käiguvahetuse järel võimas masin. Veel hetk ja ta pimestas oma tuledega mu silmi. Ajasin käed laiali ja jäin seisma. Tundsin sel hetkel valusööstu ja lendasin hoopi saades teadvusetult kraavi.

„Miks sa sedasi tegid?“

22.11.12

Vot siin ei toimu midagi

Võid röhitsedes kogu oma röga lae suunas tulistada, kuid ega see rohekas süljelärakas alla tilgu. Pigem jääb poolele teele pidama. Umbes nõnda, et toosinane ollus on omas aegruumis. Öösel tajud läbi une siis tati heledalt kriiskavat raske kukkumise tumedat mütsakat vastu silmnägu nõnda, et vaistlikult kissitad silmi. Ei aita millegipärast ka see pea õlgade vahele tõmbamine. Põie pakitsus ajab su poole öö peal vertikaalasendisse ainult selleks, et sa peale paari lohisevat sammu lendad taas horisontaali – suur varvas on lihtlabasel moel takerdunud põrandavaibanarmastesse.
Enam ei ole põhjust kuskile kiirustada.
...
Müütiline Must Auk on tasahilju ümbritsevat ruumi aegluubinud.

Diagnoos: Vaibanarmastest varbusega koolnu oli pea lauanurka ära löönud ning verd nähes sellest nii jahmunud, et põie lahti ehmatanud.

20.11.12

Munakollane on liimist lahti?

Ei tea, mis jama seal "Orbiidil tiirleval loomavagunil" on, et ühtki kommentaari enam ei kuva.
Lihtsalt mugav vidin on viimaste kommide lugemisel, ei pea vähemalt lappama postitusi, kui miskit uut kirja om pandu.
Selle järgi sain ka otsustada, kas on ajal seda sisselogimist ja vastamist väärt.
Ega siin üksi pole, mu votuplöögas sama jama.
Ilmselt ka paljudel.
Ehk annab keegi teadust, mis lahti?

Järgmisel korral me ei näe, raisad!

Niipaljukest siis oligi riigi sõna.
Õigemini sõnakõlksu.
Mäletatavasti lubas riik hoida rahvaloendusel kogutud andmed oma tarbeks ja noid kolmandatele isikutele ei väljastata.
Suure suuga lubati, et hoitakse andmed salajases, ehkki ma väegade skeptiliselt tollesse suhtusin, unustati rahvaloendust planeerides järgmise kümne-tosina aasta eelarve, mis kulunuks servupargi peale. On ikke riigiissidel mõtlemisvõime nagu ahju mineval kanakarjal.
Nõnda siis, kui ei suudeta raha leida eelarvest, siis tuleb andmete kogumine maksumaksja kulul hoopis ära jätta.
Kui seekord sai edastatud mu eraelu puudutavatele küsimustele üsna valesid vastuseid, siis tulevikus ei kavatse ma küsimustikule üldse vastata. Ja ühtlasi muretsen paar lõukoera hoovi, kui keegi riigiametit esindav eraettevõtja mu andmeid tahab korjata.
Ja kuna mu põhjapanevad andmed on möödapandud , siis peaks olema kogu riigi andmebaas üheainsa muutuja tõttu üks suur valede rägastik...

Tuleb meelde matemaatika tund, kuis mina ühte võrrandit püüdsin lahendada nii kiiresti kui suutsin. Vastuse number oli õige, kuid õpetaja küsis – kust see miinus siia sai?
Hakkas kontrollima, raibe. Ja tuli välja, et minu lahenduskäik oli veidi viltune, kuid mida edasi, seda rohkem punaseks mu vihikulehekülg muutus. Just nagu pubekaeas poisike vana prostituudi man. 

Hehh, tegelikult pole põhjust paanikaks, kuna munakollane, lõustakaustik, pisipehme ja paljud teised rahvusvahelised korburatsioonid teavad sinust ilmselt rohkem kui sa ise ning teenivad selle pealt üsna kopsaka summa.
Viimasel ajal küsib munakollane ikka ja jälle mu telefoninummert, väites miskit säänest, et sellisel juhul on mu andmed kindlalt kaitstud või saavad mulle kõndima lännu parooli operatiivselt tagasi saata. Sama seis on ka pisipehme postkastiga.
Mingu kanni!
Tutkit ma moblanummert ütlen.
Põhjus üsna proosaline – ma ei tea isegi, mis mu nummer om.
Lihtsalt ei seisa meeles.
Mu peakolu pole prügikast...

15.11.12

Pagendatu

Mägedega piiratud orgu jõudis päevavalgus nagu alati suure hilinemisega, aga selle-eest valgus too veripunasest hämarusest kiirelt silmipimestavaks hallikarva valguseks. Mäeveerul kasvasid kaootiliselt mõned üksikud kidurad, kuid sitked seedrid, mis ei suutnud oma klorofüllilist rohelust ümbruskonda külida. Midagi muud ei saanudki seal kosuda, sest juba ammustest aegadest saadik olid veerenud päikesest tulised rahnud pisimagi tuulepuhanguga alla orgu, kus vette plärtsatades need plaksatades teravateks kildudeks lagunesid. Väiksemad neist viis ülikiire vetevool allajõge, kuid mõned suuremad jäid jõepõhja pidama alles paar-kolm miili allpool. Pea igal sügisel tekkis sinna looduslik kividest tammilaadne moodustis, mis järgmisel kevadel lumesulamise aegu suureneva lisaveemassi poolt abajasse suruti.
Vaid mõnedel harvadel tuulevaiksetel päevadel oli all orus kuulda, kuidas kivid üleval tulikuuma päikese paistel vaevikuuldavalt oiates paisusid, mis vabastasid vaikselt praksudes samal ajal oma soontest ülearused soolad, muutudes poorseteks nagu pimsskivid. Sel moel ei sobinud tuliseks köetud õhk sugugi  hingamiseks – raskelt mineraalsoolane kuiv tolm pani poole sõõmu pealt läkastama.
Vanad kalurid, kes nimetasid seda ilmselgelt inimvaenulikku kohta Eeskojaks, vältisid ka tormide aegu sinna sattumast, väites, et pigem hukkutakse mäsleval merel kui sellesinatise kaldale jalg asetatakse.
Vanades ürikutes oli ala nimetuseks märgitud millegipärast Werewellewall.
Tuhnides veelgi sügavalt, ei löönud uurijatele kunagi ette mitte ühtki legendi ega kirjelduserida, justnagu koht ootaks avastamist ja kindlasti ka seiklejaid.
Kuid aja jooksul olid paraku kõikide uljaspeade üritused lõppenud üsna kurvalt.
Viimati, viis-kuus talve tagasi, maabus lahesopi kaldal mingisugune teadlaste grupp, kes üritas uuema tehnoloogia abiga müstiliselt salapärase koha suhtes selgust tuua, kuid kuskil paar-kolm miili sisemaa pool oli kogu tehnika juba loodusestiihia meelevallas otsad andnud ning kahest tosinast inimgrupist naases järgmise päeva koidu eeli, ligi viisteist tundi hiljem, üksainus hullumeelselt käituv, vilavate silmadega ja millegist soniv inimvare, kes toimetati kiirelt sinna, kus oodati tulemusi ekspeditsiooni õnnestumises või läbikukkumises. Sealt omakorda suunati too märatsev õnnetu kinnisesse raviasutusse, kuna kippus teiste elude kallale.
See neetud igahommikune külmus keeras vabiseva alasti kogu põrandapinnal kõverasse.
Ta avas loiult silmad. Silmanurgast veeresid kuumad pisarad. Inimvare tõusis vaevaliselt istukile ning vaatas pisarsilmi kinnisesse ruumi valguvat valgust, mis kõrguses mitu korda lõikus peegeldades seintelt. Kuju tõstis kuidagi plastiliselt käed ette, just nagu kaitseks ta oma pisaratest märgi silmi valguse eest, mis kõrgelt sisse immitses, paljastades kahvatu nahavärvi.
Juba ammu oli professor täheldanud oma olukorra lootusetust.
Kuid ta ei saanud teisiti toimida.
Ta teadis ja tundis kahetsust.
Kahetsust puutumatu puudutamisest.
Ning puutumatu puudutusest.
Ta vaikis.
Kuid ta ei teadnud ühte.
Aasta pärast tema naasmist piiras militaaramet territooriumi, mis kandis Werewellewalli nimetust, okastraataiaga...

13.11.12

Küsimus teadjamatele

Mitte ei saa mina enam pihta, kas pisipehme korburatsiuunis akna eest vastutav tegelane luges mu eelmist postitust ja süümekate tekkimisel lõi enda järelt ukse prõmmides kinni?

10.11.12

Saamata jäänud tulust

Kujutage ette situatsiooni.
Mina vaene mehike ajan ühe ettevõtte püsti ja ostan, või ütleme moodsama kõnepruugiga -investeerin-, sinna oma viimse veeringu, muretsedes neid asju, mis mu äriplaani järgi on kirja pandud stardipauguks.
Heakene küll, palkan ka inimlooma, hea idee puhul kohe koguni mitu.
Tegutsedes selles valdkonnas aasta-paar vee ja leiva peal, pakkudes alla omahinna ja seeläbi võites hangetel mõned tööotsad.
Ühel hetkel kerkivad kõrvale mitukümmend sarnase nišitootega konkurenti – üks suurem kui teine.
Süüakse mind turult välja.
Mina olen pankrotis ja samas ka kogu mu raha on kõigi nelja tuule poole haihtunud.
See on äri.
Mina saan sellest aru.

Sest konkurendid on mu idee üle löönud ja tegutsevad sel alal veelgi tulemuslikumalt, kui mina seda suutnuks teha.
Ei lähe mina ka konkurendi klientide manu sisse kasseerima saamata jäänud tulu.

Või on ka mul õigus/kohustus Pisipehme korburatsiuuni tegevust järgida, nõudes kohtu kaudu sisse saamata jäänud tulu?
Ses mõttes, et teadustan - ligi pool selles valdkonnas teostatud toodetest kuulub mulle, kuna mina mõtlesin tehnoloogia välja ning sellega seoses palun makske mulle nüüd mu saamata jäänud tulu kinni!

Mind saadetakse persse selle ilge mölina peale.

Riik mind ei aita, küll aga võõramaiste firmade palgal olevaid ahvukaate...

Mõni tund hiljem lisan juurde:
Mida ma tahan ütelda, on see, et saamata jäänud tulu on spekulatiivse oletusega.
Lihtlabane raha väljapressimine mu arust.

6.11.12

!Toober - reboot!

Muide, homme on taas suure sotsialistliku toobrirevolutsiooni aastapäev.
Siuke mõte keksis sellesinatisega pähhe kinni – kui keegi leiab oma aianukast või pööningult kujutise suurest Leninist, veel parem Stalinist, siis võiks ta oma masina kaunistada punalippudega ning eelpoolmainitud ebajumalate portreede/kujudega ja sõita korraks SteenBocki maja ja/või Tummpää lossi ette ning teha seal miskise miitingulaadse käralungi.
Las värisevad veidi...
Ehk tulevad „valitud isehakanud jumalad“ maa peale tagasi.
Paraku mul sellist usku küll pole.

Kuramus,  hall ilm toodab pessimismi, peaksingi oma meeleolu turgutama toobritäie õllega!

Jokk mis jokk

Pole pea nädal siia miskit kribanud.
Olin paar päeva Plönngradis ja selle ümbruses.
Naa ülisuur depressiivne masendav hall elu hakkas segama mu vegeteerimist, siis oli ka põhjust oma kookonist väljuda.
Laubasel päeva a'al piilus õigel momendil päikegi pilveserva tagant välja, kuivatamaks mu väikest auklikku töölapikest.
Mastiksiga sai kinnikaetud teine. Näis, kuda püsib.
Kui alla sajab, eks siis pean jälle minema.
Teades, et see sinder ei kavatse alla tulla, siis tuleb midagi muud välja mõelda.
Ma, lontrus, ei tabanud õhtuhiljuses tagasi kõlistada, et ma kährikuhordidest puutumata jäin.

Sest kottu jõudes oli tunne, niikui jõulud saabunu.
Et pidin eila hommikul taas Kadrinasse põrutama.
Rattaga käisin ärr siis.
Tagasi tulles tolgendas sinivalge vilkuritega massin pidevalt mul jalus.
Ega ta mind kinni julend pidada, arvas ehk, et ma Chuck Norrise moodi pahalasi püüan oma imelikult vilkuva laternaga.
Saladuskatte all ütlen siiski teile ärr, et ma liikluseeskirjadest miskit ei jaga...
Ahjaa... Seekord ma käntsu ei pannudki!