29.4.12

Ennustaja viga


Tead, kulla inimene, ära seda puutu!
No nii igaks juhuks.
Ka seda mitte...
Ei, ma pole botaanik ega bioloog – ma ei ole teadlase nägugi.
Aga ma sulle ütlen, et piisab ühest riivamisest, oleme kadunud.
Kust ma tean?
Istu ja kuula.
Kuuled sa midagi läbi praksumise?
Taamalt...
Sisinat ja kahinat.
Nagu vanavene raadiost otsid jaama, mida kuulata, aga ei saa õigele pihtagi.
Tänu sellele, et sihverplaat on viimasel üles sulanud.
Ei, paistes näpud ei sega peilimast.
Novaat, Müstiline Ennustaja, kes elas ammu, hoiatas mitut puhku rahval kätt siia toppimast.
Kuni ise oma ettevaatuse minetas ja ära kärsatas.
Sellest ajast siinne rahvas valib kümneks aastaks enda seast äbarikud ja muidu veidrikud siia valvama.
Noh, tead küll, need, kes ei kõlba põllutööle ega vabrikusse.
Nagu mina.
Nüüd lisaks ka sina. 
Aga vähemalt kõht on täis ja katus pea kohal.
Ega muidu saanud eelmistest valvuritest suured mõtlejad, kes, nagu sa kindlasti kuulnud oled, istuvad Suurte Mõtete Palees ja arutavad...
Mida?
Mis mida?
Ahsoo! Kust mina seda teadma peaksin?
Mida kiiremini ma su siin välja koolitan, seda rutem ma teada saan.
Küll see uudishimu võib ikka tappev olla.
Uhh...

28.4.12

Kuradi kapitalistlik vereimeja


Võite mind õnnitleda.
Ei-ei, mitte palgatöö saamise puhul.
Sellest rongist olen ma paraku jäädavalt maha jäänud.
Lihtsalt ma ei usu, et pakkumisi tuleb. 
Pole ka mingi ettevõtte juhatusse kutsutud.
Aga tollegipoolest võin õnnitlustelegramme vastu võtta.
Ma, nimelt korjasin puugi omale külge.
Seda ainuüksi tänase pooliku päevaga. 
Näis, kas lähen järgnevate nädalate jooksul lollimaks, kui seni olen olnud.
Sain tal natist kinni haarata ja krematooriumi suunata. 
Ning nüüd niisutan talvest järgijäänud viinaga hammustuskohta. 

21.4.12

Miks ma pole tööturul


Kui ma tagasihoidlikku palka küsin, siis pole seda mina küll väärt.
Nõnda ma värbajate vestlustest aru sain.
Aga kui ma küsin palka, mis võimaldab mul lahedalt ära elatada, siis tembeldet mind hulluks.
Saa neist tööandjatest nüüd aru.

Võib-olla tahavad orja?
Selgitan neile, et orjapidamine läheb veel kallimaks, kui palgatöölise palkamine.
Orjal peab tänapäevastes tingimusis olema mugav äraolemine.
No teate küll, mis nõuetele ametnikud viitavad.
Samuti peab puhas lits orja mässumeelsust maha taltsutama.
Aga see maksab roppumoodi raha...

Vaadatakse mind kui puhta ärr pööranut.
Võib-olla tõesti olen ma hullumaja kandidaat, aga vaadates orjandusliku korra elatustaset – isandad elasid pea samades tingimusis kui orjad.
Ei olnud parimat ega vähimat.

Ikka vaatavad mind oma juhmistunud pilguga.
Pööran ringi, et aega mitte raisata ning astun ukse suunas.
Kõrvulukustav vaikus.
Mitte ühtki hingetõmmet.
Ainult minu koibade liigutamisest tekkinud liigeste kriuksud ja raskete tanksaabaste mütsud.
Kabinetist väljudes hüüatan teades, et mind ei palgata: Järgmine!
Toolilt püstikaranule surun ta kätt ja soovin talle edu.

Liftist väljudes näen läbi fuajee siniseid vilkureid.
Vaevupeatunud punaristimasinast hüppavad välja valgetes kitlites sanitarid kanderaami ja pikkade käistega särgiga.
Hoian lifti kinni.
Viisakalt tõstan oma käe kõrgusesse, samal ajal röögatades: SIIA!
Siiralt tänulikud sanitarid tormavad minust mööda.
Otse liftišahti.
...

19.4.12

Vanasti oli vähemalt haridus hinnas...


Ega tänasida kaks postitust ilma kolmandata jää.
No teada vanarahva tarkus.

Koolitus on täitsa möödas.
Vähemalt meil siin väiksel maalapil, kus pruugitakse maakeelt.
Aga nagu Möörfi teadis, et mis untsu läheb, see ka minemas on.
Haridus vajab muutusi.
Mis kuradi muutusi? 
Meil kooltatakse igal aastal tuhandeid erilisi inimloomi elik spetsialiste kõrgkoolides rahva raha eest, aga tulemust ei kuskil.
No kus on meite rahvuslik insenerkoondis, kes mõtleb välja uusi tehnoloogiaid?
Ainult Skaibi mehed on teabetehnoloogia vallas tegijad, samuti mingid mängumehed Tarbatus.
Kus on rahvuslik kujundusloovus elik disain?
Polegi teist eriti, aga tahavad uut maja.
Eesti filoloogid häbenevad oma oskusi välja näidata ja üritatakse kõrgkoolidesse maksma panna inglise keelt. 
Ah selle kuradi pärast on maksumaksja rahaga kõrgharitud spetsialistil kergem väljamaale kalkuneid kitkuma minna?  

Milleks koolitatakse kõrgelt tühja-tähja? 

Palgadekolteest


Täna kuulates raadiumipajatusi palgalõhest, jäin mõtlema.
Et vingumist on sel teemal palju, siis teeks ettepaneku.
Pandagu aga kõik palgad turumehhanismi vankri ette.
Ütleme nii, et presidendist sibini, advokaatidest pättideni, ülemustest allluvateni saavad kõik ühesugust palka.
See number võiks jämedas laastus olla 200 Eesti Uut Rubla kuus.
Kus nõudlus koha järgi suurem, seal number langeb, näiteks kui presidendi kohale on 200 inimest kandideerimas, siis valida sinna riigi etteotsa see, kes vähemaga nõus on.
Kus nõudlus väike või puudub üldse (ntx. koristaja või sibi töö), seal tuleb inimloomale rohkem palka maksta.
Ma usun et sellega saame oma jõududega tööhõive ärr munsterdatud ega pea tööjõudu importima ja lõpeb hala palgaldekoltee üle.  

Küsimusi laiale ringile


Miks peavad maakad maksma kuumaksu või lunamaksu?
Krt, ega me kuu peale ela, rsk!

Huvitav kuhu jääb linnamaks, kui maamaks on olemas?  

15.4.12

Tahaks teada...

Mis järgmiseks?

Sooneutraalne lasteaed on nüüd olemas.
Sõna „neutraalne“ on mulle miskipärast meelde jäänud keemiatundidest.
Kas järgmisena esitletakse meile, ajast ja arust maamatsidele uusi koolitüüpe:
Sooaluseline gümnaasium?
Soohappeline kutsekool?
Mädasooneutraalne ülikool?

Mida te seal üldse suitsetate?

13.4.12

Piparkoogimajake

Kevadine päike oli puulatvade taha vajunud ja endine soe asendus jahedusega. Olin just lõpetamas puude lõhkumise ja ladumise selleks korraks, et päev korralikult erru saata, kui kuulsin Penivillemi hoiatavat haugatust. Seejärel vaikset mootorimürinat, mis tanumalt kostis mu kõrvu. Tõstsin pilgu. Puudevahelisel teel ukerdas punane sõiduk. Jõudsin masinatüübi tuvastada ja mu mõistus tõlgendas nähtu eksinuks. Haarasin mõlemad kirved kummagi käe otsa ja liikusin rahulikult mõõdetud sammul rehielamu poole. Minu ja punase sõiduki vahele jäi tihe sirelihekk. Ma ei pööranud üha tugevnevale mootorimürinale tähelepanu. Astusin heki varjust teele, kui juba vajutati pidureid. Sõiduk jäi mu kõrvale seisma. Tumedatest toonitud klaasidest oli võimatu sisse näha. Penivillem sörkis ümber masina ja nuuskis siit-sealt, tõstes rataste juurest jalga. Kehitasin õlgu – hoov oli sõiduki ringikeeramiseks piisavalt avar. Varemgi oli neid juhtumeid, kus eksiti õigest teeotsast minu kodurajale.
Sain paar sammu edasi astutud, kui naishääl mu peatas. Mõtlesin, kust kuradi kohast ma seda kuulnud olin, et nii tuttavalt kõlas teine.
„Ma ikka ei eksinudki ära. Tere kah! Ega koer hammusta?“
„Tere-tere üle pika aja! Hammustab ikke. Oota veits masinas, kui ma Villemi ohutusse kohta saadan. Tule nüüd, Villem! No ära sa urise ühti! Kõik on omad ju. Tule!“
Penivillemi tema aedikusse kinni pannud, viipasin autosolijale, et ohtu enam pole.

„Astuge edasi ja tundke end nagu... külas. Lubage mantel mulle, ma riputan ta nagisse. Kohvi või teed?“
Vesi mulises kannus nagu segane. Ega selles olnud midagi erilist kui vana kannu elektroonika oli pehmelt öeldes tuksis. Ma pole viitsinud asemele osta uut kannu, mille küttekeha vähese katlakiviga kaetuna rivist väljub. Vajutasin nupust nikastunud kannu vooluvõrgust välja. Natuke aega settimist ja võiski vee välja valada. Mu külaline valis teepakkide assortii hulgast samasuguse paki, mille mina valinuks, kuid seda oli järel üksainus pakike. Võtsin huupi ühe teise maitsega teesegu.
„Kiidan su valikut!“ ütlesin ükskõikse tooniga, „Paar küsimust jääb mind painama, kui sa jätad vastamata. Nimelt, millega olen su külaskäigu ära teeninud? Ja kuidas oskasid siia tulla?“
Mu külaline muigas paljutähendavalt.
„Teisele küsimusele on lihtsam vastata. Vallamajast. Teil on nii abivalmid ametnikud. Ma olin lausa üllatunud.“
„Eks ta nii ole. Ma pean vist neile seal vallamajas ütlema, et teiste kohta võite lobiseda, aga mind ja minu elamine jätke välja! Kuidas võtta – lahked ja abivalmid ametnikud!? Maamaksu nööritakse nii, et vähe pole. Nad kuradid ei tee ka seal midagi. Vallamaja ees olev park on võssa kasvanud. Tagusest ma ei räägigi. Võtaks ja liigutaks veidi oma persetki – tühjagi... Viimati ostsid nad vallarahva rahadega jube kalli kohviaparaadi, mis vallamaja fuajees, nagu sa tähele panid, oma lõhnadega külalisi eksitab. Nii, et kõik viimatised väljamaalased, olgu nad sealsetest omavalitsustest või tulid oma kulu ja kirjadega, osutasid oma näpuga peakolule. Sulle kohvi ikka pakuti? Muide, ma mõtlesin, kuidas mina sellest kohviaparaadist kasu saaksin – nimelt igal hommikul olen nagu viis kopikat vallamaja ukse taga ja kaks topsitäit kohvi tasuta kõhus. Ma ei viitsi aga igal hommikul poest läbi astuda, et sealt mingeid snäkke kohvile juurde osta. “
Mu vestluskaaslane muigas taas.
„Nojah, kaugevõitu samuti, vaatasin auto spidokalt – tsirka 20 kilomeetrit.“
„Aga vähemalt hüva trenn igal hommikul.“
„Mida kõike kohvi nimel ei tehta...“
Irvitasime täiega.
„Ahjaa, sa pidid nagu vastama mu esmasele küsimusele, aga ma taipan niigi. No ei tasu kondoomi puhuda. Eriti veel kõhus. Teeb ükskord paugu. Ja siis otsi luubiga pimedas toas tükke taga“
„No ma ei saa aru, kust sina seda tead? On näha?“
„Näha või mitte, selles pole küsimus. Ütleme nii, et mehelik vaist. Kuhu sa oma lapse isa jätsid?“
„Linna jäi...“
„Mhmh, su toon on ärritunud. Sellest järeldan, et läksite raksu. Masin on su ämma toodud? Miks sa mind imeliku pilguga kaed? Ei, ma pole selgeltnägija. No kust ma selle kõik võtan? Deja vuks kutsutakse seda asjandust. Oot, ma esitan mõned küsimused oma arutluse sekka, ja siis tahaksin sulle mdagi näidata. Niisiis, masin on ämma oma?“
Naine mu vastas noogutas.
„Siis on varsti ka su kaasa siin. Kuidas ma tean? Sedatüüpi masinatel on tavaliselt keps peal. No kindlustusfirmad nõuavad seda. Nii et selle järgi tullakse kasvõi maailma teisest otsast kohale. Iseküsimus on, kaua su mehel aega siiapoole võtab. Ma arvestan ajaliselt nii – umbkaudu kuni kaks tundi – on su mees armukade ja omamishimuline. Kui see aeg piirdub kahest tunnist keskööni, on ta sulle ideaalne kaasa ja hoolib sust, aga kui ta keskööks kohale ei jõua, on ta armukese man. Või keps ei tööta. Lihtne, eks ole?“
„Ja sinu oletus oleks?“
„Kuskile ma selle kirja panin, kui lammutasin piparkoogist maja ning selle nahka pistsin...“
„Mida-mida?“
Nüüd oli minu kord muiata.
„Ära ole n'd nii uudishimulik! Elad kauem! Las ma tsurkan ahjud kütte, muidu on toad hommikuks rõsked. Senikaua võid vähe ringi vaadata ja endale meelepärast tegevust leida. Ja ega mul kaua lähe.“
Ahjud kütte torgatud, asusin pabereid lappama.
Leidsin üsna pea õige kaustiku üles, avasin ja vangutasin grimassitades pead.
„No kes see neid varesejalgu ikka näha tahab?“
Naasin kööki, kus põles kogu maja kohta ainus heledaim pirn söögilaua kohal.
Süvenesin kaustiku lugemisse. Ma ei märganud, kuidas mu külaline majas ringkäiku tehes mu selja taha ilmus. Võpatasin ta köhatuse peale.
„Ahjah... Nõndamoodi võid inimesel põie lahti ehmatada. Niimoodi siis – kirjapandu alusel on su kallis kaasa siin kolmandal tunnil. Head lugemist!“
Ulatasin täiskirjutatud klade külalisele.
„Vabandan oma loetamatu kirja ja stiili pärast. Kui jääb midagi arusaamatuks, siis küsi...“
Tõusin ja vabastasin oma koha.
Köögist lahkudes vaatasin hetkeks tagasi – kaunis naine, kummardudes luitunud kaantega klade kohale, süvenes lugemisse – ja ohkasin südamepõhjast.

„Kewadine päikeseketas oli puulatwade taha wajunud...“