Siht on kadunud

Nagu ka tahegi.

Kuna ma pole oma teadaoleva elu tülitanud ei psühhiaatrit ega psühholoogi, siis vaevalt ma ka edaspidigi nende ajutohtrite aega kulutama kipun.
Arvata on, et hakkan väikestviisi oma mõttelõngu harutades plangutagusesse sättima.

Mu esimene androidikatsetus

Et ma ära ei unustaks, siis eila ja täna sai veidi androidiga tutvust tehtud.

Oh ei, ma pole muretsenud omale ühtki android-mölahvööni ega tablette, nagu tänapäeval millegiperast tahvlikesi nimetatakse. Pole ma ka laenanud-röövinud-pätsanud... kellegilt noidsamu nuhkvarandust. Pigem asi siuke, et distrovalvurite lehel oli uudisnupuke - androidi saab ka jooksutada tavalises raalis, seda küll reliisikandidaadina, misse tähendab jämedas laastus katsetustulemuse-vahepeatusena, mille käigus oodatakse tavakasutajatelt ja katsemeeskonnalt kasutuse käigus vastukajana bugivugisid, mida saaks parandada.

Tõmbasin iso alla ning siin oli mul esimene dilemma. Kas tasub plaati selle pea alla 300 megase faili peale raisata? Otsisin sahtlipõhjast üles ühegigase mälupulga, mis oli sellisteks erinevate linuksidistrode katsetamise otstarbeks kunagi ostetud ning unetbootiniga ajasin androidi pulgale.

Millegipärast ei tahtnud android üles tulla, kuigi sai neli korda proovitud. Viiendat enam ei viitsinud, kuna laiskus sai must võitu.

Võtsin prooviks asi platele kõrvetada. Seejärgi puutisin androidi üles. Esimese asjana tahab see imeloom mult andmeid, aga mitte selliselt nagu tavalised linuxilised seda teevad.

Kõigest järgemööda:

________________________________________

Android-x86 Live & Installation CD 4.4-RC1

________________________________________

Live CD – Run Android-x86 without installation

Live CD – VESA mode

Live CD – Debug mode

Installation – Install Android-x86 to harddisk

__________________________________________

Mina muidugi käivitasin tutvumise faasis esimese valiku, kuigi oleks võind ka automaatselt lasta masinal toimetada, aga kuna olen liig laisk ootamaks 60 sekundit, siis vajutasin lihtsalt Enter-klahvi.

Peale mõneminutilist ragistamist tervitatakse inglisekeelse „Welcome“-ga.

Ülemist nooleklahvi painavalt kerides „Eesti“ koha peale „Tere tulemast!“ 

NB! Allservas olev „Hädaabikõne“ pole mitte selleks, et sa saad mingisuguse supporti osaliseks. 

Vajutades sinist kolmnurka paremal servas minnakse asjaga edasi, kuigi üks sekund kujuneb ikkagi väga pikaks kätte.

Järgmise sammuna peab „Select Wi-Fi“ valikutest oma koduvõrgu valima.

Võimaluse korral on võimalik selles „skip“ nupuga lihtsalt vahele jätta.

Sellisel juhul kuvatakse inglisekeelne hoiatus koos valikutega „skip anyway“ / „don’t skip“.

Mina vajutasin esimest valikut ning kohe hakati luurama. 

"„Google ja asukoht“ 

• „Lubage rakendustel oma asukoht tuvastada. Selleks kogutakse ja saadetakse googlile anonüümseid asukohaandmeid.“

• „Parema täpsuse ja muude eesmärkide huvides skannitakse WiFi-võrke isegi siis, kui WiFi on välja lülitet.“

Pisemas kirjas on järgmist: Google asukohateenused tuvastavad asukoha täpsemalt ja kiiremalt WiFi ning muude signaalide abil, kasutades selleks sageli vähem toidet kui GPS. Mõned andmed võidakse salvestada teie seadmesse. Andmeid võidakse koguda ka siis, kui ükski rakendus ei tööta." 

Mina võtsin muidugi linnukesed eest ära ja vajutasin all paremal pool asuvale kolmnurgale.

Järgmiseks sammuks on kellaaja ja kuupäeva seadistamine.

Pärast seda tuleb nõusolek anda G teenuste kohta: Nõustute, et tahvelarvuti võib G-lt värskendusi vastu võta ja installida.

Tahvelraali kasutamisele kehtivad privaatsuseeskirjad ja teised tingimused. Lisateave.

Vajutasin taas allparemal asuvale kolmnurgale.

Nüüd on sammud teostet.

Ekraanil suur sinine pall koos kirjaga:

Tere tulemast!

Tundke end nagu kodus.

Otsisin üles hammasrattakujulise ikooniga seadistused, ühtekomateistjakolmat sai seal muditud.

Pean aga tunnistama, et üpris kiire süsteemi on munandikollane valmis treinud.

Mõnede asjadega pidid nagu ootama nagu lehtede laadimist, kuid siin on vast tegu ilmselt võrgu aeglusega. Samas nagu ülalpool koogelmoogel teavitas, et võib saata kogutud andmeid oma serverisse, seega ei ole hullu miskit. Ahjaa, kuna tegu on reliisikandidaadiga, siis võib ju andestada need aeglusesärgidvärgid.

Kepsu ma ei kasutanud, kuigi võimalusi nagu olnuks. Mul on kuskil gps-i antenn tallel – voolikuots usb-sse ja peakski idee kohaselt olema ka asukohamäärang paigas.

Vägisi hakkab mõte liikuma sinnakanti, et mikrosohvtilt võetakse leib käppade vahelt ärr.

Muidu linuxiliste alt on raske gps-eriprogrammi leida ja kui on mingisugunegi jupike kuskil, siis ei pruugi see töötada. Läbi Wine saaks paljusid windoozaprogramme käitada, aga see pole ikkagi tuu.

Kellele mõeldes õieti seesinatine personaalraali android kokku on pandud?

Minu mõte viib kaugsõidusohvrite manu.

Ilmselgelt on neil läpakas kaasas – paljudel siiski windows XP-ga. 

Nüüd saavad tasuta jooksutajaprogrammi manuliseks, misse töötab ilma vindovsijuustuaukudeta.

Tuttav kujundus samuti – android nutihvöönidel erinevust polegi.

Kui peljatakse liig palju nuhkimise seisukoha pealt, siis android telehvon on niiehknaa taskus – vahet pole, kas rüperaalis või nutihvöönis, kuigi jah, tänapäeval raali ikkagi peldikusse ei tari.

Üks nipp tasub äramärkimist – kui raali välja lülitada, siis nuppu ei kuskil.

Tuleb minna seadistustesse, sealt kimage allaotsa välja, kus on kirjas „välja lülitamine“.

Esimesel korral otsisin seda taga, võtsin siis aku tagant ja voolu võrgust.

Mu katseeesli andmed kah: Asus 901 EeePc, mis teatavasti on 1,6 GHz Atom prose ja 1GB mäluollusega.

Plaati kärsatas ja jooksutas Lite-On eSAU208. 

Streikis - Verbatim 1GB mälupulk, mis ilmselgelt on vastuluure kogemusega.

Tasaselt vaibuv tuhin

Nüüd juba üle kuu aja tagasi keeras mingisugune ideejupike mu nagu hullukslännu mehikese teatud tüüpi naise sõrme ümmer, uputades mu üleni kaunilt lehkavasse suitsusesse kloaaki ning hoides oma lummuses, et pole saanud toda teemat edasi aretada. Lõplikust punktist ei tahagi ma ühte ega teist-kolmat kõssata.
Pigem tajun, et too tuhin vaibub.
Lihtsalt...

Üks kiire ajatapmise tegu on käsil

Ei paku see elu mulle ühtki rahulikku hetke nautimiseks.
Pole ime ka, kui tullakse ühel päeval pooleliitrise 80-kraadise hortsiga minu manu väitega, et lahjemaga ei tasuvat ennast näole anda, misse on ka tõsijutt. Kondipehmendajast on siin hädasti vajaka. Paraku ei saa enam ilma selleta läbi. Ei, ärge saage valesti aru – pole ma ühti kohalikuks parmuks muutunud. Ehkki eitav suhtumine viitab tänapäeva karmile tegelikkusele viidates süveneva alkoholismi puudele. Noh, ega ma pole mingi kapijota, kes poeb värisevi koibade najal peitu, et keegi ei näeks, mida ja kui palju rüüpan.

Üleeila aga olid peied – sügelise lemmiklooma matused.
Matsime teise metsa vana leinavormis õunapuu alla.
Ei salga, tõesti võtsin peielauas paar pitsikest jäägermeistrit.

Eila – jälle tuli pudeliga külaline, sedakorda kodusiidriga.
Ei, me ei tähistanud Tarbatu Rahu aastapäeva, kuigi sügaval sisemuses ma alateadlikult võtsin ka selle auks. Samuti kummutasin Põlva rahu osaliste terviseks paar pitsikest.
Aga tähistasime varakult mu väärakat vananemist.
Õhtul hilja astus läbi õepoeg, kes tõi Võrumaalt paki.

Täna ei võtnud miskit.
Noh, homseks tuleb ka midagi jätta.
Vaat, siis on õige päev võtta...