22.4.17

Raisakull on psühhosomaatiline nähtus

Jah, nii see on. 
Raisakull tahab tegutseda, aga  kaotab iga kuuga oma töövõimest mingisuguse protsendi.
Vasakul jalal pole enam tarvilikku jõudu, sama kehapool näitab pikemat aega kärbumise märki, sest vasakul käel pole samuti endist särtsu.
Talve hakul oli Raisakull libedaga lennanud õnnetult külili.
Kuna kõik liigesed tegid koostööd kolbasisese süldimassi tahtmisega, ei tihanud Raisakull tohtri manu aega ja närve kulutama minna.
Nüüd kevade hakul tundis Raisakull abaluude vahel sellist imelikku valuaistingut, mis meenutas päikese käes ülepäevitamist.
Raisakull arvas, et see on kirveviibutamisel saadud lihaserebestus ja ei pööranud sellele erilist tähelepanu – raius aga pakud halgudeks.
Eile otsustas Raisakull käsikaudu kobada – see koht, kus kirvendas, asus nii lolli koha peal, et ei saanud ei alt ega ülevaltpoolt ligi.
Peale pooletunnist pusimist sõrmeotsad andsid aimu, et sellega pole kõik korras – nahasiledust polnud, oli mingi krobeline ollus.
Peegli ees vääneldes sai näha kahetollise läbimõõduga punetavat laiku.
Samasugune on ka rinnapealsel – nagu olnuks keegi selja tagant laseriga tulistanud 45kraadise nurga alt või siis on Raisakull enese teadmata osalemas mingisuguses teadusuuringus... 
Millegipärast aga rinnapealne laik veidi sügeles, kuid Raisakull määris mingisuguse kreemimöksiga, mistõttu see „orden” võttis nõuks väheneda. 

Aga pakulõhkumine saab varsti läbi - paari päeva jagu on veel kirvetööd...

16.4.17

Pühi ise!

Täna ommiq mõtlesin, et võiks kohe koikul edasi põõnata – kuulsusvaene surnalismus kaagutas juba tükimat aega, et ülestõusmisel elik ärkamisel on ju püha elik vaba päev.
Ainult, et põie pakitsus ei lasknud mul seda püha toimingut jätkata.
Ajasin ürbid üll ning loivasin nurga taha. 
Veelaskmise ajal mõtlesin tänase päeva mängu välja. 
Võib-olla muutub menukaks veel teine võrreldes igasugu ajuvabade simulaatormängude sinivaalade või pokemoonidega.
Midagi muud ei ole tarvis, kui ainult oma looduse poolt kaasa antud okulaare, pole isegi vaja ka lollhvööni.
Mäng ise on oma olemuselt väga lihtne.
Vaata kõõrdi.
Nii kõõrdi, kui saad.
Kui näed oma kolba teineteise silma sisse, siis tea, märklaudalaadne märgistus on paigas.
Proovi seejärel oma silmamune kokku koksida.
Ma jäin vasakust silmast ilma – mõra sees ja puha.
Parem okulaar on aga puhta lömmis.

Meelespea ka manuliseks: Koksi omal vastutusel, sest ei mina ega ka keegi teine ei võta oma õlule vastutuskoormat sinu eest, sest inimeseloomana maakeral elades peaksid olema mõtlemisvõimeline, mitte mingisugune zombilaadne elukas...

9.4.17

Rööviku tiivaplaginast võib torm tekkida

Et kõik olla siinilmas teineteisega seotud, siis keegi peaks Jüri-nimelisele kõrgemale ametnikule selgitama – ei tasu endises tsaaririigi pealinnas plönni nõnda mannetult kopeerida elik avada mingisugust tahvlit ning sealsamas ajada mingeid jaburdusi suust välja.
Tulemuseks on kahe rongi kokkupõrge nagu uudised mölisevad.

Sellel aastal kulub vähem väetist – terve põld oli hommikul paksult ööbivaid hanesid täis.
Noid tiivulisi lendab kisendades iga päev üle, et targem on hästi rahumeelselt katuse all istuda, kui vahtida ammulisui taevasse ning vängeid väljendeid pruukida.


5.4.17

Kriis

Mis imeloom see kurikuulus keskeakriis on, mille süüks aetakse kõik lörriminemised, mis ei haaku enam nõndanimetet edukusega, progressiga?
No tahaks ette teada, mismoodi ta välja näeb.
Et teaks võidelda.
Oma kiduravõitu massiga.
Massiga aga just lüüakse – teavad asjassepühendatud.
Ega asjata öelda ammusest ajast – vaenlast peab tundma, siis suudad ka selle hävitada. 

Kuid üks asi on vähe segane küll. 
Sõna kriis tuleneb ju saksa keelest ja tähendab sõda.
No ma pean siis iseendaga sõdima hakkama?
Sellisel juhul ei oska ma ennustada, kui suureks-väikeseks ma endale tekitatud sõjakahjud hindan. 
Järelikult pole ma adekvaatne. 
Paras hullumaja patsiendikandidaat aga küll... 

29.3.17

Ei ole tahtmist enam mässata

Millegipärast on juba tükimat aega niru tunne mind piiramas.
No teadagi - mingid haigusetolgused löövad kihistades mulle rusikaga makku.
Nagu karastusjoomingut peaks siin tasakesi – parme pole küll siia vaja.
Varasemate aastate hommikud algasid mul kohviga, kuid selle aasta algusest olen püüdnud teega piirduda.
Võib-olla sellepärast tundun kuidagi apaatsem?
Kuigi samas võib see hoopis enesealalhoiuinstinkt olla.
Või nördimus.
Kurat seda nüüd ikkagi teab...


Täna lugesin mitu korda, aga mida mul valetada on, et meie riigis on sihuke tore asutus nagu MÄSSU JA TÖLLIAMET.  

20.3.17

Epigramm või midagi sellist

Keegi endine hansapankur oli saanud unelmate sõnumi – „Teie konto on täis!”
„Palun asuge kainenemise ja kasinuse teele!” - pahameele vältimiseks lisamata jäi...



17.3.17

Pätupäev

Täna hommikul ärgates heitsin pilgu läbi määrdunud aknaklaasi tanumale ja leidsin, et ilm on, nagu ta sel aastaajal olema peab, eilsega võrreldes palju tavalisem.
Seda enam – eile lõpetasin pliidimõõtu puude saagimise ning alustasin kirve viibutamisega – ümbruskondne õhkkond oli selleks lausa loodud. 
Kuna mul on sitt varustus, siis ei tõmmanud mind sugugi välja miski.
Tõin kuuri alt paar sületäit küttepuid ja torkasin ahjukolded lõkendama.
Ma viimased paar kuud pole hommikukohvi eriti tarbinud, siis panin teekannu hakkama ja jäin mõtlema tänaste tegevuste peale.
Eile oli mu silmavaade ekselnud kalendrile – kevad pole kaugel.
Sellest tulenevalt on ees ka suur puhastusaktsioon tubades, kuid otsustasin täna siiski kergelt tolmuimejaga toad üle käia.
Paar tundi hiljem pidin hakkama poodi kulgema, kui kõnetraat lõugama pistis.
Nagu ma teadnuksin juba ette, et külalisi on oodata.
Selgeltnägija värk - misse muu olla saab...

Lõuna eeli olid nad igatahes kohal ja kõiksepealt läksime Tapale uut Konsumit uudistama.
Praegusel momendil saab seal lahedalt liikuda, kuna riiulid on aupaklikus kauguses, aga küsimus on selles – kauaks?
Varem või hiljem kauba väljapanekud tihendavad paar-kolm riiulirida man, vaat siis on paha, sest ma olla nagu mammut kristalliöös.
Tapa on nüüdseks saanud mitu suurt ketikaubahalli, nüüd ootangi huviga, millal Selver oma müügiputka avab.
Kroonu vist koonerdab liitlaste toitlustamisega, et söömakohti kerkib linnapildis üsna tihedalt nagu viinapoode keset Liivimaad.   

10.3.17

Ühel jaanuarihommikul Energia tänaval

Ilusat karget hommikut! Vabandust, et teid tülitan. Ma nimelt olen mitu hommikut järgemööda umbes sel ajal siin bussi oodanud, eks ole, ja pea alati olete ka teie, kena inimene, siinsamas. Kas te võtaksite vaevaks mind ära kuulata? Te võite mind veidrikuks nimetada, aga kahjuks ei saa ma midagi parata. Ilmselt olete tudengineiu, on mul õigus? Teil ei ole vaja mind karta – politsei peahoone on ju üle tee. Mida ma nüüd tahtsingi ära mainida? Kui aus olla, siis ma olen üritanud varem teiega juttu alustada, aga kuidagi ei jagunud mul julgust. Täna otsustasin – kas nüüd või mitte iial. Muide, kas olete tähele pannud, et nii mõnigi kord olen vargsi teid piielnud? Kui aga tajusin teie pilguga ristumist, keerasin oma pea teises suunas. Ega ma paha pärast. Lihtsalt panin tähele ning nautisin igal hommikul teie maitsekat stiili. Heitke oma pilk ümberringi ja saate aru, mida ma silmas pean. Üks asi veel – teie olek on erinev nagu päikesekiir ekslemas udus. Olete piltlikult öeldes nagu looduslaps... Ei, mis te nüüd, see ei ole meelitus, vaid tõsiasi, mida tunnevad või tajuvad vähesed. Ma rohkem teid ei tülita. Ongi teie buss. Ma lähen järgmisega. Head teed teile! Ja aitüma...


5.3.17

"Kadunud generatsioon"

Raadiumis üks päev vist arutleti ning meite kuulsusrikkas klikinäljas ja kirjaoskamatus netiajakirjanduses ilmus kiiruga vorbitud artikleid selle kohta, et paljud noored ei lähe edasi tööle või kooli.
Et kadunud olla terve põlvkond või generatsioon, kuigi see nii ei ole.
Teiste kohta ei tea öelda, on nad olemas või kadunud, aga enda meelest olen täitsa olemas, kuigi kooli ja tööle pole ma ammuilma oma mittefotogeenset larhvi näidanud pea veerandsada aastat. 
Järelikult olen tööjõuturu jaoks jäädavalt kärvanud...
Mitteametlikult olin vahepealsetel aastatel paari aasta jagu haltuuraraha teeninud, aga see selleks.
Kunagi otsisin omale tööd, olin nõus uut ametit õppima – igal pool põlati mind millegipärast ärr.
Kaua sa ikka raiskad oma aega ja raha enda kohaleeksponeerimise peale, kui need firmad, kes tööjõudu otsivad, asetsevad põhjusmõtteliselt teises Eestimaa otsas.
Kohapealsetes komplekteeritakse meeskonnad omainimestest, kuhu ma ei saa kuuluda, sest käendajavormis ettevõtluses polevat ma seda usaldust väärt...
Ma saan aru, et tööandja otsib tugevaid loomi, praakides välja nõrgemaid – see on ju evolutsioon.
Nõnda nagu evolutsioon on ka naisevõtt ja järglaste soetamine ning sellest tulenevalt ka toitmine-kasimine-riietamine-koolitamine-jne.
Too eelmine lause paneb inimlooma korralikult rakkesse – kas või nürivõitu tööd tegema miinimumpalga eest...
Aastaid tõsteti esile edukaid, näidati jõukaid ja ilusaid, kedrati nagu mantrat rikaste elustiili...
Ja äkki vajatakse minusuguseid luusereid, et otsitakse lausa tikutulega taga.
Mida kuradit nad alles nüüd ärkavad?
Ja ainuüksi sellepärast, et ametnikud on leidnud miskisuguse euroliidu toetusmeetme, mille pealt teenida saaks.
Minust läheb see jama küll suure kaarega mööda, sest kahjuks ma olen ammuilma oma tööoskused minetanud ning tunnen, et uue teabe vastuvõtmine ja selle töötlemine jääb aina aeglasemaks.

Tegelikult olen mina kõige ehedam indiviid sellest kadunud generatsioonist, millest viimasel ajal nagu kuuma kardulat ühest käest teise hüpitatakse, ja kel pole oskust ennast müüa.
Ega ma mingi pornostaar ole...

3.3.17

Korjake rahva raha üles

Jah, kuna niikuinii kooritakse lihtinimestel mitu nahka lisaks maksudele...

Mõtlesin siin, et kuna ma pole vist, pead anda ei saa, tittedest kriband, siis üritan mingisuguse jahtunud jäljekese maha jätta sel üpris kuumal teemal.
Küll üritab üks või teine, vahepeal ka kolmaski, kahetuhandendast ei tasu pröökida, oma armsat lapsstaari nii õõvastav-nunnult kirjeldada, lisades tõestuseks võib-olla ka pildid manuliseks. See sõna „võib-olla” on tinglikult välja öeldud, kuna ma pole neid ploogasid lugenud, kuigi olen vahel sattunud eksikombel sinna – näiteks käsi vääratab närilist juhtides või arvasin miskisest kribast omale mingit tarkust kõrva taha korjata.

Kord kaesin riigivaadelungis üht rootslaste? tehtud pereplaneerimise okumentaali – sealmaal antakse igale emasele inimloomale vabadus seemnepangast osta oma lapsele kägu ilma, et isasel oleks mingisugune kohustus olla lapsekasvatamisel abiks.
Vist tollepärast ongi niinimetet soovabadus sealmaal hinnas.

Paar korda olen ma juhtunud nüüd siinmail peale sattunud rasedatele, vabandust, ikka tiinetele inimloomadele. Ja hästi lolle mõtteidusid toodab mu ilgelt totakas peakolu küll. No ikka selleks, et rahvas seaduslikul teel aina jõukamaks saaks.
Riik maksab ju mingisuguseid toetusi lisaks vanemapalgale.
Beebikasvatus on üldiselt jube kallis töö võrreldes loomakasvatusega.
Et üks ühega kokku tulla, siis tulekski meite vabariigi viletsuse kureeritavatest ametitest nõutada lisasummasid, mis kataks ärr kõik kulud.
Kuna sünnituspoegimismajad asuvad suurtes linnades, siis rakendataks koduigatsustasu, mis võiks olla sama suur, kui brüsseli saadikutele määratakse.
Näiteks võiks kõik värsked emmed peale enda registrissekandmist saada piimaandjatoetust. See oleks vajalik selleks, et kui kellelgi emasel inimloomal ei tule piimatilkagi, saab neilt, kel seda ülearu.
Samuti võiksid kõik emad nõutada ka hektaritoetust, kui liigutakse vankritega väljas ringi.
Kui korteril on olemas rõdu, siis tuleb ilmtingimata küsida latritoetust. Toas oleva varbvoodi pealt peaks saama samuti latritoetust, aga see tuleks vormistada kui umbse latri toetuse all.
Mingisugused imelikku sorti inimloomad nagu veganid saavad veel taodelda heinatuusti- , silotoetust...
Karnivoorid peavad ilmselt läbi suruma mingisuguse lihatoetuse.


Selleks korraks aitab...

2.3.17

Ei, söör, see pole sedööver

Kaesin, et sel sulasel talilõpul on mitmed luulelisteks muutund, et mida enam rohelist maad lume alt paistma hakkab, seda romantilisemaks muundutakse.
KEVADeRAIBE.
Too, kuramus, nakatas vist mind ka.
Küll ma selle nakkuse üsna pea endast välja ravin.

Kütet tarin kuurist "allakugistet lükati" abil,
kummarduma ei vaevu mu uhke vaim.
Parempoolne alaseljatükk
sai tunda külma tuult vist.
Sestap ongi mul närvid läbi,
tohtrilt ei tihka küsida abi.
Milleks tülitada tühise hädaga arsti,
kui mul kodus suur purgitäis salvi?
Hõõrun sisse, katan froteerätikuga,
loen silti – mürk pärit trofeerästikult.
Vedelen nüüd paar päeva,
sa, palun, ära näe vaeva...


27.2.17

Hajameelsus

Vabariigi aastapäeval, pärast tõsist tööpäeva ja sauna, ajasin nagu ikka valget verd pusa, millel üksainumas sõna -GREENPEACE- ühe lühikese lindi pääle trükitud ja mis õmmeldud turja peale, omale üll ning istusin talguliste sekka.
Lõpuks perenaine märkas, et midagi on nagu mäda. Peale kolmat või neljat pitsi küsiski, ega mul see pusa tagurpidi seljas ole?
Ise tundsin küll juba algusest peale, et ebamugavalt istub seljas teine. Kaesin siis perra – oligi. Oma suures hajameelsuses olin peale saunatamist selle pusa selga ajanud nõnda, et seljapoolne külg oli ees. 
Keegi laua ääres olijatest mainis isegi ärr – puhtam pool ikkagi on nähtaval.
Mille peale mina lisasin – Vabariigi aastapäev ju, muidugi peab end näitama ikka pidulikust küljest... Mul polnud lipsu käepärast... Hea asi on see, et õmblused väljapoole ei jätnud, todaviisi võib lausa peksagi saada.


Aga jah, ega pidulaua man ole ilus hakata pusa õigesti sättima, siis jätkasime oma kere täisparkimist...
Tundub, et vanuse lisandudes olen täheldanud endas rohkem pohhuismi...  
Ons tuu hää?

26.2.17

Raisakulli pikk nädalavahetus

Neljapäeva hommikul kella poole üheksa paiku, kui ma viibisin koikus olles kõikse magusamas unelarhvis, hakkas mu mölaföni-raisk kisama. Ma kobasin tükk aega tühja enne, kui sõrmed vibreerivkarjuvat aparaati tunnistasid. Võtsin siis kõne vastu.
Esimese asjana küsiti otse – Magad või?
No mida oli mul valetada, unesegasena vastasin – Jah ja lasin paar törtsu paksu...
Tead Raisakull, käi õite sinnasamusesse, aga umbes nii tunni aja pärast hakkan siit liikuma ja korjan su peale. Teeme täna algust – nii tund-paar tööd, homme on rohkem talgulisi kohal, saab ka enam ehk ära tehtud, ja ülehomme vaatab edasi...

Tegelikkuses aga kujunes sedasi, et esimesed päevad olid kella viieni tööd täis, eile lõpetasime veidi varem. Ma põhiliselt laasisin ning langetasin tormituulte poolt jäetud metsakuiva materjali, teised aga tükeldasivad nood palgid kolmemeetristeks nottideks ning vedasivad hunnikutesse. Ürgoru veer sai vähe korrastatuma ilme. 
Peale töötegemist oli saun ja õlu ning õhtusel söömaajal kodukootud pipraviin manuliseks.
Millegipärast pidin mina kui veevalaja tähtkuju esindajana viina pudelist pitsidesse kallama. Lihtsalt sel põhjusel, et sattusin igal söömaajal liitriste pudelite vahetusse lähedusse istuma. 
Mingisugune magnetism või?
Ei tea veel ühti, kuna lauda istudes polnud pudelitki välja toodud, mis veel pitsidest rääkida. 
Justkui nõiaväel oli ühel hetkel söögialused vedelikud mu ligi. 
Usaldatakse vist mind rohkem kui...? 

17.2.17

Ehk miks suudab lugupeetav järjekindlalt end mõnitada...

Mõnede firmade kodulehele või siis kuskile e-kaubamajja sattudes lööb kõiksepealt ette pisarateni nõretav lunimine – Hakka meie fänniks! - kuigi enne tahaks ikka tutvuda selle valikuga, mis sealsamas vedeleb.
Nojah, samas on seal ärr näidatud, kui palju neid „vänne” selle kerjamisega on omale saadud.
Üks väidab, et 85 k ringis, teine aga 100 k, kolmas aga näitab, et neil on mingi 17 k. 
Eemalt kaedes tundub, et mingisugune võidurelvastumine käiks? 
Tegelikult on see klassikute sõnutsi tühi töö ja vaimu närimine. 
Alul saadi uhkust tunda inimloomade värdarvu kasvu üle, kuid mida aeg edasi, seda rohkem alaväärsena teistega võrreldes tuntakse.
Ligi 20 aastase staažiga endast lugupidav poodnik/poekett ei peaks selle ennast mõnitava anumisega üldse tegelema. Liiatigi, kui on suurt vaeva nähtud enda/organisatsiooni ülestöötamisega.
Tegelikult oleks tagumine aeg see puberteeditegevus elik laikide, klientide jms. kerjamine ärr lõpetada.


15.2.17

Sõbratu

Kuskil on öeldud, et koeri kutsutakse, aga sõbrad tulevad ise.
Sellesinatise lausungi olen ma ka suunurgast välja urisenud.
Mul oli kuu alul mingisugune isiklik tähtpäev.
Kuid mitte ühtegi sõpra sel ajal mu manu ei tulnud, et saaks veidi aega maha võtta ja mis seal salata, ka väikseltviisi viina trimbata.
Tollest tulenevalt võin lausa käsi südamel vanduda – mul pole ühtegi sõpra enam.
Selle kinnituseks ei saanud ma eilsel sõbrapäeval mitte ühtegi tervitussõnumit.  
Ühe vinkli järgi on see katastroofiline epopöa, mida ma ei viitsi eriti põdeda.
Teisalt aga kergeks õnnistuseks – hulk lauanõusid ei kaotanud oma loomulikku sära ja laualinadki lükkasivad oma rebenemised pesukorra võrra edasi. 

10.2.17

Suud puhtaks

Avastasin ükspäev, et rahvusringhääling teeb üht saadet nimega „Suud puhtaks”.
Esmane kolbakeetel ajas mu mõtted liikvele – igemetohtrite vestlussaade kui selline, kus maksumaksjale õpetatakse õieti pruukimaks hambaharja ja hambaköit. Kui tollest eelnevast vähe on, siis ka milliste vasaksirge õppetunninippidega tõepoolest suud puhtaks saab vähendamaks kikuteenindajate ülisuurt koormust.
Muide, mõtlesin ka lühifilmistsenaariumi välja sel teemal.

Ausalt, kõhe hakkas endal, kui lasin selle oma vaimusilmas jooksma... 

25.1.17

Poliitiline anekdoot

Imelik.
Iga kord, kui mulle satub silme ette peaminister, meenuvad millegipärast 1990ndate algul ilmunud trükised, mille osad illustratsioonid peaaegu Jürit kujutasidki.


Nõndasamuti meenuvad toonased anekdoodid.
Üks neist oli sihuke:
Egiptuses leiti hauakamber koos sarkofaagis muumiaga.
Tervest maailmast kokku voorinud egüptoloogid ja asjatundjad ei suutnud tuvastada, kes see vaarao oli.
Siis astusid ligi spetsialistid Nõukogude Liidust. Mõne tunni pärast teatati maailmale, et see on Ramses XII.
Kõik juubeldasid.
Kui esimene õhin vaibus, küsiti Nõukogude spetsialistidelt - Mille järgi nad sellele järeldusele tulid?
Üles tunnistas, raibe!

Teine meeldejäänu on seline:
Reagan oli visiidil Moskvas, kus ta palus luba külastada ühte suvalist tehast.
Gorbatšov oli küll kahtlev, aga ta siiski andis selle loa.
Astub siis Reagan tehasesse ja mis ta siis näeb: töölised istuvad, pudel käes ning masinad undavad täie tempoga.
Gorbatšovi piinlikku hetke nähes patsutab Reagan ta õlale ja ütleb – Meil valitsev klass samuti ei tööta!



21.1.17

Loogikapuudulik

Mu peakolu on tühi mis tühi, et mitte mingisuguseid mõtteid ei elektrifitseeru.
Ajusid ei ole, nohu ka lännu.
Köhin küll veidi, küll see tiisikus lükkab viimase seljaajupalakese sabakondist rögana välja.

Siis võib minugipoolest sõda välja pääseda.
Nagu mõned hiromandid viimast ette kuulutavad, lisades väite – algab näljaajastu.
Loen diletantlikke artikleid ja vangutan kolpa ning konstateerin kurvalt – peaks vist olema õigem, kui rõhuv enamik liigist nimega „homo stultus” välja sureb.

Ühe tähelepaneku tasub kirja panna küll. 
Spordiuudistest on tunda masendust ja pettumust. 
Kuhu on jäänud need kuulsad väidetavalt sukkades palgasõdurid, kes snaiprivintpüssidega notivad Ukraina sõjas maha kremliitide toetatavaid terroriste...
Ehk teisisõnu - miks pole meie hulgas blonde naistäpsuslaskureid, kes nopiksid kõrgeid tiitleid kõikidelt maailmamängudelt?



15.1.17

Põlemine

Algul oli meid kinnises ruumis ikka mitukümmend.
Ma ei viitsinud peale neljandat korda enam lugeda, sest katsu sa silgupütis olles päid kokku lüüa, ikka läheb segi.
Iga päev läks üks, mõnikord haarati isegi rohkem, siit kitsast kambrist vabadusse.
Või hoopis nad tapeti?
Ma ei tea, kuna ei näe, ühtegi akent pole.
Ja kui uks avanes, siis hakkas silmadel ereda valguse tõttu valus.
Nüüd olen mitu päeva üksi.
Viimati haarati saatusekaaslane, kuna ta lebas keset kambrit.
Võeti jalgadest ning veeti kambrist välja, hoolimata tema protestist.
Ma ise tühjendasin samal ajal nurgas põit, kui see juhtus.
Enne, kui reageerida ja appi viskuda jõudsin, suleti kongi uks.
Valju häälega tegin teatavaks, et kuulutan välja näljastreigi.
Ei tea, kas nad kuulsid seda?
Vaevalt.
Nüüd avanes taas kambri uks, haarati mu jalast.
Kiirelt meenutasin möödunut...
Ei, mitte seda!
Järgmisena põles mu punapea, haarates leegina mu ülakeha.
Ja ma lähenesin põlevana oma vangikongi välisseinale, süüdates selle.
Valust oiates kaotasin teadvuse... 

13.1.17

Ausalt, tõrge tekib

Mina ei saa sellest aru, miks  kasutatakse viimasel ajal tihedamini sihukest lolli sõna nagu seda on eestimaalane?
Vist oli tollest idiootsest terminist vähe, on võetud kasutusele sellest sõnast lähtuvalt uusi tähendusi, näituseks tookski esile venemaalane, järvamaalane... Ahjah, isegi Valga-kandi ajaleht kannab nime Valgamaalane...
Trükimusta on vast liiga palju üle jäänud?
Seda va -maalane-tüüpi sõnakasutust on niivõrd palju mu ümber tekkinud – hirm hakkab.
Äkki ma pole enam eestlane?

12.1.17

Visa põdur

No ei ole ma sellest gripist veel lahti.
Tohtri manu pole ma ka saanud minna.
Ega sealt miskit tarka ka ei tule – kui kribatakse mingi retsept, siis võta hüvaks ja mine apteeki mingit rohtu lunastama.
Kunagi oli siinkandis rohupood olemas, aga nüüd käi kas Aravetel, kus mingi ladina köögi-laadne uberik või hoopis Tapal, kus on minu teada kolm apteeki. Ausalt ütelda pole mul küll Aravetele asja, enne viin oma rahanatukese Tapale. 
Aga lollus oleks ju minna tõbisena rahva sekka oma pisikuid edasi andma. Pärast puuritakse DNA kaudu ärr - mingi batsillirelv lahti pääsend – ning aetakse kogu see jama minu kaela.
Nii ma siin pooltõbisena jõlgun toa ja nõndanimetet küttelao vahet.
Päevas läheb ikka ahju kohta viis halgu, ahjusid on kaks, lisaks pliidiküte, milleks on korvitäis puid.
Sauna eesruumi tuleb samuti kütta, sest muidu lööb külm torud lõhki.
Kuna priiust on ülearu, siis jõllitan telekat – viimasest ei tule eriti midagi.
Koukisin videomaki taaskasutusse.
Kaen kassettidelt ühtekomateist.
Operatsioon Õ, Kaukaasia vang, Freddy Starri Sõu...
Lisaks huumorile ka mõned põnevikud.
Ainult, et millegipärast on enamus mustvalged, kuigi lindile sai värviline kraam.
Tean küll, milles asi.
Mõned videod sai üles võetud SECAM süsteemis, kuid taasesituse telekasüsteem on üdini PAL.

7.1.17

grippsihvt

Gripp murdis mu maha ning võttis mu teadvuseta jäänud skeleti koos sellel laiuva ürbi oma valdusesse.
Praegu hoian tekkivat turtsatust tagasi.
Vastasel korral reostuvad ekraan ja klahvistik jämedate vereseguste ajutükkidega, mis ninasõõrmete kaudu välja paiskuvad. See ei saa olla tatt, sest ninaõõs, kus tatikollid tegutsevad, hõlmab võib-olla kümnendiku rusikamahust, mille ma juba ärr nuuskasin. 
Viisakalt ja kombekalt siiditaskurätikutesse. 
Köhida ikka võin? 
Parem on. kui ma ei köhi. 
Muidu on kogu interneedus noid batsille täis...
Mine nüüd eemale, kohe aevastan. 
aAATsSiHhh

4.1.17

Uuel aastal uue hooga!

Nõnda nagu omaaegsed entusiastlikud pseudokomparteivaatelised loosungid kõlasivadki...
Aga, kuna mul pole uut hoogu kuskilt võtta, püüan tiksuda väsinud moega edasi.

Üks raadiumi mölin teemal „Sisekaitseakadeemia üleviimine Narva” sai mu paheletänu osaliseks.
Kardetase, et siis on kõik selle asutuse lõpetanud venekeelsed-meelsed.
Rohkem ma ei viitsinud seda arutelu kuulata, sest mu oma mõtted summutasivad kogu selle raadiumimölina ärr.
Nii küsingi (pseudo)rahvuslaste käest, mida nad on ärr teinud, et Narva linna eluolu eestimeelsemaks-keelsemaks muuta.
Muidu nad itkevad pidevalt sellesinatise Tarbatu Rahu üle, et seistakse loosungitega, milles nõutakse piiride puutumatust ja muud sellega seotud, Tumpää lossi man, skandeerides valihäälselt nõudes tagasi nii Jaanilinna tagust kui ka Petserimaad. Mis Laidoneri nägemuses said need alad olla ainult puhvertsoonideks. Võtku nad jalad selge ja koligu nagu üks mees Narva elama, muutes oma kohalolekuga sealset kogukonda rahvastikuosakaalult eestikeelsemaks ja -meelsemaks. Sama võiks ka teiste suure vene osakaaluga linnades toimida. Aga ei! Revalis-Tarbatus on neil mugavam kära teha ning aega viita.
Mõelge vähe kaasa – kui kremliidid oleksid ka tagastanud Tarbatu Rahu piirides, olnuks meil sisuliselt kaherahvuskeeleline riik, mida on tükk maad kulukam hallata.

Nõnda, et tasub mõelda järgnevalt – hää, et niigi läts!