15.10.17

Tuhande-eelne viis

Kuskilt jäi mu silme ette ajakirjanduslik oopus, et töölkäimine pidi olema tervistkahjustav tegevus. Mis, muide, oli mulle ja teistele ahvidele ja primaatidele ammusest ajast teada.
Ega ma sellest tahtnud möliseda.

Vabaerakonna asjapulga poolt ristitud Sitasoolika vallas polnud mul anda ühelegi eputavale lollile oma häält. Järelikult pole ruuporit tarvis.
Sellest ka ei tahtnud ma mögiseda.

Väär(t)lugemise järgi kõlab pealkiri nagu tuhandekeelne muusikaline teos, aga ei tule siit mingit võhiklikku lööklaulujuppi. 

Käesolev kribatükk kannab statistika, mis teaduperra kipub tõde valeks pöörama, andmeil numbrit VM. Misse ei tähenda Väike-Maarja kolhoosi nagu vanal õndsal Gavronski ajal, ega ka (soome) naist mehe peal ratsutamas, vaid hoopis viis on puudu tuhandest elik 995.
Vaat, viis mula veel vaja krihveldada ja siis ootan kõiki jooma tähistama. 
Noh, Lätist võite siiski enne läbi astuda, tuua sealt mulle preemiaks kohvritega õlut-viina-veini-viskit-konjakit jms. kangemat kraami ning võtke ühtlasi söögiollus ka kaasa. 
Ööbimine - lageda taeva all.



10.10.17

Revolutsiooniline soodumus

Eila õhtul, kui hakkasin pärast tööpäeva raskeid, porist ja veest läbiligunenud saapaid jalust koukima, keksis miskipärast mu kolbasüldikäärudesse kinni siuke uitelung:

Varbavabastajate revolutsioonikomitee on volitet teatama järgmist:

Kümme varvast on moodustanud varbavabastajate revolutsioonikomitee, kes ei taha ega saa enam olla niiskes juustuhaisuses keskkonnas, kus on oht seenhaigustesse nakatuda.

EI "AL BUNDY" JALAHAISUSÜNDROOMILE!

Sellega seoses nõuame maksimumina iga päev uusi töösaapaid!
Miinimumpogrammis peame igapäevase sokkide vahetamist iga tunni takka elementaarseks.

Kui neid nõudeid ei täideta, võtame tarvitusele äärmuslikud abinõud, mis 
võivad ülejäänud organismi püsivalt osalise töövõimetuseni viia. 

Alla kirjutand:
Vasakpoolne jalg 'pookstaav'
Parempoolne jalg 'pookstaav'

Ei kirjutanud alla:
Keskmine jalg 

13.9.17

Seenelise (mitteteenelise) amatöörlik tänase päeva luuletus

Madallennul hõljuvad kopterid
mörisedes tuiskavad üle
katuste ja latvade.
Pean neile märku andma,
et niidujärgselt tuleb sile
siia maandumise lohk.
Välja vean siis pingid ja laua - 
viimasel küpsised ja aurav kohv.
Meenub ehk siis lutsutades kommi: 
kuhu kurat nad kaotasid tuumapommi!?

10.9.17

Vihakõne

Viimatisel ajal on terminina ühtelugu välja ujunud vihakõne. 
Mis kuradi asi see vihakõne on, pole keegi mulle suutnud selgeks teha.
Leilikuumuses vihtlemise ajal peetud mölin, millesse on kätketud neid määrsõnu – öööh, kuradi mõnus; peksa veidi ülevalt/paremalt/vasakult; mömmm jne.?

Millegipärast minu tähelepanekute järgi tarbivad vihakõne-sõnaollust kõrged ametnikud ja endast hästi arvavad arvamusliidridluuserid elik teise sõnaga väikesed hitleriaadud. 
Mugav on pareerida süüdistusi vastuväitega sildistades kriitikat vihakõneks.
Need, kes ka tõid vihakõne termini maakeelsesse kõnepruuki, viljelevad ise seda üsna rafineeritult ning süüdimatult nagu oleksid hullumaja patsiendid – kui mingi asi ei meeldi, tuleb seda ka rünnata vahendeid valimata. Kättemaksu kartmata – olles end eelnevalt arvamusliidritena sildistades kindlustanud.

Kui me ka keelame vihakõne, siis ei pruugi me aru saada, kus lõpeb viha ja kus algab kõne.
Sama on ka ropendamisega.
Kui me eemaldame käibest sõna kurat, järgmisena saatan, siis pagan, seejärel tuleb ka sarvik ära keelata, mis meie maakeelest siis saab?
Stressis inimloomal tekib aegajalt vajadus üleliigse rõhu vähendamiseks ventiili pressida, muidu pole temast üsna pea mingit tolku kui olla hulluarstide meelisobjekt. 
Auru väljalaskmine on praeguses ühiskonnas väga vajalik, muidu oleksime pealtnäha üsna haiged, kuigi inimkond ongi tõbine – ühtegi tervet inimlooma pole olemas.  

1.9.17

Möh...

Aa, et täna on esimene september.
Ilgelt lipitsevalt nimetet seda millegipärast tarkuse päevaks.
Ikka selleks, et esimese klassi jütsid õhinaga järgmised elustaadiumi aastad ühes ja samas sootsiumis koolitarkust taga saaksid ajama hakata. 
Imelik küll, ma alles täna tundsin esimest korda elus, mida tähendab õppevaba priius.
Täiesti mõnus oli see tunne, et pole kohustust kuskil olla.
Too tõdemus vajus ootamatult mu peale, kui surnuaias jõlkusin ühtlasi mõtiskledes esimese septembri  kui tähenduse üle.


29.8.17

Aeg pudeneb käest

Mu päevad on küllaltki töised olnud, aga tulemust pole eriti näha.
Piltlikult mölisedes on see minu nikerdamine nagu rändrahnu asetamine kohevale vahukooretordile.
Ega see saunale peene kombinee traageldamine pole just meelelakkumine, mis puudutab põskede-palede-kraedesse.                                                                                                                                        Mõõda avad, otsi parajaid korralikke juppe, siis sae laius ja lõika parajaks ning puhasta vanast värvist. Seejärel briljantroheline värv detailidele peale, oodata kuni värv puutekuivaks muutub ja teine kiht mürkroheline vaap peale pintseldada. Teine kiht kuivab muide kiiremini millegipärast. Sobitad jupi paika, saad uut juppi mõõtma hakata ja jälle ringratast joosta nagu orav, rsk.
Seesinatine taaskasutamise värk on selline aeganõudev.   
Eriti kui sekka eksib vettinud isend – juba selle kuivamine nõuab oma ajalõivu.
Lisaks kõigele hajutavad tähelepanuvõime madallennul kihutavad aeroplaanid.
Viimaste suhtes pean ärr mainima, et tasemel sumbutid on neil võrreldes idanaabrite moosiriiulitega – müra on lääne omadel talutavam.



26.8.17

Eelmise postituse jätk

Kaasmatkalised küsisid, ega siin Kalevipoja hobuse skeletti otsita?
Ma ise ka juba mõtlesin, et ei tea, kas Valgesuksuküngas oli looduslikult liig lauge, et nüüd kaevatakse see järsemaks?
Hehh, üks võimalus olnuks ümberkaudsetelt põldudelt kive kokku tuua, ning tsementeerida kogu see mäenõlv järsuks kaljuks...

Nõnda või teisiti oli kogu plaaza esindusküljena üks suur ehitusplats, kus toimetasivad kallur ja kopp, ülejäänud masinad seisid sootuks. 
Mul jäigi küsimata, ega nende masinate operaatorid streiki ei pea? 
Lisaks sellele avastasime, et ka tornile on lint ümber niuete tõmmatud nagu oleks olnud siin valitud sadade teiste seast Kõrvemaa kõikse kauneim miss, kes sai auhinnaks limusiini.

Avastasime kohapeal ka Lendavate Taldrikute tsooni - Volke ja Aare võiksid siin saatesarja teha.
  
Metsas kolades leidsime sihukese kraani, millest voolab peale õlle ja gini loodetavasti ka õiget metsakohinat elik õuhkat: 

Ega jah, peale ümbruskonna uudistamist põrutasime karjäärijärve manu, kus mu kaaslased end vette kastsivad.

Aegviidu suunas tagasi sõites tabasin end anomaaliast mõtisklemas – mu itaalia suksu on nii hea veeremisega, et lausa kimas või tuhises laskudes teistest mööda ilma väntamata. Ajasin kõik rehvide süüks...
Mõtlesin, ehk on matkalistel aega ka Nelijärvele kiire pilk peale visata, kuid pärast pisikest arutelu sõitsime ikkagi Aegviidu perroonile. Et aega oli särtsuruuna väljumiseni üksjagu, otsustasime poest ka läbi astuda.
Kui ülikuulsad külalised rongi peale kupatatud sai, lehvitasin hüvastijätuks kätt ning hakkasin kodu poole tagasi väntama.
Tagasiteel Nelijärve teeotsast möödudes nägin silti juba tee ääres, et see Nelijärve puhkekeskus oli täielikult reserveeritud.

22.8.17

Muljeid Raisakulli anarhilisest rattamatkast.

Nagu vitamiinipausist aimu sai antud, toimus vahepeal Raisakulli anarhiline rattamatk. Misse kandis nummert kaks. Tegelikult olen üksi teinud mitmekümnemiiliseid otsi ikke jaburalt, aga nagu öeldud, polnud need mitte üks teps rattamatka nimetust ärr teeninud. Minu arusaama järgi peab olema mingisugune punt, kuhu kuuluks peale minu vähemalt üks segane inimeseloom, kes on nõus kasvõi läbi paksu parmuparve kihutama.
Kõiksepealt oli vaja mul kotti toppida pentaksi peegelfotokas, mis oli kaalu suurendamise eesmärgil igati asjakohane, sest mida raskemalt mõjub tagapakiraam, seda kindlam on vedava ratta haardumine maapinnaga, olenemata selle koostisest. Seda sain kogeda kohe hommikul kasteses rohus, kui proovisin paar kiiremat vändakeerutust, mille tulemusel pidi tagumine ratas ette sõitma imiteerimaks jäärajaliugu. Tolle asemel kiirendus kogu mu kondiaurumasin vektorina otse.
Muidugimõista ei hakanud ma endisest bensukast tehtud kohvikulaadset asutust külastama, vaid lõikasin vana teed pidi, kilomeetritest pidin nõnda oma 2 tükki kärpima. Ilus hommik saatjana aitas kenasti õigeks ajaks Aegviidu perroonile jõuda. Valisin ilmselt vale sildumisekoha, sest särtsuruun logistas teisele poole.

Külalismatkajad korralikult vastu võttes tahtsin nad suunata kõiksepealt kohalikku poodi. Mul olid omad huvid ka man – banaan pidi hästi krampide vastu aitama, juhul kui need tekkinuks. Kuna ei soovitud aega enam eriti viita, siis transportisin matkajad RMK infopunkti, kus sai kuuris olnud eksponaatidega tutvudes aega viita küll ja küll. Meie külastamise aegu tuli mingi välismaalasest matkatibi otsima infopunkti, ma soovitasin maakeeles juhendades tal suure maja suunal liikuda.
Jõudsime ise ka nii kaugele, et saime infopunktis kolada.
Näiteks jäi mu vana mölahvööni katkise objektiivi ette tiibadega draakon, kes osutus lähimal vaatlusel mutiks.

Pärast kolamist võtsime ja panime sõidusuuna paika. Esiti sooviti ujumiskohaga tutvuda. Ma soovitasin sellega veidi oodata, millega oldi ka päri. Teadsin, et meie teele jääb vettekastmise kohti oma kolm-neli tükki kindlasti, olenevalt marsruudist. Suund sai võetud Valgesuksumäestikku. Teel sinna möödusime eelnevalt kohatud matkatibist, kes jala matkas.
Kunagi sõitsin selle raja 10 minutiga ärr, kuid nüüdseks on vanust ka turjale kogunend, et võtsin nõuks rahulikuma tempoga kulgemise. Pärast mõningaid pause jõudsime Mägede külla, kus kunagi oli pudelitest tehtud pudelikujuline varjualune, mis ühel aastal kokku vajus ja mida enam ei taastatud nagu ma veenduda võisin. Küll aga oli see puhketalu nii kaunis, et tegime ka pilte. Tõsi küll ilma minu fotokata, kuna ma olen aegade jooksul niivõrd ratsiks muutund, et ei viitsi enam iga paari pildi perra pildimasinat välja koukida. Minu mälu järgi pidi laiem siht vasakule viima ringiga ja üles-alla sõites otse Valgehobusemäe ligi. Ekslesime veidi parmude seltskonnas, kuna meil polnud õllet kaasa taritud, siis olid ka parmud meie peale tigedad. Seega matkale minnes PEAB mõni purk ÕLUT kaasas olema, mölisegu seltsimees LiiklusEeskiri mida tahes.
Keerasime otsa ringi ja tulime karjäärijärve manu tagasi, et sealtkaudu ihaldatud sihtkohta pääseda.
Valgehobusemäe man on ka mingisugune väikene supelusekohake, mis ei olnud rahvast pungil.
Üks supluseonkel karjus, ega me süüa soovi?
Kõiksepealt oli tarvidus hinge tõmmata, siis seejärel šokist toibuda.
Kuna matkasellidel oli oma toidumoon kaasa võetud, siis üsna pea hakkas ka minul kõht korisema. Uitasin siis tiigilaadse järvekese man ja kaesin üsna tuttavat larhvi. Isiklikult minul pole oma teada kokkupuudet olnud, aga vanasti, kui mul käis Järva Teataja, siis oli Albu (nüüd juba endine) vallavanem ühtelugu pildil. Panin kohe väga imeks – kuhu see Jaak Mae jäi? Pidi ju too viimane olema siin keskuses peremeheks. Aga noh, nii või teisiti Albu pikaaegne teenekas vallavanem serveeris mulle supi ja kohvi. Mille ma muidugi rõdu peal pintsli keerasin.


Kunagi ehk jätkub, kui aega ja viitsimust jagub...

21.8.17

Tuli, jagas ja läks 8. ja ühtlasi ka viimane jupp

Täiesti ulme oli nii roosteruuget karva vagunit kaeda - Läänemere soolane merebriis käib mõnikord restoranis rauast delikatessi mekkimas... 
Siinkohal meenus mulle milleipärast kõrgusesse pürgiv lossikorsten, mis oma vähese sammaldunud külgedega sarnaneb kuskilt nähtud dokumentaalsest linateosest tundrasse jäetud kivikuhjatistega...
 Kuna asjakohane silt lossi ei riku, siis...
 ...nende meeste bluusikatked panid mu sisemuse värisema...

20.8.17

Tuli, jagas ja läks 7. jupp

Raudtee- ja sidemuuseum on ühe katusealuse kahes tiivas - allpool on eksponeeritud just sideosakonda, kus on väljapandud eksponaatide hulgas mölahvöne igast ajajärgust. Ma olin juba selleks ajaks üsna tülpind-väsinud, et ei viitsinud oma kaamerat enam välja kraamida. 
Seda enam, et eelnevalt sai teisel tiival uudistatud Eesti Wabariigi aegset raudse tee võrgustikku, mis oli üsna muljetavaldav.
Kui nüüdsel ajal olnuks need kaootilised rongivõrgusilmad kestnud, oleks praegustel ametimeestel raske tõmmata Rail Baltika jaoks rööpaid. Samas jällegi - RB arendajad võtku vanad kaardid ette, säästa annab kõvasti - rööpaalust pinnast kulub vähem, lisaks saab ka vana raudtee taastamise nimetuse all öiroliidust suuri summasid...
Noid laiemaid rööpapaare mõõtsid kunagi sellised auruvedurid, vedades kaupu, inimeseloomi...
Muide, Haapsalus on nõnda kõvad suusatajad, et üks tuiskas perrooni mööda sellise valuga, et ta vist ei märganud lumelaudade kulumist saepuruks. Jääme eelolevat talve ootama, ehk võidab linalakkblond haapsallanna rahvusvahelistelt mängudelt kirkamat karva medaleid...
Ja kes ütles, et Haapsalus rongid ei liigu?
Sellisele annab veel vaguneid taha haakida ning supluslinna ja Revali vaheline suslaliiklus saab olema täitsa toimiv.

18.8.17

Tuli, jagas ja läks 6. jupp

Mul on selline vahelduvvooluste periood siin, et tuli mitu korda ahvide manu pöörduda, et särts tagasi saada. 
Niikui taevas raksatas, oli tunda lillaperseliste paavianide kärsahaisu ja vool lännu nagu muiste... 

Nõnda nagu vanasti kammitseti hobused jalgupidi, on tänapäeval kergematel kaherattalistel teraskammitsad nagu lasipuud tanuma äärde paigutatud. 
Vaba mehe ratsu muidugi ei hooli lasipuulaadsest asjandusest...
Tsikli omanik vanal ajal nägi ilmselt sellise keskaegse androidina välja.
Tänapäeval ollakse nii väikesed, et mahutakse taskutesse, tarka iba mulisedes aetakse nähtamatu karvane käsi ligimese varanatukese järele.
Pole punaseid krosse, ei ole ka sind olemas...
...ühest korralikust aupaugust röökimata.

14.8.17

Tuli, jagas ja läks 5. jupp

Ma siin meenutan, et kuskil promenaadil trehvasin kokku Ivan Bluesiga, kes päev hiljem taevapüünele jõudis. Esimene mõttejublakas  oli muidugi selline, et ega siin juhuslikult Pariisi jumalaema kirikut või Frankensteini ei filmita. Ausalt öelda ma siis ei teadnudki, et tegu oli AugustiBluusi esinejaga. 
Kui juba tagasivaatele läks, siis ootasin ühe pingi ääres tükk aega, et saaks paar törtsu mula ajada Mart Laariga, aga kes tulemata jäi, oligi vabariigi endine peaminister. 
Võib-olla oli ta sel ajal hõivatud nagu teisedki Haapsalus asuvate pinkide omanikud. 
Millegipärast seostusid kõik promenaadiäärsed pingid mu mõtetes kunagise kuningas Arthuri ümarlauaga, ainukene erinevus oli tolles, et kui müütiline kuningas pidi seisma, siis meie mehel on tool iga kell kaasas, ükskõik kuhu ta ka ei läheks.
Mina otsustasin "valgustuse" saamisel Suur-mere tänavat pidi lossi poole tagasi vantsida.
Nüüd ma aiman, kuskohast on saanud alguse minu ihalus sihukeste kitsaste ja käänuliste tänavate järgi...

11.8.17

Vitamiinipaus

Andestust, sõbrad, et "Tuli, jagas ja läks" hetkel pooleli jääb.
Eile vennapojaga saunale hästi peent kombineed selga lüües kadus see aeg nii käest ära, et jõudsin ainult vastata kunagise Pööbelmanni-instituudi aegse võitluskaaslase hüüdele.
Nimelt algab täna järjekordne "Raisakulli anarhiline rattamatk", mis kannab, häbi küll tunnistada; numbrit "KAKS"...
Aastaid tagasi, kurat teabki enam, oli esimene rattamatk pealinna kontoorarottidest näitsikutele nõnda hullult mõjunud, et ei teagi enam, kas noil enam eluvaimu sees ongi - pole tükimat aega neist kippu ega kõppu kuulda oln'd.
Näis, kas Möörfi seadus lööb ka sellel rallimatkal välja?
Eelaimus vihjab ajukäärudes, et ma ise jään hätta kondiaurumassina edasiliigutamisega.

9.8.17

Tuli, jagas ja läks 4. jupp

Et kõlakoda oli mu sanatooriumipäevil peaaegu aiatagune laulukaar, siis lubatagu mul tutvustada seda hoonet, kus ma omal ajal enda suvevaheaegu pikendasin.
Ega ma papist poiss ka ole, käisin ja lõgistasin ukselinki - kinni oli, raibe, tahtsin kontrollida, kas ma ikke mäletan  - ning takkatippu piilusin esimese korruse aknast sissegi, aga määrdunud akende tõttu nägin ühteainsamat ratastooli.
Netiavarustes tuhnides lugesin, et sellest räämas villast tahetakse üks väegade peen hotell teha.
Mina seda ei usu - pole elu sees näinud, et rikkad, kellele see hotell mõeldud on, taluvad enda kõrval, antud juhul kõrvalmajas, liigeshaigeid indiviide.

Igatahes mäletasin vanast ajast Tšaikovski pingi asukohta, mis oli üpris lähedal ülevalkirjeldet hoonele, aga mingisugused tõprad olid selle teisaldanud kaugemale.
Too esiplaanil kõrguv plekist kantsel ei ole mitte dirigendipult, vaid giidide väljasuretaja.

8.8.17

Tuli, jagas ja läks 3. jupp

Promenaadile jõudes keerasin kohe pärikätt, kus ma teadsin olema kella. 
Päikesekella. 
Ma nimelt tahtsin võrrelda, mitu minutit Päike on taha jäänud. 
Aga et hilinemist ei anna häbeneda, siis oli päevavalguseandja pilve taha peitu pugenud. 
Osuti oli vist samuti Moskoovia ajalt Helsingi omale nihutatud, kuna uued poldid/mutrid olid seda seieriasja kinni hoidmas.  
Päike oli kellaaja pausile lülitanud
ning kohvivett lürpima suundunud.
Teare ju küll: PAUS 15 MINUTIT! 
Mina pausi ei tee, vähemalt veerandtunniseid. Kui teha, siis tunnist allapoole ei mängi enam välja.
Otsustasin Aafrika randa kõndida, kus ammu sai end vette kasta. Kuid vahepeal oli mingi pulmapidu hoos, et ma ei taht kontvõõra pulmatolana sekka astuda, küll aga oleksin nõudnud pulmaõlut, aga vaevalt linnasaksad poole sõõmu pealt laua alla tahavad veereda.
Ots ringi ja kuursaal jäi nägemisulatusse.
Lisaks on vahepealsel ajal mingisugune külmakartlike kalastajate tuulevari kalda äärde tekkinud - umbes selle koha peal, kus kunagi allikas vett välja ajas. Nüüd pole sellest enam märkigi.
Pidin nentima, et kuursaal on üpris kenaks klohmitud.
Vana väsinud hoone on saanud uue hingamise -
mõjub ta ju jõeaurikuna mu hingele...
Vanasti oli kuursaali merepoolsel kaldapealsel miiniväli, mida ümbritsesid kibuvitsapõõsad. 
Vägisi tulevad meelde Onu Remuse lood, kus Jänkuonu kisas Rebaseonule, et kibuvitsapõõsas on tema kindlus. 
Järgmisena jäi mu toru ette... 
Kõlakojas kõlas koda, onju?!
...kõlakoda. 
Ühel aastal 80ndate alguses oli Haapsalus selline tramburai, et kõik esinejad ei mahtunud väikesesse linna äragi, et mõned esinejad kupatati just siia kõlakotta. Siin sai minu silmad esimest korda näha sellist komejanti, nagu seda oli ansambel Lilleke. Siiamaani on see elamus silme ees, olgugi et üle kolme aastakümne on merre voolanud. Aitüma, omaaegne Rakvere Teater, Teile! Kes jäi nüüd juhmi ilmega jõllitama, siis neile teadmiseks, et Lilleke oli Rakvere Teatri näitlejatest koosnev muusikaline koosseis
   

7.8.17

Tuli, jagas ja läks 2. jupp

Nagu eelmises loos lubasin mõned pildid riputada, siis pean ka võimaluse korral lendukaranud sõnast ka kinni haarama...
...on ikke tegelane, võõramaalasena jagas muistsete eestlaste maid...
Mina tulin ka, aga ma jagan omi kinnipüütud hetki laiale rahvahulgale, mitte võõraid maid, ja et mitte tüütuseks saada, püüan vähemalt õigeaegselt lahkuda...
...siin tornis ma värskendasin parasjagu mälu
kui kellapaugud mu letargiast äratasid...
Kellatorni ronimine ei võtnud mult nii palju võhma kui allatulek - ülespoole minek oli peakolu õlgade vahel, kuid laskudes ei saanud kummardada: vastasel juhul kaotanuks ma tasakaalu ning siis olnuks mult nõutud lisaks haigevoodi kuludele kontide sobitamise tasu pluss trepiastmete taastamise nõue. 
Etskae, promenaad on käeulatuses.

Ausalt ütelda, ega ma vanasti teadnudki, et Väike-Mere tänav viis kõige otsematpidi lossini. Ikka sai jõlgutud Suur-Mere uulitsat pidi linna ja kinno. 

6.8.17

"Tuli, jagas ja läks."

Nüüd võiks juba ärrkoolemisele mõtlema hakata.

Üleeila eksisin oma kunagisse kuurortlinna Haapsallu.
Kus ma kunagi oma koolivaheaegu kuu võrra pikendasin. Seda mitte omal tahtel, vaid toona oli graafikupõhine pikutamine muda sees, et saadeti kottu kiri, kus kirjas kohaleilmutamise aeg. Seejärel kimati Tarbatusse, no sinna Pööbelmanni instituuti, mille maaalustest ja pealsetest labürintidest tõrvikute valgel otsiti mind senikaua taga, kuni pootshaagi konksu otsaga välja õngitseti. Ning alles tuujärel toimetati minu tagasihoidlik isik sanatooriumisse. Puhkama. 
Nüüd takkajärgi mõteldes oli see üks suurimaid tegureid minu loodriks kujunemisel.
Jajaa... mälestused...
Niisiis.
Viimati käisin Haapsalus täpselt 34 aastat tagasi.
Ega muud olegi mu mälu järgi muutunud, kui suur kaubanduskeskus on reklaame täis topitud, et ma ei hakanud sinna trügimagi.
Küll aga patseerisin lossihoovis, kus pidi õhtapoole algama „kustibluus” ja kus seati alles pillid häälde. Paari takti kaupa musikaalset bluusikatkeid kuulates hakkas igav, et tuli endale tegevust leida. Eks ma siis ronisin lossisisesele platvormile kui ka kolasin keldriruumides. Paar muhku sain peakolusse, kuna keldrikorrusel tuli aegajalt kummarduda – ruumide sissekäigud olid liig madalad mu jaoks.
Ärrvaevatuna kõrgusesse ja tagasi allaronimisest kitsal keerdtrepil otsustasin prominendiks hakata ja liikusin promenaadile.
Mälestused kerkisid hullupööra esile, nagu olnuks see varane noorusaeg eilane.

Mis ma ikka mölisen siin - riputan mõned hetked mõnel järgmisel päeval siia üles.  

16.7.17

Käisin pulmas

Käisin jah pulmas.
Sorupulmas.
Ehk teisisõnu – tähistati nelikümmend aastat ühist elu.
Enne seda pidulikku sündmust sattus mu näppude vahele tolleaegne ümberjutustus.
Andsin rariteedi üle.
Nüüd sel algaval nädalal minnakse pulmareisile.
Poolamaale pidi sõidetama.
Kutsuti mind ka, aga ma loobusin.

Kui ma maikuu lõpul Valka sõitsin, siis kuskil mägismaa kandis helistas omaaegse Pööbelmanni instituudi koolivend ja ütles, et ta on siinkandis, astuks kohe minu juurest läbigi, kuid ma pidin kahetsusega teatama, et olen parajasti viinarallil.
Nüüd paar päeva tagasi helistas seesama hea kooliveli, et ta on laupäeval Albus, seal pidi mingisugune võistlus olema, et saaks kokku. Jällegi pidin eitavalt vastama.
Põhjuseks tõin pulma mineku, ja too oli ka ühtlasi suguvõsa kokkutulek, misse oli ammu paika pandud, kuigi ma oleksin heameelega kottu jäänud.
Nüüd võite arvata, et ma väldin teda, mis on enneolematu süüdistus minu suunal.
Asjaolude kokkulangevus oli põhjuseks, raisk.

Aga jah, pulmaõlu oli ikke viimase peal...

14.7.17

Märkamisi elust enesest

Igal hommikul peldikus istudes tulevad igasuguseid geniaalseid mõtteid, aga raaliga perset ei pühi.
Kui kena päevitus tuleb veega maha, siis pole sa päikese käes vedelenud, vaid oled hoopis tolmus püherdanud.
Kui suvisel a`al sumisevad su ümber parmud, ei tasu neid kohe maha lüüa – näita sikspäkki, veel parem, kui näitad kohvritäis Lätist toodud õlut ja nad teevad su päevase töö nii hästi-halvasti kui oskavad ärr. Sul on sellevõrra lihtsam.
Tänavune sajurohke suvi teeb eestlastest pagulased – huvitav, kas need kõvad kisakõrid on lõunamaale emigreerinud, et pole enam pagulasvastast kära kuuldagi?
Viimasel ajal tunnen, et habe ei kasvagi, vaid nägu vajub sissepoole.
Sarkasm Eesti moodi – Öiroliidu eesistumise ajal on peaministriparteiks erakond, kes või mis hääletas omal ajal Euroopa Liitu astumise vastu.
Viimatisele G20-le lennates kartis Putin, et poolakad võivad teha talle "Smolenskit", sestap ta Soome kaudu läkski.
Mul on siin omale kodukoha valinud mingisugune musta karva emane tõukass, sabaots on nagu juutidel kombeks ümberlõigatud, aga püüab mutte. Korra juhtusin kaema, kuidas ta passis mutimullahunnikut ning peale mõningat passimist oli mutt tal hammaste vahel. Ligi ka ei anna, raisk – metsik teine. Aga vähemalt ei nori mult söögiollust.
Peab vist hakkama taas kohvi lürpima, mis mingite uuringute põhjal on elupikendava toimega.


13.7.17

Heinategu Raisakulli moodi

Viimasel ajal on linnavurled üha rohkem hakanud maale oma pesa ostma.
Kohendavad vana talu endale elamisväärseks – too on tegelikult esimese kahe aasta tegevus, parimal juhul saadakse paari kuuga asi jonksu. Siis avastatakse, et õueala muruplatsist on saanud tolle ajaga lausa heinamaa, kus rohi ninani. Proovitakse muruniidukiga asi kontrolli alla saada, kuid selle nõrguke mootor tõmbab ennast üsna pea kooma. Kihutatakse linna, kus ostetakse hirmkalli raha eest raideri või murutrakatsi, kuid needki ei kesta kauem. Kellelgi kodakondsetest tuleb meelde, et ta nägi mingit vikatit kuskil aidas või pööningul. Otsima hakates meenub aga, et vanarauahunnikusse sai see visatud, aga kui vanaraua platsi minnakse kaema, siis poolel teel tuleb jutuks, et see träni sai ju kohe kokkuostu viidud.
...Just sellisel heinamaal peamegi pidu...

Nüüd on vesi ahjus, kuna valla heakorra ametnik on hakanud ringi luusima ja kirja panema, keda vallalehe häbiposti võiks suruda.
Enamus endisi vurlesid löövad käega ja lähevad naabrimatsi manu, kes paneb tavaliselt hinna paika umbes taoliselt – elab tema ja elad ka sina.

Selle eelneva taustal on hea nõu hinnas. Eriti, kui tasuta saab.
Ma oma tegevuse toon nüüd ära.
Ehk on abiks?
Mul aiatagune on olemuselt muruplats, aga paar-kolm viimast aastat ei ole ma viitsinud iga jummeli nädal muruniidukit seal jalutada. Lasin kogu selle rohelise rinnuni kasuda, lilleõiteilu ei maksa maha kanda, eriti aasalillede oma. Ja sel aastal oli siuke liigirikkus, mida ma ennemasti ei mäleta. Muidu olen peale jaani nädala jagu oodanud ja siis selle kõik maha niitnud, aga sel aastal tasus oodata ikka nädalajagu rohkem. Kevad ei tahtnud lihtsalt sel aastal lahkuda.
Oli valida, kas panen võsakale kolmiknoa või tamiilipooli – eelnevate aastate kogemusena on mul meeles, et tamiil kerib jultunud kombel heina keerdu ja siis hakka seda lõikepea ümbert ära sikutama – valisin siis esimese variandi. Tamiiliga olen lõiganud kivide ümbert, sest ma ei soovi kahest silmast vigastada saada, kui metallnuga lööb vastu kivi tüki lendu.
Kui aasajupike oli niidetud, siis olin loorehaga niidetud vaalud kokku roobitsenud ja reha varreotsaga aidanud kuhilaid tekitada – enamasti olen kolmest vaalust ühe teinud.
Mönkrile käru sappa ning edasine oli juba muskulli arendamine hangu abil. Märg, vihmast raske rohi põletab hangudes hullult kaloreid. Ning edasine oli juba kökimöki – vedasin vana kuuri asemele eelmise aasta „toodangu” manu ja taas musklijõud hanguga kärsatas üleliigseid kaloreid.
Nüüd jääb oodata, kui ädal annab märku, et tagumine aeg on murunäksijaga üle käia. Enamasti ma ei ole viitsinud ädalaräbalat niita.
Jääb metskitsedele talveks.




6.7.17

Mis sel suvel häda on?

Kuna kõik siunavad käesolevat suve, siis keegi peab ju kaitsekõne ka pidama.
No mina ei kavatse selleks isehakanud kantslijutlustaja ametiks oma nappi eluaega raisata, küll olen veidi rahulikum, kui eelmiste suvede aegu.
Esiteks, tavaliselt on sel ajal hordidena mu kallal olnud parmud, siis sel aastal olen mõne üksiku elukaga kokku trehvanud ning kui vedas, siis selle ka laiaks löönud.
Teiseks olen selgemalt objekte silmanud, kuna sääski ja kärbseid, kes muidu igaüks ise moel karglevad silmaläätsede ees ja samal ajal kisades üksteisest üle kõrvulukustava undamisega võidu, on vist hulgim ära koolenud või ei elanud talve üle, võrreldes eelmiste aastatega, et ma ei pea üldse vehkima tuuleveski moodi.
Kõik on võimalik. Näiteks homme võib, aga ei pruugi, olla vastupidine olukord, nagu paisu tagant pääsenud tulv... 
Kolmaks aga mida vähe soojust, seda vähem kulub muruniitmiseks aega. Mu aiatagune on nagu liigirikas aas – ainult mõned ohakad-takjad ja kollaste õitega vene kapsad sai sealt eemaldatud – kena vaadata. Maja maalimisega ühele poole saan, siis kolmik alla ja niidan kõik komposti tarbeks. Iseküsimus on, kas see heinakogus jõuab enne suurt talve ärr kõduneda, et kevadel võtta mulla näol kasvuhoonesse rammuks.

27.6.17

Hetk sarjast: Mina jään

Kuna "Mina jään" on väegade kuum teema, eriti laulupeo oma, siis tervitan alljärgneva pildiga kõiki lauluõli tarvitajaid: 

Mina jään

Mina jään.
Siia...
Ümberringi, nönda kaugele kui silm seletab, on lage maa segunenud pimedusega. Ainult siravad tähed aitavad aimu saada, kus jalgealune pind need justkui suurest näljast tingituna nahka pistab.
Ma pole siin.
Aga ma jään.
Siia.
Kaugusest kanduvad mu kõrvu meelepettena ammukustunud lõkkesöe üksikuid vaevukuuldavaid praksatavaid helisid. Isegi lõkkesuitsu lehk hõljub minuga kaasa. Hoolimata sellest, et ma ei mäleta, millal viimase oksarao elavasse tulle heitsin.
Ometi.
Mina jään.
Siia ikka.
Mälusopist pulbitseb nagu süütust ja puhtast allikast vurriluu kangekaelse urinaga pinnale igasuguseid pilte. Enamiku neist sooviks unustuse hõlma traageldada. Noid väheseid hetki, mida ma mingi hinna eest alal tahaks hoida, aga poolmädanenud tagasihoidlikku puitraami tahmase klaasi taha kruvida ja kruviotsad sepavasaraga nüriks taguda. Nii pidi raami tekstuur oivaliselt esile kerkima.
Kae!
Teised lähevad.
Mina jään.
Siia.
Pimedasse...
...ja üksindusse...
Too pime üksindus kaevub mu hinge.
Sellele mõeldes hakkab endal kurb. Millegipärast tundun enesele olema argpüks, teatud mõttes, mis puudutab siitilmast vabatahtlikku lahkumist. Vist sellepärast, et mu elujanu on veel noor, kuigi eluvedelik mu soontes on teadmata aastakümneid vana.
Mõnikord tardun kivisambaks, kui teised liiguvad.
Mõni võtab sammu lausa penikoorma jao.
Teise ilma.
Et kui minu kord on minna, siis võtavad mu vastu lauluga. 
Kuid...
Andsin kunagi lubaduse.
Jääda elama. 
Ja püüan siis sõna pidada. 
Mina jään! 

6.6.17

Röstitutsioon

Ei oska kuskilt aru saada, kas seda „bruusa” õlut tuleb röstida või ta on juba röstitud?


Veel tahaks väga teada, kuidas nad selle ümmarguse purgi leivaviilakaröstrisse mahutasivad?

Kiire nädalavahetus oli

Et jaanipäev on tulemas, läks Raisakull sahvrisse kaema, kuidas joomapoolisega seis on – polnud eriti kiita.
Ega Raisakull ei taha enam mööda Eestit ringi kooserdada, siis ülaltoodu valguses pidi ta siiski oma ego maha suruma.
Liiati, kui sügelised olid minemas.
Sestap tuli vastu võtta kutse minna juubelile, mis pidi peetama kuskil Mägi-Eestis.
Laupäeval tegi Raisakull kõiksepealt kiire soojendusringi Pandivere päeva laadal.
Seal polnud mitte miskisugust muhvigi, mis sobinuks kingikoti sisse.
Pärast väikest arutelu otsustas Raisakull Tarbatu turule ka silma peale visata, ehk on jaanikuu alguse tõttu seal valik suurem – ikkagi vurlevärk.
Niikuinii oli sinnapoole minek.
Tarbatust edasi sai polaar-Läti ja troopika-Eesti ühises linnas paar kohvrit õltsi ja ühe paki veini muretsetud...
Valka alkopoe-esine purskav vesine sammas

Ma ei tea, aga rahvas on vähem jooma hakanud.
Igatahes õhtul peolauas istudes sai meitepoolsel elik Põhja-Eestist tulnute ees viinapudelil kippelt päkad silma aetud, et laug ka ei pilkunud.

Veidi hiljem alkomeetrisse puhudes hakkas minus kahtluseuss närima – kas ikka sai õiget kraami pruugitud või uus alkomeeter on sussid taevapoole sirutanud.
Iga puhuja puhul märkis mõõtur ümmarguse nulli.
Ka minu puhul, kes ma tõstsin vast kaks-kolm pitsi enam.
Et selgust saada, lonkisin mina peolauda ja viskasin pitsitäie omale hinge alla.
Naastes mõõdiku manu sain ma olla sajakordne puhuja.
Lõõpisin veel enne– mingisugune auhind pidi tolle puhul soolas olema.
Puhusin ja alles nüüd näitas alkomeeter, et ta ikkagi on töövõimeline aparaat.
Kogu eelneva lõigu moraali sisu on lihtne – kahtlema peab.




31.5.17

Melanhoolivus

Rebenend lõhnavate rooside valgus
ja vahedad okkad torkavad pähe.
Kostab teisiti siin murtud vaikus –
kild killu järel haihtub öhe...

Öö läbi otsisin pisikest sädet
mis läidaks mu kustunud elutahte –
säravail naerusuil haaraksin kätest, 
teispoolsusega sätiksin salsasamme.  

__________________________
Hoiatus: 
Ülalolevat ei tasu tõsiselt võtta -  
mu mõte lihtsalt kihutas võssa, 
jättes tossuna tähtedest read 
ja miskipärast ka valutava pea.

26.5.17

Nõnda siis

Lehekuu hakkab üsna pea otsad andma, et teen nüüd kokkuvõtva ülevaate oma logelemistest, nõndapalju kui ma seda viimast sain viimistleda. 
Enamasti ei saanud. 
Millegipärast.

Volbri aegu olin ma peldikuvabriku tööline, jõudsime peremehega pooleldi ühe keiserliku hoone prototüübiks kokku traageldada. 
Üks õdaqpoolne lõunaaeg läks kuuseistikute mahapanekuks, kus eelmise aasta istikud olid ärr koolenud. Noh, häbi on tunnistada, et ma jõudsin kaks korda vähem...

Volberdamisest väsinuna küsisin laenuks mullafreesi, millega kobestasin aiamaa kõik läbi. 
Siis sai peenrad-vaod sisse tallatud ning kõik sügiseseks saagiks vajalik maha istutatud. 
Kabatšokid mul õitsevad igatahes tänasel päeval...

Võidupühast elik 9. maist, mis sai tegelikult hoo sisse Brežnevi ajastul ja mida Putin hoolega kultiveerib, on mul siiralt kahju, et ma ei pidanud seda miskiks. 
Aga üks tähelepanek siiski tuleks ette lugeda – kui vaadata üleüldist jama, siis Putin brežnevustub. Kui ükskord Volli kõrvad padja alla voldib, äkki käib haudalaskmise ajal sama kõva kolks?

Ma pole siiamaani mõistnud ühte asja – mida otsib vasakpoolsete vaadetega naisterahvas tsentristide elik kusierakonnast, mis teadupärast oma olemuselt on parempoolne organisatsioon?
Hämmastav silmakirjalikkus mu meelest, olgugi, et tema püütud fotohetked olid ühed paremad kogu votujahi ajal.
Aga noh, naise hoomamatu mõistus – mina sinna ei küündi...

Emadepäevast kui sellisest lugege eelmist postitust.

Tegin veidi omale taskuraha, et mõneks päevaks sai minust puudega inimloom sõna otsesemas mõistes. 
Viisin oma mönkriga külamehele puid koju kätte ning aitasin vanamehel halud kuuri laduda. Muidu võinuks kõik koormad lihtsalt maha kallata, aga ma ei trihanud seda mitte teha.
Kümme ruumi telliti, aga ma viisin kuskil üle 11-ne. 
Mitu korda käisin, lugemine läks sassi. 
Vana mees oli üllatunud, kui ma esimese koormaga tema poole jõudsin – tema oli arvanud, et ma mingi veoautoga tulen. Et tema on mitu korda mu juures käinud, aga seda mönkrit pole ta mitte näinud. 
Ma kostsin selle peale – mida kuradit ma tervele ilmale lõugu lõksutama pean...

Ülejäänud puud, mis mul väljas aasta-paar-kolm kuivasid, ladusin oma kuuri. 
Eile lõpetasin. 
Kuur sai täis. 
Nüüd tuleb uued virnad välja laduda. 
Takistab see, et sel ajal, kui mina mitme-setme aasta taguseid halge kuuri vedasin, on üks pesa tekkinud selletalvise kottuveetud ja lõhutud halgude hunnikus.  

14.5.17

Tõde, mida ei anna enam kummutada

Et see tänapäeva elu-olu on ikka väga imelikuks kujunenud, olen ma ammuilma kogenud oma kondibuketti katval ürbil.
Näiteks poolearulised tibilinskid kaagutasid igat sorti ja masti uudistes, et täna olla kõikidele emadele oma päev kinnistatud ja seda üks kord aastas.
Põõsataguste joobnud parmudega elu üle vaagides jõudsime aga arusaamisele, et ju siis on ülejäänud päevad aastas isade päralt...

Vot see on alles maskuliinsus - viinapudelist pead sina oma tõde teada saama!

2.5.17

Minutiline keelepaus

Mu mõte läks veidi rändama nagu ma isegi.
Seepärast olen mõnda aega mittekuhugile viivat arutelu oma sisemise minaga jõudmas arusaamisele ühes asjas.
Kui vaadata ajalugu, siis näen ma millegipärast üht mustrit, mis kordub alalõpmata.
Mulle tundub, et need hõimud, kes kippusid vallutama teisi rahvaid, jätsid oma keelearendamise soiku.
Näiteks kasutavad nad siiamaani noid niinimetet eessõnu – selle asemel, et korralikult sõnu käänata ja pöörata nõnda, et sõnal ka mõte liigub, lisavad nad mingisuguse määrsõna ette.
Primitiivsus, ütleksin selle kohta.
Eelneva pika leige mõtteidu selgitamisel tuli meelde kusagil kuuldud väide – eskimotel pidi ainuüksi lume kohta olema kirjeldamatu hulk sõnu.


28.4.17

Kevadine matemaatika

kellegi kritseldatud
keeleliselt tundmatu
olelus võrrand
täis köögipõrmand'

polnud rammu
astuda tammu -
justkui maha langenud
soised mätasteaugud

lõpuks korraga mõisti:
ei saa ju olla teisiti –
toob elu mugavus
koju kätte hukatus'


27.4.17

Vormisaia solaariumi tühjendamine

Mul on mingisuguse prantsuse firma mulineksi saia/leiva kärsataja.
Kaks viilakat läheb piludesse saia puhul, aga leivaviilakaid annab parimal juhul panna neli.
Aja jooksul pudeneb sinna kärsataja põhja üpris paks kord röstitud olluse küljest pudemeid.
Et aparaat ei põletaks maha elamist, tuleb see sodi ärr saada.

Ma olen olnud tunnistajaks paarile juhtumile, kus kasutajad keeravad masinal põhja ülespoole ja raputades saadetakse sisu otse solgimannergusse.
Ühel sain natist kinni võetud ja juhtme enne vooluvõrgust välja tõmmata.
Et pärast sellist toimingut kõrbelehka tunda on, ei morjendanud omanikke üldse.
Näitasin siis inimloomale, mis moodi tühjendatakse – kruvikeerajaga keerasin põhjas asuval luugil kruvi lahti ning avasin põhja laua kohal.
Juhmi ilmega vahiti mu tegevust.
Irvitades küsiti siis – Mis asja mõte on? Saiapuru sai ju välja kallatud...

Põhjaluugi kaudu olen ma maitsva puru, mis üldjoontes on koosnenud röstitava küljest pudenenud seemnetest ja pudemetest, lauale puistanud.
Väike ülevaadung ei tee paha – eriti sel juhul,  kui pole iidamast saadik saiakülgi pruunistanud. 
Kogu selle röstitud hunniku olen ma keefiri sisse sumanud ja pean tunnistama – Kuradima hää om!

22.4.17

Raisakull on psühhosomaatiline nähtus

Jah, nii see on. 
Raisakull tahab tegutseda, aga  kaotab iga kuuga oma töövõimest mingisuguse protsendi.
Vasakul jalal pole enam tarvilikku jõudu, sama kehapool näitab pikemat aega kärbumise märki, sest vasakul käel pole samuti endist särtsu.
Talve hakul oli Raisakull libedaga lennanud õnnetult külili.
Kuna kõik liigesed tegid koostööd kolbasisese süldimassi tahtmisega, ei tihanud Raisakull tohtri manu aega ja närve kulutama minna.
Nüüd kevade hakul tundis Raisakull abaluude vahel sellist imelikku valuaistingut, mis meenutas päikese käes ülepäevitamist.
Raisakull arvas, et see on kirveviibutamisel saadud lihaserebestus ja ei pööranud sellele erilist tähelepanu – raius aga pakud halgudeks.
Eile otsustas Raisakull käsikaudu kobada – see koht, kus kirvendas, asus nii lolli koha peal, et ei saanud ei alt ega ülevaltpoolt ligi.
Peale pooletunnist pusimist sõrmeotsad andsid aimu, et sellega pole kõik korras – nahasiledust polnud, oli mingi krobeline ollus.
Peegli ees vääneldes sai näha kahetollise läbimõõduga punetavat laiku.
Samasugune on ka rinnapealsel – nagu olnuks keegi selja tagant laseriga tulistanud 45kraadise nurga alt või siis on Raisakull enese teadmata osalemas mingisuguses teadusuuringus... 
Millegipärast aga rinnapealne laik veidi sügeles, kuid Raisakull määris mingisuguse kreemimöksiga, mistõttu see „orden” võttis nõuks väheneda. 

Aga pakulõhkumine saab varsti läbi - paari päeva jagu on veel kirvetööd...

16.4.17

Pühi ise!

Täna ommiq mõtlesin, et võiks kohe koikul edasi põõnata – kuulsusvaene surnalismus kaagutas juba tükimat aega, et ülestõusmisel elik ärkamisel on ju püha elik vaba päev.
Ainult, et põie pakitsus ei lasknud mul seda püha toimingut jätkata.
Ajasin ürbid üll ning loivasin nurga taha. 
Veelaskmise ajal mõtlesin tänase päeva mängu välja. 
Võib-olla muutub menukaks veel teine võrreldes igasugu ajuvabade simulaatormängude sinivaalade või pokemoonidega.
Midagi muud ei ole tarvis, kui ainult oma looduse poolt kaasa antud okulaare, pole isegi vaja ka lollhvööni.
Mäng ise on oma olemuselt väga lihtne.
Vaata kõõrdi.
Nii kõõrdi, kui saad.
Kui näed oma kolba teineteise silma sisse, siis tea, märklaudalaadne märgistus on paigas.
Proovi seejärel oma silmamune kokku koksida.
Ma jäin vasakust silmast ilma – mõra sees ja puha.
Parem okulaar on aga puhta lömmis.

Meelespea ka manuliseks: Koksi omal vastutusel, sest ei mina ega ka keegi teine ei võta oma õlule vastutuskoormat sinu eest, sest inimeseloomana maakeral elades peaksid olema mõtlemisvõimeline, mitte mingisugune zombilaadne elukas...

9.4.17

Rööviku tiivaplaginast võib torm tekkida

Et kõik olla siinilmas teineteisega seotud, siis keegi peaks Jüri-nimelisele kõrgemale ametnikule selgitama – ei tasu endises tsaaririigi pealinnas plönni nõnda mannetult kopeerida elik avada mingisugust tahvlit ning sealsamas ajada mingeid jaburdusi suust välja.
Tulemuseks on kahe rongi kokkupõrge nagu uudised mölisevad.

Sellel aastal kulub vähem väetist – terve põld oli hommikul paksult ööbivaid hanesid täis.
Noid tiivulisi lendab kisendades iga päev üle, et targem on hästi rahumeelselt katuse all istuda, kui vahtida ammulisui taevasse ning vängeid väljendeid pruukida.


5.4.17

Kriis

Mis imeloom see kurikuulus keskeakriis on, mille süüks aetakse kõik lörriminemised, mis ei haaku enam nõndanimetet edukusega, progressiga?
No tahaks ette teada, mismoodi ta välja näeb.
Et teaks võidelda.
Oma kiduravõitu massiga.
Massiga aga just lüüakse – teavad asjassepühendatud.
Ega asjata öelda ammusest ajast – vaenlast peab tundma, siis suudad ka selle hävitada. 

Kuid üks asi on vähe segane küll. 
Sõna kriis tuleneb ju saksa keelest ja tähendab sõda.
No ma pean siis iseendaga sõdima hakkama?
Sellisel juhul ei oska ma ennustada, kui suureks-väikeseks ma endale tekitatud sõjakahjud hindan. 
Järelikult pole ma adekvaatne. 
Paras hullumaja patsiendikandidaat aga küll... 

29.3.17

Ei ole tahtmist enam mässata

Millegipärast on juba tükimat aega niru tunne mind piiramas.
No teadagi - mingid haigusetolgused löövad kihistades mulle rusikaga makku.
Nagu karastusjoomingut peaks siin tasakesi – parme pole küll siia vaja.
Varasemate aastate hommikud algasid mul kohviga, kuid selle aasta algusest olen püüdnud teega piirduda.
Võib-olla sellepärast tundun kuidagi apaatsem?
Kuigi samas võib see hoopis enesealalhoiuinstinkt olla.
Või nördimus.
Kurat seda nüüd ikkagi teab...


Täna lugesin mitu korda, aga mida mul valetada on, et meie riigis on sihuke tore asutus nagu MÄSSU JA TÖLLIAMET.  

20.3.17

Epigramm või midagi sellist

Keegi endine hansapankur oli saanud unelmate sõnumi – „Teie konto on täis!”
„Palun asuge kainenemise ja kasinuse teele!” - pahameele vältimiseks lisamata jäi...



17.3.17

Pätupäev

Täna hommikul ärgates heitsin pilgu läbi määrdunud aknaklaasi tanumale ja leidsin, et ilm on, nagu ta sel aastaajal olema peab, eilsega võrreldes palju tavalisem.
Seda enam – eile lõpetasin pliidimõõtu puude saagimise ning alustasin kirve viibutamisega – ümbruskondne õhkkond oli selleks lausa loodud. 
Kuna mul on sitt varustus, siis ei tõmmanud mind sugugi välja miski.
Tõin kuuri alt paar sületäit küttepuid ja torkasin ahjukolded lõkendama.
Ma viimased paar kuud pole hommikukohvi eriti tarbinud, siis panin teekannu hakkama ja jäin mõtlema tänaste tegevuste peale.
Eile oli mu silmavaade ekselnud kalendrile – kevad pole kaugel.
Sellest tulenevalt on ees ka suur puhastusaktsioon tubades, kuid otsustasin täna siiski kergelt tolmuimejaga toad üle käia.
Paar tundi hiljem pidin hakkama poodi kulgema, kui kõnetraat lõugama pistis.
Nagu ma teadnuksin juba ette, et külalisi on oodata.
Selgeltnägija värk - misse muu olla saab...

Lõuna eeli olid nad igatahes kohal ja kõiksepealt läksime Tapale uut Konsumit uudistama.
Praegusel momendil saab seal lahedalt liikuda, kuna riiulid on aupaklikus kauguses, aga küsimus on selles – kauaks?
Varem või hiljem kauba väljapanekud tihendavad paar-kolm riiulirida man, vaat siis on paha, sest ma olla nagu mammut kristalliöös.
Tapa on nüüdseks saanud mitu suurt ketikaubahalli, nüüd ootangi huviga, millal Selver oma müügiputka avab.
Kroonu vist koonerdab liitlaste toitlustamisega, et söömakohti kerkib linnapildis üsna tihedalt nagu viinapoode keset Liivimaad.   

10.3.17

Ühel jaanuarihommikul Energia tänaval

Ilusat karget hommikut! Vabandust, et teid tülitan. Ma nimelt olen mitu hommikut järgemööda umbes sel ajal siin bussi oodanud, eks ole, ja pea alati olete ka teie, kena inimene, siinsamas. Kas te võtaksite vaevaks mind ära kuulata? Te võite mind veidrikuks nimetada, aga kahjuks ei saa ma midagi parata. Ilmselt olete tudengineiu, on mul õigus? Teil ei ole vaja mind karta – politsei peahoone on ju üle tee. Mida ma nüüd tahtsingi ära mainida? Kui aus olla, siis ma olen üritanud varem teiega juttu alustada, aga kuidagi ei jagunud mul julgust. Täna otsustasin – kas nüüd või mitte iial. Muide, kas olete tähele pannud, et nii mõnigi kord olen vargsi teid piielnud? Kui aga tajusin teie pilguga ristumist, keerasin oma pea teises suunas. Ega ma paha pärast. Lihtsalt panin tähele ning nautisin igal hommikul teie maitsekat stiili. Heitke oma pilk ümberringi ja saate aru, mida ma silmas pean. Üks asi veel – teie olek on erinev nagu päikesekiir ekslemas udus. Olete piltlikult öeldes nagu looduslaps... Ei, mis te nüüd, see ei ole meelitus, vaid tõsiasi, mida tunnevad või tajuvad vähesed. Ma rohkem teid ei tülita. Ongi teie buss. Ma lähen järgmisega. Head teed teile! Ja aitüma...


5.3.17

"Kadunud generatsioon"

Raadiumis üks päev vist arutleti ning meite kuulsusrikkas klikinäljas ja kirjaoskamatus netiajakirjanduses ilmus kiiruga vorbitud artikleid selle kohta, et paljud noored ei lähe edasi tööle või kooli.
Et kadunud olla terve põlvkond või generatsioon, kuigi see nii ei ole.
Teiste kohta ei tea öelda, on nad olemas või kadunud, aga enda meelest olen täitsa olemas, kuigi kooli ja tööle pole ma ammuilma oma mittefotogeenset larhvi näidanud pea veerandsada aastat. 
Järelikult olen tööjõuturu jaoks jäädavalt kärvanud...
Mitteametlikult olin vahepealsetel aastatel paari aasta jagu haltuuraraha teeninud, aga see selleks.
Kunagi otsisin omale tööd, olin nõus uut ametit õppima – igal pool põlati mind millegipärast ärr.
Kaua sa ikka raiskad oma aega ja raha enda kohaleeksponeerimise peale, kui need firmad, kes tööjõudu otsivad, asetsevad põhjusmõtteliselt teises Eestimaa otsas.
Kohapealsetes komplekteeritakse meeskonnad omainimestest, kuhu ma ei saa kuuluda, sest käendajavormis ettevõtluses polevat ma seda usaldust väärt...
Ma saan aru, et tööandja otsib tugevaid loomi, praakides välja nõrgemaid – see on ju evolutsioon.
Nõnda nagu evolutsioon on ka naisevõtt ja järglaste soetamine ning sellest tulenevalt ka toitmine-kasimine-riietamine-koolitamine-jne.
Too eelmine lause paneb inimlooma korralikult rakkesse – kas või nürivõitu tööd tegema miinimumpalga eest...
Aastaid tõsteti esile edukaid, näidati jõukaid ja ilusaid, kedrati nagu mantrat rikaste elustiili...
Ja äkki vajatakse minusuguseid luusereid, et otsitakse lausa tikutulega taga.
Mida kuradit nad alles nüüd ärkavad?
Ja ainuüksi sellepärast, et ametnikud on leidnud miskisuguse euroliidu toetusmeetme, mille pealt teenida saaks.
Minust läheb see jama küll suure kaarega mööda, sest kahjuks ma olen ammuilma oma tööoskused minetanud ning tunnen, et uue teabe vastuvõtmine ja selle töötlemine jääb aina aeglasemaks.

Tegelikult olen mina kõige ehedam indiviid sellest kadunud generatsioonist, millest viimasel ajal nagu kuuma kardulat ühest käest teise hüpitatakse, ja kel pole oskust ennast müüa.
Ega ma mingi pornostaar ole...

3.3.17

Korjake rahva raha üles

Jah, kuna niikuinii kooritakse lihtinimestel mitu nahka lisaks maksudele...

Mõtlesin siin, et kuna ma pole vist, pead anda ei saa, tittedest kriband, siis üritan mingisuguse jahtunud jäljekese maha jätta sel üpris kuumal teemal.
Küll üritab üks või teine, vahepeal ka kolmaski, kahetuhandendast ei tasu pröökida, oma armsat lapsstaari nii õõvastav-nunnult kirjeldada, lisades tõestuseks võib-olla ka pildid manuliseks. See sõna „võib-olla” on tinglikult välja öeldud, kuna ma pole neid ploogasid lugenud, kuigi olen vahel sattunud eksikombel sinna – näiteks käsi vääratab närilist juhtides või arvasin miskisest kribast omale mingit tarkust kõrva taha korjata.

Kord kaesin riigivaadelungis üht rootslaste? tehtud pereplaneerimise okumentaali – sealmaal antakse igale emasele inimloomale vabadus seemnepangast osta oma lapsele kägu ilma, et isasel oleks mingisugune kohustus olla lapsekasvatamisel abiks.
Vist tollepärast ongi niinimetet soovabadus sealmaal hinnas.

Paar korda olen ma juhtunud nüüd siinmail peale sattunud rasedatele, vabandust, ikka tiinetele inimloomadele. Ja hästi lolle mõtteidusid toodab mu ilgelt totakas peakolu küll. No ikka selleks, et rahvas seaduslikul teel aina jõukamaks saaks.
Riik maksab ju mingisuguseid toetusi lisaks vanemapalgale.
Beebikasvatus on üldiselt jube kallis töö võrreldes loomakasvatusega.
Et üks ühega kokku tulla, siis tulekski meite vabariigi viletsuse kureeritavatest ametitest nõutada lisasummasid, mis kataks ärr kõik kulud.
Kuna sünnituspoegimismajad asuvad suurtes linnades, siis rakendataks koduigatsustasu, mis võiks olla sama suur, kui brüsseli saadikutele määratakse.
Näiteks võiks kõik värsked emmed peale enda registrissekandmist saada piimaandjatoetust. See oleks vajalik selleks, et kui kellelgi emasel inimloomal ei tule piimatilkagi, saab neilt, kel seda ülearu.
Samuti võiksid kõik emad nõutada ka hektaritoetust, kui liigutakse vankritega väljas ringi.
Kui korteril on olemas rõdu, siis tuleb ilmtingimata küsida latritoetust. Toas oleva varbvoodi pealt peaks saama samuti latritoetust, aga see tuleks vormistada kui umbse latri toetuse all.
Mingisugused imelikku sorti inimloomad nagu veganid saavad veel taodelda heinatuusti- , silotoetust...
Karnivoorid peavad ilmselt läbi suruma mingisuguse lihatoetuse.


Selleks korraks aitab...

2.3.17

Ei, söör, see pole sedööver

Kaesin, et sel sulasel talilõpul on mitmed luulelisteks muutund, et mida enam rohelist maad lume alt paistma hakkab, seda romantilisemaks muundutakse.
KEVADeRAIBE.
Too, kuramus, nakatas vist mind ka.
Küll ma selle nakkuse üsna pea endast välja ravin.

Kütet tarin kuurist "allakugistet lükati" abil,
kummarduma ei vaevu mu uhke vaim.
Parempoolne alaseljatükk
sai tunda külma tuult vist.
Sestap ongi mul närvid läbi,
tohtrilt ei tihka küsida abi.
Milleks tülitada tühise hädaga arsti,
kui mul kodus suur purgitäis salvi?
Hõõrun sisse, katan froteerätikuga,
loen silti – mürk pärit trofeerästikult.
Vedelen nüüd paar päeva,
sa, palun, ära näe vaeva...