Head inimloomad!

Hüva uut 10222 aastat ja häid jõule!

Edit: Tänahommikune päike tõi kaasa üliharuldase loodusnähtuse- HALO.
Mõlemil pool päikest särasid sambad...

Tsiviilkaitse või civildeath?

Omal ajal oli "meie suurel kodumaal" moes korraldada tsiviilkaitseõppusi.
Tarbatu Pööbelmanni-instituudis, kus ma tollal haridust nõutasin, oli eraldi tsiviilkaitseklass, kuhu mina eksisin ainult nii palju kordi kui inimloomal sõrmi käes on. Aga need korrad olid meeldejäävad. Esiti suuresti tänu noile plakatitele, mis seintel rippusid. Teisteks meeldejäävamateks asjadeks olid gaasimaskid ja muud torbikud...
Korraldati ka tsiviilkaitseõppusi, mis toimusid nõnnaviisi: sellal, kui klassis koolitunnid kestsid, anti äkitselt koolikella. Lühikeste tirinate ja pausidega, nagu tollal eeskirjad ette nägid.
Siis pidime kõik see koolipere võtma näomaskid, mis oli vatist ja marlist kokku traageldatud ning liikuma ühika keldrisse. Saime seal oma 15 minutit olla paksude müüride vahel, tihedalt nagu silgud pütis, ja keldri otstes olevad massiivsed plekiga kaetud uksed suleti. Polnud haruldane ka see, kui mõni arvas heaks ka minestada. Ei mingit sundventilatsiooni olnud. Ega sellel polnud suuremat tolku: kui III ilmasõda oleks käima lükatud, siis esimeste objektidena võetakse sihikule elektrijaamad (strateegiliselt ja taktikalistel põhjustel on see vajalik - side põhineb sellel, info liikumine peatub, eelise saab just infoga varustatud pool). Pole voolu, pole õhku.
Keldri laudpõrand oli ilmselt alt lahtine (ei tea täpselt, mismoodi), meenub vaid, et naginaid oli kuulda üksjagu.
Nüüdsed seadmed näitavad radooni lekke. Huvitav oleks nüüd teada, kui palju keldrikorrusel selle näit on? Saaks lihtsalt teavet, mitu mikrobekrelli radooni selle 15 minutiga sisse sai hingatud.
Mõttetuse tipp iseenesest: lämbuda, hingates radoonirikast õhku. See teeb sama välja, mis sa oleksid tuumaplahvatuse hetkel lageda taeva all, ainuke vahe seisneb selles, et sul pole õhupuudusest tingitud grimassist moondunud nägu.

Muide, ameeriklased olid paremini ettevalmistunud tuumasõjaks kui tollane NSVL.
Neil on praegugi asjad sätitud sedaviisi, et armee tugipunktid on suurlinnadest eemal, samas kui Euroopas ja Venemaal asuvad need sisuliselt linnade servas, moodustades eeslinnu. Asi siis jänkidel puhastada tsiviilelanikkond ja sõjavägi ühe tuumalaenguga. Sovjettide aur läinuks kõik suurlinnade hävitamiseks, maksku mis maksab, kasvõi 10 laengut per linn.

Kusikute spämm?

Potsatas täna mu postkasti siuke kiri:

Häid Pühi, kallis Aivo
Karu on koostanud sulle isikliku „Edgari Jõulukaardi“
Tema sõnum sinule:
Aivo!
Häid jõule !
Soovib metsarahvas
Vaata oma isiklikku Jõulusoovi klikates sellele lingile
Tähelepanu! Sellele lingile klikates kinnitate, et olete lugenud ja nõustute kõikide kampaania tingimuste ja reeglitega

Lugedes enne linkamist tingimusi ja reegleid, tuvastasin, et meite kallis Kusierakond saatis selle kirja mulle, aga jättes mainimata, kelle kuradi käest nad mu aadressi said.
Ise ma oma tiada pole mitte ühestki parteist seda va parteifüüreri jõulusoovi luninudki. Seepärast ei hakanud ma pikalt mõtlema, vaid liigitasin selle kirja spämmi hulka.

Siis hakkasin mõtlema, et kas kusierakonnaführeril on naa palju pekki kasvand, et spämmib nüüd ausaid inimloomi. Esindades metsarahva nimel.

Kulla Ets!
Kui sa oma rasva põletamisega toime ei tule, siis peereta ja haisuta, palun, oma kodus!
Ja ära, palun, nimeta ennast metsarahva esindajaks, sest sa pole seda väärt!
Ning veel üks palve: kutsu korrale see inime, kes saadab spämmirobotina Karu (skait@hot.ee) nime all spämmi laiali. Juhul, kui sa seda ei tee, siis oled sa mannetu sitavares!
Tänan tähelepanu eest!

P.S. Nagu iga väike inime juba teab, magab karu juba sügavat talveund.

Mul on au...

See pealkirjas olev lausejupp on mind nii mönelgi korral kummitand.
Mitte, et hirmutamise möttes.
Peakolus, kahe körva vahelises kiirukäärulises ajus.
Eriti siis, kui keegi helistab.
Nagu täna.
Kui öeraas mulle hääd nimepäeva soovis.
Ma tänasin.

Ega me Rootsis ela, kus Astridi kirjutatud Katuse-Karlipoja raamatust šnitti tuleb vötta.
Olgem eestlased, saagem EESTLASTEKS!
Mul on au...

Aastaring blogis

Juba hakkab mul üsna pea aastaring siin bloggeri-keskkonnas täis saama.
Muidugi-mõista mitte õllest, viinast või viskist. Rummist parem ei räägigi.
Oleks nagu paras aeg kokkuvõtteid teha.
Algul oli plaan see blogi teha inimühiskonna tegemiste üle irvitamiseks, seetõttu ma nii tõsiselt ei suhtunud sellesse, mida ma siin kirja panin (ehk oli harjutamise periood).
Siis sattusin ka teisi blogisid lugema ja alaväärsustunne tahtis mind matta.Á la kuidas ma ei suuda kirjutada nii, nagu teised seda teevad.
Mõtlesin asja üle järgi. Ning leidsin, et ehk on parem, kui ma teistest blogidest šnitti ei võta, vaid ajan oma rida.
Eks aeg näitab , ons mul selles suhtes õigus või mitte.

Eelmise aasta lõpul sain mingi külmetusetõve kallale.
Köhisin nagu suitsumees muiste, ehkki ma tubakat ei tarvita.
Ravisin ennast mitu kuud: ravimteed, mesi, soolaga kurgu kuristamine... Sada imet sai ära tehtud, enne kui tohtri manu läksin. Tohter kaes mu kurku ja kribas retsepti antibiootikumide väljastamiseks.
Ausalt, ega mul usku polnd, aga näädsa, köha oli paari nädalaga lännu.
Ahh, et miks ma varem tohtri manu ei läinud?
Mul tohtrite vastu allergia: lapsest saati muudkui süstlaga mind torkima.
Kunagi lapseeas kaotasin antibiootikumide tõttu ka osaliselt kuulmise...

Küünlapäeval käisin onupoja pulmas.
Kuna mul omal paar päeva pärast küünlapäeva "soorokletine" juubel tulemas oli, siis pidin kahetsusega potentsiaalsetele külalistele mainima, et ma sel ajal olen seal, kus kaks noort vajavad minu kohalolekut, tunnistamaks nende kõikvõimsat armastust alla kirjutamas tähtsale okustaadile, millel riigi rekvisiidid (sai sihuke pikk-pikk liit-liitlause).
Et minu juubelit pidasime, no seda küll polnud.

Metsas käisin nii vähese lumega talvel kui sel aastal juhtus olema, puid välja vedamas. Küttepuudeks.
Niimoodi see asi käiski, et Husqvarna vingus kuivanud kuusepuu kallal, kuni targem andis järele.
Palgid said nagu ka mootorsaega meetri-poolteiseseks tükeldada ja siis kolm palginotti kelgule peale ning kodutee võis alata. Veduriks olin mõistagi ma ise. Mistõttu mitu särki läbi higistasin, et need ei tahtnud esimese pesukorraga vett külge võtta.

Märtsi lõpul sain võimaluse Pärnu-kanti külastada.
Pole nii ammu sealkandis käinud.
See mere lõhn või lehk... (niiväga meenutas seda aega, kui ma Taara Sõnas elik sanathoriumis käisin)
Kummaline, et kui okulaarid kinni panin, manati alateadvusest Haapsalu kõlakoda ja kuursaal silme ette...
Olen juba mitu head aastat mõeld, et Haapsalu-kanti vaja eksida, aga mõtteks see on jäänud.

Suvel käisin Tarbatu Hansapäevadel.
Mõned pildid on augustikuu sissekandes, ülejäänud on kõvaketta peal, millele ligi ei pääse mitte ühegi teadaoleva valemiga.
Ainuke variant on, et raal patsiga poistele toimetada.

Sest hetkest, mil windooza arvas heaks peeti minna, läks mul kops üle maksa.
Kui nüüd uut raali endale muretsen, siis Linux-op.süsteemiga.
Kaupmehed!
Juhul, kui teil on ikka veel windoozaga raale pakkuda, siis minu käest ei näe te sentigi!
Paraku on asi nii, et katsu sa normaalse hinna eest osta ilma opsüsteemita raali. Ikka on windooza kõvakal laiutamas.
Kui ma paaris kohas pakkusin varianti, et võtku windooza hinna jagu alla ja ma ostan ilma bugise süsteemita, siis vaadati mind siukse pilguga, et ma olen peast vähe sooda.
Miniläpakad teevad ses suhtes ajalugu.
Ometi leidub neilegi ohmoone, kes ei taha Linuxiga lähemalt tutvust teha ning vahetavad selle WinXP vastu välja. (WinXP peded ärgu pahandagu, et ma julgesin arvamust avaldada.)
Kui vaadata miniläpakate hindu, siis rõõmustavamat uudist ei saagi olla: need langevad üha. Aasta tagasi maksis Asus PCeee700 ligi kuus tuhat krooni, nüüd on kaupmeestel hea meel, kui lisatud kahe-kordse mäluga Asus kaks korda odavamalt maha saab müüdud.
Kuskilt jäi kõrva taha sihuke ütelus: Raal on kiirestiriknev kaup!
Mina teadsin, et banaan on kiirestiriknev kaup, siis sai võrdlusmärk pandud valemisse: RAAL=BANAAN.

Google ja Firefoxi2.0 vaheline salaprotokoll?

Mitte ei saa aru...
Proovisin juba täna paar korda Google Okustaatide osakonda pöörduda.
Esimesel korral Elive-Linuxiga kaasas oleva Tulirebasega, pärast siis veel Synapticu abil tömmatud "Operaga".
Mölemal puhul löi sama texti ette, et: Uuendage palun oma brauserit Tulirebase2.0 peale...
Veel eila ödaqpoole ööd sain Tulireps 1.5 liitrise mootoriga küll Okustaatide osakonda.
Täna ommiq enam ei saand.
Siis tömbasin, nagu eespool mainitud, Opera oma liveplatel töötavasse raali.
Ega sellest raal aeglasemaks ei jäänud.
Aga miks siis sama jutt, mis ennist Tulireps 1.5-le, Opera puhul ette löi?
Vat see on jaburduse tipp.

Edit elik toimetus: nüüd ödaq sain kenasti Operaga Google Okustaatide osakonda, ilma et nöudnuks Tulirepsi apkraademist...

Lendleht...

Niigi tänases "pliidil-särisevas" majandus-olukorras, kus pannil verivorst lõhkema kipub, sattus mulle pihku lendleht, mille ma avalikkusele ka kohe edastan:

Seltsimehed!
Me elame pöördelisel ajastul.
Kogu maailma edumeelne töölisklass on mures oma raske tööga kogutud säästude pärast.
Pankurite klassi vastutustundetu kasumiahnuse tõttu on ära nullitud meie raske tööga teenitud raha.

Tööandjad ja töövõtjad!
Meid ootavad rasked ajad.
Kas me tõesti peame vaatama lootusetul ilmel, kui meie verise vaevaga teenitud raha sulab panga kasumiks.
Aeg on küps nõudmaks muutusi, mis on suunatud finantsmaailma oligarhide vastu.

Seltsimehed!
Astugem ühte jalga sel teel, ärgem unustagem teist jalga järele tõmmata.
Ainult sellisel juhul kindlustame endile muretu vanaduspõlve.

Marutõbised kogujad (osa2)

Üks poliitik elab siin maamuna pinnal, kes kah miskit või keskit kollektsioneerib.
Ei mina saanud esiti sellele pihta, kuidasviisi saab naisi koguda.
Aga vat, see on võimalik.
Tuleb lihtsalt partei-erakonnaboss olla.
Istmik peab töötama jõuliselt paksu pekikihiga: mida rohkem aastaid sa tegevpoliitik oled, seda paksem perse.
Paks tagument on vajalik ilmselt selleks, et koguda võimalikult väheste liigutustega head-paremat.
Näiteid?
Palun väga...
Voliniku tool on tavaliselt standardse mõõduga.
Kasutusjuhendi järgi tohib seal istuda isik kehakaaluga kuni 100kilogrammi.
Raskema kaalukategooria jaoks on kaks tooli sic! siit on juba võimalik kahekordset palka küsida...
Seejärel saab mõne kena, aga peast pehmekese näitsiku ära rääkida, kes istub Isakese-tsaari süles.
Et tüdimust mitte lasta tekkida, tuleb neiukesel püksikud koju "unustada".
Veel parem, kui unustada ka ennast kauemaks tööle.
Tänutäheks on silmapiiril terendamas parteisekretäri koht, mis annab võimaluse litsaka käitumisega edaspidigi vanale bossile headmeelt valmistada.
Vana setukas tahab ka kaeru nosida.
Kui parteibossile meelehead teha, siis juba täie rauaga.
Saades parteirakukese etteotsa, tuleb vahest ka rakuliikmeid õlitada, põhimõttel vorstinahk vorsti vastu (tripper, süüfilis, herpes vms. pole oluline).
Erakonna kullestest saavad sel moel juba marutõbised valvekoerad. Kes pritsivad vihast vahutades tatti, kui avalikkuses aasitakse või kritiseeritakse nende ikooni - troonil istuvat, vaest parteibossi.
Vanale on vahepeal silma hakanud uus seksikas partei noorliige, kellest saab aga järgmine mängukann...
Kes kobisema kipub, on varsti marutõbiste hambus.
Muidugi ütlete: ee... liiderlik kogujast erakonnaliider, sel pole pistmist marutõvega.
Kuidas ei ole?
Marutõbine liiderlik parteiboss ja tema nooruke seksikas sekretär "vahetavad tatti".
Seeme tuleb ikke juhist, kandudes läbi litsist abist teistele, muutes nood zombideks.

Marutõbised kogujad

Kui ma täna hommikul peale kohvitamist nõusid pesin, sattus näppude vahele üks iidvana teetass.
Heitsin pilgu korraks põhjale.
Tsaaririigi kahepäine Bütsantsi kotkaga vapp ilutses koos kirjaga: M.S.Kuznetsova R.F. (kirillitsas) ...

Kunagi ammu, kui ma veel poisike olin, tuli meite ukse taha noor soliidne härrasmees küsima, ega meil pole vanu asju , kõlbavat kõik enne-nõukogude-aegne kraam.
Mu ema oli lahke inime ja kutsus selle kutsumata külalise esikusse.
Niipea kui mees üle ukseläve sai, nii kohe hakkasid ta silmad marutõbise peni kombel vilama ja pea käis siia-sinna, haarates ahne pilguga kõike.
Kui meil oleks olnud esikus mingi lauake, kus peal vanad ajakirjad, ehk ei oleks ta mitte küsinud luba neid sirvida, vaid kohe küüned taha ajanud (spekulatiivne oletus).
Ema oli seejärel otsuse ümber teinud, öeldes tollele kollektsionäärile: tal tuli meelde, et see tassike, mida ta lubas ennist anda, lõhkus noorem poeg elik mina siis mingi tagasi ära. Et polegi, mida anda.
Seepeale oli noorhärra silmis siuke ränk pettmuse helk, aga ta vähemalt lahkus.
Nagu mu ema aastaid hiljem rääkis, oli ta valmis tasuta ära andma paar asjakest, aga nähes kõike-õgivat pilku...

Nüüd hiljuti, sellest on juba paar kuud möödunud, juhtus meile külla teine tuntud kohalik kollektsionäär.
Juhatasin ta viisakalt kabinetti, pakkusin istet ja läksin kööki kohvivett keema panema.
Enne toast lahkudes heitsin pilgu tagasi.
Ja mis ma siis nägin: sellel mehel olid näpud juba mu isiklikes kaustades, mis laua peal ootasid arhiveerimist.
Jäin viivuks jälgima, mis järgnevalt juhtub.
Nüüd oli ta ahne pilguga mu kirjades, lugedes ümbrikelt, kes on mulle need saatnud.
Kortsutades pilku ja rahustades oma keevalist iseloomu, astusin ta juurde ning leebel pilgul, mis nõudis mult parajat eneseületust ja näitleja-meisterlikkust, panin oma kämbla tema uurimis-objektile peale.
Ning sama leebel häälel palusin ta hoopis kööki.
Vastumeelselt ta siiski tuli.
Kohvilauas "koguja" küsis, mis kirjad need olid ja kas neil kodus on ka midagi vanaaegset?
Mille peale mina irooniliselt vihjasin: Need linnainimesed, nemad ei oska ju teadupärast vanu asju hinnata, visates kõik üleliigse prügimäele. Näiteks kui kuulutus lehes pakub odavalt mööblit või serviisi, siis esimese asjana tormatakse kohale, ostetakse asi ära ning pikemalt mõtlemata heidetakse vanem kraam prügikonteinerisse...
Kahtlevalt jäi ta minu sõnu uskuma.
Ta pidi uskuma jääma, kui ma veel lisasin: Neilt ei ole midagi saada, kuna keldris ruumi napib.

Pank kui seaduslik röövlinägu (osa2)

Lähen mina, mehikene, panka.
Tahan võtta sularahas välja mingi summa.
Teller kontrollib mu ID ja klõbistab väheke klaviatuuril, annab seejärel mingi paprilipaka, millele siis oma hoogsa allkirja lisan.
Seejärel kassiir võtab seifist raha, loeb üle leti summa mulle kätte ning asi ants.
Ahjaa, unustasin teenustasu.
Maksan selle ka siis kassiirile.
Või viin raha panka.
Oleneb mis pangaga tegu, mõni võtab ka raha vastuvõtmisel teenustasu.
Kolmanda võimalusena: teed ülekande ja jälle teenustasu kukub.
Tellerid ka inimesed, tahavad palka.
Iga liikuv asi kulub ja vananeb moraalselt, et vajab väljavahetamist jne.

Netipanganduses:
Lähen enda raaliga netti (pangakontori raali kokkuhoid).
Ise klõbistan klahve (telleri abi ei kasuta).
Liigutan mingit summat oma arvelt teisele.
Ja küsitakse jälle seda va teenustasu.
Minu raal kulub, minu aeg kukub.
Ma teen sisuliselt pangatelleri tööd.
Tekib küsimus: Miks mulle selle raha liigutamise eest palka ei maksta?

Pank kui seaduslik röövlinägu

Üks päev lugesin intermeediast, et paljud kodanikud on igasuguste fondide osakutega vasta perset saanud.
Sellal, kui alustati reklaamide abil pensioniosakute inimloomadele pähe määrimiseks, olin mina vist ainus, kes jäi sellest kõigest eemale. Mul oli tollal kõnekaardiga taskutelefon, seepärast jäingi anonüümseks jäädes pankuritele kahe silma vahele. Ka jäid mu närvid alles.
Mida ei saa öelda mu teiste sugulaste kohta. Neile käidi peale niikaua, kuni nad murdusid. Nagu üks mu sugulane ütles, et saatis nad kõige täiega persse!
Pensionifondide omanikud - pangad jäid igatahes mõnest investorist ilma. Ainuüksi agressiivse pealekäimisega.
Minu seisukoht antud küsimuses oli ja on selline: niikaua kui pangad ei vastuta fondihaldurite tegemiste elik sahkerdamiste tagajärgede eest oma kapitaliga, pole minul küll investorina usku, et ma saan oma pensionipõlve põdeda nõnnanimetet pensioni teise ja kolmanda samba varjus.
Sellest järelduvalt olen ma näidanud trääsa igasuguste fondide pakkumistele.
Riik peaks hea seisma sellesinatise kodanike heaolu eest. Mida aga pole, ongi tavakodanikke kaitsev seadlusandlus.
Mis aga kummalisem: panga silmis olen ma investor, kui ma raha neile hoiule viin.
Selle raha nad saadavad kohe ringlusse, aga kalli protsendiga pluss Euribor. Kõik said aru, et see raha laenatakse välja.
Aga minu hoiusele, kui sellisele, ei tilgu mingit protsenti.
Küll aga võetakse süüdimatul ilmel kaardihooldustasu.
Mis kuradi kaardihooldustasu?
Seniajani pole keegi mu pangakaardist mikrofiiberlapiga üle käinud, 15tollisest mutrivõtmest rääkimata.
See on juba minu silmis röövimine.
Pangad koorivad ühe asemel kaks nahka, mis sest, et inimloomal on üks kaitsekiht.
Olen proovinud seda mõttekäiku nii mõnelegi selgitada.
Kummalisel kombel tehakse suured silmad, hingatakse sisse kopsutäis õhku ja...
Sõimatakse mind ullikeseks, kes seda väikest summat taga nutab.
Seepärast ma ei hakka enam teiste närve rikkuma.
Aga siiski, kallid kaaskodanikud, asi on ikkagi põhimõttes.
Kas tõesti on inimloomadel ajupesu niivõrd põhjalik olnud, et vabatahtlikult antakse pangahärradele esmapilgul väike summa, mis kokkuvõttes siiski miljardilise kasumi toob. Mis aga jagatakse hüvedeks nagu preemia, dividend, palgatõus...
Oh ei! Ma pole kade.
Asi peab olema õiglane!
Kui mu hoiusele protsente ei raatsita lisada, siis loobutagu kaardihooldustasust.
Huvitav, kas sellisel juhul ka saavad härrased pankurid raporteerida miljardilisest kasumist?

Kuulutan...

Kuulutan kõigile, et teostan aiamaade kaevamisi üle Eesti.
Palun saata oma peenra-ja/või aiamaatükike AS Eesti Posti kaudu nõudmiseni kontole.
Sõnnik tellijalt.
Samuti palun lisada aiamaatükikese väärtuses postmarke kaevatud aiamaa kaalulises väärtuses.
Hinnas lepime eelnevalt kokku.

Minu mõtted reklaamindusest... (vol. 1)

Tantsivad tegelinskid
Teate küll neid tantsivaid tegelinskeid.
Kes paigaltümpsu oma arust esitlevad.
Elioni reklaamist on jutt.
Mida viimasel ajal massimeediumis levitatakse.
Juhul, kui teid tahetakse "Elioni" tööle värvata, siis õelge: "EI!"
Muidugi, viisakalt oleks soovitav seda teha.
Olgugi, et tööpõld on Elionis lai.
Nagu mina isiklikult sellestsamusest reklaamist välja loen, tööd hästi palju, et metsapeatust nõuda. Arvestades, et linnas polegi metsa, kus põit saab tühjendada...
Pargipuude taga võib avalikus kohas urineerimise eest trahvi saada.
Rääkimata sellest, et lisada võidakse ka paragrahviline süüdistus liputamise näol.
No vaadake ise, kuidas vaene mehike väänleb, nägu grimassis, käed-jalad kanged.
Õudne hakkab.
Elion ei hooli oma töötajatest?

...& viimne juhtum.

Mul miskipärast kummitab see esimene juhtum...
Paar päeva tagasi hakkas üks meloodia mu kõrvus kumisema.
Mitte see Metallica „One“ .
Vaid maavillane, eestikeelne "Valgus", kadunud Gunnar Grapsi esituses.

...Valgus,
siniheleroheline valgus,
see kõrguses kiirgav hele valgus,
tundmatu ja kirgas öine valgus,
mis lummavalt kinni hoiab.
Valgus,
siniheleroheline valgus,
see kõrguses kiirgav hele valgus,
tundmatu ja kirgas kiir,
ei tea, kust on tulnud ta...


Jäin mõttesse.
Seesinatine valgus on seotud nii sünni ja surmaga.
Küll inimlooma teadvus on kummaline.
Need, kes napilt surmasuust pääsenud, on kirjeldanud nähtust, igal pool maailmas ühtemoodi.

pimedus.
kottpimedus...
kaugel ees on hele laik.
hakatakse sinnapoole astuma.
see ähmane laiguke kasvab nagu nõiaväel mingiks suureks hästi ere valgustusega koridoriks või tunneliks.
sinna tahaks jõuda.
iga hinna eest!
...
aga...

...valgus kaob...

... Ja teadvusesse tungib arstide rahul olev mõmin!

Hmmm...
Sellest hetkest, kui inimloom hakkas teisi omasuguseid ravitsema, on pettunuid rohkem kui tänulikke.
Just nimelt.
Need pettunud inimloomad jäävad igatsedes meenutama sedasamust valgust pilkases pimeduses.
Kust nad väevõimuga tagasi toodi. Omaste tahtel.
Kes teab, kas antakse pettunutel taaskord kogeda seda valgust.
Millegipärast kahtlen selles.
Eriti, kui kaeda noid pilte, kus ainus vaade on igatsevad, kurvad silmad.
Kurbus valitseb tagasitulijaid, rõõm - omakseid.

Kaegem lahkunuid - nad on rahu ise!
Omaksed on ainsad kurvad sel päeval ja/või järgneval kuul, siis võtavad nad end kokku ja suudavad esimese naeratuse taas näole anda.
Life goes on. (maakeeli: elu läheb edasi.)

Idamaade uskumuste kohaselt teeb hing läbi reinkarnatsiooni.
Ehk tähendab seesamune valgusesse astumine uut sündi.
Mille tegevus katkestatakse elustamisega.

Kiri

kirjutan seda kirja
esimest korda elus
vannun tulist ja kurja
ses taevases hulluses

kortsutet lehtede arvel
täitub prügikast ja põrand
näib mõte tardunud hoopis
viimnegi leht on plokis

kirjutan sulle selle kirja
seda ainsamat armastuskirja

Esimene juhtum...

Ega siin ole suurt midagi rääkida, kuna hullust on siin ilmas rohkem, kui kondi eest nalja saab.
See juhtum peaks selle ilmekalt ära näitama.
Niisiis.
Alustame.
Maestro!
Kõrvu hakkab kostma siidijas, mahe muusika.
Algul vaikselt kostnud laineloksud muutuvad üsna lühikese ajaga kõrvulukustavaks maruks.
Kõrvakiled saavad nüüd tõesti vatti.
Järsku...
Sõnulseletamatu vaikus.
Silmade avanemisel toimub ajus metamorfoos.
Pilkases pimeduses vilksatab siniroheline valgus, mis kaob hetkeks.
Ja siis äkki...
Ere valgus kõikjal su ümber.
Karjuda tahaks.
Kurgus kipitsevat häälitsust ei arvestata.
Löök allapoole vööd.
Tagumikule.
Nüüd röögi nii palju, kui süda lustib...

Tuleb tuttav ette?

Kõik see tasuta!

No täna sattusin juba hommikul netti, kuna vihma ladistas sadada ning väljas pold miskit teha.
Ja muidugi ma kasutasin juhust kaeda "Võikuti" google tiivaalusesse maailma.
Silma hakkas muidugi ka tänane õnnelausung: Kõik tuleb nüüd sinu suunas!
Ma kehitasin õlgu väheke.
Eks muidugi hakkas windooza ka uuendusi nõudma.
Kuna ma olen liialt umbusklik nende uuenduste peale, siis kaesin veel pisipehme uuenduste-lehel, mis seal üldse on?
Väideti, et 15uuendust.
Kui ma veel hakkasin üksikasju vaatama, siis jäi mulle vist küll väegade loll nägu ette: kõigil uuendustel 0kb ja kokkuvõttes ka 0kb (loe: null kilobaiti).
Ikka see asi ei saa õige olla, või kuidas?
Sulgesin lehitseja ja lõpuks ka raali.
Natuke aega enne lõunasööki panin raali uuesti tööle: Windooza edasi ei lähe oma 4värvilisest lipust.
Rebuudib...
Ja annab teada, et fatal error miskisuguse nummeriga.

Imelik, et mu paaril tuttaval ka windooza peetis tänasel päeval...
Üks viis juba oma masina remonti: seal arvati, et kas emaplaat või soft.
Ma kahtlustasin algusest pääle, et windooza...
Õhtul teatati siis tuttavale, tegu siiski softi veaga...

Sai mul villand sellest jamast, võtsin Kubu-Nussi elus-plate ja nüüd ma siin olengi ning kurdan oma rasket elu!
Loen Konqueroriga ja ei jõua ära imestada, kui mugavad mehed ikke need webmasterid-webdumbid on: orkut ei toeta teie veebibrauserit. Parima kasutuskogemuse saamiseks soovitame kasutada kas Firefox'i (alates versioonist 1.5) või Internet Explorerit (alates versioonist 6.0).
Et asi funkaks 100%, peaxid nad kõikvõimalike lehitsejatega katsetama.
Ma ei näe, et mingid tugijalad või tugiraam mu veebilehitsejal küljes.
Pigem ikkegi veebimeistrite ajudes.
Ajuinvaliidid igal pool...
Ahjaa, täänbane päiv kannab nummert 13.

AG Sadomasowerke Gmbh Eesti esindus annab teada:

AG Sadomasowerke Gmbh 
esitleb: 
Oli M… Püksis-Mängud 2008 Pekk Singis 

11.- 17. 08 kavas: 

E: Ujumine. finaalid – vene kirves. 
Rannavõrkpall – kalurite meelelahutus. 
Purjetamine – vabade meeste ja naiste abieluranda jõudmise võistlus. 
T: Rannavõrkpall – meeste eelringi kohtamised (peded?).
Sõudmine – lauluvõistlus teemal: Rod Stewart: Im Sailing…
Korvpall – Argentiina – Austraalia: hõbeda ja kullamäng?
K: Vehklemine – viipekeelt osates... Kurtidel esikoht garanteeritud. 
N: Riistvõimlemine – pulgad püsti ja hõõruma, kellel esimesena pauk lahti läheb, on võidumees. Et olümpia liiga pikaks ei veniks, saab ühildada jahilaskmisega (kae R:). 
Sõudmine – B-, C-, D-, E-finaalid: juhilubade taotlemise võistlused. 
Korvpall – korviga seenelkäimise võistlus murumunade korjamiseks. 
R: Judo elik džuudo - tšuudide müramine. 
Jahilaskmine kaarrada – kellel suuremas kaares pauk lahti läheb, on võidumees. 
Meeste kuulitõuge – gangsterite arveteklaarimine. 
L: Meeste kettaheide – kuuma supitaldriku heitmine vastase näo suunas. 
Meeste 20km käimine – pedede kapist-väljatuleku-paraad. 
Naiste 7võistlus – flirt, suudlus, punastamine, abielu, sex, lapse sünnitus, lahutus. Võidab see, kes korjab kõige rohem alimente. 
Meeste 100m – uskumatu venitusharjutus
P: Jalgratturite trekisõit: kirurgiliselt eemaldatud jalgade sõit tähtede vahel. (Vrdl: Star Trek) 
Meeste vasaraheide – ehitusmeeste kuvaldavise. 
Naiste 3000m takistusjooks – jooks meelituste ja keelitustega. (Karusnahkade, rahapatakate, briljantide, alasti Chippendalede jne. näitamine võistlejatele.) 
Naiste kolmikhüpe – üleaisalöömise euro-variant. 
Naiste 100m ja meeste 10000m – lorilaulu võistlus a la „Mul on suurem kui sul, sul on suurem kui mul…“ 

Värvide mäng öises Tarbatus (vol.4)

...Kõrvulukustav lõppakordide jada. Rahvas on püsti karanud, käed valmis aplodeerimiseks...

...kui lärm vaibub...

...hakkas vahepeal mu ajus kummitama Rancid´i "Arrested In Shanghai" meloodia.
Sitt oleks maakeelseid sõnu ritta ajamata jätta: 

...Mul põues plasku ka tühi, ma tean,
kodus on ootamas konservikarp ja vein, 
pudeli avamiseks korgitser on noal
mis maksis omal a´al 10marka miinus penn...  

...kaunis viis tõstab kõrvust, paitades meeli, otse taevasse...

- Stairway To Heaven - 
(legendaarse LED ZEPPELINi esituses)

Pildil: -Taewatrepp-

Värvide mäng öises Tarbatus (vol.3)

...Vahepeal oli hulk vett Emajões Peipsi poole vooland, kui Võidu sillale maabusin, õigupoolest sildusin. Paigutasin statiivi koos Olympus FE115 nimelise aparaadiga tühjale vabale kohale. Nautides meeleliselt härrast sümfoonilist vaikusehetke, kuulsin üht kuju ütlemast: "Näädsa! Kus seda ennem nähtud on, et professionaalne fotomees teeb amatöörriistaga pilti! Ma võtan oma mütsi maha selle mehe eest!"
Pidin lausa maa alla vajuma... 

...forte pianissimo... 

Pildil: Vanalinna vaikusemomenti katkestab Kaarsilla sinine aaria... 

...oo sole mio...

...ups! vabandust...

...oo luna mio...

Värvide mäng öises Tarbatus (vol.2)

...Jõlkusin siis rüütliturniirilt (Arnot ei paistnud seal tegutsevat, mistõttu arvasin ta hukkunuks. Siis meenus vana hea Oskar Luts oma surematu teosega "Kevade": "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud..."  ), mis toimus Toomkerko man, alla linna, kus valguse ja varjude mäng täies võimsuses...

Vapustav!

...Figaro siin, Figaro seal... 

Pildil: Emajõe sümfooniline vulin...

Värvide mäng öises Tarbatus (vol.1)

Hansapäevade aegu vedasin enda meelega Tarbatu linna. Ju siis eelmise aasta Hansapäevad jätsid siukse võimsa mulje, et... 

Aga võta või löö maha, selle aasta Hansapäevad olid veits lahjemad just meelelahutusliku poole pealt. Ilmselt on siin oma süü minu rikutud maitses. Muusikamaitses. Kui eelmisel aastal oli püstitatud raekoja platsi ette telk, kus esinesid noored ja vihased rokkmuusika-hakatised, siis sel aastal vabises kogu raeplatz südantlõhestavalt süldist (ans. Suveniir), et ma ei kannatand enam välja ja panin padavai Wilde pubisse. Kus lasti krapist talutavamat Smilersit... 

Pildil: K.E.v BAER nautimas Toomemäel vaikuse mõjuvat valjust...

Päiksevarjutus lõikuskuu esimesel päeval...

Nüüd sai enda kuva ka ette näidatud.

Iseküssa on, kas paistab ka miskit välja. 

Kuna kallima pilli (loe: Hasselbladi) jaoks paraku seda va krabisevat napib, sai pilt tehtud Olympus FE115- nimelise seadmega.  

Filtrit pold kuskilt võtta, siis natuke ajugümnastikat tehes, leidsin kappides tuulates-tuhlates kaks sinist veneaegset keevitusprilliklaasi. 

Need klaasid, pannes nad kohakuti objektiivi ette, andsid sellise tulemuse. 

Tänasel päeval ladiseb kogu päeva sadada, päike pilve taga varjus, aga keegi ei räägi päikesevarjutusest. :P

Kiirus

Olin parajasti oma kaheksandas unestaadiumis, kui mehhaaniline äratuskell mu üles äratas.
Otsustasin siiski veel sooja teki all tukkuda, pannes vanade talumeeste kombel parema jala kanna vasaku jala suure varba peale. See nipp oli mulle meelde jäänud sestsaadik, kui ma noore poisina vanaisaga karjas käisin. Taadiga oli lausa lust olla. Tal igasugu riukalikke vempe varuks igaühele, kellega me kokku trehvasime, kusjuures panin tähele, et mitte kunagi ta ei korranud juba tehtud tempu.
Taat oli kehtestanud reegli, et lõunauinaku ajal teda ei segataks. Kes aga seda tegi, sai tunda, nagu taat tavatses öelda, kuidas Luukas õllet pruulib. Nõnda ta siis tukastas puu all, kaabu ninale tõmmatud ja vasaku saapa nina toestamas parema saapa kontsa. Kui uni võttis võimust, siis vajus parema jala saabas vasaku jala saapaninalt alla ning see tähendas, et selleks korraks oli lõunapaus läbi.
Mõne aja pärast, kui eelpool mainitud äratusviis mu äratas, vaatasin kella ja kus mul hakkas kiire. Kibekiiresti riided selga ning tööle minek. Ei olnud mul aega hommikusööki valmistada. Haarasin pool pätsi leiba kaenlasse ja olingi läinud...
Miskipärast oli kogu tee imelik tunne. Tööle jõudsin suure hilinemisega. Siis kutsuti mind bossi manu aru andma. Kui ma juhataja kabineti ukse taga ootasin karistust, avanes uks ja välja astus luukere, kes või mis kohe ukse sulgudes klobisedes kokku vajus. Tahtsin jooksu panna, hoolimata karistusemäärast, mis mulle nii või teisiti kaela määritakse, kui hüüti mu nime. Areldi sisenesin kabinetti ja seisin vastamisi bossiga. Või sellega, mis temast järgi jäänud oli...
Ta küsis mu käest, et mida ma siit otsin? Et kas ma ei teadvat, et sõda rullus eelmisel ööl mitu korda üle maa? Mu uskumatut pilku kohates pakuti mulle võimalust peeglist iseennast kaeda...
... ja mulle vaatas vastu silmadega, irevil hammastega kolp...

Rahvakunst ja tema valud.

Kunagi mõtlesin rahvakunstiga tegeleda.
Ei old vaja miskit teha, kui osta mingid hilbud ja panna need kunstniku moodi selga.
Mõeldud-tehtud.
Läksin siis kalmistule, kaevasin augu ja matsin enda auku ära.
Seejärel tuli kohale pööbel ning plaksutas mu mitu korda tagasi.
Ma tüdinesin sellest nii ära, et otsustasin veel elada.
Aga inimeseloomad oma mõtlemisega ei saanud ilmselt pihta, et ma kunstiga, liiati veel rahvakunstiga tegelen.
Mõned vaatsid, et ma puhta lolliks lännu: tahtse mind siis hullarisse sokutada.
Ehheee...
Ma küll panin nende eest punnu, aga kaua sa ikka jooksus oled. Kõht hakkas korisema. Hiilisin siis kottu ja vaatasin, et mu üürikortri aknas valgus põleb. Otsustasin lähemalt kaeda, milles asi. Ronisin siis akna taha.
... Ja su meie...
Kus hakkas kriiskamine pihta!!!
Vilksamisi tuppa vaadates nägin hirmunud pilguga perenaist, kelle suust kogu maailma kõlavaim ooperisoolo tuli. Nagu "Carmen"-is.
Nujahh, olin unustand omale miskise läkiläki pähe. Mu kõrvad ei kannatanud seda tuletõrjealarmi välla ja hakkasid sitavett jooksma. Seepääle keerasin enda ringi, et hakkan minema kui...
...Hirmus valu pähhe lõi. Seda ei suutnud mu närvilõpmed välla kannatada ja kadusin pehmesse pimedasse uttu...

Üks kommentaar selle loo kohta oli siuke:
catfox: ...mul on sulle vaid üks soovitus... Tarbatusse pead sina kolima, sest ainult Tarbatus sünnivad säänsed võimatult head ja sürrid ideed - kuskil agulirajoonis, kus pesitsevad kõiksugu Mülleri-Sassid, Mercad ja muud imeloomad, kellesinatseid annab ikka ilma pealt otsida. Järelikult oled sina samuti hingega siin nagu Hulkurgi :)
 
Mine tea... Äkitse põrutangi Tarbatusse...

Juuri Gagaarin

Juuri Gagaarin ärkas kord üles.
Mõtles ja ütles: ostke üks pilet.
Kosmosereisile, mis pikk nõnna.
Et aegruumi enam mõõta ei anna.
Ljoona küll mõtles: aeg nii küps.
Ootan veidi, kuna Leidal käib lüps.
Rekordkogust piima tahaks Guinessi.
Ära kallata järve nimega Loch Nessi.
Siiani järve-koletis ujutamas lesti…
Kui Gagaarin korjamas käib kosmosest lehti.
Uudiseid maailmast loeb nagu jumal.
Tagumik targem kui pea on rumal.
Aru saate nüüd, kuis siis lehti loeti:
Sitamajas pikki kõnesid peeti!
Ja needki kemmergust koos veega.
Saadeti galaktikasse nimega Zeega.

*************
12.aprilli eel...

Pole ammu sind näinud
Põhjus ilmselt minupoolne
Pole sina mul külas käinud
Bussiliiklus veidi kehvapoolne
Pole tük´aega suga rääkinud
Mul tuju lihtsalt melanhoolne
Pole sina mulle peale käinud
Küllap olid lihtsalt pinnapealne

Kuupaiste toas kaunist näen und: 
Hõbedaselt särab kaldapealne…

Teatriihalus...

Viimasel ajal räägitakse riigikogu (eba-)populaarsusest liigagi palju…
Lehtedes on näiteid niigi kuhjaga, siis ei hakka mina, vaene mees, sõnu raiskama.
Vaid lähen hoopis teatrisse!
Tagumine aeg ka juba.
Nonii…
Vaatame lehest järgi, mida mulle siis pakutakse?!
Esilehel pole sittagi.
Ega teisel, kolmandal jne. lehel ka ei ole miskit teada antud.
Ainult poliitikalised manifestid koos nende autorite piltidega.
Sekka ka mõned suured pildid, mis peab lugejale teada andma, et see kõik on tõsi.
„Usu seda, mida sa loed! Ära jummeli pärast ise hakka mõtlema!“, kisendatakse juba silmadesse, „Hoia ajurakke!“
Aga…
...Ma olen mõtlev loom.
Kelle asi see lõppude-lõpuks siis on, kus ma suvatsen mõelda.
Ja millal?
Võib-olla…
...Tellisin ma siis igapäevase uudistekandja asemele poliit-etenduse kavalehe?
Sellisel juhul: Kus on pilet?
Ja kas pääsmete hulgast loositakse miskit välja?
Vihjeks: kell 21.30 algav „lõunasöök“ rahvasaadikuga restos - saja tuhande krooni väärtuses.
Ainuke vahe on selles, et (d)eputaat einestab reaalselt, tarbides maailma kallemaid brände… Samas kui sina õgid silmadega, matsutad tühja suud, neelatad sülge ja ohid vaevukuuldavalt ning kirud oma kõhukorinat…
Mis sest, et riigi kodanikkond selle kõik kinni plekib.
**********************************************     
Viimasel ajal tajun mingit imelikku, hoomamatut tunnet.
Kevad?
Armastus?
…
Jah!
See ta on: TEATRI-IHALUS!

Seebimulliteooria

Siuke teooria mul.
Seebimulli oma.
Nimelt manan silme ette siukse pildi, et olen ja elan seebimullis.
Kui jalutan või jooksen, siis veereb mull kaasa nagu oravaratas puuris, tehes jalaaluse pinna stabiilseks, et tunnetan seda maapinnana.
Läbipaistvas, ümmarguses, vikerkaarevärvidega ilustatud mullis olen kui alasti, kõigile nähtav.
Vikerkaarevärvid näitavad meeleolusid, mis antud ajahetkel mind valitsevad.
Samas näen ka ise välja…
Hingan oma õhku.
Kuna seebimull on õhukindel, ei tule kuskilt uut õhku juurde.
Siuke lämmatav õhkkond tekib.
Aga et olen seal mullis üksi, see teeb mind veidi kurvaks ja rahutuks.
Tahaks sealt lahkuda, aga…
Võtan kuuereväärilt haaknõela, et torkan augu vähemalt sisse.
Ei malda seda mitte teha.
Mõistus tõrgub – enesealalhoiuinstinkt.
Sest, kui ma seda teen, siis lõhkeb mu mull miljoniteks tükkideks.
Ja minul on silmad seepi täis ja kipitavad, mis hirmus.
Ning kukun kui kivi alla tundmatusse.
Ei näe, millal jalgadele maanduda või siis haarata, nagu uppuja õlekõrrest, kuskilt oksaraost, mis kuskilt ikka välja ulatub.
Teise võimaluse perrä on võimalik silmad kinni panna, seniks kuni seebimull lõhkeb.
Siiski võimatu tegu iseenesest.
Ma pole kuskil täheldanud üksikul seebimullil nurki.
Kummarduda ja jalge juurest torgata?
Siis oleks vaja head sitkust, et alla liueldes vajalikul hetkel nagu kass, pööran ennast jalgadele.
Seda võimalust pole aga igaühele antud.
Siiski on hullem tundmatusse langeda, nähes aina kiiremini möödavilksavaid seebimulle, kus inimesed pärani silmi vaatavad hukkamõistvalt mulle järgi.
Teadmine, et sa näed, kui kole eesolev lõpp, on kõige hullem, kui kinniseotud või seebiste kipitavate silmadega alla tuhiseda.  
Kolmas tee…
…laveerides ettevaatlikult mööda teistest mullidest, kui leiad oma arvates sobiva, et sellega tasub oma elu siduda.
Liitudes ettevaatlikult, põimuksid kaks seebimulli üheks suuremaks, täis värskendavat energiat…

…Seniks aga pean üksi oma mõtetes selgusele jõudma…

Sekka ka nüüd lauluread, mis aga hakkasid mind eelnevat lugu lõpetades kummitama:

…Ma olen nagu numbriteta null
võimas aga elutu
Ma olen nagu küünisteta kull
haavatud kuid surematu.

Ma olen nagu väike kuu,
mis ripub sinu kohal ju,
et ronida sa saaksid ülesse.
Ma olen nagu vana mänd,
mille najal puhkad end,
kui ristikhein on kasvand sülesse.

Ma olen nagu seebimullibeebi,
kes neelas alla väikse roosa seebi
Ma olen nagu kõik ja mittekeegi
armas aga armutu…

P.S. (Kuna sõnade autorit pole võimalik tuvastada, siis allikas, kust leidsin need sõnad pika otsimise peale, on Sasslantis- nimeliselt lyrics´i saidilt pärit).

Küünlakuu neljateistkümnendamal päeval...

Eks ole ilus tänane ommiq
Tõusval päikeselgi rõemus meel
Käia oma ra´al mõtetetammikus
Otsides ikka seda „õiget” veel…

Õrna samblavaibaga kaetud
Härmatisi sätendavaid
Esineb haruharva küünlakuul
Öösel kudus kuuneid kaunis

Tõsta vaid üles silmad maast
Näedsa! Südamekujuline viit
Näitab kätte suuna taas
Kritseldus: "Ma armastan sind!"

Kondiaurumootoriga bensiini toomas

Järgmiseks küttehooajaks tuleb aegsasti valmistuda. 
Nii ka mina selliselt ka toimin, käin metsas kuivand kuuski maha võtmas.
Aga ...
Kuna ma ei jaga seiamaani sulle-mulle sae põhimõtet, siis on sellest võhiklikkusest ülesaamiseks mingi rootslaste firma mootorsaag, mis põletab bensiini.
Aga see-eest saan üksi tööd teha, nagu üksik hunt.
Kätt südamele pannes: mulle meeldibki üksi tegutseda, omas tempos. 
Kui eile naasin metsast, siis märkasin, et kütus on otsakorral.
Egas midagist, täna plaanisin tanklasse sõita, et varusid täiendada.
Kulukad jalga, sinine jope selga, müts kiivri alla, saapad jalga ning paksud nahkkindad kätte.
Siis tuli meelde, et meil mingisugune kiiskavkollane helkurvest ripub nagis.
Vesti munsterdasin jope peale ja olingi minekuvalmis. 
Veeretasin jalgratta garaažist välja, kinnitasin pakikale siis bensiinikanistri ja sõit võis alata...
Kulgen siis mina, vaene mehike, keset sügavat talve, jalgrattaga, millel pole talvekumme all, mööda maanteed ja mõtisklen vaikselt. 
Panen tähele: et kui varem sellel teel sõites möödusid sõidukid-rekkad nii ligidalt, et lausa riivasid mind kui velotajat, siis nüüd on asjad...
...paremuse poole loksunud. 
Ristmikul oodates, millal saab üle sõita, tajusin üht veidrust autojuhtide poolt: kaugelt mind nähes, võtavad nad kiiruse maha ja sõidavad lubatud kiirusega kuni kohakuti jõudes, et seejärel pettunult edasi kimada.
Ilmselt pidasid nad mind politseinikuks...

Tanklas hakkasin muigama.
Oli ka põhjust: jalgrattur tankimas oma väga janust sõiduriista...

Pagan küll!
Nüüd hakkas kummitama omaaegne pungipunt KULO:
...Täna jälle me joome bensiini
Täna jälle mul voolik on suus
Täna jälle kanister käib ringi
Täna jälle A 76...

Vene luure vallutab Norrat

Delfist lugesin seda pealkirja ja koheselt hakkas ka ajukeemia reageerima.
Omas mahlas nagu ikka.
Kujutagem nüüd ette, kuidas meie spordireporterid raadiost ja telest ülekandeid teevad.
… Ja vene luure alustas pealetungi. Edumaa kasvab oluliselt.
Mis nüüd? Kes on takistusi püstitanud.
Ei tea, aga paistab sedamoodi, et nüüd on vene luurel vesi ahjus. Teatavasti on kõik raskused ületatavad. Nii ka seekord. Ahjaa, vaatame korraks, kes rajal veel on. Venelaste Aleksei Ivanovitš Korbuhhin on kõige edukamalt hakkama saanud kohaliku vastuluurešefi ületrumpamisega… Ai jaa. Aeg on ümber saamas, aga meest ei kusagil. Sekundid tiksuvad omasoodu. Kuhu ikkagi… Selles segaduse virrvarris ei saa sotti ei Saksa ega Prantsuse luure. Teistest kõnelemata. Ameeriklaste CIA juubeldab. Inglased pühivad hetkeks laupa ja ohkavad kergendatult. Eesti, meie Kapo esindus on rahu ise. Pole ime ka. Selgub et Korbuhhin on rajalt maas. Kahju. Lihtsalt kahju on, kui nii võimekas mees, nagu Korbuhhin diskvalifitseeritakse. Paljud luuresõbrad raadiote juures on pingul, sest nad ootavad selgust, mis ikkagi juhtus Aleksei Korbuhhiniga. Kas tõesti läbipõlemine? Mida arvavad naaberdzoti
reporterid, sellest üsna õige pea, aga praegu laseme nüüd reklaami…

Taxilugu

   
Hääd inimeseloomad!

Kui issand mõtleb, siis loodus tegutseb...
Nõnna paistab see ka järgneva loo valguses.
Ja algas see lugu sellega, et mardilaupäevaõhtul hilja rääkisin oma õega.
Küsisin nimelt, ega tal taksikoerakutsikat (teate küll noid kraakuvi vorste, millel jalad all) välja pole pakkuda.
Et mu üks tuttav palus küsida.
Aga tema ütles et ei kahjuks mitte.
Ma siis küsisin, et ega tal tuttavaid pole, kellel neid taksisid on?
Tema vastu et ei kahjuks mitte.
Et tema sai oma taksi ristipoja ämma-äia käest, need panid selle titepoe üldse kinni- ei tasuvat jändamist…
Ma siis küsisin et kuda tema taksi on?
Õeraas ütles nõnda: „Lexi läheb opile, et kui pärast poegimist need titetoomisekanalid kinni panna, siis on tegu põletikeriskiga.”
Ma tabasin, et ei tasu enam pinnida sel teemal.
Aga siis hakkas tema mind pinnima hoopis.
Nimelt küsis, et kes see tuttav on ja kas tema ka teda tunneb?
Ma ütsin talle: ei kahjuks mitte ja tema ei tunne sind ka…

Mardipäeva ommiq mu õepoeg äkki vupsas messengeri sisse ja kohe küsima: „Kas sa taxikutsikaid soovid?”
Mul jäi ausalt öölda suu ammuli.
Kogusin ennast parasjagu, kui ekraanile ilmusid järgmised read: „Jaanuaris saad”
Ma siis küsisin, et: möhh… mes nali tuu viil om?
Tema vastu, et naljakat pole miskit.
Ümberjutustades kogu lugu lühidalt oli asjapulk järgmine: Peale minuga vestlemist läks õeraas pesu pesema ja nagu ikka, viis Lexi ka välja, kuna teised magasid juba õiglase und. Seetõttu jäi Lexi üksi õue.
Siis, kui pesu pestud, aeg oli kuskil peale keskööd, läks ta üle õue, hüüdes Lexit…
Lexit ei kusagil.
Seejärel läks tõi õde toast taskulambi ning hakkas oma koerakest otsima.
Ja mida ta nägi?
…Pimedusest vaatas talle vastu kaks paari silmi.
Naabri karvane oli kosjas.
Kuna Lexi on lühikarvaline ja naabri-taksi pikakarvaline (mida karvasem, seda isasem), siis lugu siuke, et tulevad puudlimoodu pisikesed taksikutsikad…

Hommikul helistas õeraas naabrimehele ja küsis, ega tollel ole alimentide maksmiseks raha anda? Et nendel tulevad nüüd lapsed.
Naabrimees seletas asja sedasi, et tema kallis abikaasa tuli eile mingilt mandlilõikuselt kottu ja paha oli ka olla teisel, siis ei tahtnud nad mingeid külainimesi ega ka mardisante õhtul hilja vastu võtta.
Ja lasidki oma taksi õue peale…
Edasine oli juba looduse valik …
Vat siuke lugu täna…

Mina kahtlustan ikke seda et see Lexi on hoopis kirjaoskaja või mõtetelugeja: tahtis enne ära paarituda, enne kui asi tema kontrolli alt väljub.


Ega paljud ei tea, mis on maailma raskeim amet?
Mulle on pakutud igasugu vastuseid, mis ei kõlba koera saba allagi.
Õige vastus on: OLLA KOERAPULMAS PILLIMEES.

No nii...

Nüüd on asi küll hull, et luuletama ajab. 
Tuli paraku siis üsna skisone värsikatsetus...

...
olen kui lõhestunud isik või teadvus
mulle on peale pandud igavene needus
minust on tehtud nüüd isend kes paha
mitmel pool sõdin enam pole mul rahu

hinges valitseb tühjus igaks õhtuks
närvides valu - mind öösiti rõhub
hull teadmatus mis seostab et ma ol´´
astraalkehana planetoidil nimega terra sol

hommik täis nähtust keedetud taevas
on lupjunud zombid langevas päevas
valgusetont nüüd pimedas hiilib
ei ole see küll minule fiiling
...

Täna...

Täna...  
Ärkasin nagu ikke kikkalaulu peale, mis mu moblasse on integreeritud (vägagi kasulik vidin).
Pärast uusaasta vastuvõtmist ma muud ei teinud kui harrastasin kehakultuuri.
Kolmevõistlust, milleks olid: tõstmine, orienteerumine ja mälumäng.
Viimastel andmetel käisid küla peal kõlakad, et mu kõige kõvemaks küljeks oli-on-jääb mälumäng.
Tõstmises kui avaalal, ma eriti kõvematega sammu ei pea: teised lausa tõstavad nagu konveieril, tehes järgi Luurihhi või Taltsi.
Lootusetu juhtum.
Teisel alal -suunistuses või orienteerumises- suudan ma teistega juba sammu pidada.
Aga ikkagi jääb seda miskit puudu, et võit teiste nina alt ära napsata.
Külaeided tanumal teavad rääkida, et selles on süüdi minu liiga suur kaastundlikkus kaaskodanikesse, keda ma lausa tassin lõpp-punkti.
Aga vat see mälumäng, hmmm... (ei kommenteeri!)  
Siis ei pidavat mind peatama miski.
Kolme ala kokkuvõttes olen kui ugri-mugri-eestlane: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama!
Reporterid miskipärast küsivad mult iga kord: "Pohmelli pole?"
Ma ei saa ju jaatavalt vastata, kui igasugust pohmellikütid ringi luusivad, kõrvad kikkis.
Seetõttu olen suurest meediakärast puutumata jäänud.
Nonii, aitab tänaseks küll!
Homme ka päev...