24.2.08

Seebimulliteooria



Siuke teooria mul.
Seebimulli oma.
Nimelt manan silme ette siukse pildi, et olen ja elan seebimullis.
Kui jalutan või jooksen, siis veereb mull kaasa nagu oravaratas puuris, tehes jalaaluse pinna stabiilseks, et tunnetan seda maapinnana.
Läbipaistvas, ümmarguses, vikerkaarevärvidega ilustatud mullis olen kui alasti, kõigile nähtav.
Vikerkaarevärvid näitavad meeleolusid, mis antud ajahetkel mind valitsevad.
Samas näen ka ise välja…
Hingan oma õhku.
Kuna seebimull on õhukindel, ei tule kuskilt uut õhku juurde.
Siuke lämmatav õhkkond tekib.
Aga et olen seal mullis üksi, see teeb mind veidi kurvaks ja rahutuks.
Tahaks sealt lahkuda, aga…
Võtan kuuereväärilt haaknõela, et torkan augu vähemalt sisse.
Ei malda seda mitte teha.
Mõistus tõrgub – enesealalhoiuinstinkt.
Sest, kui ma seda teen, siis lõhkeb mu mull miljoniteks tükkideks.
Ja minul on silmad seepi täis ja kipitavad, mis hirmus.
Ning kukun kui kivi alla tundmatusse.
Ei näe, millal jalgadele maanduda või siis haarata, nagu uppuja õlekõrrest, kuskilt oksaraost, mis kuskilt ikka välja ulatub.
Teise võimaluse perrä on võimalik silmad kinni panna, seniks kuni seebimull lõhkeb.
Siiski võimatu tegu iseenesest.
Ma pole kuskil täheldanud üksikul seebimullil nurki.
Kummarduda ja jalge juurest torgata?
Siis oleks vaja head sitkust, et alla liueldes vajalikul hetkel nagu kass, pööran ennast jalgadele.
Seda võimalust pole aga igaühele antud.
Siiski on hullem tundmatusse langeda, nähes aina kiiremini möödavilksavaid seebimulle, kus inimesed pärani silmi vaatavad hukkamõistvalt mulle järgi.
Teadmine, et sa näed, kui kole eesolev lõpp, on kõige hullem, kui kinniseotud või seebiste kipitavate silmadega alla tuhiseda.  
Kolmas tee…
…laveerides ettevaatlikult mööda teistest mullidest, kui leiad oma arvates sobiva, et sellega tasub oma elu siduda.
Liitudes ettevaatlikult, põimuksid kaks seebimulli üheks suuremaks, täis värskendavat energiat…

…Seniks aga pean üksi oma mõtetes selgusele jõudma…

Sekka ka nüüd lauluread, mis aga hakkasid mind eelnevat lugu lõpetades kummitama:

…Ma olen nagu numbriteta null
võimas aga elutu
Ma olen nagu küünisteta kull
haavatud kuid surematu.

Ma olen nagu väike kuu,
mis ripub sinu kohal ju,
et ronida sa saaksid ülesse.
Ma olen nagu vana mänd,
mille najal puhkad end,
kui ristikhein on kasvand sülesse.

Ma olen nagu seebimullibeebi,
kes neelas alla väikse roosa seebi
Ma olen nagu kõik ja mittekeegi
armas aga armutu…

P.S. (Kuna sõnade autorit pole võimalik tuvastada, siis allikas, kust leidsin need sõnad pika otsimise peale, on Sasslantis- nimeliselt lyrics´i saidilt pärit).

14.2.08

Küünlakuu neljateistkümnendamal päeval...



Eks ole ilus tänane ommiq
Tõusval päikeselgi rõemus meel
Käia oma ra´al mõtetetammikus
Otsides ikka seda „õiget” veel…

Õrna samblavaibaga kaetud
Härmatisi sätendavaid
Esineb haruharva küünlakuul
Öösel kudus kuuneid kaunis

Tõsta vaid üles silmad maast
Näedsa! Südamekujuline viit
Näitab kätte suuna taas
Kritseldus: "Ma armastan sind!"

11.2.08

Kondiaurumootoriga bensiini toomas

Järgmiseks küttehooajaks tuleb aegsasti valmistuda. 
Nii ka mina selliselt ka toimin, käin metsas kuivand kuuski maha võtmas.
Aga ...
Kuna ma ei jaga seiamaani sulle-mulle sae põhimõtet, siis on sellest võhiklikkusest ülesaamiseks mingi rootslaste firma mootorsaag, mis põletab bensiini.
Aga see-eest saan üksi tööd teha, nagu üksik hunt.
Kätt südamele pannes: mulle meeldibki üksi tegutseda, omas tempos. 
Kui eile naasin metsast, siis märkasin, et kütus on otsakorral.
Egas midagist, täna plaanisin tanklasse sõita, et varusid täiendada.
Kulukad jalga, sinine jope selga, müts kiivri alla, saapad jalga ning paksud nahkkindad kätte.
Siis tuli meelde, et meil mingisugune kiiskavkollane helkurvest ripub nagis.
Vesti munsterdasin jope peale ja olingi minekuvalmis. 
Veeretasin jalgratta garaažist välja, kinnitasin pakikale siis bensiinikanistri ja sõit võis alata...
Kulgen siis mina, vaene mehike, keset sügavat talve, jalgrattaga, millel pole talvekumme all, mööda maanteed ja mõtisklen vaikselt. 
Panen tähele: et kui varem sellel teel sõites möödusid sõidukid-rekkad nii ligidalt, et lausa riivasid mind kui velotajat, siis nüüd on asjad...
...paremuse poole loksunud. 
Ristmikul oodates, millal saab üle sõita, tajusin üht veidrust autojuhtide poolt: kaugelt mind nähes, võtavad nad kiiruse maha ja sõidavad lubatud kiirusega kuni kohakuti jõudes, et seejärel pettunult edasi kimada.
Ilmselt pidasid nad mind politseinikuks...

Tanklas hakkasin muigama.
Oli ka põhjust: jalgrattur tankimas oma väga janust sõiduriista...

Pagan küll!
Nüüd hakkas kummitama omaaegne pungipunt KULO:
...Täna jälle me joome bensiini
Täna jälle mul voolik on suus
Täna jälle kanister käib ringi
Täna jälle A 76...

9.2.08

Vene luure vallutab Norrat

Delfist lugesin seda pealkirja ja koheselt hakkas ka ajukeemia reageerima.
Omas mahlas nagu ikka.
Kujutagem nüüd ette, kuidas meie spordireporterid raadiost ja telest ülekandeid teevad.
… Ja vene luure alustas pealetungi. Edumaa kasvab oluliselt.
Mis nüüd? Kes on takistusi püstitanud.
Ei tea, aga paistab sedamoodi, et nüüd on vene luurel vesi ahjus. Teatavasti on kõik raskused ületatavad. Nii ka seekord. Ahjaa, vaatame korraks, kes rajal veel on. Venelaste Aleksei Ivanovitš Korbuhhin on kõige edukamalt hakkama saanud kohaliku vastuluurešefi ületrumpamisega… Ai jaa. Aeg on ümber saamas, aga meest ei kusagil. Sekundid tiksuvad omasoodu. Kuhu ikkagi… Selles segaduse virrvarris ei saa sotti ei Saksa ega Prantsuse luure. Teistest kõnelemata. Ameeriklaste CIA juubeldab. Inglased pühivad hetkeks laupa ja ohkavad kergendatult. Eesti, meie Kapo esindus on rahu ise. Pole ime ka. Selgub et Korbuhhin on rajalt maas. Kahju. Lihtsalt kahju on, kui nii võimekas mees, nagu Korbuhhin diskvalifitseeritakse. Paljud luuresõbrad raadiote juures on pingul, sest nad ootavad selgust, mis ikkagi juhtus Aleksei Korbuhhiniga. Kas tõesti läbipõlemine? Mida arvavad naaberdzoti
reporterid, sellest üsna õige pea, aga praegu laseme nüüd reklaami…