27.2.17

Hajameelsus

Vabariigi aastapäeval, pärast tõsist tööpäeva ja sauna, ajasin nagu ikka valget verd pusa, millel üksainumas sõna -GREENPEACE- ühe lühikese lindi pääle trükitud ja mis õmmeldud turja peale, omale üll ning istusin talguliste sekka.
Lõpuks perenaine märkas, et midagi on nagu mäda. Peale kolmat või neljat pitsi küsiski, ega mul see pusa tagurpidi seljas ole?
Ise tundsin küll juba algusest peale, et ebamugavalt istub seljas teine. Kaesin siis perra – oligi. Oma suures hajameelsuses olin peale saunatamist selle pusa selga ajanud nõnda, et seljapoolne külg oli ees. 
Keegi laua ääres olijatest mainis isegi ärr – puhtam pool ikkagi on nähtaval.
Mille peale mina lisasin – Vabariigi aastapäev ju, muidugi peab end näitama ikka pidulikust küljest... Mul polnud lipsu käepärast... Hea asi on see, et õmblused väljapoole ei jätnud, todaviisi võib lausa peksagi saada.


Aga jah, ega pidulaua man ole ilus hakata pusa õigesti sättima, siis jätkasime oma kere täisparkimist...
Tundub, et vanuse lisandudes olen täheldanud endas rohkem pohhuismi...  
Ons tuu hää?

26.2.17

Raisakulli pikk nädalavahetus

Neljapäeva hommikul kella poole üheksa paiku, kui ma viibisin koikus olles kõikse magusamas unelarhvis, hakkas mu mölaföni-raisk kisama. Ma kobasin tükk aega tühja enne, kui sõrmed vibreerivkarjuvat aparaati tunnistasid. Võtsin siis kõne vastu.
Esimese asjana küsiti otse – Magad või?
No mida oli mul valetada, unesegasena vastasin – Jah ja lasin paar törtsu paksu...
Tead Raisakull, käi õite sinnasamusesse, aga umbes nii tunni aja pärast hakkan siit liikuma ja korjan su peale. Teeme täna algust – nii tund-paar tööd, homme on rohkem talgulisi kohal, saab ka enam ehk ära tehtud, ja ülehomme vaatab edasi...

Tegelikkuses aga kujunes sedasi, et esimesed päevad olid kella viieni tööd täis, eile lõpetasime veidi varem. Ma põhiliselt laasisin ning langetasin tormituulte poolt jäetud metsakuiva materjali, teised aga tükeldasivad nood palgid kolmemeetristeks nottideks ning vedasivad hunnikutesse. Ürgoru veer sai vähe korrastatuma ilme. 
Peale töötegemist oli saun ja õlu ning õhtusel söömaajal kodukootud pipraviin manuliseks.
Millegipärast pidin mina kui veevalaja tähtkuju esindajana viina pudelist pitsidesse kallama. Lihtsalt sel põhjusel, et sattusin igal söömaajal liitriste pudelite vahetusse lähedusse istuma. 
Mingisugune magnetism või?
Ei tea veel ühti, kuna lauda istudes polnud pudelitki välja toodud, mis veel pitsidest rääkida. 
Justkui nõiaväel oli ühel hetkel söögialused vedelikud mu ligi. 
Usaldatakse vist mind rohkem kui...? 

17.2.17

Ehk miks suudab lugupeetav järjekindlalt end mõnitada...

Mõnede firmade kodulehele või siis kuskile e-kaubamajja sattudes lööb kõiksepealt ette pisarateni nõretav lunimine – Hakka meie fänniks! - kuigi enne tahaks ikka tutvuda selle valikuga, mis sealsamas vedeleb.
Nojah, samas on seal ärr näidatud, kui palju neid „vänne” selle kerjamisega on omale saadud.
Üks väidab, et 85 k ringis, teine aga 100 k, kolmas aga näitab, et neil on mingi 17 k. 
Eemalt kaedes tundub, et mingisugune võidurelvastumine käiks? 
Tegelikult on see klassikute sõnutsi tühi töö ja vaimu närimine. 
Alul saadi uhkust tunda inimloomade värdarvu kasvu üle, kuid mida aeg edasi, seda rohkem alaväärsena teistega võrreldes tuntakse.
Ligi 20 aastase staažiga endast lugupidav poodnik/poekett ei peaks selle ennast mõnitava anumisega üldse tegelema. Liiatigi, kui on suurt vaeva nähtud enda/organisatsiooni ülestöötamisega.
Tegelikult oleks tagumine aeg see puberteeditegevus elik laikide, klientide jms. kerjamine ärr lõpetada.


15.2.17

Sõbratu

Kuskil on öeldud, et koeri kutsutakse, aga sõbrad tulevad ise.
Sellesinatise lausungi olen ma ka suunurgast välja urisenud.
Mul oli kuu alul mingisugune isiklik tähtpäev.
Kuid mitte ühtegi sõpra sel ajal mu manu ei tulnud, et saaks veidi aega maha võtta ja mis seal salata, ka väikseltviisi viina trimbata.
Tollest tulenevalt võin lausa käsi südamel vanduda – mul pole ühtegi sõpra enam.
Selle kinnituseks ei saanud ma eilsel sõbrapäeval mitte ühtegi tervitussõnumit.  
Ühe vinkli järgi on see katastroofiline epopöa, mida ma ei viitsi eriti põdeda.
Teisalt aga kergeks õnnistuseks – hulk lauanõusid ei kaotanud oma loomulikku sära ja laualinadki lükkasivad oma rebenemised pesukorra võrra edasi. 

10.2.17

Suud puhtaks

Avastasin ükspäev, et rahvusringhääling teeb üht saadet nimega „Suud puhtaks”.
Esmane kolbakeetel ajas mu mõtted liikvele – igemetohtrite vestlussaade kui selline, kus maksumaksjale õpetatakse õieti pruukimaks hambaharja ja hambaköit. Kui tollest eelnevast vähe on, siis ka milliste vasaksirge õppetunninippidega tõepoolest suud puhtaks saab vähendamaks kikuteenindajate ülisuurt koormust.
Muide, mõtlesin ka lühifilmistsenaariumi välja sel teemal.

Ausalt, kõhe hakkas endal, kui lasin selle oma vaimusilmas jooksma...