31.12.10

Segased mõttemõlgutused...

Lugesin meenutuse korrras möödunud ploogapostitusi.
Miskipärast oli suu pidevalt muigvel.
Õigemini irevil.
Palju ei puudunud, kui marutaudisena tundnuks.
Mnjah.
Mõned videod on miskipärast tuubi poolt kinni keeratud platefirma või autorikaitse nõudmisega.
Nii tundub mõnigi postitus kuidagi poolikuna.
Ega mina reegleid ei tee, pigem teenusepakkuja, kes alul laseb igatsugu liikuvpilte üles riputada ja pärast keerab need kõik kinni. Sellisel juhul peaks ilmselgelt lepingutes olema punkt, et sellest momendist, kus esitatakse protest, sellest hetkest alates ei lasta muuvisid kuskile lingitada. Aga need mis ennem olid postitustes sees, need on ja jäävad kõigile kättesaadavaks. Protestijate oma viga, et nad naa hilja kaebuse esitasid.
Hehh.
Mul poohhu...

Läänekalendriaasta lõpetamiseks tuleb end üles mukkida.
Ei teagi, mis puudrit tuleks kasutada?

Muidugi tuleks pidulikum riietus selga ajada.
Kõikse parem on triiksärk, millel hinnalipikud küljes.
Mida kuulsam sa seltskonnas oled, seda rohkem ihaldavad fanatid ja kollektsionäärid pärast pidu su särke-värke ärr osta. Kas või ületrumpamise teel.
Sama reegel kehtib ka muude riideesemete puhul.

Kui kõik on valmis, tuleb pittu minna. Elik külla.
Seejärel irvitav grimass larhvi kinni lüüa.
Kui valus on, ärr sa mingil juhul suunurki allapoole vea.
Kui tõesti teisiti ei saa, siis võid ju end lakke kinni naelutada – sellisel juhul on su suunurgad taas üleval.

Nohh ja lõpetuseks soovin kõigile:

Häid nääre ja rohket sampanja kihinat! :)


...ärge jätke mind üksi,
kui joome sampaanjat...

30.12.10

Eila ja täna, homsest ei röögi...

Eile käisin linnas ja võtse kogu oma varanatukse pangast välja.
Ja teate, hea tunne pulbitses mind.
Ma olen miljunäär.
Jällegi üks mu eluunistusi on täitunud.
Mis tost, et sentides.
Ega sellest paha ole, et ma olen sendimiljunäär.

Alates tänasest olen ilma kojata.
Mul pole riiki, mida teenida.
Pole passi, pole idiikaarti – need kehtivuse lõpetand.
Ma olen kodakondsuseta.
Huvitav, mis keelt ma pean pruukima.

Adjöö piipõl!
Ihh tuumaju veits, vhuu ai parlee noies pa-maarahva murrakut...


Ma suht-koht viinavõtmises kõva kõri, et joon ennast põranda alla.

Kui enne ei kohtu, siis soovin oma plooga lugejaile:
Häppi uutta klükiššer jäära!


...side lõpp...
Kuidas seda sidet nüüd kinnitada, et ta peapealt maha ei keriks.
Aajah, ma olen näinud võrksuka-taolist kusagil.
Huvitav, ega tellerid mind ärr ei tunne, kui ma öirode vastu huvi tunnen.
Hmmm...
Peeglist vaadates näin kui musulmannist errorist turbana seotud peaga...
Nii-nii.
Ettevalmistuste järgmine etapp: alljjaalllaalllaaallllabaarraaahhhaasssiiaa...

29.12.10

Jälle kurradi meem...

Kindlasti olete kuulnud klišeena tunduvat: Valitseja on kärvanud! Elagu valitseja!
Nagu ma aru sain, on mõni ikke nii mures blogimaailma saatuse pärast, minnes puhta leili kellegi väljaöeldud fraasist, mis on siiski uute teenuste reklaamimiseks.
Et blogimine on surnute pärusmaa. Säuksud ja larhvikaustik on uus elav elus meedia.
Hehh, samas on surnutel alati üks kogemus rohkem kui elavatel...

Et taolised küsimused saabusivad Kaamoselt:

1. Külastan oma blogi sagedusega…
2. Poliitikute blogisid loen…
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele:
5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
7. Omalt poolt kiusan küsimusega – miks sa üldse blogid?
8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?

9. Sinu lisatud küsimus

____________________________________________________________________
1. Külastan oma ploogat?
So What???
Oma ploogat ei külastata, vaid hallatakse.
Sagedus?
Noh nagu vahelduvvool – kord pole, kord olen.

2. Poliitikute ploogasid loen... kah nagu vahelduvvoolu meetodil, kui on midagi asjalikku lugeda – enamasti tajun siiski tühja sõnamulinat, eks tolleperra ei loegi eputaatide mõttevälgatusi.
No ma ei saa aru, kuidas on võimalik poliitikutel ajanappuses ajaveebi üldse pidada?
Kas see on neile lubatud?
Rahvas andis neile ploogimiseks mandaadi?
No mitte ei usu.

3. Mnjaaa, minu kolba sisse, sinna okulaaride taha on pidama jäänud need ploogad, mille pidajad pole suupääle kukkunud ja kes on sõnaseadmises üsna osavad. Ülejäänud pask on vihisenud kuulmekäikudest heatoimelise tossupommina ajaloo kloaaki.

4. Oot, mis kanalitest jutt käibki?
Amsterdami?
Veneetsia?
Telekanal?
Kanala?
Kuhu jääb munala?
Kukela?

5. Heh, kuidas siis nii?
Kui sa ei suuda solvanguid taluda, oled sitaks nõrga ego või emoga.
Ega sa Stalin ole, keda peab kiitma nagu sitta pilpa peal.

6. Kurat seda teab.

7. Miks mitte, kui see annab mulle olla iseenda kirjastaja.
Ma ei sõltu kergestisolvuva ministri unistusest – Glavlit-i laadsest tsensuurimasinast, mis tänasel päeval on pea igas ajalehte väljaandvas (t)oimetuses olemas.
Ega ma puritaan ole...
Töötu värk – vaba aega peab kuidagi sisustama, muidu mine või normaalseks...
Nõnna, et aitab kinnimajja kukkumist vältida.

8, Jah,kindlasti, näiteks sellesamuse meemile vastamine...
Seda enam, kui kunagi sai välja öeldud, et meemidega ma ei tegele.

9. Kuna ma ei suvatse meeme edasi saata, sellisel puhul ma saadangi bumerangina tagasi meemiloojale ja eelmistele vastajatele: Kas ja miks te loete tõsimeeli järgnevaid meemipostitusi?
JAH/EI vastused-ühmamised võite koos põhjendustega siia kommentaariumisse postitada. Aga ei pea.

26.12.10

Paremad hetked...







Fotojahi-seltskond palus sedakorda välja panna parimad hetked.
No raske oli väikest valikut teha.
Seda enam, kui kõikide piltidega ise rahule olen jäänud.
Nõnna siis sukeldusin käesoleva aasta postitustesse ja oleksin peaaegu ärr uppund, kui kella ei oleks vaadand.
Seekordne valik on kiiruga kokku klopsitud...

Pajud põlvitavad selges kaldavees...

Üksi?

Jaanihommik Väike-Maarja lähistel...

Sügishommiku kaunis nostalgiline prelüüd...

Jäljed lumel...

Tiigriaasta küünisejäljed...

Päev/öö elik hämarikutsoon...

Galerii-karjeristid...

25.12.10

10224

Täna algas uus aasta.
Maausuliste kalendri perra.
See tähendab, et päevad lähvad nüüd pikemaks ja laiemaks.
Seda aga seni, kui jaanipäev nad kokku suruma hakkab.
Hääd uut aastat teile kõigile!

Mina, kui jubedalt ebausklik skeletile asetet närvi- ja lihaspunder, mis kaetud keemilisest puhastusest kokkutõmmanud nahaga, pean ärr ootama, kunas tiiger oma viletsemise lõpetab.
Just viletsemise, sest minusugusel ahvil ei lähe/lännu just tiigriaastal hästi.
Tegu mu vastasaastaga...
Kui nüüd takkajärgi teisi aastaid kaeda, ega needki mu vastu armulised olnd.
Isegi minu isiklik aasta on sisuliselt pekki lännu.
Nõnda, illusioone ei tasu tekitada.
Möörfi säädus paneb kõik paika.

Isegi on hea, et pea kõik mu unistused, mis ma koolipõlves olen unistand, on pea 99-protsendiliselt täitunud.
See teeb mu meele heaks.
Iseasi aga, kui palju ma ise olen nende unelmate teostuses osalenud.
Pigem on teised käsi määrinud.
Mõned isegi on teostamise ajal oma elu kaotanud.
Siidivend nagu ma olen.

Ainus positiivne asi, mis tiigriaastast minuga kaasa tuleb, on liitumine kribajate kommuuniga.
Seal olen üritanud oma vaimu tööle panna, ehkki vahepeal oli käegalöömise periood, kui ma panin tähele, et kommuuni asutajad ei jõua osa võtta.
Andekate inimloomade mõttekäike etteantud teemal lugeda on nauding - nappide sõnadega saab palju öelda.
Minul seda oskust pole.
Amatöör siuke...

Nüüd keksis pähhe kinni veel üks kordaminek sel aastal, mis kaudselt minu tagasihoidliku isikuga seotud - BlogKok Rahumäel, Alfredi Pubis...


Siinkohal Raisakull lõpetab
sest elu on õpetand
Pikk jutt...
...ei ole sitt jutt -
on kui härjaila.

21.12.10

Berliinis ei oota sind keegi

Öö läbi kõlas monotoonne undamine, mille tekitas tuul, puhudes teatud nurga all.
Hommikul asendus und sahinaga.
See oli üsna sarnane varasemate aastate kõige tuisusemate perioodidega. Ainsaks erinevuseks oli seekord tuule puudumine. Jääkristallid liikusid peaaegu horisontaalselt, lõikudes oma teravate servadega kõik niidetult maha. Kummalisel kombel hakkasid ägisedes liikuma hiidrahnud, mis miljardeid aastaid ühel kohal seisnud. Niisamuti, kui rahnud kogusid jääkristallide abil liikudes kiirust, nii olid ka kergemad kivid vihisenud aina kiirenevas tempos, põrgates takistustelt veidigi oma trajektoorilt kõrvale. Seda enam pilbastusid veel eelmisel päeval vägevat rohelust kandnud puud.

Koopasuul jälgisid kogu seda möllu murelikul ja mõtlikul ilmel kaks kuju.
Pimestav valgus, mis läbi jääkristallide võimendus, pani olendid taganema koopa sisemusse.
Pärast paarikümmet käänakut võisid nad talutaval moel silmad avada.
Poolihääli vesteldes jõudsid nad suuremasse koopasaali, kus neil laager üles löödud.
Pikk koukis oma seljakotist maakaardi, laotas selle maha. Täpsustas veidi mõeldes ja vaieldes kaaslasega asukohta, kus nad võisid antud hetkel viibida, asetas kaaslane sõneluse käigus oma kompassi kaardile. Vaadates aga kompassinõela keerlemist, võttis maad vaikus.
Järsku kõlas kõva kõmakas, mis kurdistas mõneks hetkeks saalisolijate kõrvad. Kui mõne aja pärast kuulmine naasis, hakkas närvidele käima kriuksumine, mis esialgu tundus tinnitusena.
Niisama äkki, kui see viimane algas, oli too ühel hetkel vaikinud.

Selles vaikuses kõlas kuidagi selgelt mehe rahulik hääl.
Mees oli öelnud üheainsa lause: „Berliinis ei oota sind keegi...“
Mille peale naisel pisarad silmanurka tekkisid ning küsivalt ikka ja jälle mehele otsa vaatas, vastust saamata pilgu maha suunas ja nutta tihkus.
Mees seisis veidi kohmetult, laiutas paar korda käsi ning astus kössis naise juurde, asetas kämbla õrnema soo esindaja õlale.
„Ma ei oska muud öelda, kui seda, et mul on siiralt kahju...“

19.12.10

Motell "Võimas-Inn"







...võimas on sugutung
võimas on armastus
võimas on kala mull
võimas on aja kulg
võimas on sammo hung
võimas on hundi ulg
võimas oli vau sulg
mis ehtis ammu kaabut mul...

No siuke luuleridade jõuk hakkas pead vaevama, kui ma võimast pildina taga otsisin.
Siit keerdus ajusopist välja illustratsioonid neile ridadele, minupoolsete kommentaaridega.
Kui sedagi...
Madise till on kõva sõnapaar, mõjub visuaalselt väegade võimsalt:

Tikud on tavaliselt olnud võimsate plahvatuste ja põlengute taga, enne kui särts selle töö omale kahmas:

Universumi võimsaim kangur keerutamas köit:

Turvafirma "Children Security" silt, mis annab võimsat naeratusega särtsu kolme meetri raadiusesse. Pauer messugune:

Raisakull leinab neid sugulasi taga, kelle võimsad suled ehivad seda hullu inimlooma:


Meierei võimas-in...

17.12.10

Nõnnaviisi

Selle aasta jõulude järel kukuvad mu isikut tõendavate okustaatide kehtivustärminid.
Käisin seoses selle asjaga Tarvanpää -kadunud isikute pürees- migrantide büroos.
Küsimas, mida oleks vaja uute okustaatide jaoks?
Riigilõiv maksta, paar pilti endast, pookstaavid tuleb visata alla ning uuendusena jäpunälg.
Näpujälge ei soostunud andma, ega ma mingi kriminaalkurjategija ole.
Küsisin, võib-olla on mõttekam DNA anda, sest seda üldiselt ei suudeta külapleksepa tasemel järgi teha?

Pärast väikest mõttelungi, kus ma vaagisin plusse ja miinuseid, jõudsin arusaamisele. et minu jaoks idioodikaarti ja passi pole vaja olnud.
Kohtusüsteem pole mu tagasihoidliku isiku vastu huvi tundnud ja ilmselt ei tunne ka edespidi.
Nüüd oleks enne jõule vaja oma arve tühjaks teha ning kaheksakümnemiljonidollariline laen võtta.
Edasise suhtes mõtlen veel...
Rio?
Oma saar?

Uudisena kõlas mu kõrvus, et uus pass tuleb pornopunaste kaantega.
Bäkk in Juuessessäää...

16.12.10

Nähh, moblast kasu kah...

Helistas üks sügeline.
Ütles, et tee väratis lahti. Tema istuvat juba tükimat aiga väratise takka ja ei saavat sellega hakkama. Sest kühveldet lumevallid ei lase massina ust lahti teha. Vastasel juhul peab ta tagurpidi poolteist kilumeetrit tagurpidikäiguga tagasi kimama.
Vott see on juba tase.

15.12.10

Raisakull jagab...

Viimasel ööpäeval olen mõlgutanud üht mõttekest, mida nagu tulikuuma kartulit käest kätte hüpitan.
Ma ei tea, miks mul siuke mõtteraas pähe tikub ja raugemise märki ei kanna.
Mõtteidu siis taoline:

...Et jätan siinse, kus kurat ja lähen Venemaale elama.
Mitte just otseselt kuskile külla või linna, vaid hoopis Siberisse.
Kusagil Ulan-Ude kandis pööran põhja poole ning kaon olematusse.
Taigasse...
Seda enam oleks mul kahe asjaolu vahel valida – kas elan või suren?
Nagu klassikud on ära nämmutanud: kui esimese aasta taigas talve üle elad, oledki siberlane.
Kümne aasta möödudes taas Eestimaale naastes oleks mul illustratsioonidega triloogia PetronePrindile pakkuda: Minu Siber, Minu Taiga, Minu Husqvarna – vabandust, Minu jutud.
Vaimusilmas kujutasin juba ette autogrammijagamisel sõprade rivi lisaks kirjasõnahuvilistele.
Neid sõpru arvasin olevat kõigest kümne sõrme jagu.
Aga ei.
Bloogatuttavaid ja -võõraid kokku lugedes saan ikke väga suure arvu.
Ei noh, muud pole, kui käsi väsib autogramme kribamast.
Südame poolest teeb ikka soojaks taoline poolehoid, lausa pisara toob karmi siberlase silmanurka.


Iseenesest kõhedaks, kõhu alt õõnsaks, võttis too elav kino...
Jälle jagan laskmata karu nahka.
Jõulud ongi jagamise aeg...

12.12.10

Raamatujaht Lugemise merel


Tulles lumekühveldamisest märja seljaga jahedasse tuppa ja avastan hingetõmbeajal, et täna jahitakse raamatuid.
Faarenheit mingi numbriga (vist oli 451) manab tahestahtmata silme ette. Ega ma seda raamatut olegi lugenud. Pärast väikest mõtisklust tuli meelde, et mingi stiilne film on selle Bradbury romaani järgi kunagi vändatud.
Kauges nooruses oli ühtelugu mu nina raamatus kinni.
Jahitrofeed:

Ülemise riiuli olen läbi lugenud, alumise aga linkadi-lonkadi poolikult.

Vat "Tõde ja õigust" pole ma alustanud, küll aga on "Kõrboja peremees" loetud.
Raamatussesukeldujad...

Tegelikult on mul pool pööningut raamatuid.
Lihtsalt pole kuskile panna teisi.

11.12.10

Minevikust ei õpi me miskit...

Tänapäeval leiame nelikveolisi jeebikuid, kus erilised talikummid all, kraavis ukerdamas, perse upakil.
Seesinatine tihend on lollimast lollim, mis rooli ja istme vahele passib...

Paljud pseudokommunistide ajal elanud inimloomad mäletavad, kuidas mõnel lumerohkel talvel hädiste tagaveoliste massinatega, mis veel varustet suvekummidega, sõideti nagu nalja.
Keegi ei hukkunud, ei külmetanud, masinas, oodates abi.
Asja võeti ikka mõistusega, olgugi et tollane režiim oli jabur.
Ahjaa, põhimaanteed olid tollal lahti lükatud, ainult vähesed külateed olid lahti ajamata.
Aga needki aeti sama päeva lõunaks lahti. Kolhoosi-sovhoosi traktoritega.
Mul on meeles üks päev oma elus, kus ma pidin peale tuisku Väike-Maarjast Vaosse minema. Ilm oli päikeseline ja see nagu leevendas tuska sumbata tuisuvaaludes.
Õhtul tagasiminekuajaks oli tee lahti aetud.

Aga mis praegu?
Kütus maksab hingehinda, kõik kel trakatsid kodus, ei raatsi oma küttega appi minna, liiatigi värvitud kütusega – võib pollarite käest siukse trahvi kaela saada. Või riigi s.t. rahandusministeeriumi käest vastu pead.

Vanal heal ajal oli pea iga versta takka mingi talukoht, mis kolhoosi/sovhoosi ajal inimeselt ära osteti, pakkudes asemele kommunaalmugavustega korter keskuses.
Vabaks jäänud majad lammutati ja taluasemed künti sisse.
Et saada hektareid juurde, sellega koos rändpunalipp...
Rajooni autahvlil lõustanäitamisest me ei röögigi.
Selle tõttu inimesed külmuvad teel surnuks, et pole kuskile sooja minna.

10.12.10

Jõudsin ärr oodata...

Minu silmad on näinud.
Näinud ära.
Selle, millest raamatud kõnelesid.
Tuisumöll ja lumi katuseräästani.
Aknad läbinisti härmas, maalituna lumelilledest.

Täna hommikul ei saanud uksest välja.
Siuke suur hang oli ukse kinni tuisanud.
Pidin akna kaudu välja ronima.
Labidaga vehkides sain ukseesise lahti roogitud.

Sellele tuisule olevat antud nimi Monika.
On tarkuritekari, kes jänkisid järele ahvivad, pannes igale tugevamale tuulehoole nimesid.
Sellisel juhul küsiksin nende otukeste käest, miks augustitormile mõnda nime ei pandud, ah?
Kui omal mõistus ei võta
siis mine ja situ
selgeks oma mõtted...


Alljärgnev pilt ei kajasta küll praegust lumerohkust...

                                  Tuisueelne vaikelu.

Aga nüüd lähen läbi tuisuse metsa puuti – viina ostma...
Leib ka otsas, mis veel muust rääkida. Sahver on samuti üsna tühi... hiired-rotid tahavad ka elada.
Lumi on munadeni. Ehk läheb kerade peal poeskäik kiiremini?
Kui ma tükk aega enam ei kirjuta, siis teadke, ma pikutan kuskil kuuse najal seni, kui kevad saabub...
... ja päike oma õrnade kiirtega mu näolt lume ärr puhub.

5.12.10

Meemitont lendleb...

Hehh, ma võin selgeltnägijate konverentsile minna.
No kui seesinatine jõulumeem välja kuulutati, siis tajusin miskipärast, et kohe varsti jõuab see Kaamose kaudu minuni.
Kuradi Kaamos raisk. :D
Noh, nüüd on see käes.
Vastan küsimustele ning edasi ma ei hakka kedagist kreemitama ega meemitama...


Aasta tagasi klõbisin sellise pildi, mis minu arust peaks peegeldama jõulude olemust...

Kopeeri siit blogist juhend/ küsimused ja vasta neile oma blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse alla.
Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud ( lingita lehekülg), või enda võetud meelepärane jõulupilt.
Meemi võib aga ka ilma kutseta üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid.

Ei muud kui head jõulumeelset meemi!


1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Ei meeldi, sest kaupmehed keeravad koos usuhulludega vindi alati üle.
Näärid on tänasel päeval paremas seisus.
2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta?
Ons neid n.n. ideaalseid jõule olemas?
No mina vähemalt ei tunneta...
3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Pöördelisel ajastul, kus teised kuulasid härdalt sõnajalgu, panin mina kodus Led Zeppelini plaadi grammofoni ja tundsin, kuis judinad mööda selgroogu ülespoole tampisid...
Lugu ise oli „Since I've Been Loving You“.
4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Möhh!
Kui jõulud taas ausse kerkisid pärast ENSV elik pseudokommunistide perioodi, siis polnud lapsepõlvest enam haisugi.
Näärivanaga selline lugu, et kuna ma hakkasin rääkima siis, kui kirjutama õppisin, siis mul polnudki vajadust midagi kokku luuletada. Niikuinii sain oma küpsisepaki toreda inimese käest kätte...
5. Parim jõulumälestus?
Mäletan, et omal ajal Pööbelmanni-ajastul sai ennem talvisele koolivaheajale, kui teised koolid.
Tavaliselt toimus see 19. detsembri paiku pluss/miinus 3 päeva, ja talvine koolivaheaeg lõppes nagu teistel koolidel 11. jaanuar.
6. Lemmik jõulutoit?
Verivorst pohlamoosiga. Aga see kärab ka nääride aegu päris heasti.
7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
K.S.T.
8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.
Kui seda saab traditsiooniks nimetada – kalmistul küünalde põletamine, meenutades neid, kes meie seas enam ei ole...
9. Sinu jõulukingisoov?
Sooviks, et seda va igapäevast ahnust oleks palju vähem...
10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Ausalt? Ma ei tea...
11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Igal juhul mina ei peaks üldse kinki saama.
Miks vä?
Las teised saavad, kes seda rohkem ootavad...
12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Kuna liiga vara on soovida häid jõule/nääre, siis soovin, et kordaminekuid oleks rohkem kui lörriminekuid!
Kõike hääd ja jällenägemist!

Kuna ma ei hooli reeglitest, sest need kitsendavad mu anarhilist tasakaalu, siis lubage mul katkestada antud meemiga pommitamast teisi...

Raisakulli täpiline hullumeelsus







Tulin mina hommikul kottu öiselt pidujoomingult, kui avastasin, et mul leetreid ega sarlakeid pole kuskilt võtta, mida pildile saada.
Niisiis tuleb leppida sellega, mis on arhiivis tolmukorra all...

Šokolaadipabulaid keegi soovib?

Põdura põdra jäljed...

Vaablasepesa vs. herilasepesa...

Männikasvud...



Nakkushaigla kiirabi...

Ära siit

Seekord siis kaks luuletust.
Esimene kõlab selliselt:

kõrtsi seinad-laed tahmas'
uued on vaid pingipuud
leti ääres silmad rähmas
lootuses saada kannu uut

kõlab siin kõrtsmiku vastus –
kui sul pole raha taskus
mine parem ära koju
on lunimine lootusetu ju

vaid üksainus toop õlut
minul osta ainult palud
ei ma sull' vastu tule
mida muud ma oskan kosta

mine parem ära koju
on see lootusetu ju
kui pole raha su taskus
hullem on see võla raskus



Ja nüüd järgmine luuletus...

Minek

tulin ning nägin
vaikselt ja käratult
nüüd ma lähen
enam pole mul äratust

lähen vaikselt
ei kedagi ma sega
küsin vaid päikeselt
minekuks luba

sõbrad hüvasti
ma jätan nüüd
ei tule tagasi
ma päeval ega ööl

lähen vaikselt
ei kedagi ma sega
küsin vaid päikeselt
minekuks luba

2.12.10

Kelgutan puid...

Metsaveoga sai algust tehtud.
Tegelikult juba üleeile, kus ma kelguga raja sisse tampisin.
Laadisin kelgule ikka kergema koorma, et siis rahulikult kodu poole sikutada.
Kaks puukoormavedu siis esimesel korral ja hing kinni ning selg märg.
Kuna mul aega maa ja ilm, siis ma sel päeval rohkem ei vedinudki.
Eile see-eest sain neli kormat kottu veetud. Siis tundsin, et võhm kaob kusagile.
Tahtmist nagu oli, aga nagu öeldud – võhma ei jagunud.
Meenus õhtusel söömaajal, et ma leiba ei söönud.
Niisiis eile alustasin leiva manustamist vedelal kujul, nii ennetava võtte mõttes.
Täna hommikul sõin kaeraputru. Kaer pidi jõudu andma – vanarahva teaduse perra, aga mulle see vanarahva ütelus miskipärast ei mõju.
Sain kaks koormat ennelõunat kottu veetud, kui kõht korisema kippus ja jõud ära kadus.
Lõunal haarasin leiva kah ligi.
Peale lõunat aga oli asjal teine minek.
Kuus raskemat koormat sain kokku.
Ja siis varakult õhtale.
Kurrat, puud lõppesivad otsa...