31.7.10

Ja veel üks napakas pealkiri.

Mister Harlan oli mugavas tugitoolis tukkuma jäänud.
Pea nõksatas iga kord järsult tagasi, et järgmise minutiga taas rinnale vajuda. Tõsi, mida aeg edasi, seda harvemaks need tõmbed jäid.
Veerand tunni pärast magas mister Harlan pea ettepoole vajunult juba õiglase und...

Mister Harlan oli üpris noor, kui ta oma isalt väikesetiraažilise ajalehe päris.
Pärandit vastu võttes ei teadnud ta, et sel oli üsna täbar seis. Võlgu oldi kirjasaatjaile, toimetusele, trükikojale. Pankurid enam raha ei andnud – nõudes hoopis võla tagastamist.
Kuulutustulp oli vast ainuke sissetulekuallikas, mis toimis. Selle piskuga kõikide võsausaldajate nõudeid rahuldada ei saanud.
Ajalehte üle võttes alustas mister Harlan läbirääkimisi asjasthuvitatute osapooltega, mis lõppesid kõiki rahuldava tulemusega.
Mister Harlan kraapis nõutud summad kokku oma vendadelt, kes pärisid isalt kinnisvaratükke üpris kummalistest kohtadest, millel esialgu polnud mingit loogikat. Kui noorem vendadest seletanud lahti oma vaatevinklist lähtudes, oli vanematel velledel uimaselt hõõgunud pirn peas eredalt särama hakanud.
Nii kogus mister Harlan esmase kapitali, millega tasus esmalt pankuritele ja alles seejärel likvideeris võlgnevused ülejäänud osapoolte ees.
Selliselt algas mister Harlani meediamogulikarjäär.
Mister Harlan andis endale aru, et konkurentsis püsimiseks on vaja head õnne, ärivaistu ning ausat asjaajamist.

Paradise linnakeses ilmus juba kolm lehte, millel pikad traditsioonid.
Niipea kui „Favorite Time“ perioodiliselt ilmuma hakkas, olid teised leheomanikud esialgu hõõrunud käsi, pannud rahad kokku ja ostnud trükikoja koos sõrgade ja sarvedega enda valdusesse. Nad olid lootnud, et siis saavad mister Harlan lehele kõrgema taksi peale panna.
Aga läks teisiti.
Mister Harlan oli teadlik nimetet trükikoja tegelikust väärtusest.
Kord linnas kokku trehvates mister Oaklandiga, kes oli üks kolmest konkurendist, mainis ta viimasele, et sinna tuleks meeletu hulk dollareid matta, enne kui trükikoda kasumit tootma hakkab. Et õigem olnuks uus trükikoda rajada.
Nii nagu tema seda mõned nädalapäevad tagasi toiminud. Nimelt olid vennad Harlanid oma trükikoja avanud. Avamispidu lükkus tollal finantside puudumise tõttu hiljemaks, aga ära peetud ta sai.

Uudiste tootmine läks raginal lahti – „Favorite Time“ hakkas äripäeviti ilmuma, millele lisandus üsna pea nädalalõpukiri „Favorite Week“.
Kirjasaatjad üle maa ei maganud. Igalt poolt saadeti väärtuslikke nupukesi. Paari kuuga oli toimetajate arv kasvand veerandsajani.
Püsitellijate arv linnakeses kasvas visalt, see-eest aga maakonnas oli tellijate arv järsult kasvanud.
Möödunud aasta alul oli mister Harlan tulnud ideele ka kuukiri „Favorite Month“ välja anda.

Konkurente mister Harlan ei kartnud ega hakanud neid lämmatama.
Ta leidis, et väga kasulik on nende tegemistega kursis hoida.
Peale seda, kui ta oli tellinud nende väljaandeid, kostus pärast lõunauinakuid mõnikord tema kabinetist naerupahvakuid.
Parimad nopped avaldas ta „Favorite Week“-i naljalehe viimases veerus, mis kandis pealkirja „Ja veel üks napakas pealkiri“.
Nüüdki sirvis ta „Paradise News“-i ja ei saanud enam tõsiseks jääda.
Järjekordset pealkirja lugedes puhkes mister Harlan südamest naerma ning ärkas sessamas tugitoolis, kus ta mõni aeg tagasi istet võttis.

Unesegaselt ümbrust tunnistades, meenus mister Harlanile, et viibib Versailles'i lossis, kus ta äikese ja lausvihma eest varju otsis.
Kohmetunult toolilt püsti tõustes, luges ta vaevaliselt kõrvalolevalt sildilt, et see kuulus Louis XIV-le. Ohhoo, või Päikesekuningale endale kohe?!
Aupaklikult reveranssi jäljendades taganes mister Harlan ukse poole, kust ta ennist oli sisenenud.
Pimedusest haarasid kellegi tugevad käed ta turjast ja paiskasid vilunud võttega kerjuse põrandale...
Tund hiljem istus mister Harlan Pariisi politseiülema kabinetis...

Ripuvad...







Ega poodu majas köiest naljalt ei kõnelda.
Nõnna väidab keegi klassik.
Niisiis pikka möla ei aetagi.
Täna vähemalt mitte.
Pilte võib eksponeerida küll.
Üks tomat arvas, et tal sai villand sest rippumisest:

Rippuv uba ja taamal kahe ubinapuu vahel ripnev võrkkiige:

Seltsis on lõbusam punaseks rippuda:

Saunalakas on tervistav vihakimp ning kamp vihaseid herilasi ootamas hüva leili:


Teised ripuvad riburadapidi...

30.7.10

Mis siis ikke tahta...

Sooh...
Vist sai valmis.
Järgmine jutujulla kirjatsurakommuuni jaoks.
Tööpealkirjaga "Veel üks napakas pealkiri".
Homme riputan siis siia ülesse.

Viimasel ajal taban end mõttelt, et ei viitsigi enam miskit kirjutada.
Aju ei genereeri enam mõtteid, ajuvabadusi ka mitte.
Nõnda, et augustis vist palju poste pole loota, mis minu märgistet on.
Kui, siis hästi vähe.

26.7.10

Raisakulli pajatus võtmest...







Juba kiviajast saadik on inimloom kasutanud endal elu sees hoidmiseks kive.
See oli talle elu ja surma küsimus.
Ilma kivita ei saanud tuld, ei saanud nülgida tapetud liigikaaslastelt skalpe ja loomadelt nahka.
Lihalõikamisest ei tasu vist jutlustada.
Elu ja surma küsimus.
Intifada on läbi aegade tõhusaim kivisõda, mis raua vastu eales peetud.
Võti, mis paneb igaveseks koljatid vaikima.
Kive on igal pool.
Rand on lukk kivirahnude näol kinni.
Tuleb vaid jullalt vette astuda ja keeradki võtit pääsemaks randa...

Kivi on ka võti leidmaks teed õrna naishinge südamesse.
Ainult, et ajapikku muutub see naasama kalgiks, kui elutu kiiskav kivi.
Sestap minupoolne panus on pehmemat sorti võti.

Võtmemeistrid...

24.7.10

Minu nahast...

mötlesin kaua
jöudsin järeldusele
et minu naha
sa myyd turundusele

mötlesin kaua kaua
mus syvenes segadus
myyes minu nahka
on täitsa sigadus

enam ma ei mötle
sa teada ei saa naqnii
niiqinii sulle ei ytle
qhu ma oma naha panin

23.7.10

Veikene kuulutus koos soovitusega...

Vahetan mõneks päevaks suveleitsaku talvekarguse vastu...
Mitte, et mul suve vastu miskit oleks.
Igati normaalselt kuum suvi on.
Ja õudselt ilus veel teine.
Nautigem Eestimaa ilu.
Soovitan oma reisiplaanid seada sinnapoole, kuhu eelnevatel aegadel pole saanud jalga maha panna.

Avastamisrõõm on see, mis seiklejavaimu toidab.
Kunagi ammusel ajal käisin Saaremaal,
Muidugi koos vanematega.
Siiamaani on meeles, kuidas ma Tehumardile sattusin.
See avastamisrõõm oli tollal niivõrd suure elevusega kaetud, et ma mõistan neid kirjamehi, kes on kirjutanud avastamisõhinat täis reisikirjeldusi...

Ma pole elu sees Hiiumaal käinud.
Pea igal aastal plaanin korra, et seekord tasub sinna sattuda.
Alati lööb miski mu plaanid sassi.

22.7.10

Kahekõne

..."Oh, ma ei tea!!!"
Tibid vaatasid teineteisele otsa.
"On ikka tösi?"
"Ma ju ütlesin ennist."
Hingates sügavalt öhku sisse ja välja, hakkasid kaks örna naisolevust kriiskama ning kaklema. Pikad küüned välkusid kuupaistel, juuksekiharad hakkasid lendama...
"Vaaleetaad!!!"
"Aauusaalt!!! Aiii!"
"Paras sulle! Sähh, söö mulda..."


Kivi tagant jälgis kahetseval pilgul groteskse ilmetu näoga mees, kelle pärast fuuriad tülli läksid...

20.7.10

Kusikust poliitbroiler kurdab, et teda tõmmati tillist.

Äriühingud on selleks loodud, et juhmakatelt raha kätte saada.
Üks plont poliitbroiler selle õnge läkski.
Ja tunnistab ise ka, et on rumal. Ning teeb seda avalikult.
Ilmselgelt oli plont odava telefoni lummuses.
Aga vinguda, et pakett 200 eeku kuus jube kallis lõbu on, no andke andeks, mina sellest virinast aru ei saa.
Ihnuskoi veri lööb välja?
Mehed, sellele vallalisele plondile ärge jummeli pärast naiseks minge.
Huvitav, kui plönn oli majandusminister, võttis ta sellesama plondi omale abiks. Nüüd on ta paar aastat juba Revali linna abilinnapea nõunik.

Issanda loomaaed on tõesti kirju...


Enne kui mingile lepingule alla kirjutada, tuleb leping läbi lugeda, siis mõelda, lugeda veel kord ja jälle mõelda ning siis alles pookstaave alla viskamata ukse poole taanduda.

19.7.10

Sead lolle ei söö...

Mu daamid ja härrad.
Pöördun Teie poole, et teavitada saabunud kriisist.
Oh ei, mitte majanduskriisist pole jutt.
Hakkas kergem?
Tore siis.
Kohe selgitan.
Lubage mul veidi köhatada ja vett pruukida.
Khmm-khmm...
Lõnks-lõnks...
Vabandust, kas õlut polegi või?
Ei olegi?!
Teate, kui pettunud ma olen?
Ah ei tea?
Olgu – olgu...
Asun asja juurde.
Nimelt, mul on seesinatine ideedekriis.
Nagu omal ajal biitlitel, kes salvestasid appikarje kauamängivale.
Ma võtan neilt šnitti.
Ei, ärge nüüd plaadipoodi tormake...

Niisiis, ma viimastel päevadel olin küla pääl, aitasin ühte juubileumi ette valmistada. 
Aga selle kuumusega, mis olevat õige Eestimaa suvi, kaotasin rohkem energiat, kui salvestasin.
Isegi vee kaanimine ei aidanud mul mõtteid korrastada.
Hea oli, et mul lõviosa loost „Lagunemine“ eelnevalt kirja sai pandud. Aga miski närib mu hinges siiamaani, et midagi on selles loos puudu.

Üks asi paneb mind alati imestama. Ükskõik, kus ma ka olen aidanud mingit pidu ette valmistada, olnud seal sees või väljas, alati ollakse eelnevalt jube närvilised.
Külalised kaugelt sõidavad pika maa maha, et auväärt juubilariga koos üks korralik pidu maha pidada. Et oleks hiljemgi hea meenutada, et kostitajad olivad üsna heal tasemel: söök-jook laual, külmad viinad laualt otsa ei lõppenud – ikka jäi mõne pudeli põhja väärt kraami hommikuseks peaparanduseks.
Mis veel tähtsam – juubilar jäi ise väegade rahule.
Aastas on vähe neid päevi, mis paneb teda eriliselt tundma. 
Peale seda, kui viimane külaline on vehkat teinud, tekib suur pingelangus, mis isegi mõne kõvema olemisega eide-taadi niivõrd pehmeks teeb, nagu suur süda kivilt veereb (või oli see ütelus vastupidi?). Siis muutuvad nad üleliia ülemeelikuks.
Peo õnnestumine on mõnele ikka reputatsiooni küsimus.

Aga ometi seda kõike saab teha ka pingevabalt.
Tõsi, omal ajal olin oma pidude suhtes pinges, eks ma kasvatasin hiljem paksu naha peale.
Pohhuistiks olen aastatega jäänud.
Ja igat asja võtan lõõbi ja aasimise korras ette.
Mõni ei saa mu lõõbist aru ja solvub südametäiega, märkides väegade mürgiselt, et ma olen nii loll, et siga ka ei söö...
Mina irvitan tavaliselt selle peale.
Ja mitte vähe.

Eelnevast tulenevalt ei jõudnud ma seekord fotojahile.
Kurat võtaks, vist tuleb ka järgmine fotojaht vahele jätta.
Jälle üks juubelite kogumik vajab tähistamist.

15.7.10

Lagunemine

Sel õhtul sadas tihedat vihma.
Peale kuiva kuumust oli see lausa õnnistuseks. Tavaliselt kestis põuaperiood poolteist kuud.
Sel aastal oli see juhtumisi väga pikaks veninud. Vanemad linnakodanikud ei mäletanud sellist pikaleveninud leitsakut. Arhiivis tuhnides ei leitud mingit kirjet, millele toetudes oleks saanud väita, et taoline aasta kunagi oli valitsenud.
Nõnda olid noored hakkajamad kompsud kokku sidunud ja pühkinud linnakese tolmu jalgadelt, lubades mitte kunagi tagasi tulla. Neile järgnesid need pered, kes käega löönud, nähes saagi ikaldumist ja põua jätkumist. Arstil tuli nii mõnigi kord surmatunnistusele alla kirjutada – mõned vanemad inimesed olid kuumarabanduse saanud.
Polnud ka ime, kui Astoria linnakese allesjäänud elanikud pidasid rõõmupidu. Varem oli neid kokku ligi viiesaja ringis, kui põud harvendas nende ridu napilt sajani.
Linna šerif oli ettenägelikult rakendanud enamiku allesjäänud tugevaid kodanikke korravalveteenistusse.
Šerifi ponnistusi tunnustati osariigi juhtkonnas, kus kuberner oma käskkirjaga andis pankuritele korralduse võimaldada Astoria linna elanikele protsendivaba krediiti. Vastutahtsi olid pankurid sellega lõpuks nõustunud. Seda kuuldes olid veerenud kivid kaupmeeste südameilt. Samas said nad aru, et suurt kasumit nad ei teeni – vastasel juhul sekkunuks kuberner ise.
Üks ettenägelik kaupmees oli avanud oma kaupluse juurde ka lokaali, kus käis pidu ja trall.

Šerif hingas kergendatult, kui esimesed piisad katusel sabisema hakkasid. Siiski andis ta oma meestele korralduse vägijooke mitte tarbida. Saates mõned vähem taibukad mehed patrulli, andis ta lubaduse, et valvekorra üle andnud patrullijad võivad oma nosu tema kulul täis võtta siinsamas jaoskonnas. Ülejäänud mehed taipasid asja tuuma ära ning mängisid kaasa. Šerif oli jaganud graafikujärgselt ka ülejäänud mehed patrullidesse, andnud neile käsu esialgu puhata, et vajadusel värskeid mehi kasutada.

Samal ajal, mitu miili eemal, pöörasid kiirteelt maha sadakond tsiklivenda, kes olid teel läänerannikule.
Vidukil silmadega vaadates pilvede teekonda, otsustasid nad saju lõppemiseni jääva aja veeta Astoria linnas.
Keerates lahti vihmamantleid, tekkis plaan paari tosinajagu meest ette saata, niiöelda eelsalgana.
Ülejäänud pidid nii tunni kahe jooksul järele tulema.
Nii läks üsna pea liikvele kahekümneviiest mehest koosnev rühm.

Šerif oli üllatunud, kui talle raadio teel teatati kutsumata külalistest.
Ta käskis kõigil meestel valmis olla. Need, kes vaevu said kodus sõba silmale, pidid magusast uneajast loobuma. Patrullis olijatele andis ta käsu järgmiste korraldusteni oma kohale jääda.
Siis tuli talle meelde, et see pole just targem tegu. Seda mõistes kirus ta end maapõhja. Raadio teel andis ta käsu koheselt kõikidel patrullidel ilmuda koheselt politseijaoskonda.
Astudes välja vihma kätte, kuulis šerif taamalt kostvat tsiklite mörinat.
Algne vihmasabin oli muutunud lausvihmaks. Piipu popsides palus ta kõigekõrgemat, et see aitaks tal õigeid otsuseid vastu võtta.
Siiani oli šerifil vedanud.
Kuberneri ennast ei tihanud ta tülitada, ehkki nii oli vast mugavam, et kui midagi untsu peaks minema, saab kuberneri süüks ajada. Samas jällegi, võidu puhul lõikab loorbereid just tema.
Paari kuu pärast on kubernerivalimised...
Kakskümmend viis jõuguliiget ei ole suur arv elimineerimiseks.

Šerifile meenus eelkäija, kes ei suutnud toime tulla kahekümne purjus põrguingliga. Need olid kõvasti räsinud Astoria suhteliselt turvalist ja rahulikku eluolu mitmeks aastaks.
Toona kaotas heatahtlik ja muheda olemisega šerif valimistel üsna napilt talle. Kümme enamhäält tõi lubadus tulevikus sarnast olukorda mitte juhtuda. Vekslid olid antud, nüüd tuli need lunastada...
Sel hetkel, kui viimane rattur seiskas oma masina lokaali ukse ees, olid šerifi mehed nad ümber piiranud. Üllatunult neile sihitud laskevalmis pumppüssitorusid jõllitades ei hakanud tsiklivennad protesteerima.
Ei läinud kaua, kui nad olid toimetatud politseijaoskonna seinte vahele.
Šerif hõõrus heameelest käsi – ta oli saavutanud jõugu üle suurepärase taktikalise võidu.
Nii mõnigi šerifi tegude õiguspärasuses kahtlev korravalvur tahtis midagi öelda kodanikuvabadusest ja süütuse presumtpsioonist. Nemad vannutati enamuse poolt vaikima. Pealegi lubas seadus 12 tunni jooksul kinnipeetavaid ilma süüdistust esitamata rootsi kardinate taga hoida. Šerif ei tahtnud asjatuid riske võtta.
Kiites oma mehi, keeras šerif viskil korgi pealt, rüüpas ise ja lasi pudeli ringi käima.
Kui peale teise ka kolmas pudelgi tühjaks sai, oli kära politseijaoskonnas liiga kärarikkaks paisunud. Mehed kiitsid üksteise võidu geniaalset ülemust.
Ühel momendil keset hõikeid kuuldus väljast mürinat.
Šerif oma lähimate abidega läks vaatama, mis toimub.
Niipea, kui nad jaoskonna uksest välja astusid, valgustas šerifi ja tema abisid ülejäänud kolmveerandsaja tsikli võimsad prožektorid.
Üllatunud šerif, kelle käes oli kaks viskipudelit, suunurgas tolknev piip, kaelus lahti nööbitud ning kaabu kuklas, seisis mõnda aega jahmunult.
Selsamal hetkel saabus Astoria peakorravalvurile mõistmine, et tema karjäär on uppi lennanud...

Tund hiljem sõitis üks vana pikap vaevaliselt edasi liikudes osariigi piiri suunas.
Kruusane tee ei pidanud sellele vetevoole, mis taevast alla sadas, vastu ning muutus pehmeks...

13.7.10

Hundinuiad, tuumaplahvatus taevas....

Eile kuumusega pold mõtet eriti tööga rabeledes rasva põletada.
Niisiis võtsin nõuks jalutada. Haarasin seebifotoka kaasa, ning läinud ma olingi.
Siin on osa neist piltidest mis ma valisin välja paljude klõpsude seast. 
Niisiis, hundinuiad on siuksed:


Taevaisside tuumaplahvatus elik tuumaseen:


Põhjanaabrite kanep õitseb:

Angervaks sügavas kraavis üritab samuti õitseda:

Veekogu:


Tagasi tulles selle jalutamise jutu juurde.
Ilm oli lausa kuum ja lehkas asfaldi-okaspuu segu järele.
Kohati registreeris mu haistmisaparaat ajupoolkeradele lausa sellist lõhna, mis omane Võsule. Paari sõnaga võttes, lõi silme ette pildi ammusest lapsepõlvest, mil ma sealkandis suvitasin.
Niimoodi heietades tiheda liiklusega maanteel liikusin, kui ma tundsin mingit kõrvetust põlves. Rehmasin käega üle põlve ja oligi asi unustet.
Õhtul aga tundsin taas selle koha peal kõrvetust ja kui pilgu peale viskasin, ei suutnud end ärr kiruda. Põlvel ilutses suur vesivill. Samasuguse välimusega teine nagu kalal on õhukott põues. Kuna digika akud olid tühjaks klõpsitud, siis polnud mul mingit võimalust seda villi jäädvustada.
Siis tärkas minus siuke kuradike, kes ironiseerib alailma.
Kui on vesivill, siis miks ei teki viina või õllevilli. Mõtleks, viinavilli sisu oleks saand pitsi pigistada. Samas on ta ka desinfitseeriva toimega.
Natuke mõtlemist ja selgus käes, kust see vesipaskvill pärit on. Tee ääres astusin kraavi, kus ma tahtsin mõnda taime lähemalt pildile klõbida.
Seal kasvas ka mingi väiksemat sorti putk. Mida ma oma põlvega riivasin.
Ei oska kohe öeldagi, kas tuu on ikka seesinatine kurikuulus sosnovoi putk?

12.7.10

Kuradi aupaiste?

Kui ma Väike-Maarja jaanikult, mis seekord Ebaveres toimus, koju kõmpisin, juhtus selline ilusapoolne hommik olema.

Mööda Tamsalu maanteed lonkides ei jõudnud ma ärr imestada siukset asja.
Jälgides päikese tekitet varje, panin tähele väheldast ebakõla.
Kui teistel kaasaskondajatest sugulastel ma ei täheldand sellist nõnnanimetet kuldset aupaistet, siis mu enda varjul oli see täitsa olemas.
Kuna mu pildilejäädvustaja jäi maha, siis laenasin vennatütrelt fotoka ja klõbisin pildi ärr.

Nüüd ma küsin, kallis rahvas, teilt seda asja, miks mul taoline kuldne rõngas ümmer om?
Kas ma seetõttu olen pühak?
Kas või millal see „minu pühakuksolek“ kerkosakste poolt välja kuulutetakse?
Kas mu sabas hakkab tolknema naapalju jüngreid, kes ahmivad mu öeldud idiootsusi tõe pähhe ja kirjutavad tulevastele põlvedele „Kolmanda Testamendi, mis kantud Pühast Vaimust“?
Lämmi on, kus kargelt külm mõtlemine on asendunud palavusest tingitud soigumisega.

Niisiis, see on selle aasta sajas postitus, mis tahab natuke niisutamist saada.
Palju õnne mulle lobapidamatuse eest.
Premeerin ka blogi jahutava „Jetiga“...


Lähen, kammin ennast nüüd sassi!
Õllesõbrad teavad, mida tahtsin viimase lausega öelda...

P.S.
Vabandan siiralt, et (T)oimetuse süü tõttu läks lugu ilma pealkirjata teele.

11.7.10

Peaaegu, raisk...


Peaaegu oleksin ärr unustand, et fotojahi teemaks täna pea on...


On ju mõnus naerupea?

Kellele punast maasikapead?

Hiinlane vist?

Kui hoolega vaadata, leiate Kõuevana piilumas:


Aga peata ratsanikud peatuvad siin...

10.7.10

Mõtteline hetkekild mõttekillust...

Lugesin kuskilt, et kannatus on lootuse kunst.
Kuna ma tean, et lootus on lollide lohutus, siis järelikult kannatus on lollide lohutamise kunst?
Eks ta nii kipub paraku olema, kui jeebuse kannatused nörritakse kerkosakste poolt nii ärr, et madalama astme õed-vennad kristuses peavadki leppima tollesamuse lolli peaosaga.
Mnjaa...
Matemaatika vastu ei saa...

9.7.10

Ma ei tea, kas see on loll mõttelünk...

Oleme juba 6 aastakest euroliidus, saame varsti rahaks euro, aga miski jääb hinge kriipima.
Nimelt, käies kaubahoovides, magasiinides või kaubamajades, olen tähele pannud, et mõne tootega pole maakeelset juhendit kaasa antud. Seda polegi.
Küll aga on sildid, mis mürgise liimiga paki külge kleebitud, või siis printerist väljatrükitud mitme mudeli kasutusjuhendid.
Saa siis aru, kui kõik on puder ja kapsad.
Samas on soome, rootsi, saksakeelsed olemas.
Isegi venekeelsed vaatavad vastu, ehkki Venemaa pole Euroliidu liigegi.

Mis toimub?
Meie poliitikud ei tahagi, et maakeelsed juhendid kaasas oleksid?
Tollepärast siis nad suruvad kõigepealt ülikoole inglise keele õppele üle minema. Vahepeal oli isegi nendepoolset möla sel teemal, et gümnaasiumiharidus peaks inglisekeelne olema.
Ja teevad eesti keele nii maha, et oioioi...
Väites, et niimoodi meite konkurentsieelis alles tärkab.
Kuradile käige, raisad, ma ütlen!
Nad häbenevad vist, et nad on euroopa ühe paiksema ja vanima rahva seast võrsunud?
Muidu oleksid nad ammuilma mängureeglid paika surunud neil korporatsioonidel, kes või mis tahavad meite maal oma toodangut parseldada.
Kui minna väljamaa korporatsiooni peakorterisse sellest juttu tegema, siis noogutavad need sellid raisad pead ja ütlevad, te olete ju venelased!!!
Mis kuradi venelased?
See, et meid savetskaja sajuuzis vastu meite tahtmist kinni hoiti, ei tee meid veel venelasteks!

Teeks poliitikutele siukse ettepaneku, et samal hetkel mil euro meil valitsema hakkab, peavad kõik väljamaa korporatsioonid, kes meie osariigis tahavad miskit maha parseldada, andma kaasa sellised juhendid, kus rootsi, taani, norra, soome, islandi, inglise, saksa keele kõrval ka eesti keel maksev on, mis antud toote ja mudeli kohta saadaval.

Kui poliitikud sellega hakkama ei saa, siis on nad kõik könnid, kes millegagi hakkama ei saa.

Kaua me köögutame väljamaa onu ees?

AEG OLEKS LÜÜA SELG SIRGU!

7.7.10

Tigu.

(Ladnakeeli: theocojas limucas)

Tigu on limukas, aga tõeline matkaja, kel oma telk kaasas.
Liigub üliaeglaselt punktist A punkti... kui üldse jõuabki. Tavaliselt litsutakse ta talla all laiaks. Mõnikord aga õnnestub teol eluga pääsedes kanade söögikünasse või muskuspartidega täidetud aeda, kus ta halastamatult nahka pistetakse. Tähelepanu! See, mis pärast seedimist muskuspardi soolikaist väljutatakse, ei ole nälkjad, kes on tigudele kõigest vaid kodutud sugulased, vaid sitt.
Eriti ohtlik vaenlane teole on aiapidaja, kelle esivanemad olid kauges minevikus teoorjad.
Tigudele meeldib kergemat magusat alkohoolset jooki lürpida. Joobnud olekus nad kaotavad oma kojad rannale, kus nad parasjagu päikest võtsid. Kuna järgmisel päeval ostavad nad suures pohmellis olles kamba peale äädikapurgi, kuhu sukelduvad üksteise järel pead parandama.
Teadusmaailm oli hämmingus, kui selgus, kuhu kadusid miljonid rannas mahajäetud kodade omanikud.
Prantslaste kõhtu.
Teod andsid teaduslik-insenerlikku inspiratsiooni, kuidas ehitada seljakotte.
Kui me näeme kiirteel venimas haagis- või autosuvilat, siis teame, kellele me võlgneme möödasõidu ootuses miilipikkused järjekorrad.

Viipekeel igasse kooli?

Eelmistest postitustest saite teada, et ma veidikene viipekeelt tönkan.
Veidikene jah, kuna omal ajal õppides Tarbatu Pööbelmanni instituudis keelati selle kasutamine kooli juhtkonna poolt meil ärr, millest on mul eriti kahju.
Ma saan tookordsest juhtkonnast aru: vastasel juhul me ei pingutanuks end õppima kõnekeeles väljendama.

Mõni aeg tagasi viibis mul külas harvaesinev nähtus elik klassiveli. Temal oli kuulmine suht-koht isegi parem kui minul, ta võinuks lõdvalt tavakoolis hakkama saada. Temaga vesteldes kuidagiviisi põikasime ka õndsat kooliaega meenutama. Klassiveli oli ikkagi seda meelt, et tema ei kahetse seda aega taga, et see kool oli parim asi tema elus.
Siis koorus juteldes ka see asi välja, et ta istus nimelt sellepärast kõvema jooksukuulsuse kõrvale et neil oli diil – tema õpetab oma pinginaabrile eesti keelt ja õigekirja ja saab vastu täieliku viipekeelse sõnavara elik õpeta mulle viiplemist. See diil oli ilmselt üsna viljakas, sest mõlemad said enam-vähem, mida saavutada tahtsid.
Nüüdki, kus me sellest vestlesime, panin tähele, et klassivellel on kuulmislangus tajutav. Ta ise tunnistas, et ilma kuuldeaparaadita enam hakkama ei saaks.


Kuna Eesti õigusruumis kehtib kaks riigikeelt – eesti kõnekirjakeel ja eesti viipekeel, siis peaks ka neid keeli mõlemaid õpetama.
Seda enam, kui ma juhtun kokku kuulmislangusega inimestega, kes mürarikkas ja vibratsioonilises keskkonnas oma kuulmise kaotanud, ilma et nad seda märkaksid. M
a tajun muutust nagu iseenesest.
Kui varem sain rääkida vaikselt, siis nüüd sama inimesega juteldes pean oma häält tõstma ja aeglasemalt rääkima.
Hea, kui inimene ise taipab, et ta ei kuule.
On ka selliseid inimesi, kes ei tunnista ega teadvusta endale, et kuulmiskahjustus on jääv.
Vaat nendest viimastest on mul tõemeeli kahju.
Nende eneseuhkus ei luba tunnistada, et neil on tõsine puue, mis võib areneda kurtuseks.
Nemad on kaitsetumad, kuna nad häbenevad oma puuet ning püüavad igast sorti soolapuhujate mant abi leida.
Juhul, kui neil oleks algtõed viipekeeles olemas, on neil ju hiljem lihtsam hakkama saada. Samas peavad nad ka arvestama sellega, et nii nagu muutub kõnekeel, niisama kiiresti või veel kiiremini muutub viipekeel.

Näiteks omal ajal, oli balti spartakiaad kolme vabariigi peale, kus sai võrrelda kolme riigi noorte läbisaamisi. Hämmastaval kombel said kõik viipekeeles aru, kuigi oli ka erinevusi.

Mina arvan, et kehtivaid riigikeeli võiks õpetada igas koolis, ka Eesti venekeelsetes koolides.
Ei saa jätta tähelepanuta fakti, mis Pööbelmanni instituudi põhjal avastatud – et kõik meie kooli saadetud muukeelsetest perekondadest pärit lapsed on pea kõik maakeelseteks saanud ning mis tähtsam, nad on patriootilisemalt meelestatud kui meie poliitikud, kes rahva asju ajavad.
Niisiis, haridusminister võiks kaaluda esialgu vabatahtlikuse alusel viia igasse eesti kooli sisse õpetamaks eesti viipekeelt.

Mitmed nüüd küsivad, mis see Tarbatu Pööbelmanni instituut on, siis teadmiseks neile, et omal ajal kandis see kool tegelikult Hans Pöögelmanni nimelise Tartu I Eriinternaatkooli nime, mis nüüd on lihtsalt Tartu Hiie kool.

6.7.10

Kõlab nigu "Inetu pardipoeg"

Ennevanasti, kui käisin teisi blogisid lugemas, siis kummalisel kombel olid mõned blogid liiga filosoofilised, et neisse süüvida. Niivõrd kuiv tekst oli neis sees. Minu arust.
Andku blogardid mulle andeks, et ma neid sõnu kasutan.
Aga nii ta oli.
Nüüd aga, olles otseselt kokku puutund, juttu vestnud, sada asja arutet ja imestades, kui loll ma võisin olla, siis minu siirad vabandused takkatraavi.
Ma ei oska seda seletada.
Ilmselt on viga minus eneses.
Mõtlesin jupp aega enne, kui selgusele jõudse.

Kunagi ammu, varases lapsepõlves, ilmselt ma miskit rääkisin, järsku jäin tummaks. Teadagi, antibiootikumid, mis kuivatasid mu kõrvadest vajalikku vedelikku, mille järel ma enam nii heasti ei kuulnud, tegid oma töö.
Sellest jäi ka kõne mõneks ajaks kängu. Kuidagiviisi sain jälle järje peale, aga...
Kui täishäälikud mu kõnes olid omal kohal, siis seda ei saanud öelda kaashäälikute kohta. Hullem olukord oli sulghäälikutega. Katsuge siis aru saada, mida ma öelda tahtsin, kui häälikud olivad segi mis segi.
Õnneks tuli selline Tarvanpää-periood, kus ma krihvli ja tahvliga kribama õppisin ning logopeedi vahet käisin.
Kirjaoskusega tuli kõnekorrektsus küllalt kiiresti.
Edasi tuli Pööbelmanni instituut Tarbatu linnas, kus peedilogo man vahest harva sai käidud.
Olgu mainitet, et mu kuulmine on aastakümneid peaaegu samal tasemel püsinud.
Sosinat kui sellist kuulen, aga sosinal öeldud sõnum ei jõua mulle üldse pärale. Olen imestanud mõnda oma klassikaaslast, kelle kuulmine oli minu omast oluliselt kehvem, kuid sosinal öeldud sõnumi tabas ta ärr küll, kusjuures ilma kuuldeaparaadita.
Linnulauludest kuulen mina kaugusest ainult käo kukkumist. Sedagi alles siis, kui keegi mu tähelepanu sinnapoole viib...


Seda enam ma hindan isiklikke kontakte, et saan kuulata teiste hääleintonatsioone, kõnevarjundeid, ilmekust...
Viimati BlogKokil olles jätsin meelde nii mõnegi blogija häälemaneeri, asetasin selle tema enda blogisse, lugesin, ja hämmastus oli suur.
Uskuge või mitte, see blogi, mida enne igavaks pidasin, hakkas elama.
Oma säravas kuues.

5.7.10

BlogKoki lõpetuseks elik päeva nael...

Õdaq tagasi sõites polnud Tõusu tõusul plönnipenidest haisugi.
Selle tabasin ma oma haistmisaparaadiga ärr.
On ikke ohmud – laubasel päeval tööl, samas kui enamik puhkab.
See vist ongi põhjus, miks mupolased tigeduse välja valavad higi ja verega oma leiba väljateeniva töörahva pääl.
Tõusu langusel meenus, et enne Statoili seisab maja nimega Kaamos.
Oi kulla Kaamos, kas tõesti sinu tare?
Ainult, et muruplatsi küll ma ei märgand. Mõisast röökimata...
Küll aga oli kolm aastat tagasi seal üks kasiino.

Ületasin ristmiku ja hakkasin laisalt kulgema. Senikaua kuni üks kena naisrattur pani must ette. No kuidas siis todasi tohib asja jätta? Panin kolmanda käigu sisse ja tuhisesin talle järele. Enne Järvevana teele jõudmist olin tal kannul, kui silberauto manu tast ette kimasin. Nüüd pold mul muud kui kihutada Ümerale... ptüi, Ülemistele ikke.
Perroonil seisis juba paarkend inimest, kui mina kohale suvatsesin ilmuda.
Edasine oli kökimöki – ootasin särtsuruuna.

Aegviidus ma kaua ei molutand. Panin ajama. Aga kui jõudse jänedale, siis mõtsin, et pean hoogu kinni ja keeran musta täku talli manu. Mõtlesin sealt veidi kerget kehakinnitust saada. Sinder oli reserveeritud. Raisk...

Edasi sõites olin nagu Nipernaadi. Mõnus heinamaa lehk, haljendavad põllud, sinitaevas...
Täiuslikumat lõppu ei oleks osanud sellelt päevalt oodatagi.
Peas hakkas kummitama üks viis.
Kui siit pilve piirilt alla vaatan
üle õitsva Eestimaa...

4.7.10

Muljeid BlogKokist... koos fotojahiga.



Mnjaa...
Nagu kõik teavad, toimus eila Rahumäel Alfredi pubis üleuniversiumi tähtsusega maakeelne üritus BlogKok.
Kuna netti on juba lekkinud neist kaja-vastukajadest (neist loe kaamose, yksikhundi, Bianka ... blogist), siis võtaks ette minu seiklused ...
Algaks siis sellest, et hommikul oli veel valida, kuhupoole pöörduda, kui rongi peale jõuda. Kaalumisel oli kahe variandi vahel: 20 kilti väntamist ja särtsuruunale või 10 kilti uhamist ning kapsaussile.
Valisin tervislikuma viisi.
Hommik oli kuradimast ilus, mida polnud aega nautida.
Kui ma Nelijärve manu jõudse, siis see kuradi kapsauss ootas õrritades seal, et minu nina ees uksed kinni lüüa ja ärr pageda.
Selle eest aga särtsuruun ootas mu ilusti ära. Lõi uksed kinni alles siis, kui kaks jutukat mammikest kolmandat ära saatsivad. Nii ilus oli vaadata aknast välja, kui armsalt naeratades nad lehvitasivad pooleldi maa sisse vajunud suure betoonploki otsas. Pisar kargas lausa silmanurka.
Ülemistel lükkasin oma tranduleti perroonile ja ootasin inimmassi haihtumist, mida ei tulnud kaua oodata.
Kihutasin Ülemistes ringi ning tegin aega parajaks. Mingi maasikafestivall olla. Olid küll maasikad, aga mitte need, mida ma oleksin tahtnud ntx põsele, kaelale, kõhule, khmm... (Kuule, edasi loe „Maajast“).
Seejärel hüppasin truu ratsu selga ning uhasin mööda Järvevana teed Järvele. Supluseks ei lännu.
Kooserdasin sealgi veidi aega ringi, siis otsustasin Rahumäele sõita. Tõusu tõusul aga magasid-nägid plönnikoerakesed oma rohelises bussis õndsat und, mitte ei tea, kas peremehe kondist?
Ma igaks juhuks võtsin hoo maha, et saan jalaga äiata, kui nad marutõbistena minu suunas peaksivad hakkama jooksma. Ega tea ka, mis loomad mõtlevad ja kuidas nad käituvad.
Võtsin suuna vana, auväärt kitsarööpmelise raudtee sillale. Sealt alla tuhisedes ei märganud mina, millal tuleb hoogu maha võtta ja kimasin ühest kilukarbitorust läbi ja enne pidama ei jäänud kui Nõmmel. Oehh, jama messugune. Kolm aastat tagasi elasin sealkandis ja siuke ränk eksimus.
Aga et fotojahiteema oli U, siis otsisin fotoka kotipõhjast ülesse ja siin on minu pildid antud teemale...

U-ga lõppev lause sillal.

Herra Mänd on dzentelmen põlvitades tundmatu näitsiku ees: "Palun, tule...",
mis peale aga hüpati rõõmust õhku ja kiljuti "UI..." ning maanduti pea ees vööni liiva sisse...

Teised uutajad...

Vaikselt tagasi vändates sõitsin taas kord õigest teeotsast mööda. Kaesin küll, et miskit on valesti, aga eksimine pidi inimlik olema. Ümmerpöörd ja sammu, Marss!
Parkisin oma reaktiivmootoriga tranduleti heade lõhnadega kohta.

Äratundmiserõem valitses mind, kui pubi uksest sisse astusin. Tellisin kehakinnitust ja tassi kohvi ning toetasin oma tagumiku sama laua taha, kus aastaid tagasi istusin. Seal lauas oli väegade stabiilne pubiWiFi levi.
Luurasin veidi kõõrdis silmadega veits pubilisi.
Kogusin julgust, sest julge hundi rind on haavleid täis, nagu klassikud ütlesivad kunagi.

Veidi hiljem ma nagu ei märgandki, millal ma teiste blogijate manu sattusi.
Ausalt öelda, ma natuke ilmselt kohmetund olin, sest ega ma esimesel kohtumisel eriti palju sõnu võhivõõraste inimestega suheldes ei loobi. Nii jätan endast vähemalt väegade targa mulje. Kuidas see mul korda läits, ep tia mette. Mul siuke tunne oli sees, et ma olen pooli inimesi kuskil näinud, aga kus? vaat seda ei tea. Ehkki ma tean, et ma pole varem nendega kokku juhtunud.
Ju siis andsid asjaosaliste blogid niipaljukest inffi.
Kui ÕöHulkur oma vahmiiliga kohale jõudis, siis läks paljudel näod vähe pikaks, kui ma eesti teist ametlikku riigikeelt kasutama hakkasin, kiiresti kogus end Kukupai. :D
Ausalt, ma nautisin seda.

Kunagi ammu, kui Tarbatu Pööbelmanni instituudis studeerisin, tuli ette siuke juhtum, kus me ÖöHulkuriga bussiga linna sõitsime ja mina pruukisin viipekeelt ning tema kõnekeelt. Üks papi küsis kõneleja käest: mis kell on?
Mina vaatasin oma käeuuri aega ning ütlesin papile. Papi nägu venis üsnagi pikaks ja jahmunult eemaldus meist. Temale ilmselt ei jõudnud kohale, et viipekeelt pruukiv inime ei pruugi olla kurt.

Selleks korraks ehk aitab?

2.7.10

BlogKok2010 ehk vast viimane võimalus reklaamida...

Naasiis, viimane võimalus reklaamida homme algavat BlogKokki elik blogardite kokkutulekut.
Kes tulla tahab, see tuleb!
Näituseks mina.
Pikad ööd ja palavad päevad läbi ettevalmistasin mina ennast vargsi BlogKokiks nagu steroide täispumbatud iluvõimleja kulturismi MM-x.
Veel eile polnud mul õrna aimugi.
Täna langetasin raske kaaluka otsuse.
Kuna Revali Linnaviletsus küsib räiget pappi piletikontsu eest, siis mina otsustasin, et tulen oma tranduletiga.
Kuidas seenelekäigu laul kõlaski ...mina lähen Volgagaa... kui mul seda Volgat käepärast oleks.
No tuleb siis käepäraste vahenditega hakkama saada.
No ma panin ajud vähe tööle. Silmad vilasid nagu algajal varganirul...
Lauda seina tagant sõnnikuhunnikust leidsin läbiroostetand Harley raami, millele kinnitasin muruniiduki mootori. Siis oli vaja, mis jõu maanteele surub, leidse võrri rattad. Vanast ajast oli jäänud paar oina-jäära sarve, vasikanahk tagumendi alla. Et pääkolu külmast siniseks ei tõmbuks, otsustasin austada LE-d, kunagi leitud saksa potid pudenesid sõrmede vahel ärr, siis otsustasin briti taldrikuid kasutada.
AHOI, BlogKoki algatuskomitee!
Alfredi pubis olles, kui kuulete mütsatust, kontide klobinat ja taldriku plärinat, siis teadke, et see olen mina!
Sellisel juhtumisel soovitan esmaabi valmis hoida just külma õlle näol.
Marlisidet pole vaja, sest mul pole tahtmist üllatuskülalisena Ramses IIIt etendada.

1.7.10

Härrased, tunnistagem tõtt! DigiTV on läbi kukkunud projekt....

Kurat võtaks...
DigiTV aeg on käes, aga viimased neli päeva pole mina jalkat saand kaeda. Karta on, et ka järgmised päikesepaistelised päevadki, pilvealusel saan jällegi kaeda...
Istun oma netpuugi otsas ja üritan VLC-ga asja käima lükata, aga usbi tvkaart ei taha vedu võtta.
Hakkab pilti hakkima.
Ometi sai nädal tagasi rahuliselt mõnda vutikanalakohtumist kaetud.
Usbi tvkaardis asi olla ei saa.
Pigem on vast signaalitugevuses või hajuvuses probla, mis edastatakse telemastist.
Varem sain ikka kaasasolivaga antennijublukusega kaetud.
Signa oli väga kõikuv – 25 kuni 67-ni, keskmine oli tähelepaneku järgi 34, MeTV andmete perra. Too viimati mainitet proget ei saa täisekraanil üldsegi jooksutada, pilt hakkab sakkima mu Asus 901-l.
Tõsi, ma pole proovinud, kuidas tuu MeTV Isadoral jookseb.
Ei viitsi hakata kuumal päeval jälle miskit progema.
Siis ühendasin dm-antenni järgi. Alul ideaalne kuva, mis hiljem taas kehvaks muutus.
Võimalik on ka see variant, et mida rohkem DigiTV vaatajaid, seda hajusamaks pilt ka läheb. Imelik, kui suurel teel mingi suurem veok sõidab mõjutab see ka pildi kvaliteeti. Hää ainult et raudteed telemasti ja minu vahel pole. Taolisel juhul saan lõdvalt lugeda, mitu vagunit rongil haakes on ja mida nad veavad.
Telekapildil hakkavad ka häired tunda andma, ehkki digiboks on vahel ja antenn on pidevalt omal kohal old. Huvitav iseenesest, et kui algul oli pilt ilus, siis nüüd on mingi kamm vahele siginend.