Hei ATV/tsiklimehed, silmad siia!

Hea ATV/ tsikli omanik, kes sa elad Tallinna kortermajas ja sul pole oma nelja/kaherattalisele sõbrale talveks ulualust pakkuda.
Sõiduhooaeg saab kohe-kohe või on juba läbi.
Nüüd on aeg mõelda, kuhu truu ratsu talvekorterisse paigutada?
Räägi paari sõbraga, kel ka sama mure vaevab!
Äkki panete rahad kokku ja ostate maa-aluse garaažiboksi kamba peale?
Garaažiboksi asukoht – Haaberstis, Järveotsal.

Täpsem teave eelmises postituses. 

Müüa garaažiboks Haaberstis, Järveotsal!

Proovin nüüd tõsisema asjaga ka ühele poole saada.
Üks mu kaua-aegne tuttav müüb Õismäe piirkonnas garaažiboksi ning palus mul koostada ja riputada blogisse üks müügikuulutus.

Kiireloomuline teave!

Talv on tulemas... 
Kas sa jätaksid oma neljarattalise truu sõbra/töökaaslase lageda taeva alla?
Kus sahad võivad kriimustada, vähendades su auto edasist vastupanuvõimet ilmastiku tujudele?
Nüüd on tagumine aeg osta maa-alune garaažiboks, mis asub Haaberstis, Järveotsal!
Otse omanikult.

Hinnasildil on 3000€ + notarikulud pooleks...

NB! Müügiga on suht kiire! 

See kuulutus jääb ülesse niikaua, kuni tehing on saanud notariaalse kinnituse.
Või annan märku punaselt.

Kommentaarikasti, kui on tõsine soov osta oma autole korralik ulualune, palun kirjutada oma kontaktandmed, mille ma edastan garaažiboksi müüjale.

Tänud!

Tähelepanu!
Kes hiljaks jääb, see ilma ka jääb!
15. aprilli 2013. aasta seisuga on see boks müüdud! 

Vastupanuvõitluse päev. Oli ikka või?

Imelik on see ilmaelu.

Ma ei teadnudki sellisest päevast, kui seda on vastupanuvõitluse päev. 

Möhhh...

Tänavu hakkas see millegipärast varakult peale.  

Pea kõik väljaanded kisasivad juba nädal enne ühe ärimehe tütrest, kes pandi venekeelsesse lasteaeda.   

Misse minu asi peaks olema, kes kuhu oma lapse sokutab?

Aga selle peale hakkas kogu ajakirjandus kihama nagu vene rahadega kinnimakstud propaganda.

Seda asja nimetet minu meelest lömitamiseks.

Žurnalismus laulis kuni eilseni vene keele auks hosiannat.

Tänaseks on millegipärast arvamusliidritel suud vett täis.

Ju saadi aru, et liig hoogu läksivad perssepugemisega. 

Teen Riigikogule ettepaneku kaaluda sellist tähtpäeva meie kalendrisse panna nagu seda on Lömitamise päev. 

 

Minul viskas igal juhul see asi üle. 

Mul oli küll sitaviskamise päev.
Vedasin peldikust sitta välja peale.

Hea rahulik töö.

Eravaldusest...

Olen täheldanud, kui ümbruskonnas rattaga ringi liigun, eravaldust tähistavaid silte on tekkinud nagu seeni pärast vihma.

Mõni linnalaps ei saa sellest tagamõttest arugi.

Mina mõistan aga täiesti.

Ehkki omaniku staatuses, pole mina aga neid drastilisi samme astunud.

Hoolimata sellest, et oma kondamistel olen leidnud oma hallatava heinamaa pealt:

Prügimäe, kus on isikuandmeid täis okustaate, peamiselt päälinnafirmade vahelise kirjavahetusega.

Loetlematul hulgal kilekotte, kus McDonalds, CoffeInn, Statoil, Hesburger jpt. logodega ümbriseid ja topse ning muidugi ka pabertšekid, mis väljastatud Revali vastavatest toitlusasutustest.  

Miinivälju – eriline tipp oli hunnik, kuhu oli torgatud tühjakslaetud kõnekaart.

Seksodroomi, mis asub puukidest kubiseval territooriumil. Siit küsimus, mitu aastat kulub latekspreservatiivide hävimiseks tavalises looduskeskkonnas?

Kellelgi oli läinud äkki kõht lahti, et visanud oma kallid täispasandet uued teksapüksid ja trussikud jõe kaldale ning palja persega edasi liikunud. Seda rästikutest kihavas kevades.

Keegi ehitanud väikese onni, mille tagune klaasikildudest rikas. Eriti pudelipõhjaroosidest, mis püsti ootasid ohvrit, kes peale astuks. Onni püstitamiseks üle jäänud naeltest ei röögigi, kileräbalatest samuti.

Lõkkeplatsid, kus on põletatud noori puuhakatisi, mis on toore jõuga rinnakõrguselt murtud , ning mille ümber vedelesivad tühjad plastiksüütepudelid ja süütetabletid.

Jõe kaldalt olen leidnud loetamatul hulgal tühje karastusjookide, kölni vee, viina, õlle taarat, millega pole sittagi teha, sest sildid on lahti leotunud.

Paar maasturitäit jahimehi, kel on aega püss palgel terve päev passida suurulukit, kuid kel pole kunagi aega koprajahiks – jõgi piibreid täis.

Õpperaja, mille rajasid kohalikud kooliõpilased mingi projekti raames, kuid omanikku ei peetud vaevaks teavitada. Ega eelnevalt luba küsida.

Te linnavurled, ei mõika ühte asja.

Teil on linnades lausa kommunismus:

Töötate kellast kellani, peamiselt 8 tundi, siis asjad kotti ja meelt lahutama.

Teater, kino, kontserdiisaalid, bordellid – kõik need kultuuritemplid asuvad linnades.

Tuletõrjekomandod, kiirabibrigaadid, politseipatrullid ja muud turvaludrid on käeulatuses – viie minuti jooksul kostev sireenihuilgamine lahendab pea kõik probleemid.

Pangad, kohtumajad, haiglad, suured kaubanduskeskused...

No kuulge.

Mõelge veits maainimeste peale kah.

Maal ei saa töötada kellast kellani nagu linnas – kui töö on vaja ära teha, siis läheb üsna keskööni välja.

Tervis üles ütleb selle töötegemise käigus – oota kiirabi pool päeva.

Varguse korral tuleb konstaabel koos uurijaga alles järgmisel päeval. Kui veab...

Punase kuke kustutamise jätan lahtiseks, olenevalt talukoha asendist võib majapidamine maani põleda.

Kultuuritarbimise suhtes tuleb maamatsil käia rohkem rahaollust välja – sõit lisaks.

Poodisid pole igas kolkakülas ammugi, kuigi vanasti oli noid rohkelt.

Sestap pole ime, kui taluomanik oma maad märgistab eravalduse sildiga.

Sellega ta ennetab vargusi, tulekahjusid jne,. mis võivad, aga ei pruugi, tekkida (soovimatute) võõraste külaskäiguga.

Me ei suuda veel mõtteid lugeda, mis kavatsused sel või tol inimloomal on.

Turvaline kodu on kodu, kus pole igavlevaid ringikaarutajaid.

Ja te, linnavurled, tahate pseudoprobleemide tekitamise eest nõrutavaid kaastundeavaldusi oma plöögasse saada...

Jätke linnaelu sinnapaika ja kobige maale.

Ma tahaks näha, kaua teil see aega võtab, kui te panete püsti sildi, millel kiri „ERAVALDUS“.

Võin kihla vedada, et esimese paari-kolme aasta jooksul...

Raisakull teeb sporti - laisalt, aga ausalt! Teine osa.

Üleeila oli vaja järsku viia seljakotitäis kurke-tilli-mädarõigast Kadrinasse. Mu tädi elab sääl.

Võtsin selle teekonna ette. Ettevalmistuseks – nagu lihaste soojendamiseks ja muude siukste sportässade kombel, ntx. olematu kombeka selga ajamiseks - ei jäänud eriti palju aega.  

Koti sidusin pakikale, jalga tavalised pikad püksid, mis mul rattasõidul ikka jalas olivad, selga ajasin teksariidest tuulejaki.  

Ohutu liiklemise tagamiseks sinna otsa neoonkollane helkurvest.

Andmed sel teekonnal siis siuksed spidoka teatel:

keskmine kiirus: 22,4 km/h

suurm kiirus: 46,9 km/h  

teekonna pikkus: 58,93 km

aega selle läbimiseks läks: 2:37:37

Koduväravast sihtkohta minek oli täpselt tund.

Tuul aitas takka, paaris kohas sain üle 40km/h kiiruse kätte – Tapa poolt tulles Udriku sirgel langusel ja Kadrina viaduktist alla kihutades. Tippkiirus tuli viimasest, seal natuke järsem langus, aga tegelt oleks saanud veel kiiremini alla, kuid liiklus oli seal üsna tihe, et ei hakanud oma eluga riskima.

Ja ega alevi vahel ka saanud täistempoga kimada, mis veel sellest röökida, et kodutanumal auke täis kruusateel ei saand hoogu sissegi.

Tapal tegin väikese peatuse bensukas, kust ostsin katsetamiseks energiajoogi – sesmõttes, kas tasub ära? Ega tasunud küll.  

Aga tagasi tulles oli jama.

Puhus vastutuul, üsna tugevalt – tuli ragistada pidevalt käikudega, et üsna paras tempo leida, millega lõigata vastupuhisevast barjäärist läbi.  

Spidoka odomeeter näitab nüüd 955,4 km, totaalset aega 55:51...

Kuskilt otsast peab veel 44,6 kilumeetert otsima, on tuhat kilti täis sõidetud.

Lisandus man ca pooltund hiljem:
Kui ma bussiga sõitnuks selle maa maha, oleks kauem aega lännu.
Kõiksepealt jala paviljoni manu,  bussi ootamine, siis loksu bussiga linna, et seejärel ümber istuda ja sihtkohas edasi jala käia.
Ja vastupidi...

Märke saab lugeda ka nõnda...

Millegipärast õunafirma logo kaedes tuleb mulle silme ette...
... rasvunud jänki, kes punnitab söödud burgereid tagumendist välja, ise veits küürakil olles.
Lühidalt öeldes – sittuv ameeriklane.

Maapööraja memuaarid (osa 2)

Paar kildu tänasest vestlusest:

Tegelesin täna siukse asjaga nagu maapööramine – ju mul taolised sensitiivsed võimed man, mis lubavad selle raske ametiga tegeleda.

Ma pole nii rikas, et osta odavat mullafreesi, aga vähemalt tengelpung lubas kord osta Fiskarsi tellitava kõrgusega labida.

pihtimus

...
tahaks rääkida
rääkida
ja rääkida
veel kord rääkida
rääkida end tühjaks
nagu teised on seda teinud minu kuuldes

kuulasin
vaikides kuulates
imasin endasse seda rasket ängi
mis viinuks rääkija hauasängi
...

Mida nad küll oimetuses piibutavad?

Valik viimaste päevade pealkirjadest seemitsopa näitel ja minu arusaamast asja sisust.

Mingi Kobin väidab, et võttis oma kampa mingisuguse autsaideri.

Ausõna, minule pole keegi miskit sel teemal kobisenud, muidu oleksin praeguse seisuga Revalis.

Noorm elupäästja on seemitsopa andmetel 14 aastane, kuid pildil on 41 aastane raskelt relvistunud isik.

Ei oska enam miskit kosta ka mitte, et seal oimetuses hõljub vast tükimat aega mingi eriline plontikanepiving.

Paralümpia inspirrib kahuriliha?

Enam pole sinna asja mitte vaimust nõtradel, kellele need mängud üldse on mõeldud...

Spordist veel: kangi alla jäänud tõstja suri.

Oli vaja ronida sinna junni alla?

Vaesed kreeklased – peavad hakkama kuuepäevast töönädalat pidama mingisuguse troika (loe:püha kolmainsuse) nõudel.

Demokraatia sünnimaal ütleb abstraktne kolmik, mida see rahvas tegema peab? Absurdsus kuubi kuubis.

See on puhas sekkumine iseseisva riigi siseasjadesse...

Keegi Voldemar Putin õpetab kurgedele lendamist.

Nüüd on padueestlastel kurejutud lõppend, neil on kaks võimalust – a) kurg asendatakse hanega, luigega, minugipärast pääsukesega, b) appi võetakse hädapärast ka loomad.

Kussa tohid lastele rääkida kaageebiitide eeskujul lendavatest kurgedest, kes lapsi toovad.

Või on nüüd kure toodud laps naaberriigi julgeoleku poolt ärr kiibistet? Luuraja, spioon???

Endine Rooma keiser andis maffiaprotsessil tunnistusi.

Pärast veel imestab, kui kuuli saab: Sina, Bruutus, ka vää...?  

Raisakull teeb sporti - laisalt, aga ausalt!

Tänane seis täisverstaazi elik odo näol om järgmine 819,7 ja see on alates vooluallika vahetusest selle hooaja alguses, aega kulus selle läbimiseks tundides 48:49.
Tänane ring oli koos tõusude ja langustega 25,90 versta, aega kulus 1:10:16, millest keskmine kiirus 22,1 ja maksimumkiiruseks sain täna 33,8 versta tunnis.
Kuradikurat, ma ei tea mis hagijas või hurt ühest hoovist välja kimas ja mulle järgi, kes ma kimasin üle 30 verstase tunnikiirusega. Lõpuks sai villand, pidurdasin järsku nii, et kruus lendas ettepoole, käratasin penile:  kassasaadkojuraibevõinärinsukõriläbiraisk!
Segavereline oli puhta sokkis, paar jõuetut auauhhhi ja keeras lonkides tagasi.

Kookon

Vahin tükimat aega paksult ämblikuvõrkudega kaetud lage.

Võtaks kohe kätte ja tõmbaks selle tuba risustava garnituuri maha.

Aga ei – nähes püünises kuivanud sääskedest järelejäänud tiivatükke, ning väänlevaid kärbseid, kes kõige magusamal ajal suvehommikuti mu ümber undasid nagu rasked pommilennukid, kes viimasel ajal pistsid valusalt nagu kiinid suve kuumemal päeval ja ei lasknud rahulikult und välja magada – ei raatsi.

Mul pole toimekate kangrutega mingit kana kitkuda.

Jajah, ma tean, et täna pidid külalised tulema, no ega ma neid tuppa kutsugi – väljas on üle pika aja jälle kena ilm, et saab ka grillipidu korraldada. Ainult saunaahi vaja kütte torgata, kui leili soovitakse.

Puud on juba nädalapäevad tagasi saunaruumi viidud ja vesi sai eile tassitud. Ise olin läbimärg, kui selle toiminguga ühelepoole sain. Tugevad tuuleiilid tahtsid siis veel mu minema viia – hea oli et raskus käte otsas oli, mitu korda pidin vett täis neljakümneliitriste piimaplaskudega ukerdamisel uppi lendama. Libe oli noh! Ei usuks ise ka seda juttu, aga nii ta oli.

Õhtul hakkas veel köha kimbutama. Ei saanud kuidagi magama jääda. Vabisesin nõnda, et mu hambad plagisesid kaasa nagu omal ajal kestvad kiiduavaldused – kord valjemini, kord tasemini. Hirm hakkas naha vahele pugema, et kui mõranenud hammastega minna kurvalt vaatavale tohtrile, hõõrub see salamisi oma käsi suurest heameelest, mõeldes, missuguse majesteetliku teenistuse ma järgnevate kuude jooksul talle annetan.

Kui vastu hommikut raskesse unne suikusin, siis tundus mulle läbi une, et keegi oli võtnud ja asetanud mulle teise teki peale. Külmavärinad muutusid hooti üha harvemaks, kuni nad lõppesid sootuks. Läbi une tunsin, et keegi paterdas mu näol. Ma ei viitsinud sel hetkel liigutada ka mitte – kes see muu sai olla, kui järjekordne kärbes.

Küll ta raibe lendas võrku kinni, et magasin nagu nott rahulikult lõunani, kuni automürin koos signaalide ja uksemütsakutega mu üles ajasid.

Käiakse ümber maja, kaetakse akendest sissegi. Mu magamistoa akna taga passitakse millegipärast kauem kui mujal. Kuulen ärevaid vestlusekatkeid, nagu päästeamet ja kiirabi, minu asukohast rääkimata.

Noh näed, kui mõnda aega piilub juba päike mu aknast sisse, saan oma külalistest ka aru, kes nüüd tungivalt paluvad kiirustada, lisades muuhulgas, et ma leban kookonis.

Hiigelsuures kookonis!

Aga kuradima mahedalt soe on...