31.12.14

Saadame...

...selle aasta viimasel tunnil, minutil, sekundil midaiganes sinnasamusesse!
Nõndavõrd sitt aasta oli!

30.12.14

Üks asi tahab küll õiendamist.

Moskoviitide erilise vihkamise objektiks on seniajani - misse sõna oligi – fašismus, kusmanu on igal pool Tundmatu Sõduri haual, mis veel Igavest Tuld sülgavad, ka sellekohane märge.
Õigluse nimel peab ärr mainima küll järgmist, et ei kuulsusrikas Punaarmee seda purustand, vaid hoopis jänkid tegid fašismile lõpu, sest fašism piirdus kummisaapaga!
Küll aga tegi Punaarmee lõpu, sedagi koos liitlastega, sest üksi ei käinud jõud üle, hitlerismile ja natsionaalsotsialismile.

28.12.14

Noh... Mis siin enam...

Ei oska ma enam möliseda.
Seitse aastat olen seda teinud, nüüd tuleks tollele piir või punkt panna.
Sel teemal on pikalt ja laialt arutletud ning leitud, et inimloomale on seda vaja, et too rutiini ei langeks.
Ahjaa...
Maausulistel algas mõni päev tagasi uus ajastaja-aeg – seetõttu head uut ja edasisi kordaminekuid teile kõigile!

11.12.14

Kondiaurumasina selleaastane saak

Niisiis...
Selle aasta saagiks jäi mulle 1263,8 km, kui korrektselt välja kirjutada, ja aega kulus selleks 69 tundi ja 21 minutit. Selle eeltoodud tõigaga tõmbasin käesolevale kondiaurumasina väntamise hooajale joone alla ja samas on ka ratsu garaažis järgmist hooaega ootamas.
Enne keerasin veel tuled – need patareitoitel – maha, kui ratta talikorterisse jätsin.

9.12.14

Proovin kuidagi reele hüpata, kuigi rong on lännu...


Möödunud kuu shurnalismuse suurimad käralungid olivad "ebaõigluse" teemal:

Sotsid avasid oma kampaania – kahju vaid, et oponendid kaasa ei teinud, et lisada öö varjus Tammsaare asemele volli-aadu-joosu pilte koos asjakohaste selgitustega.
Laiskus, mis muud...

Rõivas saab kõndida kuskil Ämaris ja teised ei saa seda õigust?
Aga, kui tervet reklaami tervikuna lahti mõtestada, siis mina küll peaministrile ei järgne, kuna tema kõnnib õnnetusealalt ära nagu mingi kurjategija või hoolimatu argpüks, samas kui kiirabi täie auruga sinna kimab...


30.10.14

770


Juba mitmet päeva, eriti ommiqpoolses osas peale ärgelungi, kummitab mu mõttekäärudes üks idee, millele ei oska mina küll algust ja lõppu välja krihveldada. Mistõttu olen omadega lausa kataklüsmisohhu vajunud. Aga noh, mida ei ole välja röökind, siis pole seda ka olnd.

Teine asjalugu on sotsialismi ilmingute, alates utoopia algest lõpetades tänapäevase sotsdemokraatiaga, inimvaenulikkuse väljakribamine, milles ma pole samuti nõnda suur sõnameister olnd, kui kodanik Lirgen Jügi seda oli.

Ja kolmandaks pole mul vast enam põhjust enam kribada. Olen vanuse lisandudes vähem omi mõtteid kuulama hakanud - ju siis ei tasu mul üle mõelda.  

Kui pole mõtlemist, siis pole ka müra...
Ei alamõõdulist ega ka ülekaalulist.

Võimalik, et antud postitus jääb mul tükiks ajaks viimaseks.
Aitüman siis möödavoogavaid tardunud hetki!

19.10.14

Hoiatus igaks juhuks


Head sõbrad, kes te olete mu munakollase elik gMaili listis!  
Kui nüüd peaks teile ilmutama minupoolse tegevuse tulemusel mingisugune Flipora kutse, siis palun keelduge sellest.

Lisandus paar minutit hiljem: parem kui selle kirja, mis minu gmaili konto alt saadetud, oma postkastist üldse ära kustutate...

5.10.14

Uus ja põnev - hollandi keel

Nii elementaarset asja võiks ju asjaomane asutus siiski teadma, et hollandi keelt pole olemas.

Kui Raisakull oli poes käies kaasa haaranud ilmselt kogu Järvamaal tasuta levitatavat kuma+, siis ei osanud ta arvata, et ta täna hommikul iroonilist irvitamist tagasi hoida ei suuda.
Nimelt oli seal üheristsõnaajakirjas kuulutus, kus praeguse Järvamaa suuruselt teises linnas tegutsevas võõramaanimetusega keeltekoolis hollandi keelt õpetada püütakse.
Ausalt ütelda sunnib selline kuulutus vähemalt Raisakulli küll suure kaarega sellest koolitusest eemale hoidma. Teades, et Madalmaades kõneldakse ikka flaami keelt, siis sai Raisakull jälle pügalajagu tuju kõrgustesse lennutada – selles mõttes, et keeltekool peaks ise teadma, mida õpetatakse, siis on antud kuulutusega tegu potentsiaalsete õppurite petmisega.
Muide, flaami keelt kõneldakse peale Hollandi ka Belgias, kus too on üks kahest kohalikust asjaajamisekeelest (teine on prantsuse keel, mida pruugivad valloonid), lisaks veel Madalmaade endistes asumaades.
On täielik ime, et kuulutuses ei hõigatud maha üleskutset belgia keele õppimiseks, kuna nõndanimetet Euroliidu papijagamise keskus Brüssel laiutab just Belgia Kuningriigi territooriumil.

Miks aga Raisakull nii tühises asjas sõna võtma peaks, on põhjus selles, et geenidest natist kinni võttes on Raisakull kuuldavasti Madalmaadega seotud. Nimelt suguvõsa uurides on mõned avastanud, et üks liin on sealt kandist meile sisse sõitnud. Võib-olla on see põhjuseks, miks Raisakull on alateadlikult aegade algusest flaamidele pöialt hoidnud, ükskõik milliste suurvõistlustega ka tegu pole.

24.9.14

Ajalehest loetu seedimise tulemus

 Kurikaelal on tänase päevaga rohkem õigusi kui tavakodanikul, tuleb enda elunatuke rihtida kuritegevuse teele, mis on ka ärrtasuv majandusharu, kui ma üldiselt õieti aru saan.
Aga kuna mu nõndanimetet õppimisvaim on kärbatand õuna moodi, siis jällegi häda – ei suuda mina omandada kuritegevuseks vajalikke alusprintsiipe, misse vastandub minu aususele.

 Viimati pühaba ommiq, kui ma eelmise õdaq joomingujurga väljamagamisejärgselt sitamajja päeva kirja panema kõmpisin, endal silmamunad paistes laugude alt pöörlemas, siis leidsin ühest seenepesemise nõust ca sajakuuekümne-kroonise elik kümne eestiuuerublase rahatähe end leotamas, et sitahädagi ärr ununes. Õngitsesin ja asetasin maksevahendi lauavakstu peale kuivatamiseks, kuhu päikesekiired tantsima ulatasid. Kui kausi raskus tagas, et väike tuuleiil tähtsat paprit lendu ei viiks, andis mu sisemine tung märku edasi kõndida, mida ma ka tegin.
Kunagi lugesin kuskilt, vist oli see ÖöHulkuri man, tarkusetera – tähtis pole mitte sittumine, vaid mõtestatud teekond sitamajja.
No ma üritasin, tõesti üritasin, ilgelt suurt mõttehiiglast etelda, kuid mida lähemale peldik oma rohelises kuues seisis, seda kiiremaid liigutusi ma pidin ka tegema – häda ei anna ju häbeneda.
Värske luhvt ja hommikune päikesepaiste ilmselt olid tunnistajateks minu kergendusohkele.
Tagasiteel magamisekotuse manu pesin käed puhtaks ja võtsin kausi alt natukse kuivand niiske rahatähe ja andsin selle üle omanikule, kes parajasti söömalaua ääres ommikukohvit manustas, küsides ühtlasi: mis rahapesu siin siis seenepesuveega käib?
Vastust saamata asusin ise ka kehakinnitust haakima, sest pidime tööfrondile minema.
Lauba ommiq tegime ühe tüki ärr ja lõunaks oli vabam hingamine, et sai võiseenekorjamist nauditud. Kuna kõik seenekorilust toetavad riistad jäid maha, ehkki meil oli plaanis kahes kohas võsa raiuda ja seenemets siinsamas ning ilm pigem palavavõitu soe, siis tuli improviseerida käepäraste vahenditega korjata. Tegingi ettepaneku kolmikteradega metsa alla minna. Alul kaheldi küll, pärast...
Pühaba ommiq siis tegime eelmisel päeval tegematajäämist tasa. Vaat see oli päris rassimine – haavad, remmelgad, pajud, sarapuud... Oma FX 55-ga oli hea neid maha saagida, kuni tera lõpu eeli paar korda mulda läks ja siis polnd enam pääsu, kas pidin nürida saanud kettaga edasi laskma aeglasemas tempos või rikkuma oma lõikeriista, sest viil ja teine ketas jäivad poole versta kaugusele pargitud autosse. Sinna ja tagasi kõndimine pole just promenaadil patseerimine, vaid paras songermaal turnimine. Hommikul, enne masina juurest lahkumist mõtlesin, et peaks ikka viili ja terava ketta ka kaasa tarima, eelmise päeva tükki arvestades polnd eriti vajadust.
Igatahes, sain vist selle tööga hakkama.
Pärast tundsin mõnusat tunnet omal sees voogamas, mis väsinud inimlooma rammestab...
Rakmed olid märjad, see eeltoodu ütleb, et ma higistasin nagu vana vaal oma riided vett täis.
 Auto juurde naastes otsustasime külastada kõrvalasuvat metsa, kus ka paari keerandikujagu võikut sai üles korjatud. Laubal oli siuke situatsioon, et alati kui mina metsa sisse astusin, oli võiseeneladu avatud, mida päeva lõpupoole, seda harvemaks nad jäid, et lõppeks me käega lõime ja minekut tegime, siis pühabal ei saanud mina ühtegi võiseent, vaid paar riisikat korjasin, needki olid parasjagu ussitand. 

 Loo alguse manu tagasi tulles tundub mulle, et niinimetet õigusega tegeleval institutsioonil on hallutsinatsioonid. Valesid seeni suitsetavad nad oma ruumides?
Nagu öeldud, on pea kõik seadused loodud kurikaelte hüvanguks. Näiteks on viimastel õigus saada enda valdusesse ligimese nime ja numbrikoodi, kui too politseile avalduse teeb, mis kahjustab edasist tegevust või põhjustab tegevusetust.
Minu meelest oleks ausam sina-mulle, mina-sulle süsteem.
Taskuvaras peab ennast tuvastama ohvrile, jättes viimase taskusse oma visiitkaardi kõikvõimalike andmetega, misse sisaldab ka varga- ja vanglastaaži. Röövlid-mõrtsukad võiksid oma initsiaalid politseiuurijatele närvikõdi põhjustamise eesmärgil jätta. Need oleksid nagu regatud kaubamärgid, millel teistel õigust pole - vastasel juhul saab kaubamärgi seaduse rikkujale elik kopeerijale paar paragrahvi juurde keevitada.

P.S. Loetud ajaleht oli tänane "Virumaa Teataja", mis pani mu seismajäänud ajutegevuse mulksuma.
Artikliks: "Kurikaelal on õigus teada, kes ta politseile üles andis" ,
mis hetkel tabalukuga kinnine on.

11.9.14

Ega töö hunt ole, mis maha murrab

Kui nüüd kõik hästi kulgeb, üritab Raisakull tööle rebida.
Kuid Raisakull on elult õppinud tolle pakutud õppetundidest, ega enne kindlat ole, kui paari nädala pärast raske higikorra ja haisu all, millest paljud suure kaarega mööda loivavad, raskelt töörindel rebida ja siis kõhnana inimkonda naasta.
Ja pealegi on elu alati midagi ette veeretanud, et alul parimatest kavatsustest on sellesinatise kulgemisetee poolt lörri läinud.
Reedel-laubal pidi selguma, kuna siis on Raisakull küla pääl tuhleid maa seest õngitsemas ning pärast kondipehmenduskuuri peaks see tööfrondi asi peensusteni teada olema.

9.9.14

Kõigest 80 lahutab tuhandest

Too pühapäine päälelõunane sõit andis maratoni mõõdugi.
Kodutanum-Jäneda-Aegviidu-presidendi rada-Jäneda- kodutanum tuli spidoka arvates kokku 43,41 kilumeetert, mille läbisin ajaga 2tundi ja 26 minutit. Keskmiseks kiiruseks kujunes sel pärastlõunal 17,7 km/h. Tippkiirus piirdus 32,7-ga.
Kui varem kahtlesin endas, kas sel aastal tuhandet ületan, siis see peaks esialgsete kalkulatsioonide järgi käkitegu olema – spidokas näitab mulle, et  919,1 km on läbitud ja aega kulus kogu selle maa läbimiseks 49 tundi ja 50 minutit.

Presidendi rada

Ega jah, et ilus ilm oli üleeile, siis tegin tutvust nõndanimetet presidendi rajaga, misse kulges Aegviidust Jänedani.

Kuna mul kitsaste tänavasõidurehvidega väntamise ratsu perse all, siis jäin ikka mitmel puhul hätta. Eriti tõusude lõpuosas, kus liiv palistas pehmemat pinnast. Kuna see oli mul esimene tundmatu prominendi raja läbimine, siis nimetaksin seda luurel käimiseks. Järgmisel korral püüan sadulast maha ronimise asemel lõpuni pedaalidel püsida. Aga traktorilaadsete kummide ostuks mul praegu raha ei ole ja ainult eksprompt sellesinatise raja tarbeks ei tasu see ost äragi. Pealegi mis kasu sel oleks, kui enamuse teekonnast raputatakse sisikond nii segi, et inimsööjate James Bond lööks lausa tantsu sellest teada saamisel. Ma tean, et on olemas ka siukseid kumme nagu keskelt siledad ja äärtest krobelised, mis aitavad haarduvusele kaasa.

Kui teisel kilomeetril leidsin sellise seene 
siis neljandal kilomeetril on tõrule pandud mingisugune ausammas püsti...
Või on see peenike vihje  kondoomikasutamisele?

Paar pilti kah Jäneda lossist, kusmanu proovisin geolokatsiooni särkivärki oma Symbiani Nokiaga. Lülitasin küll teise raja alguses kepsu peale, aga ta sinder võttis alles selles kohas avara kosmose signaalid kinni – mine võta kinni, kas pidas ilma minuta tulnukatega või lännukatega sideseanssi. Kahtlustan siiski metsa puuvõrade tihedust.
Nüüd olen kindlasti valmis ka presidendiameti pidamiseks...
Kui nüüd tekib küsimusi piltide kvaliteedi kohta, siis originaalis on kõik pildid üsna tavalised, seega timmisin sellisteks teile nähaolevateks digiKamiga.

8.9.14

Ligunenud järeldused

Jälgides ühe silmanurgaga idanaabri ja teise silmanurgaga Revali raehärrade tegevusi, siis tundub mulle viimasel ajal eriti, et hoopis nemad kemplevad omavahel, kumb suurema lollusega välja tuleb?
Aga ebatervislik vaatamine on see küll – varsti peab vast kõõrdivaatamise okulaarid muretsema, et asjale pihta saada, muidu on kogu see seep nimega „nõmedast naabrist rumalam“ stereo või äärmisel juhul kajana saadaval - aga missa hing ikka ära ei tee.

6.9.14

Parafraseerides tundmatuid ja surematuid klassikuid: Joodiku suust peate te ülimat tõde tunda saama...

No ausalt ajab mind naerma see Revali raehärrade ja Tummpää kemplus alkoküsimuses, kus raehärrad ja nende jüngrid positsioneerivad kui õiged joominguvastased fundamentalistid, kuigi nad pole seda.
Nagu ma olen alati rõhutanud, tuleb kõiges juhinduda ajalisest elik kronograafilisest mõõtmest, siis on praegune seadus, mis lubab kõikjal trimbata, ikka aastaid tagasi parlamendi poolt vastu võetud. Seega oli aega harjuda selle mõttega, et igas põõsas võib sumiseda väsinud parmu rahulolev norskamine.
Riigikogu on, nagu paljud teavad, meie rahva kõrgeim esindus ja presiidiumi esimees aga riigi kõrgeim esindaja, siis Revali raehärrad arvavad (kalkun ka arvas...), et nemad on jumala staatuse ärr teeninud ning neil on õigus piirata mujal linnas seadusega lubatud viinaviskamist ja lubada seda viimast ainult Kadrioru ja Toompea ümbruses.

Minu loll peakolu tõlgendab kõike seda eeltoodut nõnda: Sääl, kus laud heast-paremast lookas, ei ole ju kombeks pasandada, ehk teisisõnu - joome ja laaberdame Eesti riigi võimukantside vahetus läheduses, aga kusta ja sittuda, vajadusel ka öökida, võime ikka Revali linnapea residentsis.

Niisiis...

Saak on põhilises osas juba salves, maa labidaga ümber pööratud ja ploomid, nii vähe, kui neid sel aastal puu otsas oli, nahka pistetud.
See suvi on üldse imelik olnud oma kuumusega ning minu võitluses mingisuguse hoomamatu haigusega, mis tervise ikka väga kiratsema pani, et kondiaurumasina väntamist sel suvel suurt ei olnud.

26.8.14

Hämmastav äriloogika

Napp kuu aega tagasi oli mul üks jutuajamine ühe siinkandi põllumehega. Lihtsalt trehvasime kokku ja peale tavapärase -tere! ja kuidas käbarad käivad?- jäime pikemalt jutlema kiirest ajast hoolimata.
Noh ja siis tuli jutu sisse siuke maaostumüügi teema.

Et temale oldi helistatud ning pärast enesetutvustust küsitud: „Kas maad ei taha maha müüa, kuna kinnisvarahinnad on tõusnud?“
Põllumees aga oli vastanud, miks pagana pärast tema peab maha müüma, kui tema on tegevpõllumees ja harib esivanemate maid oma äranägemise järgi!
„Aga me ostame ikkagi sult selle maa ära ja anname sulle hea hinnaga rendile!“ 


„Ma peaksin loll olema või? Nemad ostavad maa ära ja siis pitsitavad rendihinnaga hinge kinni! Jääb ära!!!“

24.8.14

Käige õige sinnasamusesse, härrased ja prouased niinimetet kinnistuostjad!

Kui varem kimbutasid telefonitsi mingisugused rämpsu pakkujad, siis nüüd sisustavad mu elu põllumaa ostjad, kes millegipärast kasutavad oma nimes metsaga seonduvat.
Teinud omale selgeks, et minu valduses on Järvamaa, kindlasti ka üle Eesti üks kallimaid maatükke, siis olen küsinud neilt idikatelt traadi teisest otsast, kas neil on vahetuskaubana pakkuda mulle vastu sajaviiekümne hektari suurust põlispuudega kaetud metsa koos nullenergia paleega?
Saades kinnituse, et mina olevat hull, seda ei saavat ma elu seeski...
Rohkem ma nende „odavalt ostame – kallilt müüme“-meeste aega ei ole raisanud - soovitades kõnetraati kinni pannes neil "ärikatel" omaenda persse minna!

22.8.14

Leheveergudelt

Veetorn läks põlema – muidu on see ulme, kuid meie kandis mitte – aastaid tagasi põles Tapa ümbruses lennukikütusest imbunud elunektar ereda leegiga.

Rooste-Jürgen oli millalgi kirjutanud ja lekitanud ajakirjanduslikele veergudele eksitava väitega loo, nagu elaks Tapal oma sisemine Putin (noh, pealkirja lugesin, sisusse polnud aega süüvida).
Niipalju, kui mina olen Tapal kondanud, pole mulle ühtki Volli-sarnast vastu trehvanud.
Mine tea, äkki ta elaski seal veetornis Kuasimoodo moodi...

Paar sõnapaari

Eelmisel nädalal eksiti mu ajaveetmisekribandusse sõnapaariga „vangla eriüksus“.

Täna avastasin, et sel nädalal on tuldud ideele, et „kloaak kala“-nimelisest ujuvulukist olen mina teadusliku epohhilaadse oodi krihveldanud.

Ega ei ole küll.

14.8.14

Kui ma...

...ühel palaval suvepäeval millaski juulikuu alul alevist kodu poole väntasin, tuli mulle vastu aastajagu tööl olnud tuttav, kes läks poodi õlle järele ja oli üsna ülemeelikus tujus. Ta hõiskas juba kaugelt, et temal on nüüd puhkus ja nii mõnus tunne on sees ja alleeaa ja alleeaa, samal ajal kätega miskisugust madjarite rahvatantsu stiili vehkides.
Tundsin huvi, et kas tõesti on sul puhkus?
Jaa! - oli kiire vastus.
Esimene puhkus siis?
Mhmhh!
Soovin õnne! Tuju hää ja puha? Küll sul ikke veab! Mul on aastaringne seesinatine puhkus, siis miks ma siis ometi sellest rõemu ei tunne?

Tuleb tõdeda, et inime, kes eelmisel aastal olude sunnil üle pika aja töötu-univormi pööningule tolmuma ja koidele pureda sättis, tunneb siirast lapsemeelikust ja ei häbene seda mitte üks teps.

8.8.14

Paar mõtet-tähelepanekut

Enne, kui süütu kannatanuna luisata, tuleb läbipekstud ohvrilt kõik andmed välja pinnida (nojah, teadagi, mis ametkonna uusvanasõna see peaks olema).

Poe-Volli on asunud lasteaia liivakasti kirjutamata  mängureegleid üle kandma suurde maailmapoliitikasse.
"Kui teie mulle sanktsioone kraesse sajatate, siis teen mina kümnekordselt tagasi ja enam ma teiega ei mängi! Ning üleüldse, mis see teie asi on, kui mina Tolikule ühe kõva tou panin ja temalt uhke mänguauto ära võtsin? See on MINU OMA! 
Mitja kuule, tahad minuga poodi mängida? Kui sa ei taha, siis ma äigan sulle! Ole sina hiinlane ja mina müün nüüd sulle, ainult sulle, seda gaasi. Oota, kohe tuleb... Puuuuhhh! Paha hais!"

31.7.14

Leitsak mis leitsak

Millega olen siis oma aega sisustanud?
No ikke igasuguste idiootsuste välja mõtlemisega – kuumaga mu ajukoorealune ei taha asjalikke mõttekäike genereerida.
Sattus näppu legendaarse Jaroslav Hašeki kribatud „Geniaalne idioot“, misse ilmus 1983 aastal LR elik „Loomingu“ Raamatukogus 20/21 vihikuna ja maksis 40 kopikat.
Ausalt, ma olen ainult esimesel leheküljel, kuna suveleitsak koos päikesevalgusega pani mu silmad kissitama ja asi siis samma tukkuma jääda.
Ärgates olid juba muud mõtted peakolus ringi kihutamas ja siis hakka kaotatud aega tagasi tegema.
Kuna mul kolm vanni on lõunakaarde lauda räästa alla poetatud, siis pidin vannidesse põua aegu voolikuga vett siristama. Päev hiljem oli hea solaariumis elik kasvuhoones nokutomatitaimi kasta, mis nüüdseks on emmipuudeks kasunud...
Paar päeva 30kraadine õhk soojendas päikesega võidu ning kolmandamal päeval avasin endale oma sanatooriumi või nagu tänapäeval üteldakse peenelt SPHAAA... Koorisin higised hilbud ült ning segasin näpuotsaga soola ja pipart vette ja juba olingi mõnusas keskkonnas ennast leotamas.
Noh, kondiauruga pold küll tahtmist kaugemale veekogu äärde sõita...
Teisel päeval jällegi tuli pähe, et kuna mul polnud korralikku töölauda, kuhu saan Makita nukasae asetada, siis tegin ka selle valmis. Aega läks kaks päeva, aga asi on väegade viis. Ehk kunagi teen pilti – praegu pole seda viitsimust.
Selle leitsakuga rattasõit pole ikkagi see, aga nädala alul sai naaberkihelkonda eksitud. Kusmanu tagasisõit oli vähe tempokam.
Ülehomme on aga siinkandis kihelkonnapäevad, mille raames olen mina võtnud kohustuse kohalik kõrts üle kaeda. Alati tuleb midagi vahele, et pole katki miskit, kui ma kohustust täita ei saa.

17.7.14

Mu keha on kui sõjatanner...

Tuurdöfräänsi jälgides on mitu oletatavat võidupretendenti juba mängust väljas.
Eelmise aasta võitjale sai saatuslikuks vast võistlusratsu – S-Works > Pinarello – vahetus.
Vblla see viimane on kuidagi äkilisema seadistusega?

Kitli-Martsello lõpetamisi vaadates (ausalt ütelda, ega teised ka paremad ole) hakkab rattast kahju – küll seda trambitakse-väänatakse-muserdatakse.
Kitli-härra, raudteel peaks noid drežiine olema...

Nibalist ka paar sõna enne, kui ärr vajun.
Astanast võinuks keegi enne starti talle vaakumpakendis luti kaasa anda. Siis jäänuks räpase pöidla imemine eetri vahendusel ära.
Meite tittsurnalistid lähevad lausa põlema, kui jutt itaallasele läheb – nagu ta oleks Eesti meister.

Mina ei saa nüüd niipea oma kilumetraaži suurendada.
Nädalane paus on tingitud seitsmepäevasest antibiootikumikuurist.
Käisin täna lõpuks Väike-Maarjas tohtril ära. Mu imestus oli suur, kui sõrmeotsast võetud paari veretilga põhjal pandi esialgne diagnoos - laiaulatuslik inhvektsioon...
Vanasti võeti oluliselt rohkem verd ning saadeti veeniveri kuskile laborisse. Seepärast ma täna hommikul ei sööndki miskit. Peale ravimite lunastamist apoteegist läksin sööma kohalikku „Georgi söögituppa“. Avati ka õigel ajal teine. Tellisin päevapakkumise, milleks oli boršisupp ja mingi vorstike tuhlitega. Novot, muidu söödavad küll, aga liig soolased olid minu jaoks.
Mõtlesin, et lähen küsin saladuslikult – et ega te seal tagaruumes mõnda väikest salasoolatehast peida? – mõtteks see jäigi.
Klassikud ütlevad selle kohta nõnda, et alati annab soola juurde panna, aga katsu sa seda ära võtta!
Muidu, päris mõnus kohake sõpradega õllerüüpamiseks, avastamisrõõmu on silmadel küllaga.

8.7.14

Kuumaloidus

Üleeilane rattasõit puhta metsaõhu meelevallas pani minusuguse kolge kõhule ikka väga korraliku matsu. Terve eilase ja tänase päeva võitlesin lisaks uimasusega mingisuguse kõhus keeratavaga. Lootsin et tänase päevaga saab asi iseenesest korda, aga nätsakuramus, ei taha vaibumise märke ka anda.
Kuumus pole minusugusele.
Hää, et niigi läks.
Esialgsete plaanide kohaselt pidanuks ma praegu hoopis konnamaale sõitma, kus tänasest jätkus tuurdööfrääns, aga hea oli, et ei lännu. Siis olnuks ma seltskonnale ülearuseks ballastiks ja ausalt ütelda, ega ma sellest eelmisest matsust (loe üleeelmisest sissekandest) päris toibunud ka pole, kuigi vahepeal tundus, et võiks kaotatud aega tagasi teha.

7.7.14

Raisakull annab aru

Nagu ma pikapeale aru hakkan saama, olen seniajani puhta valesti oma kondiaurumasinat juhtinud.
Seda kõike alates sadula asendist läbi sõidukujundi lõpetades kurat-üksi-teab-mis väntamissagedusega. Tuu viimane pidavat jube tähtis olema, et algaja pidigi eest väikseima ja taga suurimaga alustama teekonda prohvesionaalide sekka. Pulsisagedusest ma ei kõssagi.

No ja eile tegin ca 60verstalise ringi, kasutades enamuse teekonnast ees keskmist hammakat ja tagant kah keskmist elik neljandat hammakat. Enne sõitu sättisin veel sadula tahapoole. Trass koosnes enamuses asfaldist, sekka kruusa ja Aegviidu metsaalust, mida tuntakse presiidiumi rajana. Siis panin kruusa peale tagasi ja kimasin VHM-i suunas. Otsustasin kõrvalasuva maastikuraja kah ära proovida – 622x32 linna-tüüpi rehvidega läksin ludinal ülesmäge – kuskil 150 meetrit või tsipa rohkem maad hiljem ristus see maastikurada uuesti kruusateega, siis jäin viimasele pidama. Otseselt VHM-i ei viitsinud vändata, võtsin kursi hoopis Lehtmetsa peale, kust Jänedale tagasi jõudsin.
Siis otsustasin, aitab naljast ja sõitsin mööda Piibet kodu poole.
Niisiis rada – kodutanum-Jootme-Lehtse-Patika-Jäneda-Aegviidu-Lehtmetsa-Jäneda- Sipelga- kodutanum – spidoka andmeil oli 60,29km, mille läbimiseks läks aega 3:12:47, keskmiseks kiiruseks kujunes 18,7 ja tippkiiruseks 43,1km/h. Selle viimase tulemuse sain Patikalt alla veeredes pedaalidega kaasa aidates. See käis nõnna – alul lasin rattal kiirust koguda ja kui enam numbrid suuremaks ei läinud, siis alles aitasin pedaalidega takka, samas vahetasin ka käigud eest suurema ja tagant väiksema hammaka peale.

Totaalne ajanäit on tänase seisuga 31:27 peal ja selle ajaga on sõidetud 609,3km.

Pole vaja meenutada, et viimased viis versta olin nagu ausõna peal – paremasse koiba tahtis kramp siise lüüa, sestap pidin lõpus tempot nii alla võtma, kui võimalik.
Aga see ilm oli ilus ja metsavahe lehkas täiega.
Vot taoliste hetkede pärast tasub veelkord see rada läbi käia, aga vastupidise suunaga.

28.6.14

Too ju vähese viina viga

Kurat küll.
Mu olemine tahab papud taevasse visata.
Tegelikult viskas juba.

Enne jaani oli mul viimast korda lõpuaktusel käia. Nüüd on mul suht suva – kohustused ennast kohale ilmutada on sedakorda otsas.
Sääl kotuses koosolemisel pakuti seda va mullidega veini, mida tuntakse vahuveini või kurat teab mis sammpaanja nime all, mille ma väga lahkelt ära kallasin päevakangelase pokaali.
Õhtul oli vaja end miskisele jurgale ilmutada, seetõttu pidin kaine olema, et üldse kohale ilmuda.
Hea oli liuelda, ligi tund sõtkumist – tuul aitas enamuses takka.
Enda nähtavaks tegemine läks üsna libedalt – kohe pakuti kõike head ja paremat, alates saslõki, hvooliumis küpsetet kala ja muu sinna kuuluvaga, lõpetades õllede-viinadega. Novot, ma võtse ainult õltsi ja haukasin pääle tahedat.
Ilm oli ilus ja lõke õige suurusega, kui käis üks kärgatus.
Vaatsin siis, et paar paari sügelist on köökusse vajunud. Kõigil pisarad silmis – ühel valust, teistel naerust. Selgus, et üks oli saand bazuukaga otse munadesse, ehk siis teisisõnu oli põletamisele toodud asjade hulgas üks makrohvleksi purk. Aii, see oli valus...
Ausalt, mul oli südamest kahju, aga teate seda va massipsühhoosi tunnet, kui enamus koomiliselt irvitab, siis läheb vähemus tahestahtmata sellega kaasa.

Kui jaanilauba lõuna paiku hiljem kodu poole väntasin, sain nii tuult ja vihma krae vahele.
Ilmselt siis külmetasin nii, et kesknädalal vajusin lihtsalt kokku.
Noh, pilt kadus ärr - kusemise tõttu langes igasugune rõhk mu sees, et enam polnud miskit parata...
Siiski toibusin saadud valu tõttu kiirelt ja roomasin neljakäpakil toa poole.
Oma koiku manu jõudmiseks pidin raskelt võitlema nonde selgusetu-hoogudega nõnda, et olin läbimärg. Ei jaksanud ma end asemele vinnata ega miskit. Natike hinge tõmbamist ning peale viimast ponnistust vajusin ei-tea-kuhu...
Magasin kaks ööpäeva niiviisi maha.
Eilseks oli nõndanimetet esialgne inimlooma tunne juba sees, et sai kahel jalal tatsuda.

Kaege te õnnetud, ma tean, et tõbist ei taha keegi, kuid minul oleks vaja ühte paarilist, kellega ülejäänd elu veeta. Seni on mu vaadelungid pehmelt öeldes metsa poole läind – no ei taha teps mitte ükski naishing minu raisakullilist nõtra persooni.

19.6.14

Ei ole kerge see linnukese elu

Tunnistan, et ma ei tea kõike linnuriigis toimuvast ja seetõttu proovin eilase intsidendi endale selgeks teha.
Paarikümne lausega proovin miskit kirja panna.
Kevadel, nagu ka möödunud aastal, olid väikesed, aga tublid linnud teinud oma pesa kanada kuuse kaheharulise tipuga põõsasse. Päris huvitav oli nende tegevust läbi akna jälgida. Isaslind lendas nokatäie tõukudega (esimene pilt), milled ta aiast kokku korjas, vurrdi nimetet kuusepõõsa alla, kust ta kibekiirelt mööda oksi ülespoole liikus. Pesa ma loomulikult ei näe, aga tajun umbmääraselt selle asukohta. Ega kaua lähe, kui lehelind, või mis tema botaaniline nimetus ka poleks, ühe haru tippu välja jõuab ja kimab lennates pesakondsetele uut kõhutäit otsima. Ja nii iga päev. Mõnikord olid mõlemad linnu vanemad aktsioonis.
Seda eilseni.
Eile hommikul vaatasin korraks aknast välja, ning nägin eriskummalist pilti. Et aju ei olnud veel ärganud, siis ma pikemalt ei juurelnud selle kallal. Nimelt oli üks lindudest oma pojal turjast haaranud ning pani sellega lendu – nagu kassid oma kutsikaid veavad ühest kohast teise. Tükk aega hiljem märkasin et üks linnupoegadest on pesast välja kukkunud ja ukerdab põõsa alla tagasi.
Alles siis taipasin, et see asi pole ikka õige. Võtsin fotoka välja ning hakkasin läbi akna jälgima looduse tahet. Ega kaua tulndki oodata kui tegin fotosüüdistuse mõrtsukast (teine pilt). Õhtupoole nägin veel paar korda sedasama maskiga roostekarva ja hallipäist lindu, kes lootis noosi saada, kuid tegu tehtud ja pesa tühi... 

Minu hinnangul nädal-paar oleks veel läinud, kui pesapere noorimad lendama hakanud...

Äkki keegi oskab nüüd Raisakullile lahti rääkida – kellega tegu ja milleks see hea on?

Lisan 21.juunil "ise vastan"-tüüpi vastuse:
Pärast suuremat otsingut leidsin Eerik Kumari "Eesti lindude välimääraja", kust sain vastuse röövlinnu staatuses olevale isendile - punaselg-õgija ldn. Lanius collurio ja saaklinnu tuvastasin kui - aed-põõsalind ldn. Sylvia borin. 
Parandatagu mu võimalikku eksitust nüüd targemad. 


15.6.14

Flaamide esitus oli tasemel

Hämmastav, kuis elu kulgemises muutuvad eelistused ja ootused.
Niipalju, kui ma mäletan, olen suureilmameistrivõistlustel hoidnud pöialt Lõuna-Meerika vutimeestele, Roopa-tasandil olen väikeriikidele edu soovinud.
Nüüd esmakordselt tajusin muudatust oma eelistustes – kaks esimest kohtumist olid nii sitad tänu kohtunike tegevusele.
Ainus tasemel mäng toimus Hispaania ja Madalmaade vahel.
Pean sügava kummarduse tegema flaamidele.
Nemad suutsid mu vutiletargiast välja raputada.

Üldiselt pole nagu vigagi, kuid häirivad Lauristini-õpilaste žurnalistlikud šedöövrid.
Kas auväärt prohvessor emeriticus ei suutnud neile õpetada, et ajakirjanduslikud liialdused on tõesti nii idiootsed, et oioioi....
Mul küll võtab aegajalt kukalt kratsima ning pomisedes küsima, kust lastesõimest nemad küll tööle on võetud.

Lisan paar minutit hiljem tähtsa teatepügala: Nüüd võtan ühe õlle ligi ja hakkan vaatama järgmist vutimatši...

8.6.14

Tegelikult on peni sabas pesitseva kirbust üle astumine ikka vaevarikas

Raisakull on tähele pannud, et ega tänases vabariigis ikka rikkaks saa. Vanaisa asjades tuhnides leidis Raisakull, et ega esimese wabariigi aegu nipsutades sõrmi ja hüüdes: Hops! ei saadud jõukamaks ühti. Vanu arveraamatuid lugedes selgub paljugi, aga millegipärast saadi toona palju rohkem läbi elu kulgetud. Tegelikult oleks pidanud Raisakulli vanaisa jääma teisele poole suurt lompi, kui ta juba sealmaal oli, ning kasutama sealseid võimalusi oma hüvanguks.

Viimastel päevadel on Raisakullil mitu-setu-sada-saba-mõtet, mille mõistmiseks on vaja üliloomalikku ning mille takistusest ülesaamiseks viimset purskelaadset pingutust.
Et saaks ühe asja jälle kaelast ära, kuigi peakolu jääb vaevama mingi mõttekild niiehknaa, mis omakorda uuristab kahtluseidule südamerahututeks tudumiselarhvideks.

Nädala lõpuks püüab Raisakull pisikese ja tagasihoidliku pekisaagimisetseremoonia läbi viia.

28.5.14

Prööka kööki, raibe!

Möödakihutanud palavaga peetud Jäneda turg pani mu kolbasisese täitsa puusse.
Kevadine lämmi oli üsna kahjurlik.

Et isubloginduses ka saaksin käe valgeks (ma ei viitsi arhiivist otsida, kas ma enne olen söömast miskit kribanud), siis mu täna lõunane toidusedel koosnes tuhlitest Raisakulli moodi.
Heitsin pilgu külmikusse, kus oli viis-kuus keedukardulat ja paari kurgiga hapukurgipurk.
Tõstsin need välja, lasin pilgul maitseainetekapis sorida.
Midagi traditsioonilist ei taht teha, siis panin pliidile tule alla ja panni pliitale.
Törts õli ning küslasool paari näpuotsatäie jagu ja küslapipart kah sai sinna raputet. Ajasin labidaga need kuumaõli sees segi. Kardulad lõikusin viilakateks ja pannile. Kaas peale ning hauduma. Ampsasin haput kurki ise piiludes pannil toimuvat. Ma ei pand tähelegi, kui ma teise kurgi ka nahka pistsin. Peale näppude limpsimist võtsin pannilabida ning asusin tuhlitesegamist, et küüslaugusool ja pipar kartulisse imbuks. Kaas taas peale ning pliidi servale hauduma. Mõtlesin, et võiks nagu paar supilusikatäit neljaviljapudruhelbeid pannile surada. Jälle tuli kogu seda kompotti ringi ajada, et viimasena lisatud helbed viimase õliraasukese endasse imaksid.
Aga jah, maitsev eine tuli, siuke omanäoline ja maitseline ning hammaste all nii mõnusalt krõmpsuv või krigisev hilislõunane tagasihoidlik söömaollus.

23.5.14

Loll, kes vabandust ei leia

Pimeduse müstika

Arvestades seda, kui palju inimloomi (pidavat üle 8tuhande olema) juunikuu esimesel päeval Tarbatu kondiaurumasinate rallile väntama saabub, pooled neist ilmselt ilmutavad end ühistransaga, siis ma ei viitsi hakata närveldama selle üle, et kas Elron saab mu kohale toimetatud.
Sellega tahan ütelda järgmist, et jääb mul osalemata ülaloleval üritusel. Kuigi selle aasta plaani sai see suure hurraaga võetud.
Mõtlesin endamisi, et teen ise sel päeval oma rattaralli.
Teekond on väljamõtlemisel.

Eila tegin oma kondiaurumasinaga 45,83 kilumeetrise ringi ajaga 1:58:29, keskmiseks kiiruseks kujunes 23,2 km/h. Suurimaks kiiruseks kujunes sedakorda kõigest 38 km/h.
Marsruut kujunes selliseks: kodutanum-Linnape-Lehtse-Jäneda-Aegviidu-Jäneda-Käravete-kodutanum.
Muljed sellised, et pääsedes kollasest rapsilehast eemale, tundis mu nina kaskede hõngu. Jäneda ja Aegviidu vahel võttis võimust aga männilõhn.
Mõte liikus sinnapoole, et võiks kohe randa minna, vandudes samas kuuma liiva varvaste vahel ja kasta enda higine kere jahedasse merevette...

20.5.14

Ilmastikunähtus

Ei.
Ei ole need "Merekivid", vaid...
...valik raheterasid, mis täna taevast alla sadasivad.

Tikutops sai lisatud autentsuse perast, et oleks näha raheterade suurus...

16.5.14

Nippe eelseisvaks eluks

Viimane nädalajagu päevi kulus vihmavarjus olemisele.
Täna võtsin ilma igasuguse ettevalmistuseta juba pikema teekonna ette.
Edasi-tagasi sõiduna läks kirja 91,69 versta, ajaliselt sõitsin selle maha 4 tunni ja 25 minutiga.
Muud parameetrid keskmise kiirusena 20,7, maksimumina sain kirja 43,5 versta tunnis.
Selleaastane kogusõit kuvati 304,7 kilumeetrit ja totaalne ajanäit 15 tundi 18 minutit.
Tegelikult selle mölina eesmärgiks oli teha inimloomkatseline proov, kuidas ja kas üldse saab ilma ettevalmistuseta niinimetet keskeas inimloom Tarbatu Rattarallil 70 versta läbimisega hakkama. Tuleb tõdeda, et saab küll.
Kuigi tagasiteel oli krambitunne säärekates, selleperast võtsin ka hoogu vähemaks.
Vale toitumine, mis muud.

Pühapäe käisid külalised – tõid sampuse ja sikspäki jagu Sassi.Sampuseputli kaela katvat fooliumit ei saadud kuidagiviisi ära, siis mina, kui vana ahviaasta väljalase, koorisin toda nagu banaani.

8.5.14

Igatahes...

...Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam ma veendun...

Noid va Sotši taliolümpiamänge ma ei vaadanudki – polnud põhjust ja kaudselt oli sel ka minupoolne boikoti-laadne tegevus man.
Kuskil mainiti ärr ka tuu asi, et nõndanimetet olümpiarajatiste hind mitmekordistus võrreldes algsete rehkendustega, muutes need niinimetet mängud kõigi aegade kallimateks.
Kui võtta aluseks korraldajamaa elatustaset, pidanuks need mängud suht odavalt ja paremini läbi viidama.

Teatavasti vajab igasugune avantüür mingisugust algkapitali ja Krimmi hõivamine peale olümpiat viis mu mõtte sinnakanti, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee rahastas seda ilma, et ise teadnuks.

7.5.14

Ei miskit erilist

Nojah, kuna mul omal sai kodus puud laotud, siis kimasin kondiauruga reedel sügeliste poole, et seal kah nagu puuladumine pooleli.
Nii sai päev üpris heasti sisustet.
Laupäeval hakkasime noorperemehega terrassi aluspõhja tegema.
Ilmaga oli sedasi, et hoovihmade ajal olime saunatoas varju all – sääl hää pilvede liikumist kaeda ja operatiivselt saju järelejäämise korral jälle tööle pihta anda.
Eelmisest õhtust oli järgi pudel viina ja sakuskat.
Ühel hetkel siis ütlesin, et kui nii edasi läheb, teeb see vihm meist veel joodikud!
Aga karkass sai ikke äge!
Eeloleval nädalavahetusel pidin taas kohale kimama, et terrass lõplikult valmis saaks. Kuigi anti mõista, et sellega on kökimöki. Noh, noorperemeespoeg ise teab – ta ju konnamaal noid teinud küll ja küll.
Minul oli see vähemalt esmakordne võimalus näha oma silmaga ja ka käed tollele tööle külge panna. Ega ma suur asjatundja olegi.
Nähh... Meelde tuli – piirded pidid ka sinna tulema ja terrassile lihtne katus.

Tegelikult näis, kuna hakkasin endal garaaži põrandavaluks ette valmistama, nõndaet võib-olla keskendun hoopis sellele.

28.4.14

Kogu saak ostetakse ära

Omal on kasud ka sees, kui kohalikel teedel vändata.
Reedesest tiirutamisest panin ühtekomateist okulaaride taha sültjasse massi teavetki.
Lehtsesse saabumisel kaesin, et tuhlid on sealkandis juba maas. See tähendas seda, et tuleb omal ka tuhlid keldrist välja tõsta ning aeda maha panna, misse sai ka laubal teostet.
Kõige elavam meenutus jäi Patika ja Läpi külade vahele. Nimelt, kui mets vasakult käelt ära lõppes (paremat kätt jäi raudtee koos võsa ja kasetriibuga) ja põllud hakkasivad, siis nägin põllul askeldavaid majesteetliku olemisega sookurgi. Kuna ma ei soovinud kontvõõras olla, siis ei hakanud kinni ka pidama, et moblandusega pilti teha. Ausalt öeldes panin hoogu juurde. Lihtsalt ei tahtnud neid linde segada, kuigi nad muutusid valvsateks.

Tuusinatine pealkiri on võetud märksõnast, millega mu plöögasse on saabutud. Iseasi on, mis summa eest...

27.4.14

Alguse asi

Mõtlesin, et prooviks lõpuks ärr Tarbatu Kondiaurumasinate Suursõidu.
Neljapäeval siis rihtisin 15 verstase ringi oma 45 minutiga, mis ilmselgelt on kuidagi aeglane tiirutamine.
Reedel tegin kaks korda pikema tou poolteise tunniga. Viimatinimetatu oli ka pikemate tõusude ja langustega. Jänedale jõudes põikasin endisesse meiereisse sisse, kus nüüd asub toidupood. Ostsin sealt pooleliitrise pudeli mahlalaadset ollust ja paar sokobatooni. Noh, viimaseid on hää ju energia taastamiseks ärr kasutada, kui võhm otsa saab. Astusin siis poeruumist välja oma ratta manu ja keerasin pudelil korgi pealt, tõstsin suule ning kulistasin mahlavee kõrist alla. Kümnendiku jagu jäi kuskil alles.
Aga siis kuulsin kedagi rääkimas. Vaatasin ringi – mida kuradit – kedagi polnd. Siis avanes ühe punase auto uks ja üks vanamees andis endast märku. Mu küsiva pilgu peale ta seletama, et tema nägevat esimest korda elus, kus terve pudel korraga nahka pistetakse ilma, et pausi tehakse või kõrisõlm lõnksuks. No mina vastu, et omal ajal tatikana sai kooli intris harjutatud kolmandikuliitriste limpsipudelitega vett kaanida...
Ajasime veel tühjast-tähjast juttu, kui autojuht poest väljus ning autole hääled sisse lõi.
Kallasin selle viimase tilga kõrri ning astusin tagasi poodi, kus ma tagastasin taara.
Ega passimist olnudki, kui sadulasse ja edasi sõita.
Kottu naastes ei tundnud küll, et oleks miskit väsimust kallal olnd.
Laupäeval mõtlesin pääle tuhlite mahapanekut, et võtaks ja sõidaks kondipehmendamiseks mõnikümmend versta, aga ei viitsinud. Võtsin pitsitäie viskit hoopis.
Täna aga kütsin sanna soojaks.
Homme tuleb lõhutud puude hunnikust pliidipuid laduma hakata.
Õhtul, kui ilma peab, võtan ja sõidan Tamsalu ringi ärr – ca 40 versta kokku.

17.4.14

Logardi mäletsused

Just nõnda, mäletsused, mitte mälestused.

Eila sain küttepuude halgudeks lõhkumisega ühele poole. Rahulikult toimetasin - kirves jalga ei kõksanud. Asi seegi...
Täna hommikul alustasin riida ladumist. Kui ahjupuud saavad riita, siis tuleb möödunudaastased kuivad pliidipuud varju alla vedada ja nende koha võtavad üle selle-aastased halud.
Vahepeal sai võsakat veidi käsitsetud, et ära ei ununeks selle opereerimine. Nüüd saavad tuuled metsaalust kuivatada, kuigi suurt usku mul selleks pole. Aga näis...
Mis veel?...
Vanaks hakkan jääma...
Lihtsalt ei jõua rohkem teha päeva jooksul kui hädatarvilik.
Mõistus ja mõtlemine on mul veel üpris ebanormaalne – Brüsselisse üldiselt ei kisu.

P.S. Opera sirvikuga, mis pole seen, on G-kontosse logimine ikka vaevaline - Munakollase idiootitest veebitreialid ja koodimeistrid ei viitsi veateatamist arusaadavamaks ja lihtsamaks teha.

P.P.S. Ma ka ei viitsi enam...

21.3.14

Seoses...

...kevade saabumisega annan teada järgmist: 

Lähen võõrutusravile! 

P.S.  Pildil olevad pudelid kuuluvad võõrutuse teraapiaplaani.

Hehh...

15.3.14

Kas teate ka?

Et uudiseid on aina raskem seedida ja setitada. 
Ei oska kohe öelda - äkitse on mu soolikad ärr kuivanu ja veresooned lubjastunu?
Mõtlesi küll, et lähe siis murega tohtri manu, a tuu on hoopistükkis poole kohaga Soomes – Pealtnägijast nägin.
Otsustasin, et sellel suvel siis munsterdan tohtrivahetuse ärr.
Et hakkan siis ausaks järvakaks? Seda vaevalt.
Teen Krõmmi! Hakkan valjuhäälselt nõudma oma kodukoha liitumist tõmbekeskusega, milleks on mu sünnilinn Tapa, mitte mingisugune Aravete, mis mingisuguse perssekukkunud ministrihärra arvates on siinse kandi inimeste tõmbekas.
Kusjuures olen kuulnud, et need, kes Amblast käivad Aravetele tööle, pidid oma allkirjad andma mingile tähtsale paprile, mis saadeti vast ministrihärrale endale, muidu kaotavad nad töökoha.
Meenutab väheke suure idanaabri mahviastiilis tegemisi, kas pole?
Ambla elanikud on paraku aastaid olnud Tapaga ühinemise poolt - seda tõendab kasvõi pookstaavidega paber, mis küsitluse käigus „Meie“ poodi jäeti ja mis saladuslikult mingil sobival hetkel „ärr kadus“.
Kusmanu mina seda allkirjadega paberit olen oma silmamunanditega näinud, aga pookstaave sinna ei visanud, sest lähtusin ausa mängu reeglitest - kuni ma pole Ambla valla kodanik, pole mul õigust kuskile oma pookstaave varesejalgu jätta! 


Ma olen seda meelt ja väljagi ütelnud, et õigem olekski kihelkondade baasil liitumised (mööda Eestit sõites näeme ju, kuis sildid on paika pandud) – sellega saaks ühe hoobiga ka vanad maakonnad 30-date piiridesse.
On meil vaja niipalju maakondi?
Kui Lepiksoni Robi oli võrokeste maavanem, tegi ta ettepaneku luua Suur-Võrumaa kolme senise maakonna baasil. Mäletate veel?
Mina isiklikult lisaksin Virumaale Järva maakonna, Tarbatumaale Jõgeva maakonna, Läänemaale Raplamaa.
Kui veel radikaalsemaks minna, siis Pärnu ja Viljandi maakonnad kannaksid Sakala, Tarbatu koos Suur-Võromaaga Ugandi, Viru+Järva Virumaa, Harju koos Läänemaaga Rävala nime.
Meil on muinasaegseid nimesid võtta küll ja küll, ainult, et mõned pseudokommunistid eelistaksid Eestimaad lahterdada ilmakaarte järgi.

1.3.14

Avasin selleaastase hooaja

Varem ei viitsinud, kuigi ilmataat juba veebruari keskkohast kevadist ilma näitas.
Ja ega olnud ka vajadust.
Aga täna...
Täna ajasin oma ratsu värske lufti kätte – no-rääkige-mida-tahate – aga perutama ei hakatud.
Vahetasin tagumise originaalkummi, mis eelmisest sõidust augu külge korjas, vana tervema ja kitsama rehvi vastu, sidusin kanistri pakikale ning kappasin bensukasse, kus lasin kümme liitert hüva märjukest voolikust paaki voolata.
Sohvrid üldiselt olivad maanteel üsna viisakad, et möödusivad must suure kaarega, kuigi kahekümne möödakihutava massina kohta ilmutas end ka paar imbetsillilaadset amööbi.

Selleaastane talv kestis kõigest kuu aega.
Masendav...
Kurat küll!
Ma sain oksad enamvähem laasitud ja mõned palgid küttepuudena kottu kelgutatud, aga ülejäänud palgid jäävad vast järgmist hooaega ootama. Tahaks neist laudu-prusse saada.
Üks oli nõus tulema, et pool koormat on tema ja teisest poolest koormast teeb tema lauad-prussid ja toob ka pinnad mu krundi pääle ärr.
Hüppas alt ära, raibe.
Kui ei taheta teenida, siis olgu ilma.
Ma ise arvan järgmist - järgmisel talvel saan nendest kuuskedest omale küttematerjali nii, et tapab.

Kuskilt nettusest nägin kunagi siukset filmi, kus hästi kerge raami külge monteeritud saag tegi palgist laudu-prusse, ainult esimese lõike puhul oli vaja redeli abi, et sirge lõige tuleks. Ülejäänu oli juba sileda pinna peal raami kelgutamine.
Vat, kui keegi keevitaks sarnase alumiiniumist raami kokku...

26.2.14

Siht on kadunud

Nagu ka tahegi.
Kuna ma pole oma teadaoleva elu tülitanud ei psühhiaatrit ega psühholoogi, siis vaevalt ma ka edaspidigi nende ajutohtrite aega kulutama kipun.
Arvata on, et hakkan väikestviisi oma mõttelõngu harutades plangutagusesse sättima.

17.2.14

Mu esimene androidikatsetus

Et ma ära ei unustaks, siis eila ja täna sai veidi androidiga tutvust tehtud.
Oh ei, ma pole muretsenud omale ühtki android-mölahvööni ega tablette, nagu tänapäeval millegiperast tahvlikesi nimetatakse. Pole ma ka laenanud-röövinud-pätsanud... kellegilt noidsamu nuhkvarandust. Pigem asi siuke, et distrovalvurite lehel oli uudisnupuke - androidi saab ka jooksutada tavalises raalis, seda küll reliisikandidaadina, misse tähendab jämedas laastus katsetustulemuse-vahepeatusena, mille käigus oodatakse tavakasutajatelt ja katsemeeskonnalt kasutuse käigus vastukajana bugivugisid, mida saaks parandada.
Tõmbasin iso alla ning siin oli mul esimene dilemma. Kas tasub plaati selle pea alla 300 megase faili peale raisata? Otsisin sahtlipõhjast üles ühegigase mälupulga, mis oli sellisteks erinevate linuksidistrode katsetamise otstarbeks kunagi ostetud ning unetbootiniga ajasin androidi pulgale.
Millegipärast ei tahtnud android üles tulla, kuigi sai neli korda proovitud. Viiendat enam ei viitsinud, kuna laiskus sai must võitu.
Võtsin prooviks asi platele kõrvetada. Seejärgi puutisin androidi üles. Esimese asjana tahab see imeloom mult andmeid, aga mitte selliselt nagu tavalised linuxilised seda teevad.
Kõigest järgemööda:
________________________________________
Android-x86 Live & Installation CD 4.4-RC1
________________________________________
Live CD – Run Android-x86 without installation
Live CD – VESA mode
Live CD – Debug mode
Installation – Install Android-x86 to harddisk
__________________________________________
Mina muidugi käivitasin tutvumise faasis esimese valiku, kuigi oleks võind ka automaatselt lasta masinal toimetada, aga kuna olen liig laisk ootamaks 60 sekundit, siis vajutasin lihtsalt Enter-klahvi.
Peale mõneminutilist ragistamist tervitatakse inglisekeelse „Welcome“-ga.
Ülemist nooleklahvi painavalt kerides „Eesti“ koha peale „Tere tulemast!“ 
NB! Allservas olev „Hädaabikõne“ pole mitte selleks, et sa saad mingisuguse supporti osaliseks. 
Vajutades sinist kolmnurka paremal servas minnakse asjaga edasi, kuigi üks sekund kujuneb ikkagi väga pikaks kätte.
Järgmise sammuna peab „Select Wi-Fi“ valikutest oma koduvõrgu valima.
Võimaluse korral on võimalik selles „skip“ nupuga lihtsalt vahele jätta.
Sellisel juhul kuvatakse inglisekeelne hoiatus koos valikutega „skip anyway“ / „don’t skip“.
Mina vajutasin esimest valikut ning kohe hakati luurama. 
"„Google ja asukoht“ 
  • „Lubage rakendustel oma asukoht tuvastada. Selleks kogutakse ja saadetakse googlile anonüümseid asukohaandmeid.“
  • „Parema täpsuse ja muude eesmärkide huvides skannitakse WiFi-võrke isegi siis, kui WiFi on välja lülitet.“
Pisemas kirjas on järgmist: Google asukohateenused tuvastavad asukoha täpsemalt ja kiiremalt WiFi ning muude signaalide abil, kasutades selleks sageli vähem toidet kui GPS. Mõned andmed võidakse salvestada teie seadmesse. Andmeid võidakse koguda ka siis, kui ükski rakendus ei tööta." 
Mina võtsin muidugi linnukesed eest ära ja vajutasin all paremal pool asuvale kolmnurgale.
Järgmiseks sammuks on kellaaja ja kuupäeva seadistamine.
Pärast seda tuleb nõusolek anda G teenuste kohta: Nõustute, et tahvelarvuti võib G-lt värskendusi vastu võta ja installida.
Tahvelraali kasutamisele kehtivad privaatsuseeskirjad ja teised tingimused. Lisateave.
Vajutasin taas allparemal asuvale kolmnurgale.
Nüüd on sammud teostet.
Ekraanil suur sinine pall koos kirjaga:
Tere tulemast!
Tundke end nagu kodus.
Otsisin üles hammasrattakujulise ikooniga seadistused, ühtekomateistjakolmat sai seal muditud.
Pean aga tunnistama, et üpris kiire süsteemi on munandikollane valmis treinud.
Mõnede asjadega pidid nagu ootama nagu lehtede laadimist, kuid siin on vast tegu ilmselt võrgu aeglusega. Samas nagu ülalpool koogelmoogel teavitas, et võib saata kogutud andmeid oma serverisse, seega ei ole hullu miskit. Ahjaa, kuna tegu on reliisikandidaadiga, siis võib ju andestada need aeglusesärgidvärgid.
Kepsu ma ei kasutanud, kuigi võimalusi nagu olnuks. Mul on kuskil gps-i antenn tallel – voolikuots usb-sse ja peakski idee kohaselt olema ka asukohamäärang paigas.
Vägisi hakkab mõte liikuma sinnakanti, et mikrosohvtilt võetakse leib käppade vahelt ärr.
Muidu linuxiliste alt on raske gps-eriprogrammi leida ja kui on mingisugunegi jupike kuskil, siis ei pruugi see töötada. Läbi Wine saaks paljusid windoozaprogramme käitada, aga see pole ikkagi tuu.
Kellele mõeldes õieti seesinatine personaalraali android kokku on pandud?
Minu mõte viib kaugsõidusohvrite manu.
Ilmselgelt on neil läpakas kaasas – paljudel siiski windows XP-ga. 
Nüüd saavad tasuta jooksutajaprogrammi manuliseks, misse töötab ilma vindovsijuustuaukudeta.
Tuttav kujundus samuti – android nutihvöönidel erinevust polegi.
Kui peljatakse liig palju nuhkimise seisukoha pealt, siis android telehvon on niiehknaa taskus – vahet pole, kas rüperaalis või nutihvöönis, kuigi jah, tänapäeval raali ikkagi peldikusse ei tari.
Üks nipp tasub äramärkimist – kui raali välja lülitada, siis nuppu ei kuskil.
Tuleb minna seadistustesse, sealt kimage allaotsa välja, kus on kirjas „välja lülitamine“.
Esimesel korral otsisin seda taga, võtsin siis aku tagant ja voolu võrgust.

Mu katseeesli andmed kah: Asus 901 EeePc, mis teatavasti on 1,6 GHz Atom prose ja 1GB mäluollusega.
Plaati kärsatas ja jooksutas Lite-On eSAU208. 
Streikis - Verbatim 1GB mälupulk, mis ilmselgelt on vastuluure kogemusega.

13.2.14

Tasaselt vaibuv tuhin

Nüüd juba üle kuu aja tagasi keeras mingisugune ideejupike mu nagu hullukslännu mehikese teatud tüüpi naise sõrme ümmer, uputades mu üleni kaunilt lehkavasse suitsusesse kloaaki ning hoides oma lummuses, et pole saanud toda teemat edasi aretada. Lõplikust punktist ei tahagi ma ühte ega teist-kolmat kõssata.
Pigem tajun, et too tuhin vaibub.
Lihtsalt...

3.2.14

Üks kiire ajatapmise tegu on käsil

Ei paku see elu mulle ühtki rahulikku hetke nautimiseks.
Pole ime ka, kui tullakse ühel päeval pooleliitrise 80-kraadise hortsiga minu manu väitega, et lahjemaga ei tasuvat ennast näole anda, misse on ka tõsijutt. Kondipehmendajast on siin hädasti vajaka. Paraku ei saa enam ilma selleta läbi. Ei, ärge saage valesti aru – pole ma ühti kohalikuks parmuks muutunud. Ehkki eitav suhtumine viitab tänapäeva karmile tegelikkusele viidates süveneva alkoholismi puudele. Noh, ega ma pole mingi kapijota, kes poeb värisevi koibade najal peitu, et keegi ei näeks, mida ja kui palju rüüpan.

Üleeila aga olid peied – sügelise lemmiklooma matused.
Matsime teise metsa vana leinavormis õunapuu alla.
Ei salga, tõesti võtsin peielauas paar pitsikest jäägermeistrit.

Eila – jälle tuli pudeliga külaline, sedakorda kodusiidriga.
Ei, me ei tähistanud Tarbatu Rahu aastapäeva, kuigi sügaval sisemuses ma alateadlikult võtsin ka selle auks. Samuti kummutasin Põlva rahu osaliste terviseks paar pitsikest.
Aga tähistasime varakult mu väärakat vananemist.
Õhtul hilja astus läbi õepoeg, kes tõi Võrumaalt paki.

Täna ei võtnud miskit.
Noh, homseks tuleb ka midagi jätta.
Vaat, siis on õige päev võtta...

21.1.14

Mis teil seal persest küll närib?

Nonoh, munakollane, kas tõesti teeb see pidev lolluste kokkuviimine tarkuste pähe konto kasutamise keerulisemaks kui oinasarv seda on?
Opera veebilehitsejaga bloggerisse logides lööb mulle ette järgmine kiri:

Javascript


ERROR: Possible problem with your *.gwt.xml module file.
The compile time user.agent value (gecko1_8) does not match the runtime user.agent value (unknown). Expect more errors.


Meenus, et see gwt on varemgi ette keksinud, aga toona imepeenikeses kirjas, et mina ei viitsinud kuhugile teatada. Elementaarne olnuks inglise keeli seda teha, kuid minul on sellega niigi raske toime tulla.  Võinuks ka maakeeli kirja panna, aga kes seda munakollase tõlget kunagi kasutanud on, mõistavad, et too ajab asjast arusaamise rohkem segasemaks...
Ausalt üteldes varem oli asi palju lihtsam, nüüd viiakse progressi nimel ja kasutusmugavuse tõstmiseks igatsugu uuendusi sisse ning seepärast vast need kokkupõrked ka aina rohkem välja tulevad, sest nad ei taha ühilduda varasema koodiga.
Imelik veel seemanu, et tuusama Opera pidi kuulu järgi kasutama sama mootorit, mis Google’i enda sirvik Chrome.
Ei taha hõisata veel, aga tulirepsiga pole antud probleemi täheldanud.

Hakka või plöögast loobumismõtteid veeretama.

8.1.14

Imelik

Imelik tõesti.
Kui vägisi ma ka kaine rool püüan olla, on pea tühi, et anna aga olla.
Aga niipea, kui vastu tahtmist rüüpan mõne sõõmu kangemat, on mu peakolus koheselt häid ideid tulemas.
Nõnda nagu mul viimasel ajal on välja kujunenud.
Käisid mul külalised. Niisama targalt kui tulid, läksivad nad ära – nad ju ülikarsklased, mitte sõõmugi ei võta nad suu sissegi, kuigi üks võinuks muga kokku lüüa, aga ta oli teiste sõidutaja. Teistel polnud juhilubegi.
Minu eetika ei luba üksi teiste seas juua, lihtsalt peab olema paariline, kellega kokku lüüa.
Seega – jutt ei jooksnud ega möla hiilinud.
Polnud paar päeva vahepeal aega ka sellele mõelda, kui eila võtsin ühe punnsuutäie hästi kanget koduõltsi peale metsatööd. Noh niiöelda – preemiaks. Täna hommikul ärgates oli mul üks idu peakolus tärkamas. Võtsin ja panin paar ridagi kirja, et meelest ei ununeks. Päeva edenedes küpsetus ajukeemia saadus juba enam-vähem toorikuks, mida ma kohekohe kirja hakkan panema.
Seni lödisege ja kannatage.
Las pärm teeb oma töö...

6.1.14

Nojah...

Ma eeldan ajakirjandust omale kottu tellides, et saan mingit kasulikku teavet oma kolba sisse.

Keda kotib mingisuguse tegelase hingevaakumine?
Mind mitte...
Lõpetage igasugune jura ärr ja laske ometi inimloomal paraneda.
Ikka peab mingi mõttetu inimese veel mõttetum ning mittemidagiütlev kribatükk ehtima klikimasinat.
Ma pole kursis, kas need klahvidest väljaimetud spermatükid on ka Ferrari-nimelise firma kinni taotud, aga mulle siiski tundub, et eksilmameistri saatusest kribavad ajudeta imbetsillid loodavad üksmeelselt – ühel päeval seisab neil avaras garaažis tulipunane ferru.
Kui kuvapilte kaeda, kus mingisugusest suveniiripoest ostetud odavailmeliste sallide ja ürpidega kaetud inimloomad seisavad kallil tööajal plakatitega kuskil haigemaja ees, siis mulle jõuab kohale, et need isikud hoopis protesteerivad millegi üle.
Ega mina toda võõramaakeelt mõika.
Paberlehest pole ka ammu midagi lugeda – reklaam reklaamis kinni – asjalikku kohalikku eluolu tutvustavat mölinat pole enam ollagi, kuid võõramaa kuulsuste jaoks on ruum alati olemas.

1.1.14

Kui teha päevaks plaane, tuleb arvestada plaanitu uppilendamisega.

Nii nagu mul täna juhtus.
Hommikupoole just mõtlesin, kui võtsin kanistri hambusse ning sae kätte, et täna teen küll poole rohkem tööd kui eila sai tehtud.
Panin mölahvööni hääletu pääle ning keskendusin laasimisele. Takkatraavi imestan just seda pühendumust, kuna kuuenda puuladva lõpu eeli siis hakkas seesama latv liikuma. Tõstsin silmad ja käigupealt lülitasin samas ka sae välja. Külamees oli tulnud oma koeraga metsa mind otsima, kusjuures kolli oli täppimööda minu jälgi ajanud. Soovisime külamehega vastastikku hääd uut aastat ja ajasime törtsu juttugi. Vaatasin küll kahetseva pilguga poolelijäävat tööd, mis minu puhul on lausa harukordne, panin siiski pillid kotti ning tulime tare manu.