Tapamajad on alati värske vere ootel...

Ausalt ütelda, see, mis meil praegu Eestimaal toimub, on puhtakujuline tollase Revali linnapealiku Mõisa Jürka nägemus.

Elu ja melu koondub linnadesse, maakohad tühjenevad niiehknaa inimloomadest. 

Nojah, sõimati ja naerdi teine välja – lapsesuu!

Mäletate veel?

Aga arvestades tänast päeva, on sel niiütelda lapsesuu ütelusel kullaväärtus man.

Ei Rüütli võimulolek takistanud inimloomahordide liikumist suunal küla –» linn.

Küll aga pausis selle liiklustiheduse.

Mistõttu hiljem linnaminejatel tuli kaukast seda va krabisevat palju rohkem välja käia. 

Kui puudu tuli, vahetati va "paheline sõltumatus" pangasõltuvuse vastu.

Nüüd on liikumissuund hoopis küla-linn –» maailm.

Aga sellest millegipärast pole kõssatud.


Milles eelneva jutu mõte seisneb?
Kaege, te rumalad...

Muiste iga pudulojuse omanik tappis hingevaakuva looma. 
Verine töö, mis teha...
Kui omal üle jäi, viis rümbad turule ja sai selle eest ka enamasti õiglase hinna. 

Siis, kui linnadesse rajati tapamajad, hakati juba tingima hinnas. 
Nüüd oldi huvitatud heas toitumuses pudulojustest. 
Kasumi koorisid enamasti tapamajade omanikud.

Et vahet teha, milline liharümp välja läheb, loodi eksport-tapamajad. 

Niisamuti toimub ka inimloomadega.

Kuidas panna riigieelarve üle paja ääre mulksuma?

Kaege, riik kipub kraane kinni keerama ja seda igas valdkonnas, kus aga võimalik.

Aitaks kaasa!

Rahandusminister Jürgen ilmselt keksiks juba oma kolmanda jala peal alljärgnevat lugedes.

Kui nüüd puudega inimloomad, ma mõtlen neid, kellel puid kaasas pole, teisisõnu invaliidsuspinsunäärid, kelle rohkearvulisse perre ka mina paraku nõuka-ajastu arstide tegematajätmiste tõttu kuulun, saadavad enda asemel tohtrikonsiiliumi ette oma lähisügelise, kes nii terve kui olla saab, siis jäetakse pinss edaspidi välja maksmata.

No tunnistatakse see indiviid terveks ja asiseks töötegijaks.

Pime saab õiguse näiteks kaugsõidusohvrina leiba teenida, jäsemetu müüri laduda ja kurttumm ooperilauljaks...

Riik saadab seepeale laiali sotsiaalsfääri ametkonnad, sest pole enam ülalpeetavaid, kuna kõik on tööhõives sammukese edasi liikunud, hoides sellega veel suurema summa kokku.

Sots.ministri koht muutub mõttetuks. (Nii Taavikene, hakka aga uut kohta otsima! Ei, partei ei aita enam sind!)

Riigieelarve paisub ja ajab kõvasti üle pajaääre.

Nagu õnnis rõõsa manna...

Peet, saar, pööning...

Kusagil viis aastat tagasi sai antud sõna ühele ilmakuulsale loole maakeelsed sõnad manu kribada, kuid ei leidnud seda ajakest, mil oleks saanud seda teha, kui aga aega oli, siis jällegi polnud mahti ajutegevusel. Nii ta laagerdus ainult pealkirjana, kuni paar päeva tagasi sattus mu peakolu piinama Midnight Oili "Beds Are Burning".

Tookord olin esimest korda sel saarel, kus pidi mingi läbu toimuma. ÖöHulkuriga õlleklaasi, õieti pudeli taga, sai segaste sellide tegemisi kaetud.
Igav juba nonde kuttidega ei hakanud!
Ühel hetkel siis visati lõkkesse üks voodi, mis oli kas sinna taritud just seksodroomiks või muuks otstarbeks, ei olnud mul mahti viisakusest külalisena küsida, kuid ühel hetkel oli seal voodis üks tüüp, kes sõnas enne heitmist, et temal on jube külm ja läheb nüüd sooja voodisse magama!
Sel momendil hakkas minu peas vasardama just see Kesköise Õli ülalmainitud lugu. 
Ütlesin ÖöHulkurile, et mu fotokas maha jäi, siis tema hakkas küsitlema teisi, kellel on mobla, mis pilti ka teeb? Toojärel hakkas üks taskutes kohmitsema ja tõigi välja aparaadi. Selleks ajaks olid leegid juba haaranud voodikülgi ning hakkasid vaikselt noolima pealset, kus lebas hullumeelne kutt.
Paar klõpsu sai ikkagi ärr tehtud, enne kui magaja üles kargas.
Hiljem tuletasin ÖöHulkurile meelde, et ta ikkagi küsiks selle tüübi käest vähemalt koopia endale.

Nüüd need ammulubatud sõnad, mis sai paar päeva tagasi ritta aetud.
Annan endale aru et ega nad sedöövrilaadsed küll pole ja on rohkem toorikulaadses olekus.

Peet, saar, pööning...

Astusin ma väikesesse poodi

küsisin müüjalt pudeli peeti

maksin sulas nagu muiste

kõik käis natuke liiga puiselt

pistsin peedi pudeli põue

tatsusin poest välja õue

teagi nüüd kas kaupmehe silm

värisema pani mind või jahe ilm

läksin läbi võsa, ees oli saar

seal all ootas üks väsind silmapaar

sõber kes kuhugi oli kadund ammu

katsus nüüd oma kainusega rammu

taarusime vaikselt toetudes õlast

nagu kaks haavatut partisani viimases sõjas ...

astusime mingisse lagunenud onni

kus maas olid mõned ligunenud konid

külmus puges meie põue

tuli viia üks diivan õue

oh need kuradi hiina tikud

ei tahtnud põlema praksu

sõber siis soovitas pakitäie

tõmmata mööda vakstut vastu päeva

pudeliga jätkasime enda tuunimist

silmis vaid peet saar ja lõõmav pööning

sooja andis meile väljas suur tuli

meeles mõlkus' peet saar pööning

sooja andis väljas lõõmav tuli

mu ajudes on peet saar pööning...

Mitte, et ma mingi S.King oleksin...

Lugedes MadMaxi needusepäevikut, tunnetasin teatut sümpaatiat sealkirjutatu teemadel.

Aga ma ei hakka siin üldse oma mögast mõttemülgast üles tuunima.

Ütlen, õieti parafraseerin teatud mööndusega Möörhvi seaduseraamatust tuntud ütelust: MadMax on kuradikuratlikult väegade kolossaalne optimist!

Mina oma kangastustes olen saanud hulga sitemaid ja süngemaid tulevikupilte päikese ja sinitaeva taustal.

Jaburaid mõtteid

No ei saa ära minna, kui kevadine päiksepiste puudase vasaraga otse meelekohta lajatab.

Endisel koonukal on vaja vist pehmotõrjet – ajab mingit loba olematust vene ohust.

Kui ühtipidi mõelda, siis suures plaanis on tal õiguski, kuid väikeses plaanis oleks ta pidanud enne mõtlema, siis vaikima.

Edasi – kauge ida kim-dünastia keisril on jooksuaeg käes.

Jänkidest jahituristid juba teritavat vaikselt tukke. 

Tuumakatsetused sealsamas Kimimaal.

Minu vanaldane joobnud ajunatuke räägib seda, et tuumakatsetused selles riigis on suure ja sõbraliku naaberriigi enda toimetatud, veeretamaks enda pealt eemale terve ilma uudistavaid põlatsevaid pilke.

Järgmine uudis Voldemari vastuvõtukära kuskil meie suures ja võimsas liitriigis.

Et ETK plaguga võeti teine vastu. Kõva selts meite meestel, huvitav miks nad siin ei mölla nii iga hinnatõusu järel?

Ikka ei anna rahu?

Vana-aja gladiaatorid söönuks ainult tablette ja steroide, et järgmiseks heitluseks vormis olla.

Aga mine sa tea, äkki olid tollal kõrgetasemelised laborid käigus.

See mõte tekkis, kui kaetud filme meelde tuletasin.

Tahaks ära

valitseb

momendil

mind

äng

tüdimus – elutüdimus

kadunud

kuhugi

on

sõõm

rõõmu – elurõõmu

ennevanasti

pagesin

eest

kõige eest

peitu – oma maailma

raske on kuidagi täna

kui meenutan härdalt

toimunut

piisas

mõtlemisest – ära

...