Hüva uut 10222 aastat ja häid jõule!
Edit: Tänahommikune päike tõi kaasa üliharuldase loodusnähtuse- HALO.
Mõlemil pool päikest särasid sambad...
24.12.08
21.12.08
Tsiviilkaitse või civildeath?
Omal ajal oli "meie suurel kodumaal" moes korraldada tsiviilkaitseõppusi.
Tarbatu Pööbelmanni-instituudis, kus ma tollal haridust nõutasin, oli eraldi tsiviilkaitseklass, kuhu mina eksisin ainult nii palju kordi kui inimloomal sõrmi käes on. Aga need korrad olid meeldejäävad. Esiti suuresti tänu noile plakatitele, mis seintel rippusid. Teisteks meeldejäävamateks asjadeks olid gaasimaskid ja muud torbikud...
Korraldati ka tsiviilkaitseõppusi, mis toimusid nõnnaviisi: sellal, kui klassis koolitunnid kestsid, anti äkitselt koolikella. Lühikeste tirinate ja pausidega, nagu tollal eeskirjad ette nägid.
Siis pidime kõik see koolipere võtma näomaskid, mis oli vatist ja marlist kokku traageldatud ning liikuma ühika keldrisse. Saime seal oma 15 minutit olla paksude müüride vahel, tihedalt nagu silgud pütis, ja keldri otstes olevad massiivsed plekiga kaetud uksed suleti. Polnud haruldane ka see, kui mõni arvas heaks ka minestada. Ei mingit sundventilatsiooni olnud. Ega sellel polnud suuremat tolku: kui III ilmasõda oleks käima lükatud, siis esimeste objektidena võetakse sihikule elektrijaamad (strateegiliselt ja taktikalistel põhjustel on see vajalik - side põhineb sellel, info liikumine peatub, eelise saab just infoga varustatud pool). Pole voolu, pole õhku.
Keldri laudpõrand oli ilmselt alt lahtine (ei tea täpselt, mismoodi), meenub vaid, et naginaid oli kuulda üksjagu.
Nüüdsed seadmed näitavad radooni lekke. Huvitav oleks nüüd teada, kui palju keldrikorrusel selle näit on? Saaks lihtsalt teavet, mitu mikrobekrelli radooni selle 15 minutiga sisse sai hingatud.
Mõttetuse tipp iseenesest: lämbuda, hingates radoonirikast õhku. See teeb sama välja, mis sa oleksid tuumaplahvatuse hetkel lageda taeva all, ainuke vahe seisneb selles, et sul pole õhupuudusest tingitud grimassist moondunud nägu.
Muide, ameeriklased olid paremini ettevalmistunud tuumasõjaks kui tollane NSVL.
Neil on praegugi asjad sätitud sedaviisi, et armee tugipunktid on suurlinnadest eemal, samas kui Euroopas ja Venemaal asuvad need sisuliselt linnade servas, moodustades eeslinnu. Asi siis jänkidel puhastada tsiviilelanikkond ja sõjavägi ühe tuumalaenguga. Sovjettide aur läinuks kõik suurlinnade hävitamiseks, maksku mis maksab, kasvõi 10 laengut per linn.
Tarbatu Pööbelmanni-instituudis, kus ma tollal haridust nõutasin, oli eraldi tsiviilkaitseklass, kuhu mina eksisin ainult nii palju kordi kui inimloomal sõrmi käes on. Aga need korrad olid meeldejäävad. Esiti suuresti tänu noile plakatitele, mis seintel rippusid. Teisteks meeldejäävamateks asjadeks olid gaasimaskid ja muud torbikud...
Korraldati ka tsiviilkaitseõppusi, mis toimusid nõnnaviisi: sellal, kui klassis koolitunnid kestsid, anti äkitselt koolikella. Lühikeste tirinate ja pausidega, nagu tollal eeskirjad ette nägid.
Siis pidime kõik see koolipere võtma näomaskid, mis oli vatist ja marlist kokku traageldatud ning liikuma ühika keldrisse. Saime seal oma 15 minutit olla paksude müüride vahel, tihedalt nagu silgud pütis, ja keldri otstes olevad massiivsed plekiga kaetud uksed suleti. Polnud haruldane ka see, kui mõni arvas heaks ka minestada. Ei mingit sundventilatsiooni olnud. Ega sellel polnud suuremat tolku: kui III ilmasõda oleks käima lükatud, siis esimeste objektidena võetakse sihikule elektrijaamad (strateegiliselt ja taktikalistel põhjustel on see vajalik - side põhineb sellel, info liikumine peatub, eelise saab just infoga varustatud pool). Pole voolu, pole õhku.
Keldri laudpõrand oli ilmselt alt lahtine (ei tea täpselt, mismoodi), meenub vaid, et naginaid oli kuulda üksjagu.
Nüüdsed seadmed näitavad radooni lekke. Huvitav oleks nüüd teada, kui palju keldrikorrusel selle näit on? Saaks lihtsalt teavet, mitu mikrobekrelli radooni selle 15 minutiga sisse sai hingatud.
Mõttetuse tipp iseenesest: lämbuda, hingates radoonirikast õhku. See teeb sama välja, mis sa oleksid tuumaplahvatuse hetkel lageda taeva all, ainuke vahe seisneb selles, et sul pole õhupuudusest tingitud grimassist moondunud nägu.
Muide, ameeriklased olid paremini ettevalmistunud tuumasõjaks kui tollane NSVL.
Neil on praegugi asjad sätitud sedaviisi, et armee tugipunktid on suurlinnadest eemal, samas kui Euroopas ja Venemaal asuvad need sisuliselt linnade servas, moodustades eeslinnu. Asi siis jänkidel puhastada tsiviilelanikkond ja sõjavägi ühe tuumalaenguga. Sovjettide aur läinuks kõik suurlinnade hävitamiseks, maksku mis maksab, kasvõi 10 laengut per linn.
15.12.08
Kusikute spämm?
Potsatas täna mu postkasti siuke kiri:
Häid Pühi, kallis Aivo
Karu on koostanud sulle isikliku „Edgari Jõulukaardi“
Tema sõnum sinule:
Aivo!
Häid jõule !
Soovib metsarahvas
Vaata oma isiklikku Jõulusoovi klikates sellele lingile
Tähelepanu! Sellele lingile klikates kinnitate, et olete lugenud ja nõustute kõikide kampaania tingimuste ja reeglitega
Lugedes enne linkamist tingimusi ja reegleid, tuvastasin, et meite kallis Kusierakond saatis selle kirja mulle, aga jättes mainimata, kelle kuradi käest nad mu aadressi said.
Ise ma oma tiada pole mitte ühestki parteist seda va parteifüüreri jõulusoovi luninudki. Seepärast ei hakanud ma pikalt mõtlema, vaid liigitasin selle kirja spämmi hulka.
Siis hakkasin mõtlema, et kas kusierakonnaführeril on naa palju pekki kasvand, et spämmib nüüd ausaid inimloomi. Esindades metsarahva nimel.
Kulla Ets!
Kui sa oma rasva põletamisega toime ei tule, siis peereta ja haisuta, palun, oma kodus!
Ja ära, palun, nimeta ennast metsarahva esindajaks, sest sa pole seda väärt!
Ning veel üks palve: kutsu korrale see inime, kes saadab spämmirobotina Karu (skait@hot.ee) nime all spämmi laiali. Juhul, kui sa seda ei tee, siis oled sa mannetu sitavares!
Tänan tähelepanu eest!
P.S. Nagu iga väike inime juba teab, magab karu juba sügavat talveund.
Häid Pühi, kallis Aivo
Karu on koostanud sulle isikliku „Edgari Jõulukaardi“
Tema sõnum sinule:
Aivo!
Häid jõule !
Soovib metsarahvas
Vaata oma isiklikku Jõulusoovi klikates sellele lingile
Tähelepanu! Sellele lingile klikates kinnitate, et olete lugenud ja nõustute kõikide kampaania tingimuste ja reeglitega
Lugedes enne linkamist tingimusi ja reegleid, tuvastasin, et meite kallis Kusierakond saatis selle kirja mulle, aga jättes mainimata, kelle kuradi käest nad mu aadressi said.
Ise ma oma tiada pole mitte ühestki parteist seda va parteifüüreri jõulusoovi luninudki. Seepärast ei hakanud ma pikalt mõtlema, vaid liigitasin selle kirja spämmi hulka.
Siis hakkasin mõtlema, et kas kusierakonnaführeril on naa palju pekki kasvand, et spämmib nüüd ausaid inimloomi. Esindades metsarahva nimel.
Kulla Ets!
Kui sa oma rasva põletamisega toime ei tule, siis peereta ja haisuta, palun, oma kodus!
Ja ära, palun, nimeta ennast metsarahva esindajaks, sest sa pole seda väärt!
Ning veel üks palve: kutsu korrale see inime, kes saadab spämmirobotina Karu (skait@hot.ee) nime all spämmi laiali. Juhul, kui sa seda ei tee, siis oled sa mannetu sitavares!
Tänan tähelepanu eest!
P.S. Nagu iga väike inime juba teab, magab karu juba sügavat talveund.
12.12.08
Mul on au...
See pealkirjas olev lausejupp on mind nii mönelgi korral kummitand.
Mitte, et hirmutamise möttes.
Peakolus, kahe körva vahelises kiirukäärulises ajus.
Eriti siis, kui keegi helistab.
Nagu täna.
Kui öeraas mulle hääd nimepäeva soovis.
Ma tänasin.
Ega me Rootsis ela, kus Astridi kirjutatud Katuse-Karlipoja raamatust šnitti tuleb vötta.
Olgem eestlased, saagem EESTLASTEKS!
Mul on au...
Mitte, et hirmutamise möttes.
Peakolus, kahe körva vahelises kiirukäärulises ajus.
Eriti siis, kui keegi helistab.
Nagu täna.
Kui öeraas mulle hääd nimepäeva soovis.
Ma tänasin.
Ega me Rootsis ela, kus Astridi kirjutatud Katuse-Karlipoja raamatust šnitti tuleb vötta.
Olgem eestlased, saagem EESTLASTEKS!
Mul on au...
7.12.08
Aastaring blogis
Juba hakkab mul üsna pea aastaring siin bloggeri-keskkonnas täis saama.
Muidugi-mõista mitte õllest, viinast või viskist. Rummist parem ei räägigi.
Oleks nagu paras aeg kokkuvõtteid teha.
Algul oli plaan see blogi teha inimühiskonna tegemiste üle irvitamiseks, seetõttu ma nii tõsiselt ei suhtunud sellesse, mida ma siin kirja panin (ehk oli harjutamise periood).
Siis sattusin ka teisi blogisid lugema ja alaväärsustunne tahtis mind matta.Á la kuidas ma ei suuda kirjutada nii, nagu teised seda teevad.
Mõtlesin asja üle järgi. Ning leidsin, et ehk on parem, kui ma teistest blogidest šnitti ei võta, vaid ajan oma rida.
Eks aeg näitab , ons mul selles suhtes õigus või mitte.
Eelmise aasta lõpul sain mingi külmetusetõve kallale.
Köhisin nagu suitsumees muiste, ehkki ma tubakat ei tarvita.
Ravisin ennast mitu kuud: ravimteed, mesi, soolaga kurgu kuristamine... Sada imet sai ära tehtud, enne kui tohtri manu läksin. Tohter kaes mu kurku ja kribas retsepti antibiootikumide väljastamiseks.
Ausalt, ega mul usku polnd, aga näädsa, köha oli paari nädalaga lännu.
Ahh, et miks ma varem tohtri manu ei läinud?
Mul tohtrite vastu allergia: lapsest saati muudkui süstlaga mind torkima.
Kunagi lapseeas kaotasin antibiootikumide tõttu ka osaliselt kuulmise...
Küünlapäeval käisin onupoja pulmas.
Kuna mul omal paar päeva pärast küünlapäeva "soorokletine" juubel tulemas oli, siis pidin kahetsusega potentsiaalsetele külalistele mainima, et ma sel ajal olen seal, kus kaks noort vajavad minu kohalolekut, tunnistamaks nende kõikvõimsat armastust alla kirjutamas tähtsale okustaadile, millel riigi rekvisiidid (sai sihuke pikk-pikk liit-liitlause).
Et minu juubelit pidasime, no seda küll polnud.
Metsas käisin nii vähese lumega talvel kui sel aastal juhtus olema, puid välja vedamas. Küttepuudeks.
Niimoodi see asi käiski, et Husqvarna vingus kuivanud kuusepuu kallal, kuni targem andis järele.
Palgid said nagu ka mootorsaega meetri-poolteiseseks tükeldada ja siis kolm palginotti kelgule peale ning kodutee võis alata. Veduriks olin mõistagi ma ise. Mistõttu mitu särki läbi higistasin, et need ei tahtnud esimese pesukorraga vett külge võtta.
Märtsi lõpul sain võimaluse Pärnu-kanti külastada.
Pole nii ammu sealkandis käinud.
See mere lõhn või lehk... (niiväga meenutas seda aega, kui ma Taara Sõnas elik sanathoriumis käisin)
Kummaline, et kui okulaarid kinni panin, manati alateadvusest Haapsalu kõlakoda ja kuursaal silme ette...
Olen juba mitu head aastat mõeld, et Haapsalu-kanti vaja eksida, aga mõtteks see on jäänud.
Suvel käisin Tarbatu Hansapäevadel.
Mõned pildid on augustikuu sissekandes, ülejäänud on kõvaketta peal, millele ligi ei pääse mitte ühegi teadaoleva valemiga.
Ainuke variant on, et raal patsiga poistele toimetada.
Sest hetkest, mil windooza arvas heaks peeti minna, läks mul kops üle maksa.
Kui nüüd uut raali endale muretsen, siis Linux-op.süsteemiga.
Kaupmehed!
Juhul, kui teil on ikka veel windoozaga raale pakkuda, siis minu käest ei näe te sentigi!
Paraku on asi nii, et katsu sa normaalse hinna eest osta ilma opsüsteemita raali. Ikka on windooza kõvakal laiutamas.
Kui ma paaris kohas pakkusin varianti, et võtku windooza hinna jagu alla ja ma ostan ilma bugise süsteemita, siis vaadati mind siukse pilguga, et ma olen peast vähe sooda.
Miniläpakad teevad ses suhtes ajalugu.
Ometi leidub neilegi ohmoone, kes ei taha Linuxiga lähemalt tutvust teha ning vahetavad selle WinXP vastu välja. (WinXP peded ärgu pahandagu, et ma julgesin arvamust avaldada.)
Kui vaadata miniläpakate hindu, siis rõõmustavamat uudist ei saagi olla: need langevad üha. Aasta tagasi maksis Asus PCeee700 ligi kuus tuhat krooni, nüüd on kaupmeestel hea meel, kui lisatud kahe-kordse mäluga Asus kaks korda odavamalt maha saab müüdud.
Kuskilt jäi kõrva taha sihuke ütelus: Raal on kiirestiriknev kaup!
Mina teadsin, et banaan on kiirestiriknev kaup, siis sai võrdlusmärk pandud valemisse: RAAL=BANAAN.
Muidugi-mõista mitte õllest, viinast või viskist. Rummist parem ei räägigi.
Oleks nagu paras aeg kokkuvõtteid teha.
Algul oli plaan see blogi teha inimühiskonna tegemiste üle irvitamiseks, seetõttu ma nii tõsiselt ei suhtunud sellesse, mida ma siin kirja panin (ehk oli harjutamise periood).
Siis sattusin ka teisi blogisid lugema ja alaväärsustunne tahtis mind matta.Á la kuidas ma ei suuda kirjutada nii, nagu teised seda teevad.
Mõtlesin asja üle järgi. Ning leidsin, et ehk on parem, kui ma teistest blogidest šnitti ei võta, vaid ajan oma rida.
Eks aeg näitab , ons mul selles suhtes õigus või mitte.
Eelmise aasta lõpul sain mingi külmetusetõve kallale.
Köhisin nagu suitsumees muiste, ehkki ma tubakat ei tarvita.
Ravisin ennast mitu kuud: ravimteed, mesi, soolaga kurgu kuristamine... Sada imet sai ära tehtud, enne kui tohtri manu läksin. Tohter kaes mu kurku ja kribas retsepti antibiootikumide väljastamiseks.
Ausalt, ega mul usku polnd, aga näädsa, köha oli paari nädalaga lännu.
Ahh, et miks ma varem tohtri manu ei läinud?
Mul tohtrite vastu allergia: lapsest saati muudkui süstlaga mind torkima.
Kunagi lapseeas kaotasin antibiootikumide tõttu ka osaliselt kuulmise...
Küünlapäeval käisin onupoja pulmas.
Kuna mul omal paar päeva pärast küünlapäeva "soorokletine" juubel tulemas oli, siis pidin kahetsusega potentsiaalsetele külalistele mainima, et ma sel ajal olen seal, kus kaks noort vajavad minu kohalolekut, tunnistamaks nende kõikvõimsat armastust alla kirjutamas tähtsale okustaadile, millel riigi rekvisiidid (sai sihuke pikk-pikk liit-liitlause).
Et minu juubelit pidasime, no seda küll polnud.
Metsas käisin nii vähese lumega talvel kui sel aastal juhtus olema, puid välja vedamas. Küttepuudeks.
Niimoodi see asi käiski, et Husqvarna vingus kuivanud kuusepuu kallal, kuni targem andis järele.
Palgid said nagu ka mootorsaega meetri-poolteiseseks tükeldada ja siis kolm palginotti kelgule peale ning kodutee võis alata. Veduriks olin mõistagi ma ise. Mistõttu mitu särki läbi higistasin, et need ei tahtnud esimese pesukorraga vett külge võtta.
Märtsi lõpul sain võimaluse Pärnu-kanti külastada.
Pole nii ammu sealkandis käinud.
See mere lõhn või lehk... (niiväga meenutas seda aega, kui ma Taara Sõnas elik sanathoriumis käisin)
Kummaline, et kui okulaarid kinni panin, manati alateadvusest Haapsalu kõlakoda ja kuursaal silme ette...
Olen juba mitu head aastat mõeld, et Haapsalu-kanti vaja eksida, aga mõtteks see on jäänud.
Suvel käisin Tarbatu Hansapäevadel.
Mõned pildid on augustikuu sissekandes, ülejäänud on kõvaketta peal, millele ligi ei pääse mitte ühegi teadaoleva valemiga.
Ainuke variant on, et raal patsiga poistele toimetada.
Sest hetkest, mil windooza arvas heaks peeti minna, läks mul kops üle maksa.
Kui nüüd uut raali endale muretsen, siis Linux-op.süsteemiga.
Kaupmehed!
Juhul, kui teil on ikka veel windoozaga raale pakkuda, siis minu käest ei näe te sentigi!
Paraku on asi nii, et katsu sa normaalse hinna eest osta ilma opsüsteemita raali. Ikka on windooza kõvakal laiutamas.
Kui ma paaris kohas pakkusin varianti, et võtku windooza hinna jagu alla ja ma ostan ilma bugise süsteemita, siis vaadati mind siukse pilguga, et ma olen peast vähe sooda.
Miniläpakad teevad ses suhtes ajalugu.
Ometi leidub neilegi ohmoone, kes ei taha Linuxiga lähemalt tutvust teha ning vahetavad selle WinXP vastu välja. (WinXP peded ärgu pahandagu, et ma julgesin arvamust avaldada.)
Kui vaadata miniläpakate hindu, siis rõõmustavamat uudist ei saagi olla: need langevad üha. Aasta tagasi maksis Asus PCeee700 ligi kuus tuhat krooni, nüüd on kaupmeestel hea meel, kui lisatud kahe-kordse mäluga Asus kaks korda odavamalt maha saab müüdud.
Kuskilt jäi kõrva taha sihuke ütelus: Raal on kiirestiriknev kaup!
Mina teadsin, et banaan on kiirestiriknev kaup, siis sai võrdlusmärk pandud valemisse: RAAL=BANAAN.
Tellimine:
Postitused (Atom)