21.7.09

2 tarbatulikku hetke

Tarbatus kondasin ringi nagu keeristorm – ikka pikemate sammudega.
Kui miskit erilist oma pilguga haarasin, oli ka fotokas valmis hetke jäädvustamas.
Lomograafia-laadne kuvastamine käis mul üle jõu, mingi hetke sain ajaloo prügikasti tarbeks küll. Kannapealt ümber keerata ja hetk aparaati saada – see juba tahab harjutamist. Nagu kauboid western-filmides puusalt tulistavad.
Tarbatulik huumor tuli välja väga geniaalses lihtsuses: tuleb olla lihtsalt teistsugune, eristuda hallist massist ning olla samas jubedalt hea fotogeenilise ilmega...


Geniaalsuse ja hullumeelsuse vahe on õhkõrn. Ehk kõik geniaalne on hullumeelne. Või siis hullumeelne on geniaalne.
Et maja kahele poole laiali ei vajuks, tuleb see vitsaga kinni siduda. Et nii suurt vitsa aga pole kusagilt võtta, siis Tarbatu ehitusmehed tulid geniaalsele lahendusele: siduda korstnad! Loodetavasti nüüd seisab ülikool kaua veel püsti...

20.7.09

Kõik rajad viivad... Tarbatusse!


Reedel 17. juuli õhtul vopsas Ruts korra netti ja teavitas, et nad sõidavad parasjagu naisukese ja väikese madistajaga SW-Fe-via (loe: edelaraudtee) rongi esimeses klassis Tarbatusse ning seal vagunis on nii baar kui WiFi.

/Remargi korras peaksin mainima ära, et nagu Ruts toonitada armastab: mina olevat kõige suurem süüdlane selles, et ta oma elu armastuse leidis. See tähtis toiming juhtus Tarbatus Põssa-aasta vastuvõtul.
Mina oma tagasihoidlikus isiksuses salgan selle maha, et hiljem kahjunõuet minu suunas ei tuleks./


Mul mõnikord juhtuvad pikad juhtmed olema, mis tihti ka lühisesse lähevad.
Küsisin siis Rutsilt kaastundlikult, kas ta jäi istuma? Siis torkas pähe, et kuna madistaja alustab pea 5 aasta pärast kooliteed, küsisin vanalt pingviinilt: „Harjutad poisi nii välja, et kooli esimeses klassis nõuab baari olemasolu?“
Ega mul palju aega mölada olnud - pidin sanna kütma minema. Muidu jäänuks ihupesu poolde öösse. Hommikul oleks unise näoga terve päeva ringi tuianud. Kellele seda jama veel oleks vaja läinud.

Laupäeva hommikul logistasin rongiga Tarbatusse, kus pidavat Hansapäevad© peetama.
Tarbatusse jõudes oli selline tunne sees, et täna miskit juhtuma või toimuma hakkab. Eelaimdus tundus niivõrd tugev, et pearaputamise või kaine mõtlemisega seda ärevust juba maha ei surunud.
Raeplatsile jõudes tundsin, et kõhtu on vaja ette valmistada pikaks päevaks.
Asetasin oma istmiku suvalisele toolile ning kohe oli mu kõrval üks kena näitsik. Esitasin tellimuse seljankale ja kohvile. Heitsin pilgu ringi ning märkasin kunstnikke, kes einestajatest pilte sirgeldasid.
Helpisin parasjagu suppi, kui mu pilk kohtus kunstnike juhendaja pilguga. Täiesti boheemlaslik välimus oli teisel, alates võrkkaabust peas lõpetades hiina ketsidega jalas. Riietusega eriti kontrastne oli tema eht-indiaanlase moodi nägu.
Tema teavitas, et järgmisena võtavad modelliks minu.
Noo kuradi kurat, vandusin endamisi. Raputasin pead ja...
Mis te arvate, et see žest neid peatab? Ei peatand ühti.
Juba olidki mu ümber, pliiatsid ja lõuendid hakkamas.
Mu peas keerlesid juba kentsakad mõtted. Üks näide, mis meelde jäi: Kas ma pean nüüd lusikat hoidma suu juures? Supp jahtub nii ära... käsi samuti... Möhh? Mis, käsi jahtub ka või? Irw, eks ole?

/Remark taas: ammusel ajal, kui ÖöHulkuri kodukat aretasime ning seda loodetavasti ka paremaks tegime, oli üks tüüp mind nimetanud issandaks. Kurat seda teab nüüd takkajärgi, aga see nimetus jäi mulle kinni nagu tõrv pigilinnule. Heatahtliku huumoriga hea aasida teistel mind./

Lasin kunstnikel kätt harjutada. Minusugusest issandast pole seni ühtki ikooni loodud. Olen siiski reaalne isik, mitte väljamõeldud maailmalooja.
Kui visandid paberile kritseldatud, sain mahti hinge tõmmata.
Lunastasin mõned ikoonid välja.
No mine tea, kuhu teised lähevad.
Ma arvan, et loodusmuuseumi, kus seniajani pole elava issanda kujutist.
Nüüd vähemalt neil on, mida rahvale näidata.

12.7.09

Bonzo elik musta kaabuga mees



Käisin mina eile õhtul üle pika aja kontserdil.
Miks ka mitte, kui see toimus Ambla kerkos.

Maksin nõutud sissepääsuluna (175krooni) ning haarasin Bonzo „Ei saa mitte vaiki olla...“ (mille eest tasusin 160 krooni) helikonservi karmanisse. Teise konservi tahtnuks samuti oma kogusse, ainult tengelpung sai selleks korraks tühjaks.

Astusin kiriku peasaali.
Rahvast oli kokku kogunenud kuskil 30-40 inimese jagu. Võib-olla veidi rohkem, aga vähem mitte...
Ega ma karjus ole, et pean lugema, ega mõni lammas puudu ole.
Hingekarjane juhatas kontserdi sisse. Ei saanud mina aru, mida ta seal kõneles.
Istusin teistest taga pool, seetõttu jõudis minuni kaja. Omamoodi kontsert.
Mõtlesin parasjagu, kas see on nagu suurte sauruste puhul soojenduseks, kui rahvas pinkidelt püsti tõusis ja kaasa pomisema kippus.
Ma aus pagan, ei saanud istuma jääda. Olen kuulnud, et kui kuskile võõrasse kohta minna, tuleb ju kohalikke tavasid austada. Nii ma siis külma näoga seisingi, kui aamen kõlas. Õieti kõlas minu kõrvus: men-men-men-men-men...

Bonzo kontsert oli teisest puust.
Mees nagu orkester sõna otseses mõttes. Kaastegev oli mitmekülgne pillimees Alari Piispea.
Bonzo töödeldud laulud on alati minus tekitanud mingi kummalise tunde.
Ma pole tunnete ekspert, et seda sõnades väljendada.
Bonzot kuulates leiab igaüks piskugi, mis kuulaja hinge värisema paneb.
Mina tõusin poolest kontserdist püsti.
Ohh-ei! Mitte selleks, et lahkuda, vaid mu sabakont jäi vähe kangeks puisel pingil istumisel.
Teiseks, proosaline põhjus oli samuti mängus: Bonzo oskas vanad koorilaulud rokilikumas võtmes lahti laulda.

Seepärast ei saanud mina tuimalt oma kohal istudes kuulata.
Lihtsalt põlv tahtis nõtkuda
ning käed õhku sõtkuda ...


Kõik me teame Lydia Koidula luuletust „Meil aiaäärne tänavas“.
Soovitan kuulata toda Bonzo elavas esituses.
Mul igatahes kerkisid ihukarvad püsti. Nii omapärane muusikaline tõlgendus ja fantastiliselt hea häälematerjal...
„Munamäele“ ja „Ta lendab mesipuu poole“, need olid kõige magusamad maasikad eilsel kontserditordil.

Sellele mehele tahaks mõnda oma luuletust pakkuda.
Nii kõva mees ma ka nüüd ei ole, et lähen ja pakun kahtlemata Eesti ühele tippesinejale oma tagasi­hoidlikku, toorest loominguidu.
Hiljem, läbi vihma kodu poole rühkides, proovisin bonzolikult ümiseda ühte omatreitud laulukest. Lööge või maha, ei mina suuda seda.
Bonzo on ainulaadne.
Kel võimalust, see mingu ja kuulaku.
Tunded, mis teid valitsema hakkavad, on kirjeldamatud.

Nagu englishimehed hüüavad "ENJOY!"...

5.7.09

Pohmakas

Tajun päikese soojust.
Ärkan ja avan silmad - jubedalt ere valgus pimestab...
Silmad on hellad. Otsin päikseprille. Kusagil neid pole.
Ja tagatipuks hirmus peavalu.
Mis kamm on? Pohmakas?
Ju siis...
Tõusen asemelt ja hakkan ennast riide toppima.
Käed värisevad mis hirmus. Ei leia nööbile auku üles.
Pika pusimise peale saan kuidagi riidesse.
Taskust leian oma kadunud prillid üles.
Pühin suurema sodi maha, hõõrun taskurätiku vahel klaasid puhtamaks ja panen ninale. Hoopis teine tera...
Seejärel vaarun kööki.
Haaran silmadega eilset läbu-ülejääki.
Tükk aega jõllitan.
Kõik on korras nagu Norras!
Nüüd panen kohvivee hakkama.
Ja vajun taburetile istuma ning mõtlen, millest küll see hirmus pohmelli-sarnane peavalu...
Lülitan raadio mängima. Uudised.
Kuulan ja kuulan...
Kostab Artur Rinne igihaljas ...mets müühiseeb ja ...
...Ja mühisebki kannus vesi. Kallan keeva vee kruusi ja lisan lusikaga lahustuva kohvi otsa. Külmkapist toon ja kallan kohvile sortsu koort.
Lusikat liigutades taban kuulamast:
...Segan suhkrut malbelt tassis,
kus nii armsalt aurab...
Äratundmisrõõm - vana hea "VENNASKOND"...
...Võtan lonksu, huuled torus.
Ah, küll hästi maitseb see...
Naudin, kuni kuum jook mööda kõri alla jookseb, soojendades keret. Kohvi kõrvale näksin küpsist.
Mõistus selgineb aeglaselt, aga see-eest visalt.
Selge, kuskohast see pohmakas.
Paar päeva olin oma raalist eemale kistud olude sunnil.
Voolu polnud. Nimelt vahetati meil külas elektriliini...
Raalisõltuvus...
Paneb mõtlema, mis?

2.7.09

Pesumasinast... prügikast



Eelmises kribas sai nagu mainitud vana "Riga" pesumasinat.
Kui see mainitud pesurobot meile toodi, olid tema paremad päevad läbi.
Aeg on halastamatu.
Nii ta seisis kõigi poolt äraunustatuna aidanurgas.
Ega ma jul'end sellega pesu pesta, sest juba nõukaajastul hoiatati elektrilöögi eest, mis tahes-tahtmata mõnes kohas just selle aparaadiga juhtunud oli.
Nüüd takkajärgi mõtlen seda, et kunagi meil Eestis hästi populaarsel pesumasinal, mis veel taskukohase hinnaga saadaval, oleks tänapäeval lööki küll.
Ma veaksin kihla, et mitmete tänaste ministrite kakased mähkmed ja/või haisvad sokijuustud on just seda marki lõunanaabrite pesurobotist läbi käinud...
Kahju oleks ajaloolist torukujulist tünni ära visata.
Nii, et võtsin uuskasutusse teise.
Mootori koukisin koos ülejäänud lülitite-juhtmete-ülekande-särkwärgiga välja.
Kujundasin selliseks, nagu ülaloleval pildil näha on. Üle värvima ma teist ei hakanud. Komforti ehk mugavust lisavad kindlasti rattad ning õige kõrgusega jalg: ei pea kummarduma, vaid lükkad saapanina jalakonstruktsiooni, kergitad ja prügikast veereb nagu iseenesest höövelpingi alt välja.
Ja nüüd ta seisab mul aidas, aidates mul musta kilekotisuud lahti hoida - omal on lihtsam koristades kühvliga lihtsalt prahti kotti kühveldada...