28.11.11

Reval aitab!

Reval aitab nagu alati.
Enne olivad miskised pehkind puunotid viidud pensil olijate kottu.
Siis viidud need minema, kui abivajaja rahul pold ja ajakirjanikele kaebas linnaisside lollusest ja totakusest  tulenevat mandiilsust elik manduvat debiilsust.
Muidugi olivad linnaissid rahvale naerualuseks saanud.
Mida aeg edasi, seda rohkem saamatust n.n."rahva teenrid" avaldavad.
Nimelt ei saada raekoja platsil kuuserajakat korralikult kinnitatud, et see juba kaks korda uppi on lennanud.
Ajakirjanduse teatel plaanitakse sel korral neli meetrit pikkusest maha saagida, et abivajajad saaksid korralikud kuusepakud man.
Ladva poolt?
Kurat seda teab!
Hehh!
Lootke edasi!
Nii head puitu vast ei toimetatagi tavalise pensil olija kottu, küll aga hoopis tulisele erakonna poolehoidjast penskarile toasoojaks.
Et see elab nagu alati "ljasnjamjael", ei koti see segav asjaolu linnaissisid teps mette.
Ma ei usu, et neli meetrit lühem kuuseke püsti seisab.
Püstitamise ajaks pange Jets koos truu kaaskonnaga sinna alla seisma ja laulma.
Ehk siis püsib see kuuseke pysti.
Kui langeb, siis on ju aamen kusikutebandega.
Huvitav, miks tuu mõttemülgas alles nyyd ajukeerdudest esile keksis?



27.11.11

Priiküüt

Marukohin väljas ei tahtnud oma vaibumise märke näidata.
Odu taipas seda alles nüüd, kui oli üritanud tundide viisi kätega kõrvu katta.
Käed olid väsinud peahoidmisest, mil ta nautis täielikku vaikust, kuni kõrvad andsid monotoonse undamisega märku, et vajavad veidiks ajaks õhku.
Odu oli peale seda tundnud jahedust, mis pani õlgu väristama.
Ümbritsevad tumehallid seinad võimendasid jaheduse tunnet veelgi, et mees keeras end põrandal kerra.
Lõpuks ei kannatanud ta seda kõike välja ning hakkas soiguma.
Seinad kuulasid süngelt vaikides.
Odu lõpetas soigumise niisama äkki kui oli alustanud.
Ta lebas vaikides, silmad pahupidi peas ja huulenurgas asuvat vahtu raskelt välja hingates.

Odu toibus.
Tummalt tunnistas ta ümbrust...
Silmad otsisid ruumist pidepunkti, millest kinni haarata.
Odu tõusis vaevaliselt hingeldades istukile.
Ta pea lõhkus valutada, jalad ei kuulanud sõna, kuid Odu tahe oli valust üle.
Mitme katse ebaõnnestumise järel jäi Odu lõpuks jalgele.
Nüüd märkas Odu, et ennistine kuubikong, kus ta viibis, on uued mõõtmed võtnud.
Ainult seinad olid hallid ja tummad.
Kuid siiski oli kaugemas nurgas tajutav kutsuv kuma, kuhu Odu uudishimust ajendatuna juba lonkas.
Pikk oli see tee Odu jaoks, kuid sisimas juba mees teadis, et annab see valguskuma tema küsimustele vastused.
Poolel teel tajus Odu, et teda jälgivad mitmed silmad.
See aeglustas tema tuhinat edasi liikuda.
Ta pööras pead paremale ja vasakule.
Odu pani tähele, et hallidel seintel oli süvistatud kriipsud ja ringid kõikvõimalikes variatsioonides.
Tõstes pilku veidi ülespoole, nägi ta maale, mis seintesse graveeritud.
See pani Odu mõtlema.
Odu seisatas korraks.
Väga elusad paistsid kujutatud, kuid nende silmad...
Neis silmades oli midagi, mis Odule külmavärinaid tekitasid.
Ta seisatas.
Odu oli teelahkmel.
Ta vaatas tagasi, tuldud teed – see oli pime, eemaletõukavate mälestustega, kuid tuttav.
Pöörates pea vastupidises suunas – valgusekuma, kuid tundmatu.
Odu oli hetkelises segaduses.
Sellest sai ta üle vaikivaid seinu vaadates – need olid külmad, kõrgid ja hallid.
Otsus oli tehtud.
Minema siit!
Helendus kasvas iga läbitud sammupikkusega.

Külmad seinad vaikisid endiselt.
Nende hallid silmad olid endiselt kõrkust täis.
Loodu otsuses ei tohtinud kahelda.
Odu vaatas tagasi.
Ta silmas vaid ühte silmapaari, mis sooja vaatega teda jälgis.
Odu soovis korraks tagasi pöörduda – ta tundis hinges seletamatut kutset – kuid nüüd oli ta ette tekkinud nähtamatu sein.
Ta võttis hoogu, et purustada see oma keha raskusega.
Nii nagu ta varem oli seda teinud ja ikka leidis ta end samasuguses hallis kuubis, kus ta enne viibis.
Prantsatades nähtamatule seinale põrkus Odu tagasi valgusesse.
Obadus oli võimas, et valguse murdumine näitas Odu tekitatud mõlki.
Odu heitis viimast korda pilgu halli massiivi, astus paar sammu ereduse suunas ja tundis, kuidas ta jalge alt kindel pind ära kadus.
Selsamast soojust täis silmapaarist nirisesid kondensveepisarad mööda seina alla, kui silmipimestav valgus meelemärkuseta Odu endasse haaras.

Odu toibus.
Tummalt tunnistas ta ümbrust...

23.11.11

Ma pole nii rikas, et osta odavat ülikonda

Armeenia või armaani (kurat seda teab, kumb see õigem oligi) riietust ihkavale koolivellele sai vihjatud omal a'al – ma pole nii rikas, et osta odavat ülikonda.
Jah, ma tean, et niidipistjad ja nõelujad elavad Hiinas.
Ma, muuseas, tarbin kodumaist külarätsepa kvaliteetset ülikonda.
Tõsi küll, ennesõjaaegset.
Muide, mu vanaisa oli paar senti must lühem.

21.11.11

Lora edutoovast ärimudelist

Siuke tolane mõte kerkis (ennast)sügavast mõttemülkast esile: Kuidas on see asi võimalik, et kuritegevus toob rohkem sisse, kui mittekuritegevus?

Tänaste viletsejate arvamuse perra tasub panustada eduloovasse ärimudelisse.
Ehk siis edukatesse.
Mitteedukad karistavad end ise ning riik aitab sellele jalaga takka.
Kuna allilma käibed ja ka tulud on suuremad kui pealilma oma, siis milleks enam mõelda...
Riik aitab!
Tallinn aitab!
Mis veel aitab?

Aitab küll, tänane lora on isegi ülekäte lännu...

17.11.11

Ohutuli, raisk, hakkas põlema

A tuu om väega paaha, ku mitu-setu projekti korraga toimib – lihtsalt ep jõvva oma kahe silmamunandiga pilku peal hoida.
Samas veel mõtlema, sööma, jooma, kribama, kuulama vananend muusikat ja takkapihta ka lora ajama – selleks peab võhma ikka olema.
Kui juba Näpulõvi Punapart sai keisriks tänu sellele, et ta jõudis seitset asja korraga teha, siis mina tunnetan küll, et keisriks saamise asemel lõpetan seal, kus „hääzdi beehmed“ padjad. Viimased, tõsi küll, pidavat mingi möksiga olla liimitud seintele.

15.11.11

Kõrvad said täna puhata, võrreldes reedega...

Alustan sellest, et reedel kuulutasin ette, et meite koondis saab kaela.

Enne reedeõdagulist kohtumist oli Eestimaine meedia täis nagu jota – muud ei kuulnud kui vutiteemalisi lällamisi, mida tuli niigut Vändrast saelaudu.
Mu kõrvad tilkusivad pasast sitavett välja.
Küla pääl telku ees kaesin esimese väravani viivat tabamust, ütlesin et mina rohkem ei vaata, mul teatavasti kuri silm.

Arvestades meie rahvakillu hulka ja uehva/hvihva nimelise organisatsiooni korruptiivsust, on selge, et kõik panustatakse vaatajaarvu peale.
Raha ei haise, või kuidas?

Armeenlased oleksid pidanud iirlaste asemel mängima – seda puhtsportlikust võtmes.
Aga vaat, kohtuniku tegevus viis hoopis kalkunimaa rahva edesi.
Seda enam, kui ememmi aegu kuked tegid sohki kalkunite vastu.

Seda enam tunnustan Trappatooni nimelist persooni, kes ütles otse välja, et kohtuniku tegevus aitas neil suure sammu edasi.
Kui tal ainult jätkunuks mehisust kuulutada, et tänu kohtunikule tema ei saa seda tulemust 0:4 õigeks pidada ja nõuaks kordusmängu.

Kõik hoovad aga on paraku korraldava suurorganisatsiooni käes.

Et eestlased liig kõvasti lärmama ei hakkaks, nagu armeenlased protestisid, siis maksti ilmselt meite vutiliidule väheke nutsu kompensatsiooniks.
Seni oleme vait ja laseme lääne „demokraatlikul“ organil igale poole nussida.
Demokraatia on enamuse võim – iirlasi on arvuliselt rohkem kui eestlasi.

Aga hämmastav – täna raadiumit kuulates ei röögita eriti vutist...

11.11.11

Perekonnapilt

Tundsin, kuidas kõri hakkas karedaks muutuma.
„Ma palun teie tähelepanu!“ karjusin ruuporisse.
Koheselt lakkas jutuvadin ümberringi.
Oli vaid kuulda lainete loksumine.
Jätkasin: „Kui te saaksite end koomale võtta, oleksin väga tänulik.
Mismoodi ei saa?
Haarake naabrilt õlast!
Tõmmake, palun, kaugemal olijad ka ligemale.
Nii, kohe vaatame, kas kõik jäävad peale.
Nõnda siis, Aljoša, palun sul liikuda taha ritta.
Katja ja Maša, teil palun võimalikult keskel püsida.
Vaatame veel kord. Väga hea.
Nüüd naeratage!
Kohe tuleb linnuke!
Klõps tehtud!
Kohe teeme duubli!
Ärge nüüd laiali valguge.
Saša, mis nüüd?
Ei jõua?
Vanaema, räägi Sašale, mismoodi vanaisa kangelaseks sai.
Ennast ületades!
Kõik teavad.
Ja sina, Saša, virised...
Onu Stjopa, ära nüüd ära vaju.
Kuhu nüüd...
Ahsoo...

Ämm, kuule!
Sinu pärast see kõik!
Ma ei saa ju ometi tunnistajaid jätta!
Ainus võimalus koitis täna hommikul ja ma kasutan selle täielikult ära!
Keset merd?
No ja siis?
Kes see ikka siia sind otsima tuleb?
Teeme veel ühe pildi!
Ämma vesised rõõmud!“

9.11.11

Mis asi rikastab?

Õiendus:
Ütlen kohe ette ja taha ära, et mul kama kaks, kes keda paneb. 

Liiderlikkus on tänasel päeval normaalseks nähtuseks muutumas.
Vanal a'al oli see keisrite lõbu.
Ntx omal ajal, tänu kesikutelevisiooni vahendusele, tajusime, et„onu“ Brežnevi ja „tädi“ Honeckeri musid venisid iga kohtumisega aina pikemaks, et „tädi“ Brežnev oli sunnitud „onu“ Honeckeri suudluste mõjul alla vanduma ning kadus mürtsuga hauda.

Intiimseid asju peaks tehtama privaatses kohas, omavahel kokkulepitult, vabal tahtel.
Mitte sellest röökima avalikus kohas.
Nigu käesolev „Erinevus rikastab!“ kampaania seda teeb.

Oletame, et liputaja kuskil pargis tõmbab mantlihõlmad eest ontlike kodanike silme all, ise laial naerul seletades: „Erinevus rikastab!“
Või keegi hõikab vanamammile temalt käekotti rebides : „Erinevus rikastab!“
Mis veel hullem, massimõrvar tulistab kuulipritsist valimatult kuule välja...
Vanglast nõuavad amnestiat mingid tüübid, apelleerides selsamale loosungile.
Neid näiteid võib tuua hulgim.

Taolisi ajuvabasid kampaaniaid selleks teha maksumaksja papi eest, ei taha mina kuidagi sallida.
Liiatigi majanduskitsikuse aegu, mil ei suudeta õpsidele/perearstidele/õdedele korralikku palka maksta.

Kõikse rõvedaim versioon asjast:
Suvaline filmigrupp paneb kooli/haigla ette võtteplatsi püsti pornofilmide tegemiseks, ise stoilise rahuga seletades: „Erinevus rikastab!“
Unustamata lisada: „Vabandage, kas vabatahtlikke saab statistideks? Siin liigub ju värsket liha hulgim!? Me maksame õpetajatele/medõele lisatasu, et ta saadaks mõne õpilase/patsiendi mõneks stseeniks...“

7.11.11

21*

Pärast pikka seilamist mõttemülgaste vahel jõudsin arusaamisele, et maailmalõppudest jutlustajad olid kaardimängudes haledalt vastu pükse saanud või tõmmatud neid tillist ehk kaotanud oma varanatukse rohkem või vähem osavatele bluffijatele ja juhuslikele õnneseentele.
Black-Jack, atškoo ja veel mõni mäng on need mängud, kus nummer 21 vastu tuleb.
Pärast longiti noruspäi koju, korgiti mingi vein, brändi või viski lahti, mille sildil ilutseb 21 või 777, ning hommikul suures pohmeluses neatakse kõik see saadanast pärit kompott maapõhja.

5.11.11

SSORi eel

Vaatsin tähtraamatust, et ülehomme peaks nagu suur töörahva püha olema.
Ei tea, kas meite maal seda ka tähistatakse nii nagu veerand sajandit tagasi – punaste plagude ja mõistetamatute ütelungitega?
Ja seda kõike Poni Emmi ässituste saatel?
...
Hooray! Hooray! It's A Holi-Holiday
what a world of fun for everyone, holi-holiday
Hooray! Hooray! 

...
Või visatakse hooramise propageerimise eest kartsa?