Lugupeetud inimloomad!
Pöördun teie poole teabega, mis on üldkehtivast kalendriaastast ajendet.
HÜVA NÄÄRE!
Paistab sedamoodi, et näärid pole ära lörtsitud.
Mõnus tunne on oodata teisi, kus jõulud on kerkopappide jutuvadast ja kaupmeeste reklaamimürast küllastunud.
Imelik ju, et nad ise aru ei saa.
Kuna põhiaur läheb kõigil jõulude peale, siis näärideks neil tavaliselt võhma ei jagu.
Nii on näärid rahva seas taas ausse tõusmas.
Kuskil tahtsin kommenteerida üsna teravalt mingi usumehe või evangelitsi ühte kribatükki, kus viimane oli kurtnud kaupmeeste agressiivset käitumist. Aga jätsin kondi viskamata.
Nimelt, ärikate filosoofia põhineb keskaegse kerko indulgentside müügistrateegial.
Huvitav iseenesest, et nüüd on ajaloolasest evangelits hoopis ära unustanud, kuidas see ammusel ajal käis.
Sellel aastal jõudsin teha ajalugu.
Emise orgasmilugu jõudis üleliidulises meedias äramärgitud saada. Ise ma eriti sellest miskit ei teadnud, kui millalgi vihjati, et ...
Pohhu iseenesest.
Küllap ajakirjanikul oli vaja natike pappi saada, muidu kõngenuks ta nälga.
Nii ta siis imeski sulepeast loo välja, mis ka ülemuste poolt rohelise tule sai.
Mis näitab delhvinaariumi äärmuslikku labiilsust.
Kõik müügiks!
Ja nii nad tapsidki sotsid...
Plönn saab tänavu püha pasatski-nimelise sitaauraha minu poolt, kuna ta elimineeris sotsid oma vastasleerist. Ning tegi viimastest oma poliitika käepikenduse. Nii käpardlikult lohku tõmmatuna ei adu sotsid millegipärast, et nende (a)mõtted ja (b)ideed saavad kusikute poolt ära määritud.
Minu silmis on sotsid nüüd samal tasemel kui kusikud ja reformvoodi hoorajad.
Äkki peaks uue nimetuse neile mõtlema?
Endine kapsaussi ülemus Jürka pani viimatise ahvääriga pirni põlema – soss-sepad elik sossid või tossid.
Joomise teemal ka paar sõna.
Pange tähele, kelle kaukasse raha voolab, kui tehakse kampaaniaid.
Mina näiteks ei joonud ühte pooleliitrist õlut päevas. Seega on solvav, kui mulle määritakse pähe asi, nagu oleksin alkokampaania eestvedajate sõnul ka selle kesvamärjukese jooja. Viimasel ajal täheldan, et mu käsi siiski sirutub leivavee ja kangema joogi manu. Eks see ole vastureaktsioon kampaaniale. Millegipärast varem ma nagu ei ostnud niipalju joovastavaid jooke isegi kümneaastaku lõikes nagu nüüd üheainsa kuuga. Alateadlikult samastub MINA sellesamuse keskmise eestlasega, kes alkotarbimises maailmas esirinnas on.
Minge kanni nende idiootsete kampaaniatega.
Tuletagem meelde ojulinnu juhtumit, kus too oli ministrina pollale vahele jäänud purjuspäi roolis olles, mille järel ei adunud prouakene, et meil on siiski 0-tolerants. Tulemus siis selline, et prouakese järgijaid oli liikluses küll ja küll. Nüüd õnneks on neid ojukääbikuid vähem kui tunamullu.
Teemasse tagasi tulles, äkki on see kõik eestluse ja eestlase naeruvääristamiseks suurelt ette võetud?
Narrige eestlast korra, narrib eestlane üle miljoni korra vastu.
31.12.09
29.12.09
Luul: mõtlikul sammul...
28.12.09
Raisakulli kingikotist...
Kingitus...
Mina sel aastal kingitust ei saanud.
Ju siis olin halb inime – koguni nii halb, et päkapikud ei suvatsenud isegi komme sussi sisse susata.
Aga...
Tollest hoolimata ei ole ma pahane.
Nii jagub ju teistele rohkem nänni.
Loodus pakub imelisi hetki.
Mina olen mõned kinni püüdnud.
Neid hetki vaadates adun üha enam, et kõige suurem kingitus on ELU, mis on meile looduse poolt antud.
Nautigem seda...
Head 10223 aasta jätku!
Kingikott on avatud...
23.12.09
Taarka.
Eila õdaq sai vusserist Taarkat kaetud.
Terve tänase päeva kummitas ühe seto naise õnnetu elu ja armastus.
Mu peakolus.
Mulle läks hinge.
See lugu järelikult.
Kui vaid Vassol olnuks selgroogu.
Vilistand kõigele ja kosind Taarka ära.
Ehk oleks lõpp ilusam olnd.
Aga tragöödia oli.
Lõppkokkuvõttes...
Sügav kummardus ERR-le, kes jõulu eeli Taarka loo ära linastas.
Paneb paljusid ehk mõtlema, mis on tähtsam?
Kas jõukus või tingimusteta armastus?
Terve tänase päeva kummitas ühe seto naise õnnetu elu ja armastus.
Mu peakolus.
Mulle läks hinge.
See lugu järelikult.
Kui vaid Vassol olnuks selgroogu.
Vilistand kõigele ja kosind Taarka ära.
Ehk oleks lõpp ilusam olnd.
Aga tragöödia oli.
Lõppkokkuvõttes...
Sügav kummardus ERR-le, kes jõulu eeli Taarka loo ära linastas.
Paneb paljusid ehk mõtlema, mis on tähtsam?
Kas jõukus või tingimusteta armastus?
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
kontserdikonserv
19.12.09
Puust ja punasest (luubiga)
Kunagi ammusel ajal oli liikvel üks konksuga küsimus: mis on mehe jalge vahel ja punane?
Öööögghhhh... Noo nii ropult ka ei tasu mõelda. Ikka sündsuse piirides.
Õige vastus oli: punane Jawa!!!
Täna jahitakse vist lepatriinusid.
Või siis komsomoli-eelikuid.
Need on ju väikesed ja punased.
Otsisin tolmusest arhiivist, mida pole seda pole...
No tulipunast nööpnõela ka ei hakka ju pildi tarbeks pildistama.
Ju ma mõtlen väga suurelt.
Tarbatu vanalinnas hulkudes jõutakse ikka kohaliku hiina resturaani ette, mis kannab nime Tsink Plekk Pang.
Peatu ja kätetu neeger demonstreeris Hansapäevadel tänavusuvist viimast Milaano moodi.
Pea igal kevadel imetlen ebaküdooniate punakaid õisi, talvel aga naudin sügisel korjatud ning purustatud toormoosi hapukat maitset.
Nagu lõke, see elav tuli...
Loojuv päike tekitas sellise punase (pinsi?)samba.
Teised mikroskoobiga kommunismiotsijad.
Töö teeb ...
Viimane nädal on üldse imelik olnud, nagu ma nüüd takkajärgi vaatan.
Riigikogu seostas oma palga euroga – see on andestatav.
Aga et nad pikendasid pensionipõlvele minekut paari aasta võrra, vaat see on nati imelik.
Tahavad vist meite rahvaesinduskotusest tudisevate vanakeste jaoks vanadekodu teha.
Rahvusvahelises plaanis oli viimane pauk tulnud Ausast Witsast, ehk sakste keeli Auschwitz. Poolakeeles oli vist antud koha nimi Oszchwiechim.
Iisrael olla lausa tige, kui Ausa Witsa väravalt oli ära näpatud kurikuulus lause: Arbait mahht frai.
Ju siis anti KaPo-le rahvaesindajate poolt käsk kätte, et tuua see ülalmainitud loosung Tummpää lossi ehtima.
Riigikogu seostas oma palga euroga – see on andestatav.
Aga et nad pikendasid pensionipõlvele minekut paari aasta võrra, vaat see on nati imelik.
Tahavad vist meite rahvaesinduskotusest tudisevate vanakeste jaoks vanadekodu teha.
Rahvusvahelises plaanis oli viimane pauk tulnud Ausast Witsast, ehk sakste keeli Auschwitz. Poolakeeles oli vist antud koha nimi Oszchwiechim.
Iisrael olla lausa tige, kui Ausa Witsa väravalt oli ära näpatud kurikuulus lause: Arbait mahht frai.
Ju siis anti KaPo-le rahvaesindajate poolt käsk kätte, et tuua see ülalmainitud loosung Tummpää lossi ehtima.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
PuPu
18.12.09
Kui külm näpistab, tuleb ringi liikuda.
Teate?
Et külmaga on hüvim tööd teha.
Siis teed kiiremaid liigutusi.
Eks ikka selleks, et ära ei külmuks.
Käisin täna taas metsas.
Nagu kogu möödunud nädalalgi.
Ohh ei, mitte kuusejahil.
Vaid ikka küttepuid varumas järgmiseks aastaks.
Ei mind koti see üleüldine jõulurahu, mis on esimesest reklaami-vendist välla kuulutet.
Pakane näpistas küll sõrmi ja varbaid.
Siis tuli saagimisel paus teha ning mööda metsa kooserdada, et veri ikka varbaotstes taas voolama hakkaks, samas näppe liigutades konksu-sirgeks...
Kuradimast valus oli, raibe.
Lohutasin ennast sellega, mida valusam on, seda rohkem saad päeva jooksul ära teha.
Mõtlesin, et mis kuradi sadist ma olen?
Aga noh, pärast võimlemist sain vere liikuma, valu oli visa kaduma.
Varbaotsad tulitasid, mis hirmus. Sõrmed samuti.
Võtsin taas sae kätte ja tõmbasin käima.
Ja kogu mu tähelepanu keskendus tööpõllule.
Mõne aja pärast, kui puud tükeldet olivad ja hakkasin oksi hunnikusse korjama, tundsin ennast inimese moodi – ei mingit valu põld enam.
Oksarisu sain eest ära, hakkasin palke hunnikusse viima.
Üks ots oli oma pool kilomeetrit edasi-tagasi käiguga.
Nott õlale ja minek.
Muidugi õhtuks olin väsinud, et aju ei viitsinud midagi genereerida.
Need kurika-malakad leidsin aasta tagasi sõbrapäeval, kui metsas oli aega väheke ringi liikuda.
Paljaks koorituna ja üks teise kõrval päikest võtmas...
Et külmaga on hüvim tööd teha.
Siis teed kiiremaid liigutusi.
Eks ikka selleks, et ära ei külmuks.
Käisin täna taas metsas.
Nagu kogu möödunud nädalalgi.
Ohh ei, mitte kuusejahil.
Vaid ikka küttepuid varumas järgmiseks aastaks.
Ei mind koti see üleüldine jõulurahu, mis on esimesest reklaami-vendist välla kuulutet.
Pakane näpistas küll sõrmi ja varbaid.
Siis tuli saagimisel paus teha ning mööda metsa kooserdada, et veri ikka varbaotstes taas voolama hakkaks, samas näppe liigutades konksu-sirgeks...
Kuradimast valus oli, raibe.
Lohutasin ennast sellega, mida valusam on, seda rohkem saad päeva jooksul ära teha.
Mõtlesin, et mis kuradi sadist ma olen?
Aga noh, pärast võimlemist sain vere liikuma, valu oli visa kaduma.
Varbaotsad tulitasid, mis hirmus. Sõrmed samuti.
Võtsin taas sae kätte ja tõmbasin käima.
Ja kogu mu tähelepanu keskendus tööpõllule.
Mõne aja pärast, kui puud tükeldet olivad ja hakkasin oksi hunnikusse korjama, tundsin ennast inimese moodi – ei mingit valu põld enam.
Oksarisu sain eest ära, hakkasin palke hunnikusse viima.
Üks ots oli oma pool kilomeetrit edasi-tagasi käiguga.
Nott õlale ja minek.
Muidugi õhtuks olin väsinud, et aju ei viitsinud midagi genereerida.
Need kurika-malakad leidsin aasta tagasi sõbrapäeval, kui metsas oli aega väheke ringi liikuda.
Paljaks koorituna ja üks teise kõrval päikest võtmas...
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika
15.12.09
Pildindusmasinast...
Mu mõte keksib viimasel ajal üha rohkem miskipärast digipeegli ostule.
Vaevlen hirmsatmoodi kahtluste küüsis: kas mul tulevad seejärel veel paremad fotohetked või on see halb investeering, kust nii häid pilte enam ei tule - raha tuuldeloopimine.
Möörfi ühe seaduse järgi on kõik pöördvõrdeline: kehva aparaadiga tulevad parimad pildid, aga profikaameraga halvimad...
Millist kaamerat eelistada?
Inglastel on hea ütlemine: ma pole nii rikas, et osta odavat ülikonda.
Mina olen sellele rajale jõudnud läbikukkumiste tõttu.
Lihtsalt ei taha enam odavat asja, mis laguneb enne, kui sisse kantud saab.
Sellega saab mu ideaalkaameraks Hasselblad...
Ainult, et minge vaadake, palju see maksab.
Soovitan enne suhkruvett segada ja nuuskpiiritus käeulatuses hoida...
Vaevlen hirmsatmoodi kahtluste küüsis: kas mul tulevad seejärel veel paremad fotohetked või on see halb investeering, kust nii häid pilte enam ei tule - raha tuuldeloopimine.
Möörfi ühe seaduse järgi on kõik pöördvõrdeline: kehva aparaadiga tulevad parimad pildid, aga profikaameraga halvimad...
Millist kaamerat eelistada?
Inglastel on hea ütlemine: ma pole nii rikas, et osta odavat ülikonda.
Mina olen sellele rajale jõudnud läbikukkumiste tõttu.
Lihtsalt ei taha enam odavat asja, mis laguneb enne, kui sisse kantud saab.
Sellega saab mu ideaalkaameraks Hasselblad...
Ainult, et minge vaadake, palju see maksab.
Soovitan enne suhkruvett segada ja nuuskpiiritus käeulatuses hoida...
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika
13.12.09
Fotojahist...
Enne, kui ma fotojahiga liitusin, polnud mul virtuaalilmas miskit peale kontode ja seesamune blogi. Ka illustreerisin oma teoseid vastavalt teemale, Opera veebilehitseja vidina Artist's Sketchbook'i abil.
Seda enam hakkas mind huvitama, kas ma distsiplinaarkorras suudan igal nädalal välja tuua mõnda pilti.
Selleks sai liitutud fotojahiga.
Muidu liitunuks ka fotoblogarditega, aga seal paistab olema profesionaalse suunitlusega seltskond koos.
Mina oma vaevu suurte näppude vahele mahtuvat pisikest digiseepi ei pea profiaparaadiks.
Olympus FE 115 ostsin kolm aastat tagasi tollasest karvutisalongist. Kohe sealsamast poest kauplesin juurde akud, milleks osutus Vapex'i firma toodang. Akud olid esimesed kustujad. Selsamal suvel muretsesin teisest kohast veel juurde Panasonicu ning Cameloni akud. Mis muide funkavad siiamaani. Hiljem ostsin Vapexi akude asemele Varta akud ja akulaadija. Huvitaval kombel Varta akud on samamoodi õhtal. Laed akud täis, paned digikasse – tulemuseks teatab viimane punase indikaatori vilgutamisega, et akud on tühjad.
Nüüd, kus ma olen fotojahil oma pilte esitlenud, on vastukajadena saabunud õlalepatsutamisi ning küsimusi: Sul on silma ja oskusi häid silmapilguviive üles võtta. Kle, millal's parema aparaadi ostad?
Mille peale mina punastan ja kokutan vaikselt: Sellepärast mul vast head pildid välja tulevadki, et mul siuke sitt aparaat käepärast on.
Taas tõsiseks minnes olen ma kaalunud Olympuse digipeeglile üle minna.
Aga nüüd paistab, et ma ikkagi hülgan selle mõtte.
Pigem vaatan teiste tegijate poole...
Ahjaa, ma ei tõmble nii hirmsat moodi igat eluhetke jäädvustama. Ühesõnaga, pühapäevapiltnik.
Oma lõbuks ja teistele hindamiseks panen veel kogunenud fotosid välja.
Pilte ma eriti tuuninud ei ole, lihtsalt pole vajadust ega tahtmist ülesvõtteid millegiga ära solkida. Kui mõni pilt oli vähe kehvema kvaliteediga välja kukkunud, siis olen selle värvitasakaalu veidi muutnud...
Seda enam hakkas mind huvitama, kas ma distsiplinaarkorras suudan igal nädalal välja tuua mõnda pilti.
Selleks sai liitutud fotojahiga.
Muidu liitunuks ka fotoblogarditega, aga seal paistab olema profesionaalse suunitlusega seltskond koos.
Mina oma vaevu suurte näppude vahele mahtuvat pisikest digiseepi ei pea profiaparaadiks.
Olympus FE 115 ostsin kolm aastat tagasi tollasest karvutisalongist. Kohe sealsamast poest kauplesin juurde akud, milleks osutus Vapex'i firma toodang. Akud olid esimesed kustujad. Selsamal suvel muretsesin teisest kohast veel juurde Panasonicu ning Cameloni akud. Mis muide funkavad siiamaani. Hiljem ostsin Vapexi akude asemele Varta akud ja akulaadija. Huvitaval kombel Varta akud on samamoodi õhtal. Laed akud täis, paned digikasse – tulemuseks teatab viimane punase indikaatori vilgutamisega, et akud on tühjad.
Nüüd, kus ma olen fotojahil oma pilte esitlenud, on vastukajadena saabunud õlalepatsutamisi ning küsimusi: Sul on silma ja oskusi häid silmapilguviive üles võtta. Kle, millal's parema aparaadi ostad?
Mille peale mina punastan ja kokutan vaikselt: Sellepärast mul vast head pildid välja tulevadki, et mul siuke sitt aparaat käepärast on.
Taas tõsiseks minnes olen ma kaalunud Olympuse digipeeglile üle minna.
Aga nüüd paistab, et ma ikkagi hülgan selle mõtte.
Pigem vaatan teiste tegijate poole...
Ahjaa, ma ei tõmble nii hirmsat moodi igat eluhetke jäädvustama. Ühesõnaga, pühapäevapiltnik.
Oma lõbuks ja teistele hindamiseks panen veel kogunenud fotosid välja.
Pilte ma eriti tuuninud ei ole, lihtsalt pole vajadust ega tahtmist ülesvõtteid millegiga ära solkida. Kui mõni pilt oli vähe kehvema kvaliteediga välja kukkunud, siis olen selle värvitasakaalu veidi muutnud...
12.12.09
...Kes tegi? Ise tegi...
Alustuseks vana anekdoot:
Juut Rabinovitš emigreerub Iisraeli.
Tarib suurt mehekõrgust maali kaasa.
Piirivalve küsib: „Mis see on?“
Rabinovitš: „ Mitte mis, vaid kes? See on ju marksisimi-leninismi suur klassik sm. Lenin.“
Piirivalve jäi vastusega rahule ja lasi Lenini portree läbi.
Iisraeli jõudes küsib sealne toll Rabinovitšilt: „Kto eto?“
„Mitte kes, vaid mis? Eto zolotaja ramotška!“
Lill naerab, teie ei naera...
Lamava kassi portree:
Autoportree. Galantselt glamuurne, eks ole...
Vaidlete vastu või?
Teised iseportretreerijad...
Kurat, keel läks sõlme...
9.12.09
Hullus on ajas...
Ma mõtlesin siin pikalt-laialt, kas võtan sõna selle hulluse teemal, mis siinilmas valitseb.
Ilmselt ei ole mõtet.
Kuna hall mass on nii-või-naa selle hulluse sees kinni nagu punane plastikämber ämmelgavõrgus.
Tõmble nii palju kui tahad, seda rohkem sisse mässid pangahärrade ja spekulantide visatud prostitutsioonikondile.
Too mõjub nagu narkootikum.
Kui kord toibud, seda lämmatavamalt kõri ümbert kägistatakse.
Mina igatahes päästma ei hakka.
Isegi õlekõrt ei viska.
Sest ega sa lammas ole.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
PuPu
8.12.09
Wolbrimehe lauluke...
Kogu eilase õhtapooliku vasardas mu peakolus üks vana lauluviis, mida viimati kuulasin ligi 20 aastat tagasi vinüülplaadilt.
Ei tea, miks see lugu eile pähe torkas ja kogu õhtuse aja seal kolbas leierdas.
Siiski oli kasu ka Fridays Deali lauleldusest nimega "Jeti".
Mu ajukeemia hakkas reageerima ning enesele üllatuseks panin sõnu ritta nagu nalja.
Aprillikuu lõpp saabus järsku
aga mind ei olnud kodus...
Liiklesin linnas nagu jänku
läbi vingugaaside rodu.
Pea valutas õlle-viina segust
ei mäleta enam noid marke
mis kõrist alla sai kugist
ei tajund enam stop-märki
sest kiirus oli juba suur
Wolber
kas tead mis on minu nimi?
Wolber
kuhu läks küll valge lumi?
Wolber
küll saab ometi mu peavalu
põõsatohtri manu ravitud.
Kui kontvõõras osutub sõbraks
siis ravimiputli ümber
joomegi ennast triibuliseks sebraks
endiselt jõuramas täiest kõrist:
Wolber
ütle mis on sinu nimi (hõkk)?
Wolber
ma sulle teen kungfuud (šaa-hõkk)
Wolber
kuhu kuradit panin oma hambad? (fakk)
muru peal on nad laiali. (raisk)
Putlid jube pehmed
kuradi külm on siin
põõsas soojendavad lehmad
vastu turtsuva siili
kuhu kuradi päralt
mu süütevedelik kadunud
küsisin seda oma ämmalt
ei osand ta vastata.
Wolber
sinu pärast see kõik
Wolber
kadunud on sõbra hõkk
Wolber
kae sa kuradi wolbermani kütt (ööäääkk...)
seal on kellegi dobermanni hütt (azzaraa...)
(soolo)
Wolber
mediteerin silmad pahupidi peas
Wolber
ma wäga tähtis pers... perzoon
Wolber
jalutan kahe mendi zeaz
zulgub ukz mu limuziinil
Wolber...
zzzzzzzzzzzzzzzzzz...
6.12.09
Unenägeluse aastatepikkuses lummuses...
Ammu aega tagasi nägin unes järgmist stseeni.
Mis tundus nii ehedana, et tänapäevani olen selle lummuses.
Ainult, ma ei tea, miks?
Karge külm. Kirikulühtrid. (Mu taju tõlgendas seda, kui matustena.) Kuused ehitud. Järelikult jõuluaeg. Siis kuulen kerkosaksa sõnamulinat, mis lainetena mööda kerkot voogasid. Oreliviled hakkasivad huugama. Kõik jäi järsku vakka. Kõikide pilgud suunatud minule. Pööran pead, et vaadata ümmerringi ja näen, et assamait, päevakangelane siiski ma ise. Mitte kirstus, vaid looritet naise kõrval. Ütlen AHSOO... JAJAHH. Naine mu kõrval kordas positiivset JAHHi. (Tema pehme, õrna hääletooni järgi pidi ta lausa jumalanna olema.) Lubatakse suudelda. Hakkan loori ülespoole tõstma...
Sel hetkel kuulen läbi une: ÄRATUS.
Kurat võtaks.
Kui see „äratus“ vaid viibinuks paari minuti võrra, oleks vast ma näinud oma (tulevase?) kaasa nägugi.
Siiamaani otsin Temakest, kelle ma unes ära kosisin.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
taaskasutus
5.12.09
Ehted reas... 2.osa
Eelmise postituse aegu ma ei teadnud, palju aega mul täna on.
Ehk sellepärast jäi selline "haltuura" mekk man.
Kindlasti mängis siin rolli ka vanarahva tõdemus, mis sai ikka ja jälle kinnitust: Hommik on targem kui õhtu.
Samas jällegi teine vanarahva tarkus väidab, et tänasida oimetusi ära viska homse varna.
Võta nüüd kinni, millise järgi käia. Ikka olen teistele hambus,
Võib-olla pean uue sildistuse tekitama iroonika kõrvale: haltuurawärk?
Mina pole edev inimloom.
Mul pole ehteid, siis täna hommikul mõningaid pilte kaedes vaatasin asjale värskema pilguga.
Metsas saega ringi liikudes olen sattunud nii mõnelegi huvitavale puuvormile:
Meite majaseina ehivad elulõngad:
Aeda kaunistavad:
Muidugi ei tohi ära unustada murtud südameid:
Ehted reas, kuuliauk peas, raisakullide seas...
Seekordne fotojaht keskendub ehetele.
Kõigi kommete kohaselt näidatakse oma salajasemaid ehteid avalikkusele.
Just nagu Agaate Risti nimelisel oksjonil.
Või siis Sotebi, mis on üks kuulsaim väljanäitusmüük.
Paunvere on selle kõrval poisike.
Nagu igal pool, kus liiguvad kuld ja kard, teemant ja rubiin, graniit ja marmor, suured-suured rahad, on ka kriminaalne element omas sõiduvees.
Turvameetmed on ikka tarvitusele võetud?
Näete, mina pidin välja kaevama taolise väljanäituse.
Kriminalistile kohaselt paigutasin selle nõnnaviisi, nagu kunagi kaugnägemisemasinas eksponeeriti:
Tuvastasin, et nööbid olid ühed staatuse sümbolid.
Need pidid iga hinna eest läikima. Muidu võis pokri lennata.
Korstnapühkijate nööbid pidid õnne tooma, kui sul lasti neid puudutada. Muidugi õnneseen oli see, kel läikiv nööp näppude vahele jäi...
Siin aga eelpoolmainitud nööpi pole.
Seega ehtesaak on kasin.
Selle-eest on siin esindatud tuhmid saksa sõdurivormi 2 tsingitud nööpi.
Järgmised kaks nööpi kuulusid raudteelase vormi manu.
Siis mansetid – pidulikud nööbid. (Kahjuks on kuullaagrikuulid, mis olid ava keskel, kaduma läinud tantsusaalides. Ma ei hakanud vabandamagi, kui paar inimest käpuli lendasid.)
Ülejäänud on kulinad, mis on ette nähtud kaelas kandmiseks.
Teiste ehte-Pandora-laekasse pääsed piiluma siit.
4.12.09
Kolmainsus kui kerkoline väärtus...
Mäletate muinasjuttu maailmast, mida kandsid 3 elajat.
Elajatest kaks on teada, kolmas on meelega unustuse hõlma vajunud.
Kõlab justkui kolmainsus: isa, poeg ja püha vaim.
Lihtsalt hämmastav, et seal pole kohta naisele, kui elu edasikandjale.
Kuna püha kolmainsust peetakse kristliku maailma üheks olulisemaks sümboliks, seletab see seda, et kogu kristlik maailm on üks ütlemata suur meestekeskne geimaailm.
Sinna, judaismi lättele, paigutan ma peale kristlaste ka musulmanid, ortodoksid ning teiste udundite esindajad, kes rõhuvad patriarhaalsusele.
Ma ei saa pihta, miks kerkosaksad samasooiharatele vastu seisavad, kui nad rõhuvad kogu hingest kolmainsusele.
Silmakirjalikkus?
Meerikamaal puhkes mitu aastat tagasi skandaal katoliku vaimulikest, kes harrastasid pedofiiliat. Neile tuubitakse (poegadena õpivad) pähe ja nad ise (isadena) jutlustavad kantslist, ajaleheveergudel jne. sedasama (ikka selle püha vaimu nimel) kõlvatusele kutsuvat lausungit.
Ehk peaks selle ümber sõnastama: mees, naine ja armastus.
Või siis: naine, mees ja armastus.
Kolmas võimalus oleks: armastus, naine ja mees.
Noid variatsioone võib tuua mitut moodi.
Tegelikult, kui jutt armastusele läheb, on sõnad siin üleliigsed...
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika
3.12.09
Maailma lõpundusest...
Ehh...
Inimlooma aju on imelik asjandus.
Mitte just väga ammu aega tagasi uskus too, et ümmargust kettataolist maailma peetakse hiigelsuurte elajate najal.
Maailma lõpp asus kuskil serva lähedal.
Nüüd on tähistaevas nagu peopesal, universumi lõppu ei paistagi.
Fantaasial pole piire...
Millegipärast pea kõik tulevikule suunatud mõtted on hoiatava, kataklüsmilise alatooniga.
Ruumilisest maailma lõpust sai ajapikku ajaline mõõde.
Pööre missugune, kas pole?
Huvitav, kuskohast selline pöörang alguse sai?
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika
Tellimine:
Postitused (Atom)