28.7.12

Tomra Uno vs. Alexander Suur


Viisin just ennelõunat oma putlid, millel esimese klassi koolijütsi tähed peal, taaskasutusse.
Elik taara-automaati.
Misse on nimega Tomra Uno.
Novot, hoolimata peaaegu eestimaise kõlaga nimest, on ta mõnede allaneelatavate suhtes üsna pirtsakas.
Eriti eestimaiste õlletehaste toodete allaneelamisega.
Näituseks pistsin mina tühja õllepurgi avausse, pilgutas tema imestunult silmi ja teatas kirjakeeli, et vale pudel.
Misjärel mina torisesin:“Et mis kuradi pudel??? Vale ka veel? Purk on, mitte pudel!“
Võtsin purgi tagasi , et seejärel taas talle sisse tsurgata.
Prõura-prõura-kolks-kolks-kolladi-kolks...
Nüüd pidin vähe kiiremaid liigutusi tegema, et oma näppe tema lõugade vahele ei jätaks.
Matsti! selja tagant poodi astuva mammikesele vasta lõugu.
Oi sina jummel, kus mammikese valehambad lendasivad viinaleti alla ja nüüd oli müüja uurakil, liibukad rebenemas tuharate piirkonnas, kus võis aimata pitsiliste stringide piirjooni.
Natike tuleb veel süüa!
Kostus hele kiljatus üle terve saali.
Seda hetke kasutasivad ärr kaks teismelist, kes saalist jooksujalu plehku panivad, põu täis head paremat ja magusat.
Mammike sai oma hambad tagasi, pistis nad suhu tagasi ja maigutas paar korda oma suud.
„Njah! Ainult, et kärvand roti mekk on man...“
Ja nüüd tuli mul epistlit kuulata.
Kuulasin ja samal a'al toppisin õllepudeleid-purke masinasse.
Aga pindiseid Aleksander Suure nimelisi ei taht vastu võtta.
Lõpuks sai mu kannatus otsa ja käratasin mutikesele: „Ärr sa maiguta ühti oma suud! Ma olen kurt!“
Sa kurat, kus nüüd saadanaid kerkis nagu suvehommikuse iga vikatiniite järel sääski.
Nisama äkki oli kriiskav hääl vaikind – ju talle kohale jõudis minu öeldu.

Palusin saaliteenindajal ka suursugust maailmavallutajat masinasse toppida, ehk tema teab nippigi, kuidas ja mismoodi.
Pehmed käed ei aidanud masinal leebuda, ikka ja jälle teavitati: vale pudel.
Kuradi raisk.
Kusjuures panin tähele, kui õrnalt ja erootiliselt preilna pudelit käsitses, just nagu mehe...
Oehh...

Selleks,et masin loeks pudeleid ja mina ei peaks tühje putleid taas kottu vedima, tuleb hakata võltsima triipkoodi.
Et võtan teiselt pudelilt sildi ja skännin selle ärr.
Siis paljundan ja lõikan poognast välja.
Liimipulk kaasa ja tagasi masina manu.
Masina ületrumpamiseks pole palju vajagi.

Kujutasin ette, mismoodi ACTA vastuvõtul minuga toimitaks.
Käed raudu ja rootsi kardinate taha.
Misse enam loeb, et oled maksnud pudeli eest tagatisraha ja tagasi ei maksta kopkatki.

24.7.12

Hullumaja peahaige?


Küsin siukset asja, mis mu pead vaevab juba terve tänase päeva.
Kui on olemas hullumaja peaarst ja hullumaja peasanitar, siis peaks seal olema ka hullumaja peahaige?

Torm enne vaikust


Viimatsel aal om siuke tunne, nigut tuulispasa keskmes asun.
Ümberringi kammib kogu ümbruskond, kes vähem-kes rohkem, segi, et ei jõua ajaga kaasas käia.
Tiagi änam, mida ütelda, kuid tundub nigu oleks see kõik vaid vaatevinkli küsimus.
Nimelt istun mina paigal ja kogu maailm keerleb ja pöörleb üha kiirenevas tempos, et tähed ja täpid on muutunud triipudeks, mis venivad iga pöördega nigu näts.
Või on maailm paigas ja vaid mina istun tsentrifuugi keskmes, kus mootor käib. Tulemus on pea sama nagu eelnevalt kirjeldatud.
Kuni ükskord muutub fugaal ja viskab mu välja.
Või ma vajun kokku...

Mure mul?
Jah, kahtlemata, kuigi põhjust pole...
Nimelt andse suuresõnalise lubaduse olla giidiks ühele päälinna tegelasele, kes pole eriti kodus roheluses viibimisega.
Koostasin oma arust siukse normaalse ringi mööda Aegviidu maid, et peaks nagu klappima ringi suurus, kuid kaardi peal mõõdulinti sätitades ehmusin täitsa ärr, kuna verstaaži kippus selle põhjal hädised 20 tulema.
Vähe raisk...
Niisiis, kui mõtsin Kakerdi sohhu eksimise võimaluse juurde, leidse sealt Noku nimelise asunduse.
Nagu tollest vähe oleks, lõunatamine olnuks Musta Täku Talli menüü all, siis küsiti, kas ma olen niivõrd ropu mõtlemisega???
pfffffffff???
Kuradi kurat, siis vaatsin Aegviidu ümbrust laiemalt ja ohkasin raskelt – hää, et ma Riistakõrve rabast ei röökinud., kõnelemata Pukimäest, Nikerjärvest, Mõnuverest...
Seletamist pärast palju, et sa ikke pervert ei ole.
Lähimal päevil proovin kaardi peal tõmmatud ringi ilma kepsuta jalgrattal üle sõita, kaasas vaid kaart ja kompass, et aimu saada eksimise võimalusist.
Idee poole pealt mõtsin, et parim võimalus saab olla enne mitte see ring läbida – on omal kah seda va avastamisrõõmu, mida tundsid hinges paljud maadeavastajad.
Kui mina eksin, siis eksime mõlemad.
Kapitaalselt.
Kuid ma ei saa oma hingele lubada siukset prohmakat, et mina pärast süüdi jääksin.  

Kutupiilu?

Ei veel..
Elan. 


Nädalat paarijagu tagasi oli suguvõsa kokkutulek.
Andse oma panuse ka sinna üksjagu.
Korralduse poole peal.

Nelja põlvega on tänasel päeval saja ringis elajaid, muidugi koos abikaasadega.
Tegelt kõvasti üle saja, mõned jäid tulemata – kes tervislikel põhjustel, kes ei saanud üldsegist tulla.

Tantsulõvi pole ma iialgi olnud, sellest hoolimata võtse mu täditütar tantsima.
Ai kuidas ma tekitasin katastrofaalset tunnet teistes nõbudes, kes ka plaažil tantsu vihtusid. Etteheitvalt igatahes üks vaatas mulle otsa, aga mina, vana anarhist, muigasin muidugi politseiametnikule suunurgast.
Täitsa pohhu lugu...

Iseenesest niigi hää, kui mu täditütrepoeg akordioni tõmmab ja laulab mõnusa tämbriga.
See oligi too moment, kus ma tabasin, et minusugusel tolgusel pole püünele asja.
Trükkisin enda lood ka välja, et saaksin kuradima kuulsaks.
Ainult, et püünele ei jõudnud, sest mu enese esinemisnärv läits krussi.
Latt oli nii kõrgele aetud, et mis mina oma läpatanud luulega ikka seal tolgendan.
Las saab pillimees kõik meeldivama tähelepanu omale.

Mulle piisas sellestki, kui ma eelmisel õhtul viisist välja läksin.
Niivõrd hää koduõlts oli, mida sai jaopärast mekkida.
Jaopärast ikke, muidu oleks „tegelikul päeval“ otsa saand, et kus see häbi ots, eks ole.
Nii et läksin lava peale ja tühjale väljale tuli minu kõrist
...miingee üülees määgedeelee
tuuuulee õõrna õõhulee...

Hehh, kui me ettevalmistustega tegelesime, siis pea kõik möödasõitjad võtse jalad gaasipedaalilt maha ning kaesid, kaelad õieli, mis nüüd siin toimuma hakkab...

Üldiselt läks see pidupanemise päev täie ette.
Kõik jäid rahule.
Paar päeva hiljem siis sai seda va paksemat kraami ankrust manustet, paska mul lahti just ei võtnud. 
Ju ma siis olen nõukogude-aegse karastusega.

Lünklik sai ... 
Ega mu pea ka enam võta . 
Seda paar nädalat hiljemgi...