Hetk sarjast: Mina jään

Kuna "Mina jään" on väegade kuum teema, eriti laulupeo oma, siis tervitan alljärgneva pildiga kõiki lauluõli tarvitajaid: 

Mina jään

Mina jään.

Siia...

Ümberringi, nönda kaugele kui silm seletab, on lage maa segunenud pimedusega. Ainult siravad tähed aitavad aimu saada, kus jalgealune pind need justkui suurest näljast tingituna nahka pistab.

Ma pole siin.

Aga ma jään.

Siia.

Kaugusest kanduvad mu kõrvu meelepettena ammukustunud lõkkesöe üksikuid vaevukuuldavaid praksatavaid helisid. Isegi lõkkesuitsu lehk hõljub minuga kaasa. Hoolimata sellest, et ma ei mäleta, millal viimase oksarao elavasse tulle heitsin.

Ometi.

Mina jään.

Siia ikka.

Mälusopist pulbitseb nagu süütust ja puhtast allikast vurriluu kangekaelse urinaga pinnale igasuguseid pilte. Enamiku neist sooviks unustuse hõlma traageldada. Noid väheseid hetki, mida ma mingi hinna eest alal tahaks hoida, aga poolmädanenud tagasihoidlikku puitraami tahmase klaasi taha kruvida ja kruviotsad sepavasaraga nüriks taguda. Nii pidi raami tekstuur oivaliselt esile kerkima.

Kae!

Teised lähevad.

Mina jään.

Siia.

Pimedasse...
...ja üksindusse...

Too pime üksindus kaevub mu hinge.

Sellele mõeldes hakkab endal kurb. Millegipärast tundun enesele olema argpüks, teatud mõttes, mis puudutab siitilmast vabatahtlikku lahkumist. Vist sellepärast, et mu elujanu on veel noor, kuigi eluvedelik mu soontes on teadmata aastakümneid vana.

Mõnikord tardun kivisambaks, kui teised liiguvad.

Mõni võtab sammu lausa penikoorma jao.

Teise ilma.
Et kui minu kord on minna, siis võtavad mu vastu lauluga. 

Kuid...

Andsin kunagi lubaduse.

Jääda elama. 

Ja püüan siis sõna pidada. 

Mina jään! 

Röstitutsioon

Ei oska kuskilt aru saada, kas seda „bruusa” õlut tuleb röstida või ta on juba röstitud?

Veel tahaks väga teada, kuidas nad selle ümmarguse purgi leivaviilakaröstrisse mahutasivad?

Kiire nädalavahetus oli

Et jaanipäev on tulemas, läks Raisakull sahvrisse kaema, kuidas joomapoolisega seis on – polnud eriti kiita.

Ega Raisakull ei taha enam mööda Eestit ringi kooserdada, siis ülaltoodu valguses pidi ta siiski oma ego maha suruma.

Liiati, kui sügelised olid minemas.

Sestap tuli vastu võtta kutse minna juubelile, mis pidi peetama kuskil Mägi-Eestis.

Laupäeval tegi Raisakull kõiksepealt kiire soojendusringi Pandivere päeva laadal.

Seal polnud mitte miskisugust muhvigi, mis sobinuks kingikoti sisse.

Pärast väikest arutelu otsustas Raisakull Tarbatu turule ka silma peale visata, ehk on jaanikuu alguse tõttu seal valik suurem – ikkagi vurlevärk.

Niikuinii oli sinnapoole minek.

Tarbatust edasi sai polaar-Läti ja troopika-Eesti ühises linnas paar kohvrit õltsi ja ühe paki veini muretsetud...

Valka alkopoe-esine purskav vesine sammas

Ma ei tea, aga rahvas on vähem jooma hakanud.

Igatahes õhtul peolauas istudes sai meitepoolsel elik Põhja-Eestist tulnute ees viinapudelil kippelt päkad silma aetud, et laug ka ei pilkunud.

Veidi hiljem alkomeetrisse puhudes hakkas minus kahtluseuss närima – kas ikka sai õiget kraami pruugitud või uus alkomeeter on sussid taevapoole sirutanud.

Iga puhuja puhul märkis mõõtur ümmarguse nulli.

Ka minu puhul, kes ma tõstsin vast kaks-kolm pitsi enam.

Et selgust saada, lonkisin mina peolauda ja viskasin pitsitäie omale hinge alla.

Naastes mõõdiku manu sain ma olla sajakordne puhuja.

Lõõpisin veel enne– mingisugune auhind pidi tolle puhul soolas olema.

Puhusin ja alles nüüd näitas alkomeeter, et ta ikkagi on töövõimeline aparaat.

Kogu eelneva lõigu moraali sisu on lihtne – kahtlema peab.