30.1.10

Raisakulli anarhia...


Segi?
Peast segi?
Oma mõttekäike välja öeldes olen alatihti kummastavas olukorras leidnud.
Nii võõristav tunne oli endal tajuda vaikust enne tormi.
Harjumuse asi tegelikult.
Ju ma siis olen ise peast segi.
Eks selle blogi analüütikud teavad täpse diagnoosi anda, millega tuleb nõustuda. Tegu ikka haritud loomadega, kes tuupinud ennast kah omajagu sassi.
Räägitakse, et kool õpetab...
Kool paneb inimloomad standardselt tegutsema.
Hindamissisteem ei luba loovalt mõelda.
Juhul, kui kirjutad vastuseks 0:0=1, võid puuduliku saada.
Tekib küsimus, kelle huvides on väita, et õige vastus on antud valemil 0?
Või jääb seegi hoopis vastuseta.
Eks aeg anna arutust.

Harakapesad?

Harakatele meeldivad säravad asjad. Huvitav, millises segases pesas kulda leidub?
Paar aastat tagasi oli loodus sassis.
Sõbrapäeval esitleti kevadist ilma:


Möödunud aastal läks konnal kalender sassi ja tulemuseks mõnusa päevituse asemel külm lõpp:

Oksarisu-probleem saab ikka lahendet "bensuka stardipaketiga" ehk tiku ja takuga:


Neil kahel pole midagi sassis...


Sassis juuksepundar...

29.1.10

Kompliment kohalikule parmule

Teate inimloomad!
Ka parm on inime, eks ole.
Temalgi on tunded, kusjuures palju sügavamad, kui nõnnanimetet edukatel.
Tema lihtsalt on põhjas.
Nagu ankur merepõhjas.
Hoides laeva kinni.
Inimkonna edasiliikumist takistades.
Samas, kui nõnnanimetet edukas tahaks selle ankru ära visata, ei saa ta seda siiski teha.
Sellisel juhul on ka laev elik inimkond ise põhjas.
Seega austagem parmusid.
Minu arust pole ülbelt nähvamine mingi komplimendi alus.
Toogem hea ütelus esile.
Mina näiteks ei nähvagi et "Võehh... Parm!"
Mina olen ütelnud: "Kuldnokastunud parm! Jahh, see sa oled!"
Kui te vaid näeksite, mis säravat nägu selle komplimendi ajal tehakse...

28.1.10

Detektiivindus...

... on tänapäevasel netiajastul üsna lihtne – moosid munakollase magusaks ja ongi asi selgemast selgem, kes-kus-mida-tegi-mingil-ajahetkel.
No ma siis tegingi väheke detektiivitööd.
Mulle etteantud nimedest koostasin siiski pildi, kes mu kribatükke loevad.

Kusjuures ma mingeid munakollase anaal-lüütikut (süfiliitiku erivorm?) ega riiderit (riidepuu?) ei kasutanud. Põhjus? Ei pruugi töngata englissi ja sellevõrra ei oska ka neid vahendeid seadistada. Samuti pole mul käepärast mingit sitameetrit ... uups! Sorrivaan, sitemeetrit ikke... ega muid vahendeid. Kuigi algusaegadel oli siiski mingisugune amung.ussi-tüüpi lugeja. Järelikult leidsin, et kui ma ise ei taha olla jälitatav, siis miks seda peavad olema lugejad.

Asja juurde tagasi pöördudes, kes siis veebiajakirja nimega „Anarhia raisakulli rõveduses“ loevad? .
Püsilugejaiks on need, kes ei põe keskmise sõrme näitamisega mingeid süümekaid.
Igatahes mässulised, kes ei nõustu olema hall mass.

Alljärgnev pilt siis oli ekraanilt pauguga võetud sellal, kui ma windoozat tarbisin. Sellesse ajajärku jäigi mul esmane ja samas ka viimane katsetus uurida, palju ikke mind loetakse...

27.1.10

Sotsiaalvõrgustikest...

Mõtlesin, et võtaks kätte ja kustutaksin Aarne eeskujul oma Orkuti konto ära.
Ainult sellise vahega, et kui Aarne kolis feispuuki, siis mina seda ei kavatse sugugi harrastada.
Feispuugil selline loll omadus küljes, mis saadab kutseid ka teistele mitteliitunuile.
On loll sisteem välja mõeldud.
Seniajani sain ikka nädalas korra kutse osaleda feispuugis.
Persse!
Kõik mugavuse nimel!
Mis kuradi mugavusest me siin röögime?
Minule, kui mitteliitujale, on ebamugav iga kord postkastist leida igasugu ajuvabadust.
Otsisin siis selle koha ülesse, kus ma sain teatada, et ei soovi feispuugilt mitte mingeid entsefaliite ega borrelioose saada.
Loodetavasti on nüüd see asi lahendet.

Nende sotsiaalvõrkudega liitumisel annad enda kontaktandmed vabatahtlikult avalikkuse kätte.
Sellepärast tegingi endale ühe varikonto.
Liitusin ka ühe sotsiaalvõrguga.
Katsetasin üht asja.
Tulemus oli jahmatav.
Kohe järgmisel päeval olid mu postkastis igasugused sinisetableti-meesterõõmuteemalised pakkumised. Hiljem ka rahalunimiskirjad.
Sellest järeldan üht: kas need neti sots.võrgud on ravimifirmade poolt püsti pandud ja/või antakse mu kontakt-aadress edasi spämmijatele?

Ainuüksi see asi paneb mind ettevaatlikult suhtuma igasugu kutsetesse.
Tollepärast pole ma liitunud ei twitteri ega feispuugiga.
Mida ma säutsun netis, koormates võrguressursse või servereid?
Või edevalt oma molu näitan?
Mulle kärab peegel küll, kui tahan oma lõustaga nõu pidada.

26.1.10

Raisakulli vastused blogistanis ringlevale meemile

Ninataga viitas millegipärast minule. On tegelane.
Mokaotsast tuleb vaikne urin...
Küsivad siin, mida tegin mingil ajahetkel.
Kui ma miskit mäletan veel...
Mis siis ikka. Proovin mälust esile tuua. Mis küsimused nüüd siis olidki?
Tahate teada, mida ma tegin:
21.juuli 1969, mitte 1967, kui inime Kuule küüditati...
Ei võta seda süüdistust omaks. Alibi täitsa olemas. Olin sel päeval, mis juhtus parasjagu olema esmaspäevane päev, ilmselt puuris – mille mu vanaisa spetsiaalselt minu jaoks valmistas (sellest puurist isegi pilt olemas). Järelikult olin ma imeinime juba sel ajal. Mind käidi vaatamas kaugelt ja lähedalt. Piletiraha kasseeriti ikka räigelt sisse. Ikkagi sotsialismi õõnestamine. Kuna ameeriklased ei saanud mind kaema tulla, siis nad pidid kuu peale minema ja võimsa teleskoobiga vaatama, mis imeloom ma ikkagi olen. Ju siis teised lennud olid samuti minu pärast lennatud.
Mis puurist sai?
Kadund kui tina tuhka.
Meerika spioonid vehkisid sisse?
8.detsember 1980, kui John Lennonile kuul kerre saadeti?
Ka seda ma ei võta omaks. Magasin oma magusamat und, lasin paksu ning keerasin oma ei-tea-mitmendat külge.
Et miks ma magasin?
Öö oli laskunud NSVLiidu kohale kui Ameerikas koitis helge päev. Seda seni, kuni koletu mõrv sooritati.
26.aprill 1986, kui Tšernobõlist sai Bõl.
Seda ka tahate mulle kaela määrida?
Otsige Vovat, kes tegi sealses koolis katseid lõhkeainetega.
Ilmselgelt pidu pidasin. Et aga sampusekorgi paugatus selle ahelreaktsiooni vallandas... No kuulge! Tulge mõistusele!
23.august 1989, kui koostati tollal maailma suurimat inimketti.
Sellest vaikin.
Miks?
Idee iseenesest oli väga hea, aga teostus lonkas sittamoodi.
Ah olgu.
Ma räägin siis.
Lelle kanti juhtus olema meie hõivatav piirkond, sinnasaamine oli omaette ooper, sealt tagasisaamine oli hullem kui härjaila.
Kuigi bussis oli kaks neidist, kes üritasid bussirahva meeleolu üleval hoida oma blondiininaljadega. Kaua siis nendegi suud käisid, kui bussisolijad ei läinud kaasa.
Kõik sumbus, kui mustjasse uttu.
Ilmselt neidised leidsid eestlaste põhiolemuse algpõhjuse, mlle üle on paljud teadlased terves ilmas vaielnud, uurinud ja puurinud.
See korralagedus logistikas asetas mu Plönni ja Rahvarinde-vastaste hulka.
Sõnagi lausumata läksin ma rahvuslaste liigasse, kus ma seniajani toimetan.
28.september 1994, kui uppus RoRo-tüüpi alus nimega M/S Estonia.
Vat seda massimõrva ma oma kaela peale ka ei võta.
Omanikud ja kapten(id) vastutagu selle eest ise.
Hommikul keerasin teleka lahti, et lugeda teleteksti uudiseid...
Järelikult olin kodus.
31.august 1997, kui Diana autoavariis kihutamise tagajärjel hukkus.
Millal ükskord teile kohale jõuab, et mina pole ka sellega seotud?
Küsige Briti saatkonnast, kas mul oli viisa vormistet?
Vananev vananaistesuvi oma võrksukkade ja meigitud paksu mingikorraga lõi briti paparazzod oimetuks.
Mind ta ei püüdnud.
Aastavahetus 2000 – olin pidus, soovisin head aastavahetust, jõin viskit ja viina...
11.september 2001, kui langesid kaksiktornid...
Loodate, et näkkab või? Lollide lohutus.
Vist kodus olin tookord.
Ma ei tea, mis mind sel päeval teleka ette tõmbas ja puldiga rootslaste SVT4 kanalile vajutama sundis, aga ilmselt olin esimesi, kes nägi siin regioonis, kuidas lennukid tornidesse sisse sõitsid.
25.juuni 2009, kui popikuningas Michael Jackson pääses taevastele lavalaudadele.
Ei vea ka seekord teil.
Ravisin jaanijärgset pohmelust õllega.
Ning niitsin muru. Mootorvikatiga ja muruniidukiga.
Eila, 25 jaanuar 2010?
Nipiga küsimus või?
Nõuan ahvukaati...
Nende küsimustega kraapisite armid mu mälu haavadelt...

23.1.10

Raisakulli altkulmuvaated...







Oma unistustes lendan,
Liuglen laiskade tiivalöökide saatel
Jäätanud kose kohal.

Seal kõrgel taevalaotuses.
Kus maailm on kui peopesal...
Nii mõnigikord heidan selili maha ja vaatan sinavat taevast, kuhu õhtu eeli ilmutab ennast mõni säravaim täht.

Mõnikord jään tukkumagi.
Ning ärkan sellepeale, kui jahedus võtab mu õrnalt enda embusesse.
Ajukäärudest meelitan helisema Led Zeppelini kõrvupaitava Taevatrepi.

Ja siis tantsin vaikselt omaette.

Külataadid on nii mõnigi kord näpuga otsakohale koputand, nähes mind imelikke liigutusi vaikuses tegemas.
Ju ma siis veits põrunud olen.

Teised pead kuklas...

22.1.10

Raisakulli mõtted kinkidest ja kingitustest...

Käisin eile tapal.
Mitte, et mind tapetud saaduks, vaid Tapa linnas.
Viisin oma uue sae regullimisele. Et siis sissetöötamishooaeg sai läbi. Nüüd timmiti saag paremaks funksimiseks.
Selle sae kinkisin jõulukingiks.
Iseendale.
Egoist olen.
Teistele ei kingi, aga iseendale küll.
Aga iseendale tehes mingit kinki oled kursis oma vajadustega, uurid ja puurid, kaalud üht ja vaed teistpidi, teed rohkem kodutööd jne.
Nõnna ma siis tegingi otsuse mootorsae kasuks.
Kink on kink!
Ega kingitud sae hinda ei vaadata.

Nende kinkimistega on siuke jama, et ei tea kunagi, millal mingi kink sobib kui rusikas silmaauku. Ma olen kinkimistega hädas. Ei oska seda õiget leida.
Meenub kingisaajale, et peab head nägu tegema, selleks veetakse suunurgad kõrvuni.
Jõulud ju! Või siis sünnipäev...
Tegelikult on pettumus suur.
Nagu minu kõrvu on kandunud sosistavad hääled, ehkki ma sosistamisest miskit aru ei saa. Lihtsalt ei jõua sosinal räägitud jutu mõte kohale. Mingid segajad on vahel.
Tollepärast ma olen seda meelt, et kingitused on üks lõputu ajaraisk ja üks paheline raharöövel.
Ning teinud lähedastele karmi korralduse mitte mulle midagi kinkida ega ka loota minu poolt mingit kingitust...

Üllatusi ja krutskeid oskan ma teha küll.
Nagu viimatigi tegin ühele sugulasele. Kinkisin kinkekarbis putli whiskey't, keerasin Jakobsoni pudelikaela ümmer ning sulgesin karbi. Paar päeva hiljem küsisin, et paljukesi te putlile päkad silma ajasite ka? Kas härra Jakobson ka ligi astus ja prooviks ühte sõõmu küsis?
Tükk aega oli vaikus.
Mnjah, vaikus on kuldne, nagu üks vana laul väitis...
Kümmekend minutit läks enne kui vastuse sain: „Kurat! Oligi! Poleks sa seda mainind, lennanuks see karp kaminasse!“

Või siis selline juhtum.
Mul kodus vedeles iidamast-aadamast saadik mingi prantsuse konjaki pudeli karp. Kevadel otsustasin selle käiku lasta. Läksin Revalisse, ühe sõbra juubileumile.
Enne päralejõudmist tegin patuse peatuse kaubanduskeskuses. Tatsusin toiduosakonda. Otsisin kohta, kus väikesed purgikurgid ilusasti reas olid. Võtsin üht-teist ja sekka ka kolmandatki. Maksin ostu eest raha ära ning hakkasin rahva imestunud silme all kingitust pakkima. Külla jõudes siis andsin kingi üle.
Kujutage pilti – sõber arvas, et originaalpakendis originaaljook, pani teiste silme eest ära teise. Mina muidugi muigasin. Õhtul hilja, kui suurem osa rahvast laiali oli läinud, ma ei mäleta, kas utsitasin mina või keegi teine juubilaril seda konjakit välja tooma. Karbi avanedes aga täitus tuba möirgavast naerust...

Nüüd oleks vaja endale uut kingitust osta.
Nii preemiaks või avansiks.
Näis, kuis läheb...

21.1.10

Atškoo jaanuar

Nõukogude-aegne anekdoot.
Tõusnud Lenin ühel hetkel nagu Jeesus ülesse ning läinud vaatama, kuidas tema õpetuse järgi on ehitatud kommunismust.
Märgates pikka, põhiliselt proletariaatidest koosnevat järjekorda, astus Lenin ligi.
Keegi ei teinud tast välja. Lausa piinlik hakkas.
Koputanud eesseisva seltsimehe õlale, küsis Lenin: „ Seltsimees! Kas ära ei tunne?“
„Seltsimees“ tunnistas tükk aega, laksatas käega otsaette ja hüüdis kähedal häälel oma semule, kes värises ta kõrval: „Vasja! Näed? Elus kümnekas!“

Siiski võtan ma täna ühe pitsitäie viina seltsimees „Elusa Kümneka“ auks ...eeee... mälestuseks.
Just tema käsul ja Eesti rahva tahtel tunnustati peale veriseid Vabadussõja lahinguid meite Wabariigi iseseisvust.
Esimesena esimeste seas, muideks.
Proosit!

20.1.10

Tüütu töötu Volli 5

Jätkan taas.
Pakuti tööd ehituses.
Võtsin pakkumise vastu. Mis sa ikka hädaga teed.
Võhik nagu ma ehituse alal olen, tabasin ikka ja jälle mõtlemast: kas firma omanik ja tegevdire ühes isiksuses on sel alal kompetentne?
Polnud minu asi kritiseerida, vaid tööd teha.
Algusest peale tabasin, et tähtajad on sitaks lühikesed. Mis kvaliteeti sa neist otsid, kui kõik on ligadi-logadi kiiresti ja lohakalt püsti pandud.
Minu kui töölise ülesanne oli peita silmade alt need puudujäägid. Logish...
Mina, olles eelnevalt pikalt töötu ja rahatu olnud,otsustasin kvaliteedile rõhuda. Boss oli ju omaniku juuresolekul nõudnud, et töö korrralik oleks, muidu tulen ma tagasi ning oma kulu ja kirjadega teen kõik uuesti.
Muidugi hakkasin kõike üle kontrollima. Et kõik okei oleks. Aega läks sellevõrra rohkem.
Nätsanüüd.
Ei kõlvand see venimine ei tööandjale ega objekti omanikule... Mõlemalt poolt hakkas virisemist kuulduma. Nigu stereos.
Küsisin omanikult, millist masinat ta eelistab: Ferrarit või Fiati?
No ma ei pea ütlema teile, et kallim masin tema meele järgi oli. Küsisin järgmised küsimused: Kaua Ferrari valmistamiseks aega läheb võrreldes Fiatiga? Ehk siis mitu Fiati sellal valmis vorbitakse, et üks Ferrari tehaseväravast välja veereb?
Ehk siis kokkuvõtvalt – Ferrarit ja Fiati toodab üks ja sama korporatsioon. Esimest valmistatakse kvaliteetsemalt kui teist. Tulemgi on hea näide: Ferrari kestab kauem, aastatega tõuseb tema väärtus, muidugi juhul, kui sellega hunnikusse ei sõideta.
Ja panin võrdlusmärgid paberile, et omanikul oleks selge, mis on mis: Fiat = kvantiteet, Ferrari = kvaliteet. Kõik teavad, et kvaliteeti ei anna kuidagi kvantiteediga ühildada.
Panin lõpuks omanikul suu kinni väitega, et ta saab ju kokkuvõttes Ferru maanteemuhu hinnaga.
Jäi bossile asi selgeks teha. Aga sellele räägi kui seinaga.
Lihtsalt hämmastav, kui palju isehakanud töödejuhatajaid on meile tekkinud, kes ei jaga ööd ega mütsi.
Sisuliselt tegin siis odavat tööd, aga kvaliteetsema tulemiga, samas kui tööandja poolt saadetud abijõud tegid kallimat, aga see-eest sitta tööd. See sai selgeks siis, kui viimane kate oli peale surutud ja hilissügisese tänavalaterna valguses nähtavale tuli.
Siis viskas mul see asi üle maksa, nõudsin lõpparvet ja kadusin...

Jätkub siis, kui veel miskit meelde tuleb...

19.1.10

Maruodav säästuprostitutsioon?

Mõtlesin pikalt ja põhjalikult, ega ma kellegile liiga tee.
Annetustekorjandajate-teemalise jutujublaga.
Viimati oli teema Haiiti maavärinaohvrite abistamises.
Siin-seal lekkisid avalikkuse ette ka arvenumbrid suure nõretava itku saatel a la Toetagem Haiiti maavärinaohvreid...
Politikaanid ei saanud sellest kõrvale jääda ning haistades teenimisvõimalusi, avasid oma arvevabrikud blogistanis.
Minul, kui teenelisel Wabariigi kodanikul, hakkas närima väikene kahtluseuss hinges.
Kahtlustan, et politikaanid koorivad laekunud summadelt koore pealt ja saadavad riismed edasi.
Nii ju hea tühjavõitu parteikassat täita.
Parteifüüreri kiiduavaldist elik laksatust ja mudimiseseanssi pepukesele ei ole mõtet nagu siin kirjeldada.
Odavat, maruodavat populaarsusekerjamise moodust rakendades ollakse pidevalt pildil. Suures plaanis.
CV-sse saab linnukse kirja panna.
See asi haiseb nagu säästuprostitutsiooni järgi...
Mida siis veel?

Alljärgneval pildil pole Haiiti maavärinaga mitte miskit pistmist.
Pigem käsi vääratas.
Ilma välguta ja siukse lillaka taustaga jäi...

Eesoleva loo kujunduseks kärab ta küll.

P.S. Palun mitte hakata korjama annetusi minu käevääratusehetke pärast!
Mu tuju on täna lihtsalt suurepärane!

16.1.10

Raisakulli munakoored...


Kunagi ammusel ajal liikles rahva seas anekdoot...
Miks kandis Nikita Hrustsov õlgkaabut?
Sõnnikule raputati ikka õlgi pääle!

Mina ei näita teile täna õlgkaabut. Sest mul lihtsalt pole seda.
Küll on mul munakoor, mis tuleb pähe suruda, kui kuskile tuleb vändata.
Aga see on tavaline asi, mis ma teile sellest ikka näitan.
Parem vaadake, milline seebivaht tekkis, kui ma oma munakoort kausis lobistasin – pehme ja kohev teine.
Lubage tutvustada, mu daamid ja härrad – kausi müts...

Täna, metsas tööd tehes sattus mu silme ette oravasaba-moodi smurfimüts, mis kenasti oli end leidnud kuivanud ja murdunud lepal...

Möödunud suvel Tarbatus, kus toimusid Hansapäevad, tuli vastu hiiglasekasvu tegelane.
Aga vaadake, kui uhkelt ja sirge seljaga ta oma mütsi kannab...

Tarbatu Uue Kaubamaja manu sattusin kummalise nägemuse meelevalda.
Sulgedega ehitud tõmmud mehed puhusid taevalikke viise.

Mõtlesin korraks, et olen sattunud...
Ilmselt mõjus Tarbatu varjatud TuumaReaktori rohemürgine kiirgus tsipa.
Mille järel läksin ja ostsin Plaskust vastumürgi – plaskutäie viina.
Olla?
Või mitte olla?

Peakate – olgu see nii napp kui tahes – on mõnel nii korralikult kinni, et seda ei kanguta millegagi lahti...

Sarvekandjad...

14.1.10

Näoraamatu elik feisbuugi värbajale...


Tuli mulle eile meiliadrele siuke kiri padanik ...lt:

Tere,
Mõni aeg tagasi kutsusin sind liituma Facebookiga ja tahtsin sulle meelde tuletada, et kui sa liitud siis on meil võimalik võrgus ühendust võtta, pilte jagada, moodustada ja korraldada gruppe ja üritusi jpm.

Aitäh,
padanik ...


Millele mina püüdsin vastata nii viisakalt kui oskasin:

Lugupeetud padanik...!
Ma pean kahetsusega teatama, et mul pole feisbuuki asja.
Kui Sa ei soovi spämmijate nimekirja olla saadud, siis tuleb Sul valida hoolikalt, kellele Sa neid igasugu kutseid saadad.
Ma olen paar feisbuuki meelitajat lihtsalt rämpsu hulka liigitanud.
Loodan, et Sa mõistad mind.

P.S. Juhul, kui tuleb veel Sinu poolt mingisse sotsiaalvõrku kutsuv kutse, saadan Su halastamatult andmeõngitsejate hulka. See kiri on hoiatuseks. Järgmist kirja ei tule.
Kui programm kasutab minu aadressi omatahtsi , siis anna teada, liigitan Sinu aadressi koheselt rämpspostitajate sekka.

Parimate tervitustega: A.I.V.O.


Antud padanikul on feisbuugis 123 sõpra.
Ja ikka tal veel vähe!

Ei, kulla inime, ei see sõprade hankimine nõnna lihtsalt käi, et saadad suvalisele meiliadrele oma kutseid.
Koeri teatavasti kutsutakse, sõber tuleb niisamagi kohale.

12.1.10

Suusahoo rajad


Selgituseks, mis ajendas mind eelmist kriba kirjutama.
Uuuhhh...
Tõe huvides olgu ära märgitud, et pole mina Nõmme terviserajal suusatamas ega ka naasama kiibitsemas käinudki.
Kui, siis oli mul asja rohkem Buldogi pubisse ja Hiiu Õlletuppa, mis mõlemad ühe tänava peal. Tõsi, Alfredi pubis sai samuti üksjagu oma tagumik maha istutatud. Aga need kõrtsid ei puutu asja sisusse.
Niisiis...
Eluneb Revalis üks mu tuttav. Naissoost. Kes töötab päevast päeva kontoris. Istuv töö ka nagu. Päeva lõpus on tal liikmed kanged, et tahaks neid liigutada. Kiiduväärne on, et kui inime sporti teha tahab. Tööandja korraldas mõned aastad tagasi kepikõnnid soovijaile. Lisaks tahaks suusatada ka, eks ole.
Läheb see tuttav siis peale tööd Nõmmele, haagib suusad alla ning ...
Omas tempos ta sõita ei saa.
Kuna leidub igasugu idikaid, kes mõtlevad, et nende, ainult nende - maailmanabade - pärast on suusarajad sisse sõidetud - teised kadugu eest!
Paar korda on juhtunud, et poolel laskumisel on karjutud kuklasse, mistõttu ehmatand preili end lausa oimetuks. Ühel korral oli ka seepärast hangesse pidama jäänud, suusk katki ja puha. Ei vabandatud, ega miskit. Suusa maksumust kinni ka ei taotud. Mis siin ikka nõuda, kui hapra naise vastas on keegi ajukääbik, kes auto järgi otsustades töötab mingil kõrgemal kohal.
Messa tolgendad jalus?
Selline ongi siis meite suusakultuur.
Veerpalu oma tagasihoidlikusega on nagu rahva silmis lausa eestlase etalon, kes oma töökusega on ära teeninud vastaste austuse, et need astuvad rajalt kõrvale, ka võistluse käigus.
Pulsikelladega isehakanud „meistrid“ ei ole seda austust mitte karvavõrdki ära teeninud.

11.1.10

Suusahoorajad...

Teate, inimloomad?
Asjalood siuksed, et Tarbatu Puupilpasõidumaraton on tulemas.
Selleks, et osa võtta, tuleb trenni teha.
Kussa ikka treenid kui peale tööd ntx. Nõmmel. Seal olla niivõrd hää rada freespingiga sisse tallatud, et lase aga olla.
Ainuke häda tolles, et kuradi pseudoilmameistrid a la De Zolti moodi, karjuvad juba veerand-poole miili kauguselt: „AHOI! ALT ÄRA!“ (Mis siis, kui ma pole all, vaid peal?)
Sa vaene harjutaja, ei jõuagi oma rütmi leida ega omas tempos sõita, kui järgmine pulsikellaga vend sulle tagant sisse sõidab.
Kuradi suusapede, keda sa õieti siin hoorad, rsk?
Sinu raudkepid, mis enne sirged olivad, on nüüd kõverikud nagu kiirlaskuja pulgad. Pilpad sidemest saadik pooleks, saabastel tald oma teed kimanud...
Kurat!
Kes selle kõik kinni maksab?
Soovitasin ühel turskel kutil, kes kantpea mõõtu välja annab, võtta homme suusatrenn plaani. Kõrvad kinni ja suusatama. Muidugi omas mahlas ja tempos.
Kes talle otsa kimab, pekstakse armetult läbi. Katkiläinud sõidulauad taob kiirustaja omast taskust kinni.
Kaua võib taluda neid, kes sõidavad oma maasturiga suusaraja äärde ning kipuvad nüüd ennast võrdlema Luukas Baueri või Toomas Alskoordiga? Sõites ainult ring-paar, et seejärel pilpad maasturisse toppida ning minna tähtsa näoga kottu.
Kuni järgmine lollpea, kes nii heal arvamusel endast, võrdlemaks Björn Tääliga, oma Lexuse raja äärde pargib paari ringi läbi kimamiseks. Linnuke kirja ja taas minek...
Mupo võiks kiirust mõõta rajaservas, kui neil midagi targemat teha pole.
Mitte seisvat Lexust...

9.1.10

Raisakulli metsavedu.




Amet ei riku meest?
Möh!
Rikub küll. Ja kuidas veel...
Mees saab riigilt kutse hakata ametit juhtima. Ja selle juhtimine võtab mehelt aja ära. Vähenevad kokkupuuted sõpradega. Lõpuks saab mees kinga. Kibestunud inime on üksjagu ühiskonnale ohtlik...
Või valitakse kodanik Tummpääle. Revali lehk on kerge pööritamaks sellesamuse kodaniku ajusid krussi. Saadikuamet ju.
Või vastupidi. Mees rikub ise ametit. Saades kuskile kõrgema koha peale, aetakse nina püsti ja võetakse nutsupakikesi vastu. Võim lööb pähe...
Kõrgemalt kohalt on alati valusam kukkuda.

Sellepärast mina ei tüki kuskile, vaid naudin rahulikult oma elu metsaveerel.
Käin tasapisi metsas puid tegemas. Järgmiseks küttehooajaks.
Aga sellega on omaette ooper. Kuna mul masinaid abiks pole kuskilt võtta, siis tuleb läbi saada käepärasemate vahenditega.
Nõnna ma käingi kelguga metsas - koorem peale ja kodu poole sikutama. Ülesmäge minek - lauge tõus ca km...
Kohevas lumes sumpamine võtab hingetuks. Pluss puukoorma vedimine. Uuuhhhh...
Kuna lumi on sel aastal põlvini, siis tuli rada eelnevalt sisse tallata. Ka see võttis võhma ikka korralikult välja. Ega ma nalja tee.
Nüüd siis on kelgutee sees, saab palke rohkem koormasse panna.


Rikutud ametnikud...

7.1.10

Ulmest...

Ulme kui selline tuleks üleüldse meie maakeral ära keelata.
Selle lugemine, vaatamine, kuulamine tekitab sellise lootusetuse tunde.
Pea igas ulmepõnevikus on õudne kataklüsmiline lõpp või lihtsalt õnnelik... kataklüsmiline lõpp.
Liigub ringi ka erinevaid vandenõuteooriaid.
Üks hullema stsenaariumiga kui teine.

Näide vaktsineerimise teemal.
Kuskilt ma kommentaariumist lugesin, et meeriklased kardavad ülerahvastatust.
Selle vastu aitavad võidelda nii viirused kui vaktsiinid.
Keegi meist ei tea, mis sinna vaktsiini sisse on kokku keedetud. Patendikaitse.
Siis tuli meelde nähtud SG-1 mingi seeria, kus Maa elanikke vaktsineeriti, mille tulemusel jäid nad kõik viljatuks. Ehkki kokkulepe lubas kolmandiku jagu inimkonnast steriliseerida.

Seejärel tulevad kõne alla ka illuminaadid ja teised mokalaada väljamõeldised.
Jeebuse ja tema isa õpetust on viimasel ajal väänatud nii ühtepidi kui teistpidi.
Kui taevas sai alistatud, ei näinud me seal pilve peal puhkavat taati – keerati kogu see muinaslugu pea peale.
Nüüd röögitakse suurest kavandajast.
Mitte ei tea, kas see on imetud Matrixi filmist.
Meeriklaste uus usk -kreatsionism elik suur sionism- on valmis ohjad omale kahmama.

Keegi mainis kunagi, et maakeral eluneb 32 surematut, kes tahavad allutada maailma enda võimu alla.
Miks just 32, mitte aga näiteks suvalised 74,659 miljonit surematut?
Mul tekkis küsimus: kui need 32 surematut tahavad tõesti maailma valitseda, miks nad siis sumeri aegadest seda teinud pole? Tollal oli ju inimkond loll.
Mina ei kipu surematuks. Pole põhjust.
Inimkond on hull niigi, kui üksteisele soovitakse tervist ja pikka iga.

Neil päevil juhtusin lugema KesKus-t.
Lugupeetud sõjaajaloolane M.Õun maalis küllaltki õõvastava pildi.

5.1.10

Talvekuulutus

Võimalik, et soodsamat pakkumist ei tule.

MÜÜN SOODSALT SUURES KOGUSES LUND!
PUHAS! KOHEV! PEHME!
Koostis: vesi.
Ei sisalda E-aineid ega säilitusaineid.
Päritolumaa: Eesti Vabariik
Kõlbab tarvitada jäätise asendajana, janukustutajana, lumekindluse valmistamiseks, suusaradade allapanuna.
OSTUPAKKUMISED PALUN KOMMENTAARIDESSE SOKUTADA.

Tüütu töötu Volli 4

Jätkan taas.

Või siis selline juhtum.
Olles aus inime, võeti mind hotelli administraatori õpilaseks elik abiliseks.
Mingil aja möödudes tajusin, et minu peale vaadatakse viltu.
Hakkasin uurima, milles asi.
Selgus, et mina olevat varastand mõnelt kliendi krediitkaardilt sümboolse summa.
Ma ei hakanud õigustama ega tagasi lükkama.
Lükkasin ise uurimise käima.
Asi lahenes vägagi kummaliselt: kapo ja mapo pidid sekkuma.
See juhtum vaikiti maha.
Minult ei nõutud vaikimisvannet, kuna küsisin suurt summat kannatuste katteks, mida ma taluma pidin.
Sellesinatise afääri taga oli ühe kõrge ametniku teismeline võsu, kes neti teel ajas hotelli äriasju.
Ning päris edukalt, nagu takkajärgi selgus. Mingil hetkel hakkas too ennast kõikvõimsa jumalana tundma. Kirjutas mingi skripti ja liitis selle tarkvara uuendusele.
Ju siis oli vaja patuoinast, kes selle õnge läheks.
Mul pangaarvet tollal polnud, maksti sularahas. Palga kättesaamisel andsin allkirja, ja raamatupidaja kinnitas omapoolse allkirjaga, et palk nii mitu krooni on välja makstud. Meil oli kokkulepe, et maksud maksab tööandja.
Kui mõni kuu hiljem kui tulid välja id-kaardid, siis tehti mulle selgeks, et tahavad lisaks isikukoodile pin-koode.
Mul polnud tollal id-kaartigi.
Pass kehtis veel paar aastakest, polnud vajadust välja vahetada.
Järgnevates sündmustes olin vist ainuke, kellele jäi puhas renomee.
Ülejäänud hotelliteenistujad pidid mapos selgitama särki-värki.
Lisaksin juurde, et kokkulepet ei täidetud. See on, et makse minu pealt ei makstud.
Trahv, mis tööandjale määrati lõpuks, oli naeruväärne. Tühine summa...
Tünga sain niikuinii: see aeg, mis ma seal hotellis teenisin, jäi pensionistaaži lisamata.
Oi mehed, nüüd ehk saate aru miks ma olen tööturult välja kolinud.
Elan nüüd üksi metsa sees.
Ei tõmba enam suure raha peale.
...
(Järgneb võib-olla.)

Tüütu töötu Volli 3

Jätkan taas.

Siiski säras ka minule kiir.
Pakuti tööd pealinnas. Palka lubati... 4-5 tonni kuus.
Kõigepealt pidin elamise otsima. Üürisummad olid alates 3 tonnist. Pluss kommunaalikulud ja elekter.
Küsingi, kas tonn-kaks on äraelamiseks piisav kuu aja pääle linna kohta?
Vaevalt.
Kui soovin maakodu ka pidada, siis vald maksuameti toel nõutab mult suvilamaksu, mis on oluliselt kõrgema koefitsendiga.
Müün maha? Kui head hinda pakutakse, ahh? Kas ma saan selle eest linna korteri? Praeguses majandussituatsioonis unistada ju võib. Tegelikkus on hulga karmim.
Küsimus taas, kas kodukoha lähedal pole tööandjat?
On, aga anti vanadele olijatelegi mõista, et seis on sitt mis sitt, parem kui töölised hakkavad otsima teist kohta.
Surnud seis, mis?
Hakkan ise ettevõtjaks?
Naerukoht. Esiteks mina ei jaga ärist miskit. Mitte sittagi.
Mõned on sellised lollid ja ohmud selle koha pealt, eks ole.
Võib-olla olen liiga aus äri tegemiseks.
Kõikidele pole antud ärisoont.
...

(Järgneb üsna pea)

Tüütu töötu Volli 2

...Jätkan siis.

Juhul, kui ma töötuks reganud, tulnuks mul kord või paar kuus näidata enda larhvi ametnikule, kes eluneb-töötab tavaliselt linnas.
Minul kui vallaääre elanikuna on piinav see teekond ette võtta: kõigepealt tuleb vaadata, et õigeks ajaks (veel toimivasse) bussijaama, mis asub 7 kilomeetri kaugusel, jõuaksin. Seejärel jõuda bussiga 8000 meetri kaugusele linnalevisse, et seal teise bussi peale hüpata, sõitmaks maakonna keskusesse. Mis asub ca 20 miili kaugusel. Sealgi tuleb pool tundi ekselda uulitsatel, leidmaks õiget kohta.
Kui ma kohale ükskord jõuan, on peaaegu lõuna käes. Ja rahakotti on kah üsna palju luhvtitatud.
Selle rahanutsu, mille ma sõitudeks kasutasin, oleksin võinud targemalt ära kasutada.
Ametimees ka inime, tahab süüa lõunat. Kui kord lõuna läbi saab, järjekord on üksjagu suur, siis minu buss on läinud.
Jabur on see, et näitad oma molu ameti-inimesele ära ja tema küsib paar küsimust ning paneb kuskile linnukese... Ja ongi kõik.
Selle 10 minuti pärast raiska terve päev kohaleilmutamiseks.
Ahjaa, unustasin.
Selle 10 minuti sees ametnik annab paberilipaka ja palub minul, kui töötul järgmise nädala sees kuskile linnaparki koristama minna.
Ähvardades võtta selle töötu piskugi ära.

(järgneb üsna pea)

4.1.10

Tüütu töötu Volli 1

Algusest?
Olgu, olgu.
Kui ma eelmisest töökohast priiks sain, ei osanud ma arvata, et see tööotsimine suure kuluga on.
Nii olen juhuslikke tööotsi teinud.
Mitmel korral tasuta.
Riputasin oma CV netti.
Helistati. Kutsuti vestlusele.
Käisin ära ja ootasin vastust.
Lootus tärkas selleks, et minu ego lõplikult hävitada.
Ootasin kolm kuud, aga mida ei tulnud, oli vastus.
Olgugi, et sai palutud vestlusel, et saadavad meili ka eitava vastuse korral.
Tüütu töötuna olla ametnikel jalus ka ei tahtnud.
Minus tärkas trots.
Saatsin kõik persse.
...
(järgneb üsna pea)

2.1.10

Raisakulli uue aasta anarhiline sära.



Fotojahi kingituse-teema kajastamine minu poolt võttis vist paljudel hinge kinni.
Julgemad söändasid sõna võtta.
Ma kujutasin (mul paraku on kujutlusvõime jube suur) juba ette, et ...
Aga mis sa hing ikka teed.
Las nõnnanimetet „möödunud aasta teemad“ (oleneb, mis mätta otsast vaadata: üks suurem uusaasta pidustus langeb sel aastal sõbrapäevale) jäävad sinna, kus nad parasjagu on.
Aeg uus lehekülg pöörata.
Kui juba „segiaetud magus munakollane“ tunnustab Jürka kalendrit, siis pean ka mina leppima enamuse arvamusega, kui blogida tahan. Ehkki parema meelega kasutaksin seda teist. Neetult raske on kahte kalendrit igapäevaelus korraga kasutada.
Pseudo-wärk, mis teha...
Igal aaastal lastakse ilutulestikku, mis toob paljudele sära silmadesse.
Mina magasin parasjagu õiglast und, kui väljas visinat ja prahvatusi kuulduma hakkas. Kargasin asemelt ja kaesin üsna rahumeelselt kaootilist valgusemängu - üks õis oli säravam kui teine.
Kui ma tabasin end mõttelt, et järgmine fotojahiteema ongi sära, siis oli juba hilja välja kimada ning...
Sellepärast ma käisin eila ja täna väljas enda jaoks säravaid hetki püüdmas.



Säraküünlad säravad...